Читать книгу Tulega mängides - Тесс Герритсен - Страница 6

Tunnen juba lävel seistes vanade raamatute lõhna, tolmuks pudenevate lehtede ja ajahambast puretud naha hõngu. Teistes antiigiärides, millest olen sel munakivitänaval möödunud, undavad kliimaseadmed ja uksed on palavuse tõrjumiseks suletud, aga selle poekese oma seisab lahti, just nagu kutsuks mind sisenema. Käes on mu Rooma-reisi viimane pärastlõuna, mu viimane võimalus siit mõni suveniir kaasa valida. Olen juba ostnud Robile siidlipsu ja meie kolmeaastasele tütrele ekstravagantselt satsilise kleidi, aga iseendale pole ma veel midagi leidnud. Ja selle antiigikaupluse aknal näen ma täpselt seda, mida tahan.

Astun nii tihkesse hämarusse, et mu silmadel kulub viivuke aega kohanemiseks. Väljas valitseb lämbe kuumus, aga siin sees on kummaliselt jahe, otsekui oleksin ma sisenenud koopasse, kuhu ei tungi kuumus ega ka valgus. Aegamisi hakkavad kogud pimeduses kuju võtma ja ma näen raamatuid täis tuubitud riiuleid, vanu reisikirste ja nurgas keskaegset tuhmunud raudrüüd. Seintel ripuvad õlimaalid, kõik karjuvalt inetud ja kollaste hinnasiltidega kaunistatud. Ma ei pane seinaorvas seisvat müüjat üldse tähele, nii et kui ta mind ootamatult itaalia keeles kõnetab, siis võpatan ehmatusest. Pööran pead ja näen väikest päkapikulikku mehikest, kelle kulmud meenutavad lumiseid päevakoeri.

„Vabandust,” vastan ma. „Non parlo italiano.”

„Violino?” Mees osutab mu seljale kinnitatud viiulikastile. Viiul on liiga väärtuslik pill, et seda hotellituppa jätta, ja ma kannan seda reisides alati kaasas. „Musicista?” küsib ta ja matkib viiulimänguliigutusi, parem käsi kujuteldava poognaga edasi-tagasi saagimas.

„Jah, ma olen muusik. Ameerikast. Esinesin täna hommikul festivalil.” Ehkki mees noogutab viisakalt, ei paista ta minu meelest mu jutust aru saavat. Osutan esemele, mida vaateaknal silmasin. „Kas ma võiksin seda raamatut näha? Libro. Musica.”

Ta küünitab vaateaknale pandud raamatu järele ja ulatab selle mulle. Sellest, kuidas leheservad mu puudutuse all murenevad, tean ma, et raamat on vana. Väljaanne on itaaliakeelne ning selle kaanel on sõna „Mustlasmuusika” ja kujutis sasipäisest viiulit mängivast mehest. Avan köite esimese meloodia kohalt, mis on kirjutatud minooris. Pala on mulle võõras, kaeblik meloodia, mida mu sõrmed kibelevad juba praegu mängima. Jah, midagi niisugust ma pidevalt jahingi – vana muusikat, mis on ununenud ja väärib taasavastamist.

Lehitsen teisi meloodiaid ja korraga kukub raamatu vahelt välja lahtine leht, mis heljub põrandale. See pole osa raamatust, vaid on käsikirjas leht, noodijooned tihedalt pliiatsikirjas noote täis. Heliteose nimi on kirjutatud käsitsi ja elegantselt kaarduvate tähtedega.

„Incendio”, helilooja L. Todesco.

Noote lugedes kuulen neid oma peas ja tean juba mõne takti järel, et see valss on imeilus. See algab lihtsa meloodiana e-minooris. Ent kuueteistkümnendast taktist muutub muusika keerukamaks. Kuuekümnenda takti juures hakkavad noodid üksteise otsa kuhjuma ja ette tuleb vastuolulisi alteratsioonimärke. Pööran lehe ümber ja kõik taktid on tihedalt pliiatsimärkeid täis. Välkkiire rodu arpedžosid paiskab meloodia tormilisse noodikeerisesse, mis toob mulle ühtäkki kananaha käsivartele.

Ma pean selle muusika endale saama.

„Quanto costa?” küsin ma. „Selle lehe ja ka raamatu eest?”

Müüja silmitseb mind, silmis kaval tuluke. „Cento.” Ta võtab välja pastaka ja kirjutab numbri oma peopesale.

„Sada eurot? Te ei mõtle seda ometi tõsiselt.”

„E’vecchio. Vana.”

„Nii vana see nüüd ka pole.”

Tema õlakehitus ütleb, et võta või jäta. Ta on juba mu silmis peegelduvat himu märganud, ta teab, et võib minult selle laguneva mustlasmeloodiaköite eest ennekuulmatut hinda nõuda, ja ma maksan. Muusika on ainus priiskamine, mida endale luban. Mind ei huvita ehted, disainerirõivad ega kingad; ainus aksessuaar, mida ma tõeliselt kalliks pean, on see saja-aastane viiul, mis on praegu mu seljale kinnitatud.

Mees ulatab mulle ostutšeki ja ma astun poest välja pärastlõunapalavusse, mis on siirupiselt lämmatav. Kummaline, et mul seal sees nii külm oli. Vaatan uuesti hoone poole, aga ei näe ühtki kliimaseadet, ainult suletud aknad ja ehisviilul kükitavad kaks ühesugust veesülitikoletist. Killuke päikesevalgust kiiskab mulle silma, peegeldudes vastu Medusa pead kujutavalt vaskkoputilt. Uks on nüüd suletud, aga ma näen läbi tolmuse akna, kuidas müüja minu poole vaatab, enne kui aknakatte langetab ja vaateväljast kaob.

Mu abikaasa Rob on uuest lipsust, mille talle Roomast tõin, vaimustuses. Ta seisab meie magamistoas peegli ees ja sõlmib läikiva lipsu asjatundlikult ümber kaela. „Täpselt õige asi, mida vaja, et igavat koosolekut elavdada,” ütleb ta. „Võib-olla hoiavad need värvid neid kõiki ärkvel, kui numbrite kallale asun.” Kolmekümne kaheksa aastasena on ta sama sale ja vormis nagu tol päeval, kui abiellusime, kuigi viimased kümme aastat on lisanud ta meelekohtadele hõbedased jutid. Oma tärgeldatud valges särgis ja kuldsete mansetinööpidega näeb mu elupõlisest bostonlasest abikaasa välja täpselt nagu ülihoolikas raamatupidaja, kes ta ka on. Tema jaoks on numbrid esmatähtsad: kasumid ja kahjumid, varad ja võlad. Ta näeb maailma läbi matemaatikaprisma ja isegi tema liigutustes on geomeetrilist täpsust, ta lips kiigub kaares, põimub risti-rästi ideaalseks sõlmeks. Kui erinevad me oleme! Ainsad numbrid, mis mulle korda lähevad, on sümfooniate ja oopuste omad ja ajamärgistused mu noodilehtedel. Rob räägib kõigile, et sellepärast teda minu poole tõmbaski, sest erinevalt temast olen ma kunstnik ja õhuolend, kes tantsib päikesevalguses. Vanasti ma muretsesin, et meie erinevused viivad meid lahku, et Rob, kes seisab nii kindlalt kahe jalaga maas, väsib sellest, et peab hoidma oma õhuolendist naist pilvedesse heljumast. Aga praegu, kümme aastat hiljem, oleme me endiselt armunud.

Ta naeratab mulle peeglist, kui sõlme kurgu all rohkem pingule sikutab. „Sa olid täna hommikul kohutavalt vara üleval, Julia.”

„Ma elan ikka veel Rooma ajas. Seal on kell juba kaksteist. See on ajavaheväsimuse eelis. Sa ainult mõtle, kui palju ma täna tehtud jõuan.”

„Ma ennustan, et lõunaks oled sa valmis kokku kukkuma. Tahad, et sõidutan Lily lastehoidu?”

„Ei, ma tahan ta täna koju jätta. Tunnen end pahasti, et temast terve nädala eemal olin.”

„Pole vaja. Su tädi Val lendas kohale ja hoolitses kõige eest, nagu tal ikka kombeks.”

„Noh, ma igatsesin Lilyt hullupööra ja tahan täna iga viimase kui minuti tema seltsis veeta.”

Rob pöörab end, et näidata mulle oma uut lipsu, mis on täiuslikult kaeluse keskel. „Mis teil siis täna kavas on?”

„Väljas on nii palav, et me läheme vist ujulasse. Võib-olla hüppame raamatukogust läbi ja valime mõned uued raamatud.”

„Tundub hea plaan olevat.” Rob kummardub, et mind suudelda, ja tema raseeritud nägu lõhnab hapuka sidruni järele. „Ma vihkan seda, kui sa ära oled, kallike,” sosistab ta. „Võib-olla võtan järgmine kord nädala vabaks ja läheme koos. Kas see poleks palju...”

„Emme, vaata! Vaata kui ilus!” Meie kolmeaastane tütar Lily tantsib magamistuppa ja keerutab end uues kleidis, mille talle Roomast ostsin, kleidis, mida ta eile õhtul selga proovis ja keeldub nüüd seljast võtmast. Vähimagi hoiatuseta lennutab ta end mulle raketina sülle ja me mõlemad vajume naerdes voodile. Miski pole magusam kui mu enda lapse lõhn ja ma tahan ta molekulhaaval sisse hingata, ta tagasi oma kehasse püüda, et saaksime jälle üks olla. Kui seda itsitavat heledate juuste ja lavendlilillade satside pundart kallistan, potsatab ka Rob voodile ja võtab meil mõlemal ümbert kinni.

„Need siin on kaks maailma kõige ilusamat tüdrukut,” kuulutab ta. „Ja nad on minu omad, ainult minu omad!”

„Issi, jää koju,” kamandab Lily.

„Soovin, et saaksin, kullake.” Rob annab Lily pealaele matsuva musi ja tõuseb vastumeelselt jälle püsti. „Issi peab tööle minema, aga sinul, tirts, on ju ikka hirmsasti vedanud. Saad terve päeva emme seltsis veeta.”

„Paneme ujumisriided selga,” ütlen ma Lilyle. „Meil sinuga tuleb kindlasti imetore päev.”

Ja me veedamegi imetoreda päeva. Pladistame linnaujulas. Sööme lõunaks juustupitsat ja jäätist ning käime raamatukogus, kus Lily valib kaks uut pildiraamatut, milles on eeslid, tema lemmikloomad. Aga kui pärastlõunal kell kolm koju jõuame, olen ma väsimusest peaaegu koomas. Nagu Rob ennustas, on ajavahe mõjuma hakanud, ma tahaksin üle kõige voodisse pugeda ja magama jääda.

Õnnetuseks on Lily täiesti virge ning on kasti oma vanade titeriietega välja terrassile vedanud, kus meie kass Juniper tukub. Lilyle meeldib Juniperi riidesse panna ja juba ongi ta kassile mütsikese pähe sidunud ja pusib nüüd ühte käppa varrukasse torgata. Meie vana armas kassikene kannatab selle ära nagu alati, laskmata end ebaväärikatest pitsidest ja satsidest põrmugi häirida.

Sellal kui Juniper moekama ilme saab, toon mina terrassile oma viiuli ja noodipuldi ning avan mustlasviiside raamatu. Taas libiseb lahtine noodileht välja ja maandub, esipool üleval, mu jalge ees. „Incendio”.

Ma pole neid noote vaadanud sellest päevast peale, kui Roomas raamatu ostsin. Nüüd, lehe puldi külge kinnitanud, meenutan ma toda süngevõitu antiigikauplust ja omanikku, kes luuras seinaorvas nagu mõni koopaasukas. Ühtäkki kerkib mulle kananahk ihule, just nagu klammerduks poe jahedus ikka veel selle noodilehe külge.

Võtan viiuli ja hakkan mängima.

Sel niiskel pärastlõunal kõlab mu pill sügavamalt, külluslikumana kui eales varem, meloodia mahe ja soe. Valsi esimesed kolmkümmend kaks takti on just nii kaunid, nagu ma ette kujutasin, kaeblik baritonikõlaline itk. Ent neljakümnenda takti juures koguvad noodid kiirust. Ajutistest alteratsioonimärkidest mõjutatuna meloodia väänleb ja muutub, kerkib e-keelel seitsmenda positsioonini. Mu nägu leemendab higist, kui püüan viisi pidada ja tempot hoida. Mul on tunne, et mu poogen kihutab iseenesest, et see liigub nagu nõiaväel ja mina näen vaeva, et seda peos hoida. Oh, kui imeline on see muusika! Missugune kontserdipala, kui mul õnnestub see selgeks saada! Noodid rüsivad mööda heliredelit üles. Ühtäkki ei valitse ma enam poognat, mängin noodist mööda ja mu vasak käsi tõmbub krampi, kui muusika meeletuseni küünib.

Kellegi väike käsi haarab mul jalast. Mu nahk saab kokku millegi sooja ja märjaga.

Katkestan mängu ja vaatan alla. Lily vaatab mulle otsa, silmad selged nagu türkiissinine vesi. Isegi siis, kui kohkunult võpatan ja aiatööriista ta verisest käest lahti kisun, ei peegeldu ta rahulikes sinistes silmades ainsatki värelust. Ta paljad jalad on teinud terrassikividele jäljerea. Üha kasvava õudusega lähen ma mööda neid jälgi vereallikani.

Ja siis pistan ma karjuma.