Читать книгу Talvesepp - Terry Pratchett - Страница 3

See on Tiffany Aching, kes lendab luuaga läbi mägise metsa Kriidimaast saja miili kaugusel. Luud on väga vana ja Tiffany lendab madalal maa kohal; luua tagumisse otsa on torgatud kaks väiksemat luuda, nagu abirattad, et see ümber ei läheks. Luua tegelik omanik on väga vana nõid, kelle nimi on preili Treason, kes oskab veel halvemini lennata kui Tiffany ja on 113 aastat vana.

Tiffany on temast pisut enam kui sada aastat noorem, pikem, kui ta oli alles kuu aja eest, ja sugugi mitte nii enesekindel, kui ta oli aasta eest.

Ta õpib nõiaks. Tavaliselt kannavad nõiad musta, kuid Tiffany arusaamist mööda on ainsaks põhjuseks, miks nõiad musta kannavad, see, et nad on alati musta kandnud. See põhjus ei paistnud piisavalt mõjuv, niisiis kandis tema tavaliselt sinist või rohelist. Ta ei naernud põlglikult uhkete riiete üle, sest ta polnud selliseid kunagi näinud.

Teravatipulisest kübarast polnud aga pääsu. Teravatipulises kübaras pole midagi maagilist, see lihtsalt ütleb enda all oleva inimese kohta, et tegu on nõiaga. Teravatipulist kübarat pannakse tähele.

Kuid ikkagi on raske olla nõid sellessamas külas, kus sa oled üles kasvanud. Raske on olla nõid inimestele, kes tunnevad sind kui „Joe Achingu plikat” ja on näinud sind kaheaastaselt ainult särgikesega ringi jooksmas.

Äraminekust oli abi olnud. Enamik Tiffany tuttavaid polnud oma sünnikohast kunagi rohkem kui kümne miili kaugusele saanud, nii et kui keegi läks salapärastesse kaugetesse paikadesse, muutis see ka tema enda natuke salapäraseks. Tagasi tuldi teistsugusena. Nõid peab olema teistsugune.

Selgus, et nõidumine tähendab peamiselt rasket tööd ja seal napib väga „siuh! glingel-glingel-glingel”-tüüpi maagiat. Polnud kooli ja polnud ka midagi, mis otseselt õpetamist meenutaks. Kuid polnud arukas üritada ihuüksi nõidumist õppida, eriti kui sul oli selle peale loomulikku annet. Kui midagi valesti läks, võis nõiahakatisest ühe nädalaga kõkutaja saada…

Kui päris ausalt öelda, siis oligi asi just nimelt kõkutamises, kuigi keegi sellest ei rääkinud. Nõiad ütlesid alati: „Nõid ei saa olla liiga vana, liiga kondine ega liiga soolatüükaid täis”, aga kõkutamist ei mainitud kunagi. Tegelikult mitte. Kuid nõiad valvasid kogu aeg hoolega, et nad kõkutajaks ei muutuks.

Kõkutajaks saada oli liigagi lihtne. Enamik nõidu elas üksi (kass võis olla, kuid polnud kohustuslik) ja võis minna mitu nädalat, ilma et nad oleksid ühtegi teist nõida näinud. Nondel aegadel, kui rahvas nõidu vihkas, süüdistati neid tihti oma kassiga rääkimises. Aga kui inimene pole saanud kolm nädalat arendada intelligentset vestlust, mis ei puuduta lehmi, on ta nõus kas või seinaga rääkima. Ja see ongi kõkutamise esimene märk.

Nõidade jaoks ei tähendanud „kõkutamine” lihtsalt tigedat naeru. See tähendas, et sinu mõistus triivib oma ankrust eemale. See tähendas, et sa hakkad segi minema. See tähendas, et üksindus ja raske töö ja vastutus ja teiste inimeste probleemid ajasid sind vähehaaval hulluks – nii väikeste juppide kaupa, et sa ei pannud seda õieti tähelegi, kuni hakkasid arvama, et on normaalne ennast mitte pesta ja teekannu peas kanda. See tähendas uskumist, et sa oled kõigist teistest oma külas parem, sest sa tead neist rohkem. See tähendas uskumist, et hea ja halb on tõlgendamise küsimus. Ja lõpuks tähendas see seda, et sa „läksid pimedusse”, nagu nõiad selle kohta ütlesid. See oli halb tee. Ja selle tee lõpus olid mürgitatud värtnad ja piparkoogimajakesed.

Seda hoidis ära komme üksteisel külas käia. Nõiad külastasid üksteist kogu aeg, mõnikord sõitsid nad tassitäie tee ja saiakese pärast maha üsna pika tee. Osalt tehti seda muidugi kuulujuttude vahetamiseks, sest nõiad armastavad kuulujutte, eriti selliseid, mis on pigem põnevad kui tõelevastavad. Peamiselt aga käisid nad külas selleks, et üksteisel silma peal hoida.

Täna oli Tiffany tulnud külla Vanaema Weatherwaxile, kes oli enamiku nõidade (Vanaema Weatherwax kaasa arvatud) arvates kõige võimsam nõid mägedes. Kõik käis väga viisakalt. Keegi ei öelnud: „Lolliks polegi siis läinud?” – „Igatahes mitte! Ma olen terane nagu toigas!” Seda polnud vaja. Kõik said aru, mispärast tuldi, sellepärast räägiti muudest asjadest. Aga kui Vanaema Weatherwaxil oli vastav tuju, võis temaga päris raske olla.

Ta istus vaikselt kiiktoolis. Mõned inimesed oskavad rääkida, Vanaema Weatherwax oskas aga vaikida. Ta võis istuda nii vaikselt ja liikumatult, et ta haihtus. Kõik unustasid ära, et ta seal on. Tuba muutus tühjaks.

See ärritas paljusid. Ilmselt oli see nii mõeldudki. Aga Tiffany oli õppinud ka vaikust mõistma – Vanaema Achingult, oma päris vanaemalt. Nüüd õppis ta, et kui inimene on väga vaikselt, muutub ta peaaegu nähtamatuks.

Vanaema Weatherwax oli sellel alal tõeline asjatundja.

Tiffany jättis selle meelde kui loitsu „Ma ei ole siin”, kui see üldse oli loits. Tema arutluskäigu järgi oli iga inimese sees miski, mis ütles maailmale, et ta on kohal. Sellepärast ongi tihtipeale võimalik tajuda, kui keegi on sinu selja taga, isegi kui ta vähimatki häält ei tee. Sa võtad lihtsalt vastu tema signaali: „Ma olen siin!”

Mõnel inimesel on see signaal väga tugev. Nemad on need, keda poes esimesena teenindatakse. Vanaema Weatherwaxi signaal võis lausa mägedelt vastu kajada, kui ta tahtis: kui ta metsa läks, lidusid kõik hundid ja karud metsa teisest servast välja.

Aga ta oskas selle signaali ka välja lülitada.

Nüüd oligi see välja lülitatud. Tiffany pidi keskenduma, et teda näha. Suurem osa tema mõistusest ütles talle, et toas pole peale tema kedagi.

Noh, mõtles ta, nüüd peaks aitama ka. Ta köhatas. Korraga oli Vanaema Weatherwax kogu aeg seal olnud.

„Preili Treasonil on kõik väga hästi,” ütles Tiffany.

„Suurepärane naisterahvas,” vastas Vanaema. „Igatahes.”

„Tal on mõned kummalised kombed,” ütles Tiffany.

„Keegi meist pole täiuslik,” vastas Vanaema.

„Ta proovib praegu uusi silmi,” ütles Tiffany.

„Väga hea.”

„Nendeks on kaks ronka…”

„Pole paha,” vastas Vanaema.

„Parem kui hiir, keda ta harilikult kasutab,” ütles Tiffany.

„Arvata on.”

Selline jutuajamine jätkus veel mõnda aega, kuni Tiffanyt hakkas ärritama, et tema peab kogu töö ära tegema. On ju olemas selline asi nagu viisakus! Hea küll, nüüd ta juba teadis, mida ette võtta.

„Proua Earwig kirjutas uue raamatu,” tähendas ta.

„Kuulsin,” vastas Vanaema. Võimalik, et varjud toas tõmbusid natuke tumedamaks.

Nojah, see seletas tema morni olekut – isegi proua Earwigile mõtlemine vihastas Vanaema Weatherwaxi. Vanaema Weatherwaxi meelest oli proua Earwig läbinisti vale. Ta polnud kohapeal sündinud, mis oli juba iseenesest peaaegu kuritegu. Ta kirjutas raamatuid, Vanaema Weatherwax aga ei usaldanud raamatuid. Lisaks pooldas proua Earwig (tema nime hääldati „Aavidž”, vähemalt proua Earwig ise hääldas seda nii) läikivad võlukeppe ja maagilisi ohutisi ning uskus müstilistesse ruunidesse ja tähtede jõusse, Vanaema Weatherwax aga pooldas teed, küpsiseid ja igahommikust külma veega pesemist ning uskus, nojah, peamiselt Vanaema Weatherwaxi.

Proua Earwig oli nooremate nõidade seas armastatud, sest tema moodi nõid olles võisid sa kanda nii palju ehteid, et jaksad vaevalt kõndida. Vanaema Weatherwaxi ei armastanud eriti keegi…

… välja arvatud siis, kui teda vaja oli. Kui Surm seisis hälli kõrval või kirves libises metsas ja veri imbus samblasse, saadeti keegi kiiresti külma, kössis majakesse metsalagendikul. Kui lootus oli kadunud, saadeti Vanaema Weatherwaxi järele, sest tema oli parim.

Ja ta tuli alati. Alati. Aga et teda armastatud oleks… ei. Vajamine ei tähenda armastamist. Vanaema Weatherwax oli nendeks puhkudeks, kui asi oli tõsine.

Kuid Tiffanyle ta mingil kummalisel moel meeldis. Ta arvas, et tema meeldib Vanaema Weatherwaxile samuti. Ta lubas Tiffanyl end Vanaemaks kutsuda, samas kui kõik teised noored nõiad pidid teda emand Weatherwaxiks kutsuma. Vahel tundus Tiffanyle, et kui Vanaema Weatherwaxiga sõbralik olla, pani ta su proovile, kui sõbralikuks sa suudad jääda. Vanaema Weatherwaxi juures oli kõik proovilepanek.

„Tema uue raamatu nimi on „Esimesed sammud nõiakunstis”,” jätkas Tiffany, jälgides vana nõida hoolikalt.

Vanaema Weatherwax naeratas. Õigemini: tema suunurgad tõusid.

„Hah!” tegi ta. „Ma olen seda enne öelnud ja ütlen jälle: nõidumist raamatust ei õpi. Letice Earwig arvab, et nõiaks saamiseks tuleb lihtsalt raamatupoodi minna.” Ta heitis Tiffanyle läbitungiva pilgu, nagu üritaks milleski otsusele jõuda. Siis ütles ta: „Ja ma võin kihla vedada, et seda ta teha ei oska.”

Ta võttis kuuma teetassi pihku ja tõstis üles. Siis sirutas ta teise käe ja võttis Tiffanyl käest.

„Oled valmis?” küsis ta.

„Milleks va…” alustas Tiffany, kuid tundis siis, et käsi läheb kuumaks. Kuumus liikus mööda tema kätt ülespoole, soojendades seda luuni välja.

„Tunned?”

„Jah!”

Soojus hääbus. Ja Vanaema Weatherwax, vaadates endiselt Tiffanyle otsa, keeras teetassi tagurpidi.

Tee kukkus ühe tükina välja. See oli jääks külmunud.

Tiffany oli juba piisavalt vana, et mitte küsida: „Kuidas te seda tegite?” Vanaema Weatherwax ei vastanud rumalatele küsimustele, tegelikult vastas ta üldse vähestele küsimustele.

„Te liigutasite kuumust,” ütles Tiffany. „Te võtsite tee kuumuse ja suunasite läbi enda minusse, eks ole?”

„Jah, aga mind see kuumus ei puudutanud,” lausus Vanaema võidurõõmsalt. „Kõik sõltub tasakaalust, saad aru? Tasakaal on kõige tähtsam. Hoia tasakaalu ja…” Ta vakatas. „Kas sa oled kaalukiigega kiikunud? Üks ots tõuseb, teine langeb. Aga keskmine osa, täpselt seal keskel, see jääb alati paigale. Tõusmine ja langemine lähevad sellest puhtalt läbi. Ükskõik kui kõrgele või madalale otsad liiguvad, see jääb tasakaalu.” Ta kirtsutas nina. „Võlukunst ongi peamiselt asjade liigutamine.”

„Kas mina saan seda õppida?”

„Üsna kindlasti. See pole raske, kui meel õigeks seada.”

„Kas te saate mind õpetada?”

„Äsja õpetasin. Ma ju näitasin sulle.”

„Ei, te näitasite mulle, kuidas see käib, mitte… kuidas see käib!”

„Seda ei oska ma öelda. Ma ei tea, kuidas ma seda teen. Sina teed seda kindlasti teistmoodi. Sa pead lihtsalt meele õigeks seadma.”

„Kuidas seda teha?”

„Kust mina tean? See on ju sinu meel,” nähvas Vanaema. „Ole hea, pane teekann uuesti üles. Minu tee on külmaks läinud.”

Selles kõiges oli peaaegu mingi kiuslikkus, kuid selline Vanaema Weatherwax juba kord oli. Tema seisukoht oli, et kui inimene on võimeline õppima, mõtleb ta kõik ise välja. Pole mingit mõtet asja tema jaoks lihtsaks teha. Elu pole lihtne, ütles ta.

„Ja ma näen, et sa kannad ikka veel seda kulinat,” ütles Vanaema. Ja kulinad talle ei meeldinud – nii nimetas ta kõiki metallist asju, mida nõid kandis ja mille ülesandeks polnud midagi ülal, kinni või küljes hoida. Seda nimetas ta eputamiseks.

Tiffany puudutas hõbedast hobuseripatsit, mida ta ketiga kaelas kandis. See oli väike, lihtne ja talle väga oluline.

„Jah,” ütles ta rahulikult. „Kannan.”

„Mis sul seal korvis on?” küsis Vanaema edasi, ja see oli tavatult ebaviisakas. Tiffany korv oli laual. Selle sees oli loomulikult kingitus. Kõik teadsid, et külla minnes tuleb väike kink kaasa võtta, aga inimene peaks olema üllatunud, kui see üle antakse, ja ütlema midagi sellist nagu: „Ooh, poleks vaja olnud.”

„Ma tõin teile midagi,” ütles Tiffany, tõstes suure musta teekannu tule kohale.

„Sul pole tõesti mingit põhjust mulle kingitusi tuua,” lausus Vanaema Weatherwax tõsiselt.

„Nojah,” vastas Tiffany ja jättis selle nii.

Tema selja taga tõstis Vanaema korvil kaane pealt. Korvi sees oli kassipoeg.

„Tema ema on Nurri, lesknaine Cable’i kass,” ütles Tiffany, et vaikust täita.

„Poleks vaja olnud,” urises Vanaema Weatherwax.

„See polnud raske.” Tiffany muigas tule poole.

„Ma ei kannata kasse.”

„Ta ei lase hiirtel ülekäte minna,” märkis Tiffany endiselt ümber pööramata.

„Siin pole hiiri.”

Neil pole midagi süüa, mõtles Tiffany. Valjusti ütles ta aga: „Proua Earwigil on kuus musta kassi.” Valge kassipoeg korvis vahtis praegu kindlasti Vanaema Weatherwaxile otsa kurva, jahmunud ilmega nagu kõik kassipojad. Sina paned mind proovile, mina sind, mõtles Tiffany.

„Ma ei tea, mida sellega peale hakata. Ta peab kitselaudas magama,” ütles Vanaema Weatherwax. Enamikul nõidadel on kitsed.

Kassipoeg hõõrus ennast juba vastu Vanaema jalgu ja tegi „miu”.

Pärast, kui Tiffany lahkus, ütles Vanaema Weatherwax uksel head aega ja jättis ust sulgedes kassi väga hoolikalt väljapoole.

Tiffany läks lagendiku teise serva, kuhu ta oli preili Treasoni luua sidunud.

Aga ta ei roninud luuale, veel mitte. Ta astus ühe astelpõõsa kõrvale ja jäi liikumatuks, kuni teda polnudki enam seal, kuni kõik tema juures ütles: ma ei ole siin.

Kõik näevad leekides ja pilvedes kujutisi. Nüüd tuli lihtsalt teistpidi teha, tuli välja lülitada see osa iseendast, mis ütles, et sa oled seal, ja sa lahustusid. Niimoodi oleks kõigil, kes sind vaatavad, sind väga raske näha. Näost saab tükike lehte ja vari, keha muutub puuks ja põõsaks. Vaataja mõistus täidab lüngad.

Tiffany jälgis majakese ust, nähes välja nagu osake astelpõõsast. Tõusnud oli tuul, soe, kuid rahutukstegev, mis raputas vahtrapuudelt kollaseid ja punaseid lehti ning pani need lagendikul tiirlema. Kassipoeg üritas paari lehte õhust püüda ja jäi siis kurvalt näugudes istuma. Nüüd iga hetk arvab Vanaema Weatherwax, et Tiffany on läinud, avab ukse ja…

„Unustasid midagi maha või?” küsis Vanaema Weatherwax Tiffany kõrva äärest.

Tema ise oligi see astelpõõsas.

„Ee… see kassipoeg on väga armas. Ma mõtlesin, et ta, noh, hakkab teile meeldima,” lausus Tiffany, kuid ise mõtles:

Joostes oleks ta siia jõudnud küll, aga miks ma teda ei näinud? Kas on võimalik üheaegselt joosta ja peidus olla?

„Ära minu pärast muretse, kallis tüdruk,” vastas nõid. „Sina lippa nüüd kohe tagasi preili Treasoni juurde ja tervita teda minu poolt. Aga” – ja tema hääl leebus pisut – „sa peitsid ennast päris hästi. Paljud ei oleks sind näinud. Ma ei kuulnud õieti isegi seda, kuidas su juuksed kasvasid!”

Kui Tiffany luud oli lagendikult lahkunud ja Vanaema Weatherwax oli erinevate mooduste abil veendunud, et ta on tõesti läinud, läks ta tagasi sisse, jättes kassipoja jälle hoolikalt märkamata.

Mõne minuti pärast vajus uks kriiksudes irvakile. Võibolla oli asi lihtsalt tõmbetuules. Kassipoeg sörkis sisse…

Kõik nõiad on natuke imelikud. Tiffany oli imelikkusega harjunud, nii et imelik tundus talle päris harilik. Võtame näiteks preili Leveli, kellel oli kaks keha, kuigi üks neist oli kujuteldav. Või preili Pullunderi, kes aretas tõuvihmausse ja pani neile nimesid… nojah, tema polnudki tegelikult imelik, pigem lihtsalt natuke iseäralik, pealegi on vihmaussid oma olemuslikult ebahuvitaval viisil üsna huvitavad. Siis oli veel Vana Ema Dismass, kes kannatas ajutiste segadushoogude käes, mis nõia puhul võivad olla üpris kummalised: tema suu ei liikunud kunagi tema sõnadega samal ajal ja vahel tulid tema sammud trepist alla kümme minutit varem kui ta ise.

Aga kui rääkida imelikkusest, ei olnud preili Treason mitte lihtsalt esirinnas, ta oli teistest mitme ringiga ees.

Kust alustada, kui asjad on läbi ja läbi imelikud…

Preili Eumenides Treason oli kuuekümneaastaselt pimedaks jäänud. Enamiku inimeste jaoks oleks see tähendanud suurt õnnetust, kuid preili Treason valdas väga hästi Laenamist, nõidade erilist annet.

Ta sai kasutada loomade silmi, lugedes kõike, mida nad nägid, otse nende mõistusest.

Seitsmekümneviieselt oli ta lisaks veel kurdiks jäänud, kuid nüüd oli tal nõks juba käpas ja ta kasutas kõiki ettejäävaid kõrvu, mis ringi jooksid.

Kui Tiffany esimest korda tema juures peatus, kasutas preili Treason nägemiseks ja kuulmiseks hiirt, sest tema vana hakk oli hinge heitnud. Natuke kõhe oli vaadata, kuidas vana naine majas ringi kõnnib, hoides hiirt väljasirutatud käes, ja veel kõhedam, kui sa ütlesid midagi ja hiir kähku sinu poole keerati. Hämmastav, kui jube võib üks väike roosa võbisev nina olla.

Uued rongad olid palju paremad. Keegi lähedastest küladest oli valmistanud vanale nõiale õrre, mis sobis talle õlgadele, nii et üks lind istus ühel, teine teisel õlal, ja koos tema pikkade valgete juustega oli üldmulje väga… nojah, nõialik, kuigi õhtuks oli tema mantli seljatagune natuke räpane.

Siis oli veel tema kell. See oli raske, rauast ja roostetanud, selle oli valmistanud keegi, kes oli rohkem sepp kui kellassepp, ja just sellepärast tegigi see klonk-klank, mitte tik-tak. Preili Treason kandis seda vööl ja sai aru, mis kell on, kombates väikesi töntse seiereid.

Külades räägiti, et see kell on preili Treasoni süda, mida ta hakkas kasutama pärast oma esimese südame ülesütlemist. Aga preili Treasonist räägiti üldse igasugu lugusid.

Selleks, et temaga leppida, pidi imelikkusetaluvus olema üsna kõrge. Traditsiooni kohaselt rändasid noored nõiad ringi ja elasid vanemate nõidade juures, et asjatundjatelt palju õppida, aidates neid vastutasuks „väheke majapidamistöödega”, nagu nõialeidja preili Tick ütles, kuigi tegelikult tähendas see kõigi majapidamistööde tegemist. Enamasti lahkusid noored nõiad preili Treasoni juurest pärast esimest ööd. Tiffany oli praeguse seisuga suutnud vastu pidada kolm kuud.

Aa… ja vahel, kui preili Treason otsis silmapaari, millega vaadata, hiilis ta oma õpilase pähe. See oli kummaline karvu turri ajav tunne, justkui vaataks keegi nähtamatu sul üle õla.

Jah… võib-olla ei olnud preili Treason imelikkuse osas teistest nõidadest mitte lihtsalt mitme ringiga ees, vaid ta oli oma ala pikaajaline meister, kellel on terve sein autasusid täis.

Ta kudus parajasti kangaspuudel, kui Tiffany sisse tuli. Kaks nokka pöördus tema poole.

„Aa, laps,” sõnas preili Treason nõrga murduva häälega. „Sul on olnud hea päev.”

„Jah, preili Treason,” vastas Tiffany kuulekalt.

„Sa käisid Weatherwaxi-tüdruku juures ja tal on kõik korras.” Kangaspuud tegid klikk-klakk. Kell tegi klonk-klank.

„Üsna korras,” vastas Tiffany. Preili Treason ei esitanud küsimusi. Ta ütles lihtsalt vastused. Weatherwaxi-tüdruk, mõtles Tiffany, kui hakkas õhtusööki valmistama. Aga preili Treason oli tõesti väga vana.

Ja väga hirmutav. See oli selge. Seda ei saanud salata. Tal polnud kongnina ja tal olid kõik hambad alles – kuigi need olid kollased –, aga kui see välja jätta, oli ta ehtne pildiraamatu-nõid. Ja tema põlved klõksusid kõndimise ajal. Ja ta kõndis väga kiiresti, kahe kepi abil, sibades ringi nagu suur ämblik. See oli samuti kummaline: majake oli ämblikuvõrke täis ja preili Treason keelas Tiffanyl neid puutuda, aga ühtegi ämblikku polnud näha.

Õigus jah, siis oli veel see asi musta värviga. Must meeldib enamikule nõidadele, aga preili Treasonil olid isegi kitsed ja kanad mustad. Seinad olid mustad. Põrand oli must – kui lagritsapulk maha pillata, ei leiaks seda enam iial. Ja Tiffany kuulis jahmatusega, et peab ka juustud mustad tegema, see tähendas, et juustukerad tuli läikivmusta vahaga üle tõmmata. Tiffany oli suurepärane juustumeister ja vaha hoidis juustu niiske, kuid Tiffany ei usaldanud musta juustu. Need nägid alati välja, nagu hauksid kurja.

Ja paistis, et preili Treasonil pole vaja magada. Tema jaoks polnud ööl ja päeval enam eriti vahet. Kui rongad magama läksid, kutsus preili Treason mõne öökulli ja kudus öökulli silmadega edasi. Ta ütles, et üks öökull on eriti hea, sest ta keerab kogu aeg pead, et kangasüstikut jälgida. Kangaspuud tegid klikk-klakk ja kell tegi kohe järele klonk-klank.

Preili Treason oma lehviva musta mantli, kinniseotud silmade ja metsikute valgete juustega…

Preili Treason oma kahe kepiga, majas kondamas või pimedal hallaööl aias uitamas, et nuusutada lillede mälestust…

Igal nõial on mingi eriline oskus, preili Treason jagas Õiglust.

Rahvas tuli miilide kauguselt kohale, et oma muresid kurta:

Mina tean, et see on minu lehm, aga tema ütleb, et see on tema oma!

Ta ütleb, et see on tema maa, aga isa jättis selle mulle!

…ja preili Treason istus klikk-klakitavate kangaspuude taga, selg toatäie ärevalt ootavate inimeste poole. Kangaspuud tegid inimesed murelikuks. Nad vaatasid neid, nagu kardaksid, ja kaarnad vaatasid vastu.

Nad rääkisid kogeldes, rohkete ee-de ja khm-idega oma jutu ära, kangaspuud aga klõbisesid hubisevas küünlavalguses. Õigus muidugi… küünlad…

Küünlaalusteks oli kaks pealuud. Ühe peale oli lõigatud sõna „ENOCH”, teisel oli „ATHOOTITA”.

Need sõnad tähendasid „süüd” ja „süütust”. Tiffany kahetses, et seda teadis. Kriidimaal kasvanud tüdruk poleks kuidagi saanud seda teada, sest need sõnad olid võõrkeeles, pealegi veel muistses. Tiffany teadis neid sõnu doktor Sensibility Bustle’i, Nähtamatu Ülikooli võlukunsti patriitsprofessori (D.M. Phil, B.El L.) tõttu, kes oli tema peas.

Nojah, Tiffany peas oli vähemalt väike osa temast.

Mõned suved tagasi oli Tiffany vallutanud jeekim, üks… olend, kes oli miljoneid aastaid mõistusi kogunud. Tiffanyl oli õnnestunud ta oma peast välja saada, kuid mõned tükikesed olid tema ajuga ühte põimunud ega kadunud. Üks neist oli pisike egoraasuke ja pundar mälestusi – see oli kõik, mis oli säilinud kadunud doktor Bustle’ist. Temast ei olnud eriti tüli, aga kui Tiffany nägi midagi, mis oli võõrkeeles, oskas ta seda lugeda – õigemini kuulis ta küll doktor Bustle’i kimedat häält, mis selle tema jaoks ära tõlkis. (Paistis tõesti, et see on kõik, mis doktorist säilinud oli, kuid Tiffany üritas ikkagi vältida peegli ees lahtiriietumist.)

Pealuud olid küünlavaha täis nirisenud ja külalised heitsid nendele pilke kogu aja, mis nad toas olid.

Ja siis, kui kõik sõnad olid öeldud, kangaspuud peatusid, tekitades jahmatava vaikuse, preili Treason pöördus oma suure raske tooliga, millel olid rattad küljes, võttis musta sideme oma pärlhallide silmade pealt ja ütles:

„Ma olen kuulnud. Nüüd on aeg vaadata. Ma vaatan, mis on tõsi.”

Selle koha peal, kui preili Treason neid pealuudel põlevate küünalde valguses ainiti vahtis, lasksid mõned inimesed lausa jalga. Preili Treasoni silmad ei näinud küll sinu nägu, kuid nad suutsid kuidagi näha sinu meelt. Kui preili Treason sinust otse läbi vaatas, said sa rääkida ainult tõtt, muidu olid sa väga-väga rumal.

Niisiis ei vaielnud preili Treasoniga mitte keegi mitte kunagi.

Nõidadel ei ole lubatud oma annete kasutamise eest raha küsida, kuid kõik, kes tulid preili Treasoni juurde mingit tüliküsimust lahendama, tõid talle kingituse, tavaliselt toitu, aga vahel ka puhtaid kasutatud riideid, mis olid musta värvi, või paari vanu saapaid, mis olid tema mõõtu. Kui preili Treasoni otsus ei läinud sinu sooviga kokku, ei olnud sugugi tark mõte (nagu kõik rääkisid) oma kinki tagasi küsida, sest väikeseks ja kleepuvaks elukaks muutumine on tavaliselt ebameeldiv.

Räägiti, et kes preili Treasonile valetab, sureb nädala jooksul hirmsat surma. Räägiti, et öösiti käivad preili Treasoni juures kuningad ja muud valitsejad, kes küsivad temalt nõu tähtsate riigiasjade kohta. Räägiti, et tema keldris on kullahunnik, mida valvab kolme peaga deemon, kelle nahk on nagu tuli ja kes ründab kõiki, keda näeb, ja sööb nende ninad ära.

Tiffany kahtlustas, et vähemalt kaks neist uskumustest on valed. Seda, et kolmas tõsi pole, teadis ta kindlalt, sest ühel päeval läks ta keldrisse (veeämber ja ahjuroop igaks juhuks kaasas) ja seal olid ainult kartuli- ja porgandihunnikud. Ja üks hiir, kes teda tähelepanelikult jälgis.

Tiffany ei kartnud eriti. Esiteks: kui mainitud deemon ei olnud just osav kartuliks maskeeruja, ei olnud teda tõenäoliselt olemas. Teiseks: kuigi preili Treason nägi hirmus välja, rääkis hirmsalt ja lõhnas nagu vana ummuksis riidekapp, ei tundunud ta halb.

Esmapilk ja järelmõtted, nendele peab nõid toetuma: esmapilk näitab, mis on tõeliselt olemas, järelmõtted aga jälgivad esmamõtteid ja kontrollivad, et need oleksid õiged. Olemas olid ka järeljärelmõtted, millest keegi teine polnud Tiffany kuuldes kunagi rääkinud ja millest ta ka ise seepärast vaikis: need olid imelikud, paistis, et nad mõtlevad ise, ja tavaliselt tulid need üsna harva. Nüüd ütlesid need talle, et preili Treasoni juures on enamat, kui silmaga näha.

Ja siis ühel päeval tolmu võttes lõi Tiffany Enochi-nimelise pealuu kogemata ümber.

…ja korraga sai ta preili Treasonist rohkem teada, kui preili Treason oleks ilmselt tahtnud kellelegi avaldada.

Täna, süües hautist (mustade ubadega), lausus preili Treason: „Tuul tõuseb. Me peame lähemal ajal minema. Ma ei tahaks sellisel ööl luuaga metsa kohal sõita. Kummalisi olendeid võib liikvel olla.”

„Minema? Kas me läheme välja?” küsis Tiffany. Nad ei käinud õhtuti kunagi väljas ja seetõttu tundusid õhtud alati saja aasta pikkused.

„Seda me teeme. Täna nad tantsivad.”

„Kes tantsivad?”

„Rongad ei näe ja öökull läheb ähmi täis,” jätkas preili Treason. „Ma pean kasutama sinu silmi.”

„Kes tantsivad, preili Treason?” küsis Tiffany uuesti. Talle meeldis tantsida, kuid paistis, et siinkandis ei tantsinud keegi.

„See koht pole kaugel, aga torm on tulekul.”

Ja oligi kogu lugu: preili Treason ei kavatsenud talle rääkida. Kuid see tundus huvitav. Pealegi oleks ilmselt hariv näha olendeid, keda preili Treason kummaliseks peab.

Muidugi tähendas see, et preili Treason pidi oma teravatipulise kübara pähe panema. Seda osa ei sallinud Tiffany üldse: ta pidi preili Treasoni ees seisma ja teda ainiti vaatama, ning tema silmad kipitasid veidi, kui vana nõid teda justkui peeglina kasutas.

Kui õhtusöök oli söödud, möirgas tuul juba laanes nagu suur tume loom. Kui Tiffany ukse avas, rebis tuul tal selle käest, sööstis tuppa ja pani lõngad kangaspuul tinisema.

„Kas te olete ikka kindel, et see on hea mõte, preili Treason?” küsis Tiffany, üritades ust kinni lükata.

„Ära ütle niimoodi! Sa ei ütle niimoodi! Tantsul peab olema pealtvaatajaid! Ma pole ühtegi tantsu vahele jätnud!” Preili Treason oli pabinas ja närviline. „Me peame minema! Ja sina pead kandma musta.”

„Preili Treason, te teate, et ma ei kanna kunagi musta,” ütles Tiffany.

„Täna on musta öö. Sa kannad minu peaaegu parimat keepi.”

Ta lausus seda nõia enesekindlusega, justkui ei tuleks talle pähegi, et keegi võiks vastu hakata. Ta oli 113 aastat vana. Ta oli saanud seda enesekindlust palju harjutada. Tiffany ei hakanud vaidlema.

Mul pole ju midagi musta vastu, mõtles Tiffany, kui peaaegu parima keebi tõi, aga see pole lihtsalt minu jaoks. Kui öeldakse, et nõiad kannavad musta, mõeldakse tegelikult, et musta kannavad vanad naised. Pealegi, ega mina ju roosat ei kanna…

Pärast pidi ta preili Treasoni kella tekiräbalate sisse mässima, nii et klonk-klank-ist sai klonk-klank. Kella kojujätmine ei tulnud kõne allagi. Preili Treason hoidis kella alati enda ligi.

Kuni Tiffany end valmis seadis, keeras vana naine kella jubeda kriiksumisega üles. Ta keeras seda pidevalt üles, mõnikord tegi ta selleks pausi isegi keset õigusemõistmist, kui tuba oli hirmunud inimesi täis.

Vihma veel ei sadanud, aga kui nad teele asusid, oli õhk täis lendavaid oksaraage ja lehti. Preili Treason istus küljetsi luual ja hoidis elu eest kinni, Tiffany aga vedas luuda pesunööri otsas järel.

Taevas oli veel loojangujärgselt punane ja kumerjas kuu kõrgel, kuid kuu eest kihutati läbi pilvi, nii et mets sai täis liikuvaid varje. Puuoksad peksid kokku ning Tiffany kuulis kriuksatust ja mütsatust, kui üks oks kusagil pimeduses maha langes.

„Kas me läheme küladesse?” hüüdis Tiffany üle tormimüha.

„Ei! Läheme metsarajale!” karjus preili Treason vastu.

Aa, mõtles Tiffany, kas nüüd tulebki see kuulus „ilma püksata tantsimine”, millest ma olen nii palju kuulnud? Või tegelikult mitte nii väga palju, sest alati, kui keegi selle jutuks võtab, käsib keegi teine tal vait jääda, nii et tegelikult pole ma sellest kuigi palju kuulnud, aga ma pole sellest kuulnud väga tähendusrikkalt.

Inimeste arvates teevad nõiad selliseid asju, kuid nõidade arvates ei tee. Tiffany pidi tunnistama, et ta mõistis seda täiesti: isegi palaval suvel pole ööd nii väga soojad, lisaks tuleb alati muretseda siilide ja ohakate pärast. Pealegi ei olnud lihtsalt võimalik ette kujutada, et keegi Vanaema Weatherwaxi taoline kepsutaks ilma… Nojah, seda polnudki võimalik ette kujutada, sest pea lõhkeks selle peale.

Tuul vaibus, kui Tiffany metsarajale keeras, luual hõljuv preili Treason endiselt slepis. Aga tuul oli toonud kaasa külma õhu ja selle maha jätnud. Tiffanyl oli hea meel, et tal on keep seljas, kuigi see oli must.

Ta kõmpis edasi, pöörates preili Treasoni juhatust mööda teistele radadele ja nägi lõpuks puude vahelt ühes väikeses maalohus lõkkevalgust.

„Pea kinni ja aita mind maha, tüdruk,” ütles nõid. „Ja kuula hoolega. Siin kehtivad reeglid. Esiteks: sa ei räägi; teiseks: sa vaatad ainult tantsijaid; kolmandaks: sa ei liiguta, kuni tants on lõppenud. Teist korda ma ei ütle!”

„Selge, preili Treason. Siin on väga külm.”

„Ja läheb veel külmemaks.”

Nad suundusid kauge valguse poole. Mis kasu on tantsust, kui sa saad ainult pealt vaadata? mõtles Tiffany. See ei tundunud eriti lõbus.

„See pole mõeldudki lõbus olema,” heitis preili Treason.

Lõkkevalguse eest liikusid läbi varjud ja Tiffany kuulis mehehääli. Siis, kui nad jõudsid maalohu servale, viskas keegi lõkke peale vett.

Kostis sisin, puude vahele tõusis suitsu- ja aurupilv. See juhtus ühe hetkega ja maha jäi jahmatus. Ainus asi, mis oli siin elusana paistnud, oli kustunud.

Tiffany jalge all krõbisesid kuivad lehed. Nüüdseks pilvedest puhtaks pühitud taevas paistis kuu, mis tekitas maapinnale väikesi hõbedasi kujundeid.

Läks natuke aega, enne kui Tiffany taipas, et lagendiku keskel seisab kuus meest. Nähtavasti kandsid nad musta: kuuvalguse taustal nägid nad välja nagu inimesekujulised augud, kust pääseb eikusagile. Nad seisid vastamisi kahes kolmemehelises reas, kuid olid nii liikumatud, et mõne aja pärast hakkas Tiffany kahtlema, kas ta neid mitte ette ei kujuta.

Kostis mütsuv trummirütm: põmm… põmm… põmm.

See kestis umbes pool minutit ja lakkas siis. Kuid külma laane vaikuses jätkus trummirütm Tiffany peas, ja ilmselt ei olnud see ainus pea, kus see edasi kõmas, sest mehed kõigutasid rütmi lüües kergelt pead.

Nad hakkasid tantsima.

Ainsaks heliks olid nende saabaste mütsatused vastu maad, viirastuslikud mehed liikusid üksteisele lähemale ja siis jälle kaugemale. Kuid siis kuulis Tiffany, kelle pea oli täis hääletut trummikõma, veel mingit häält. Tema jalg hakkas täiesti iseenesest vastu maad kopsima.

Ta oli seda rütmi ka enne kuulnud, ta oli näinud mehi niimoodi tantsimas. Aga see oli olnud soojal päeval, ereda päikesevalguse käes. Siis kandsid mehed riiete küljes väikesi kuljuseid!

„See on morrise tants!” pomises ta mitte väga vaikselt.

„Kuss!” sisistas preili Treason.

„Aga see pole õige…”

„Ole vait!”

Pimedas punastav ja vihane Tiffany kiskus pilgu tantsijatelt eemale ja vaatas trotslikult lagendikul ringi. Sinna kogunes teisigi kogusid – inimkogusid või siis vähemalt inimesekujulisi –, aga ta ei näinud neid selgelt ja võib-olla oligi nii parem.