Читать книгу Tulega mängides - Тесс Герритсен - Страница 7

Rob aitab mul terrassi kassi verest puhtaks pesta. Vaene vana Juniper on nüüd keeratud musta prügikoti sisse ja ootab mahamatmist. Kaevasime talle haua aia tagumisse nurka sirelipõõsa taha, nii et ma ei peaks seda nägema iga kord, kui aeda tulen. Juniper oli kaheksateist aastat vana ja peaaegu pime, hell kaaslane, kes väärib paremat igavikku kui prügikott, aga ma olin liiga vapustatud, et midagi paremat välja mõelda.

„See oli kindlasti kõigest õnnetus,” käib Rob peale. Ta viskab määrdunud käsna ämbrisse ja vesi omandab nagu imeväel iiveldama ajava roosaka varjundi. „Lily ilmselt komistas ja kukkus talle otsa. Jumal tänatud, et ta ei kukkunud nii, et teravad harud oleksid ülespidi olnud, nii oleks ta võinud endal silma välja torgata. Või midagi veel hullemat.”

„Ma pakkisin kassi prügikotti. Ma nägin laipa ja sel polnud ainult üks torkehaav. Kuidasmoodi komistatakse ja kukutakse kolm korda?”

Rob ei tee mu küsimusest välja. Selle asemel võtab ta mõrvarelva, teravate harudega võilillehargi ja küsib: „Kuidas see asjandus talle üldse kätte sattus?”

„Ma rohisin siin möödunud nädalal. Ilmselt unustasin selle tööriistakuuri tagasi viia.” Hargiharudel on ikka veel verd ja ma pööran pea ära. „Rob, kas sind siis sugugi ei häiri, mismoodi tema ise selle kõige peale reageerib? Ta torkas Juniperi surnuks ja mõni minut hiljem küsis ta mahla. Mulle ajab judinad peale, kui rahulikult ta oma teosse suhtub.”

„Ta on liiga väike, et aru saada. Kolmeaastane ei tea veel, mida surm tähendab.”

„Ta pidi ometi teadma, et teeb loomale haiget. Kass pidi ometi mingisugust häält tegema.”

„Kas sina siis seda ei kuulnud?”

„Ma mängisin viiulit, täpselt siinsamas. Lily ja Juniper olid terrassi sealpoolses servas. Nad paistsid täiesti ilusti koos olevat. Kuni...”

„Võib-olla kass kriimustas teda. Võib-olla ta tegi midagi, mis Lilyt ärritas.”

„Mine üles ja vaata Lily käsi. Tal ei paista ainsatki märki olevat. Ja sa ju tead, kui nunnu see kass oli. Võisid teda kasukast sakutada või talle saba peale astuda, aga tema ei kriimustanud kunagi. Ta oli mul sellest ajast peale, kui ta veel kassipoeg oli, ja et ta pidi nüüd niimoodi surema...” Mu hääl murdub ning ma vajun terrassitoolile, kui see kõik tohutu leinavalu- ja väsimuselainena minust üle uhab. Ja süütundena, sest ma ei suutnud oma vana sõpra kaitsta, kui ta kõigest kahekümne sammu kaugusel verest tühjaks jooksis. Rob patsutab mind kohmetult õlale, teadmata, kuidas mind lohutada. Mu loogiline ja matemaatiline abikaasa on naise pisarate ees abitu.

„Kuule! Kuule, kallike,” pomiseb ta. „Kuidas oleks, kui võtaksime uue kassipoja?”

„Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt? Pärast seda, mida Lily Juniperiga tegi?”

„Olgu, see oli rumal mõte. Aga palun, Julia, ära süüdista teda. Vean kihla, et ta igatseb kassi sama palju kui meie. Ta lihtsalt ei mõista juhtunut.”

„Emme?” hüüab Lily oma toast, kuhu ta lõunauinakut tegema viisin. „Emme!”

Kuigi ta kutsub mind, on Rob see, kes ta voodist välja tõstab, kes teda süles hoiab, istudes sellessamas kiiktoolis, kus mina kunagi Lilyt imetasin. Neid vaadates meenutan ma öid, kui ta oli veel beebi ja ma kiigutasin teda selles toolis tund tunni järel, tema sametpehme põsk mu rinna vastas. Imelised ja unepuuduses veedetud ööd, kui olime ainult Lily ja mina. Ma vahtisin ta silmadesse ja sosistasin: „Palun pea seda alati meeles. Pea alati meeles, kui väga emme sind armastab.”

„Kiisu ära läks,” nuuksub Lily Robi õla najal.

„Jah, kullake,” sosistab Rob. „Kiisu läks taevasse.”

„Arvate, et see on kolmeaastase puhul normaalne käitumine?” küsin ma nädal hiljem lastearstilt Lily tavapärase läbivaatuse ajal. Dr Cherry uurib Lily kõhtu ja paneb tüdruku naeru kihistama, kui talle kõhu peale vajutab, ega vasta mu küsimusele kohe. Lapsed paistavad arstile siiralt meeldivat ja Lily teeb kõik, et olla nii võluv, kui suudab. Ta pöörab kuulekalt pead, et arstionu saaks tema kuulmekilesid vaadata, ja ajab suu ammuli, kui arst keelespaatli talle suhu paneb. Mu armas tütar juba teab, kuidas võluda ära kõik võõrad inimesed, kellega ta kohtub.

Arst ajab end sirgu ja vaatab mulle otsa. „Agressiivne käitumine pole tingimata asi, mille pärast muretseda. Selles vanuses lähevad lapsed sageli endast välja, kuna ei oska end täielikult väljendada. Ja te ise ütlesite, et ta kasutab senimaani peamiselt kolme- ja neljasõnalisi lauseid.”

„Kas see on midagi, mille pärast tuleks muret tunda? Et ta ei räägi nii palju kui teised lapsed?”

„Ei-ei. Arengu verstapostid pole kivisse raiutud. Lapsed võivad olla väga erinevad ja Lily areneb muidu igati ootuspäraselt. Tema pikkus, kaal ja motoorika on täiesti normaalsed.” Ta tõstab tüdruku läbivaatuslaua servale ja naeratab talle laialt. „Ja kui hea tüdruk sa veel oled! Soovin, et kõik mu patsiendid oleksid nii koostööaltid. Näete isegi, kui keskendunud ta on. Kui tähelepanelikult ta toimuvat jälgib.”

„Aga pärast meie kassiga juhtunut, kas see tähendab, et ta võib teha midagi veel hullemat, kui ta...” Vakatan märgates, et Lily jälgib mind ja kuulab iga mu sõna.

„Proua Ansdell,” lausub dr Cherry vaikselt, „võib-olla viite Lily meie mängutuppa? Peaksime seda asja teiega omavahel arutama.”

Muidugi on tal õigus. Mu arukas ja tähelepanelik tütar taipab üsna kindlalt rohkem, kui ma arvan. Viin ta läbivaatuskabinetist välja ja talutan patsientide mängutuppa, nagu arst soovitas. Toas vedeleb kõikjal mänguasju, erksavärvilisi plastlelusid, millel pole teravaid servi ega väikesi osakesi, mille valimatud suukesed võivad alla neelata. Põrandal põlvitab umbes Lily-vanune poiss ja teeb mootorihäält, kui punast prügiautot üle vaiba lükkab. Panen Lily maha ja ta suundub otseteed lastelauakese juurde, millel seisavad plastist tassid ja teekann. Lily võtab kannu ja kallab nähtamatut teed. Kuidas ta seda teha oskab? Ma pole kordagi ühtki teepidu korraldanud ja ometi käitub mu tütar stereotüüpse tüdrukuna, sellal kui poiss oma veokiga põrr-põrr sõidab.

Kui dr Cherry kabinetti astun, istub mees oma laua taga. Saame kõrvaltoas mängivaid lapsi vaateakna kaudu vaadata, nende poolel on läbipaistmatu peegel, nii et nemad meid ei näe. Nad mängivad kõrvuti ega tee oma eraldi poisi ja tüdruku maailmas mängides teisest välja.

„Minu arvates panete te sellele vahejuhtumile liiga suurt rõhku,” sõnab arst.

„Ta on kõigest kolmeaastane ja tappis meie pere lemmiklooma.”

„Kas sellele teole eelnes ka mingisugune hoiatus? Mõni märk, mis viitas tema kavatsusele loomale viga teha?”

„Mitte mingisugust. Juniper oli mul juba enne abiellumist, nii et Lily on tundnud teda kogu oma elu. Ta käis kassiga alati hästi hellalt ümber.”

„Mis võis selle rünnaku vallandada? Kas ta oli vihane? Kas ta oli millegipärast endast väljas?”

„Ei, ta näis kõigiti rahulolev. Nad olid koos nii rahulikud, et lasksin neil mängida, sellal kui ise viiulimängu harjutasin.”

Arst vaeb seda viimast pisiasja. „Oletan, et viiulimäng nõuab väga palju keskendumist.”

„Ma katsetasin üht uut muusikapala. Nii et jah, olin keskendunud.”

„Võib-olla selles peitubki selgitus. Teie olite ametis millegi muuga ja Lily soovis teie tähelepanu.”

„Kassi pussitamisega?” Pahvatan uskumatusest naerma. „See on küll äärmuslik lähenemine.” Vaatan läbi jälgimisakna oma kuldjuukselist tütart, kes isub nii kenasti oma kujuteldaval teepeol. Ma ei taha järgmist võimalust jutuks võtta, aga pean arstilt küsima. „Ma lugesin netist üht artiklit laste kohta, kes teevad loomadele haiget. See pidavat olema väga halb märk. See võib tähendada, et lapsel on tõsiseid emotsionaalseid probleeme.”

„Uskuge mind, proua Ansdell,” ütleb mees heatahtliku naeratusega. „Lilyst ei tule suureks saades sarimõrtsukat. Ma muretseksin rohkem alles siis, kui ta teeks loomadele haiget korduvalt või kui peres oleks varemgi vägivaldsust esinenud.”

Ma ei lausu musta ega valget ja mu vaikimine paneb arsti altkulmu minu poole vaatama.

„Kas on midagi, millest tahaksite mulle rääkida?” küsib ta vaikselt.

Hingan sügavalt sisse. „Peres on seda tõesti varem esinenud. Vaimuhaigust.”

„Teie abikaasa või teie suguvõsas?”

„Minu.”

„Ma ei mäleta, et oleksin midagi sellekohast Lily patsiendikaardil näinud.”

„Sest ma pole seda kordagi maininud. Ma ei arvanud, et midagi niisugust võiks peres edasi päranduda.”

„Mis see „midagi niisugust” on?”

Ma ei kiirusta vastama, sest kuigi ma tahan tõtt rääkida, ei soovi ma avaldada rohkem, kui vaja. Rohkem, kui mulle meeldiks. Vaatan läbi mängutoa akna oma ilusat tütrekest. „See juhtus üsna varsti pärast mu venna sündi. Mina olin tollal kõigest kaheaastane ja seega ei mäleta ma ise sellest midagi. Kuulsin üksikasjadest oma tädilt aastaid hiljem. Mulle räägiti, et mu emal oli mingisugune närvivapustus. Ta tuli haiglasse paigutada, sest arvati, et ta on teistele ohtlik.”

„Haigushoo ajastusest jääb mulje, et tegu võis olla sünnitusjärgse depressiooni või psühhoosiga.”

„Jah, sellist diagnoosi ma kuulsingi. Mitu psühhiaatrit andis oma hinnangu ja järeldati, et mu ema polnud vaimselt pädev ning seetõttu polnud võimalik teda juhtunu eest vastutusele võtta.”

„Mis õigupoolest juhtus?”

„Mu vend... mu väikevend...” Mu hääl tasaneb sosinaks. „Ema pillas ta maha ja vend suri. Öeldi, et emal olid luulud. Kuulis hääli.”

„Mul on väga kahju. See oli teie perele kindlasti valus aeg.”

„Ma ei kujuta ettegi, kui kohutavalt mu isa end tunda võis, kui lapse kaotas. Kui ta laskis mu ema ära viia.”

„Te ütlesite, et teie ema pandi haiglasse. Kas ta sai hiljem terveks?”

„Ei. Ta suri seal kaks aastat hiljem pimesoolerebendi tõttu. Ma ei tundnudki teda õieti, aga nüüd mõtlen ma temast ühtepuhku. Ja juurdlen, kas Lily... kas see, mis ta meie kassiga tegi...”

Nüüd saab dr Cherry aru, mida ma kardan. Ohates võtab ta prillid eest. „Ma kinnitan teile, et mingisugust seost ei ole. Vägivaldsusegeenidega pole asi sama lihtne kui sellega, et Lily päris teie sinised silmad ja heledad juuksed. Ma tean ainult mõnda dokumenteeritud juhtumit, kus selline asi on peres selgesti edasi pärandunud. Näiteks Hollandis on üks pere, mille peaaegu kõik meessoost liikmed on vangis. Ja me teame, et lisa-y-kromosoomidega sündinud poisid kalduvad suurema tõenäosusega kuritegusid sooritama.”

„Kas tüdrukute puhul ka midagi sarnast on?”

„Loomulikult võivad ka tüdrukud sotsiopaadid olla. Aga kas see on geneetiline?” Arst raputab pead. „Ma ei usu, et uuringute andmed seda väidet toetaksid.”

Andmed. Ta räägib nagu Rob, kes kannab alati ette numbreid ja statistikat. Neil meestel on oma numbritesse nii palju usku. Nad viitavad teadusuuringutele ja tsiteerivad viimaseid tulemusi. Miks see mind ometi ei veena?

„Rahunege, proua Ansdell.” Dr Cherry sirutab käe üle laua ja patsutab minu oma. „Kolmeaastasena on teie tütar täiesti normaalne. Ta on tore ja sõbralik ning te ise ütlesite, et ta pole varem midagi niisugust teinud. Teil pole vähimatki põhjust muretseda.”

Selle aja peale, kui tädi Vali maja ette pööran, on Lily oma turvatoolis magama jäänud. Käes on tema tavaline lõunauinakuaeg ja ta magab nii sügavalt, et ei liigutagi, kui ta toolist välja tõstan. Isegi magades hoiab ta kõvasti oma embuses Eeslikest, kes käib temaga kõikjal kaasas ja näeb viimasel ajal päris niru välja, kulunud ja süljeplekiline ning arvatavasti kubiseb bakteritest. Vaest vana Eeslikest on lapitud ja jälle üle lapitud nii palju kordi, et temast on saanud Frankensteini elukas, üleni mu siksakilisi amatöörlikke nõelapisteid täis. Näen juba uut kohta, kus riie kärisema hakkab ja täitematerjal tasapisi välja pressib.

„Oh, kas ta pole nunnu,” kudrutab Val, kui Lily majja kannan. „Nagu väike ingel.”

„Kas ma võin ta sinu voodisse panna?”

„Muidugi. Jäta ainult uks lahti, et kuuleksime, kui ta üles ärkab.”

Tassin Lily Vali magamistuppa ja asetan õrnalt tekile. Vaatan teda hetke ja olen oma magavat tütart nähes vaatepildist lummatud nagu alati. Kummardun lähemale, hingan sisse tema lõhna, tunnen ta roosalt õhetavatest põskedest õhkuvat kuumust. Ta ohkab ja pomiseb unes „emme”, sõna, mis mulle alati naeratuse suule toob. Sõna, mida igatsesin kogu hingest kuulda neil südantlõhestavatel aastatel, kui korduvalt ja tulutult rasestuda üritasin.

„Minu tibuke,” sosistan ma.

Kui jälle elutuppa naasen, küsib Val: „Noh, mida doktor Cherry tema kohta rääkis?”

„Ta ütleb, et pole mingit põhjust muretseda.”

„Eks ma rääkinud ju sedasama? Lapsed ja loomad ei sobi alati kokku. Sina seda ei mäleta, aga kui sa olid kaheaastane, siis sa muudkui tüütasid mu koera. Kui ta sind lõpuks näksas, siis lõid sa teda kohe. Ma arvan, et Lily ja Juniperiga juhtus samamoodi. Vahel reageerivad lapsed ilma mõtlemata. Ilma tagajärgi mõistmata.”

Vaatan aknast välja Vali aeda, väikesesse Eedenisse, mis on tomatitaimi, lopsakaid ürte ja mööda tugisõrestikku roomavaid kurgivääte puupüsti täis. Mu isale meeldis ka aiatöö. Talle meeldis süüa teha, luuletusi lugeda ja vale viisiga laulda, täpselt nagu ta õele Valilegi.

Oma lapsepõlvefotodel näevad nad isegi ühesugused välja, mõlemad kondised ja päevitunud, ühesuguste poisilike soengutega. Vali kodus on näha nii palju fotosid mu isast, et iga külaskäik toob südamesse nukra torke. Seinal minu vastas on fotod isast kümneaastasena, õng käes. Kaheteistkümnesena koos oma raadioga. Kaheksateistkümnesena keskkoolilõpurüüs. Näol on tal alati seesama innukas ja aval naeratus.

Riiulil seisab foto temast ja mu emast, tehtud sel päeval, kui nad minu vastsündinuna koju tõid. See on ainus pilt mu emast, mida Val oma majja lubab. Ta sallib seda üksnes sel põhjusel, et pildil olen ka mina.

Tõusen, et silmitseda pildil olijate nägusid. „Ma näen välja täpselt tema moodi. Ma pole varem märganudki kui väga.”

„Jah, sa näed tõesti välja tema moodi, ja missugune kaunitar ta oli! Kui Camilla tuppa astus, pöördusid kõigi pead. Su isa heitis talle ainult ühe pilgu ja oli kõrvuni armunud. Mu vaesel vennal polnud lootustki.”

„Kas sa tõesti vihkasid mu ema nii väga?”

„Vihkasin teda?” Val mõtleb järele. „Ei, seda ma ei ütleks. Alguses kindlasti mitte. Nagu kõik teised, kes Camillaga kohtusid, olin ka mina tema lummast täiesti sisse võetud. Ma pole kohanud ühtki teist naist, kes oleks nii täiuslik olnud. Ilu, ajud, andekus. Ja oh milline stiilitunnetus!”

Naeran kahetsevalt. „Seda ma kohe kindlasti ei pärinud.”

„Oh, kullake! Sa pärisid kummaltki vanemalt nende parimad omadused. Sa said Camilla väljanägemise ja muusikaande ning oma isa helde südame. Sa olid parim asi Mike’i elus. Mul on lihtsalt kahju, et mu vend pidi kõigepealt temasse armuma, enne kui sina said maailma tulla. Aga, tont võtku, kõik teised armusid ka temasse. Tal oli kohe eriline oskus sind oma jõuvälja imeda.”

Mõtlen oma tütrele ja sellele, kui kergesti ta dr Cherry ära võlus. Juba kolmeaastasena oskab ta lummata kõiki, kellega kohtub. See on anne, mida minul pole kunagi olnud, aga Lilyl on see sünnipäraselt olemas.

Panen vanemate foto riiulile tagasi ja pöördun Vali poole. „Mis mu vennaga tegelikult juhtus?”

Ta tõmbub mu küsimuse peale pingesse ja pöörab pea ära – ilmselgelt ei taha ta sellest rääkida. Olen alati teadnud, et selles loos on veel midagi, midagi palju süngemat ja häirivamat kui see, mida mulle on räägitud, ja ma olen pealekäimisest hoidunud. Kuni tänaseni.

„Val?” küsin ma.

„Sa tead, mis juhtus,” ütleb ta. „Ma rääkisin sulle niipea, kui tundsin, et sa oled küllalt vana, et sellest aru saada.”

„Aga sa ei rääkinud mulle üksikasju.”

„Keegi ei taha üksikasju kuulda.”

„Mul on nüüd seda vaja.” Heidan pilgu magamistoa poole, kus magab mu tütar, mu kullakallis tütar. „Ma pean teadma, kas Lily on natukenegi tema moodi.”

„Jäta, Julia. Sa oled täiesti valel teel, kui arvad, et Lily on natukenegi Camillasse.”

„Kõigi nende aastate jooksul olen ma vennaga juhtunu kohta väga vähe kuulnud. Aga tajusin alati, et selles loos on enamat, asju, millest sa ei tahtnud rääkida.”

„Tervet lugu pole sugugi lihtsam mõista. Mina ei saa isegi kolmkümmend aastat hiljem aru, miks ta nii tegi.”

„Mida ta siis täpsemalt tegi?”

Val mõtleb küsimuse üle viivuks järele. „Pärast seda, kui see juhtus – kui asi lõpuks kohtusse jõudis –, nimetasid psühhiaatrid seda sünnitusjärgseks depressiooniks. Seda uskus ka su isa. Ta tahtis seda uskuda ja tundis tohutut kergendust, kui su ema vanglasse ei saadetud. Su ema õnneks saadeti ta hoopis tollesse haiglasse.”

„Kus tal lasti pimesoolepõletikku surra. Minu meelest ei kõla see just erilise vedamisena.”

Val ei vaata mulle ikka veel otsa. Vaikus meie vahel muutub nii tihkeks, et peagi kivistub hoopis, kui ma seda kohe läbi ei lõika. „Miks sa mulle ei räägi?” küsin ma vaikselt.

„Anna andeks, Julia. Sul on õigus, ma pole tervenisti aus olnud. Vähemalt selles asjas.”

„Mis asjas?”

„Selles, kuidas su ema suri.”

„Ma arvasin, et pimesoole lõhkemise tõttu. Nii te isaga alati rääkisite, et see juhtus kaks aastat pärast seda, kui ta sinna haiglasse saadeti.”

„See juhtuski kaks aastat hiljem, aga mitte pimesoole lõhkemise tõttu.” Val ohkab. „Ma ei tahtnud seda sulle rääkida, aga sa ütled, et tahad tõde kuulda. Su ema suri emakavälise raseduse tagajärjel.”

„Raseduse? Aga ta oli ju vaimuhaiglas luku taga.”

„Täpselt nii. Camilla ei maininud kordagi isa ja me ei saanudki teada, kes too oli. Kui Camilla suri, kui ta tuba ära koristati, leiti sealt kõiksugust salakaupa. Alkoholi, hinnalisi ehteid, meigitarbeid. Kahtlemata pakkus ta teenete eest seksi ning tegi seda vabatahtlikult – meistermanipulaator, nagu ta oli.”

„Ta oli ikkagi ohver. Ta põdes psühhiaatrilist haigust.”

„Jah, seda psühhiaatrid kohtus tõesti rääkisid. Aga ma ütlen sulle, Camilla polnud depressioonis ega psühhoosis. Tal oli igav. Ja ta oli pahane. Ning tal oli kõrini su väikevennast, kellel olid koolikud ja kes nuttis kogu aeg. Camilla tahtis kogu aeg tähelepanu keskmes olla ning oli harjunud, et mehed tõttavad üksteise võidu teda õnnelikuks tegema. Camilla oli see kullakallikene, kes sai alati oma tahtmise, aga võta näpust, nüüd oli ta abielus ja aheldatud kahe lapse külge, keda ta üldse ei tahtnudki. Kohtus väitis ta, et ei mäleta, et oleks seda teinud, aga naaber nägi juhtunut pealt. Ta nägi, kuidas Camilla astus rõdule, su väikevend süles. Ta nägi, kuidas Camilla beebi meelega üle piirde alla viskas. Mitte ei pillanud, vaid viskas ta kahe korruse kõrguselt alla. Su vend oli kõigest kolmenädalane, Julia, ilus poiss, siniste silmadega, sellistega nagu sinul. Tänan jumalat, et ma tol päeval sind hoidsin.” Val hingab sügavalt sisse ja vaatab mulle otsa. „Või muidu oleksid ka sina surnud.”