Читать книгу Vilemees - Тесс Герритсен - Страница 5

Oksad piitsutasid ta nägu ja süda tagus nii kõvasti, nagu võiks see iga hetk lõhkeda, kuid ta ei saanud lakata jooksmast. Ta võis juba kuulda mehe lähenemist, võis peaaegu ette kujutada kuuli vihisemist läbi öö ja tungimist oma selga. Võib-olla oli see juba juhtunud. Võib-olla on ta juba vereojas; ta oli hirmust liiga tuim, et tunda praegu midagi muud peale meeleheitliku eluiha. Vihm voolas mööda nägu alla, jäised pimestavad vihmavalingud rabisesid talvistel surnud lehtedel. Ta vaarus läbi pimeduseloigu ja leidis end järsku kõhuli mudas. Kukkumise heli oli kurdistav. Tema jälitaja, teravast okstepraksatusest valvsaks tehtud, muutis kurssi ja suundus nüüd otse talle järele. Summutaja popsatus ja põsest möödavihisev kuul ütlesid talle, et teda on märgatud. Ta sundis end jalule, pööras järsult paremale ja siksakitas tagasi maantee poole. Siin metsas on ta varsti surnud mees. Aga kui ta saaks peatada mõne auto, kui ta saaks köita kellegi tähelepanu, võib tal olla veel võimalust.

Okste ragin ja kähe kirumine andsid talle teada, et jälitaja on komistanud. Ta oli võitnud mõne väärtusliku sekundi. Ta jätkas jooksmist, liikudes ainult instinktiivse suunataju abil. Polnud mingit valgust, mis talle teed oleks näidanud, mitte midagi, välja arvatud pilvede ähmane kuma öötaevas. Tee pidi olema otse ees. Nüüd võivad ta jalad juba iga hetk sillutist tabada.

Ja mis edasi? Mis siis, kui seal pole ühtki autot, mida peatada, mitte kedagi, kes mind aitaks?

Siis nägi ta puude vahelt enda ees nõrka värelust, kaht vesist valgusvihku.

Viimast jõudu kokku võttes spurtis ta auto poole. Tema kopsud olid otsekui tules, silmad okstepiitsutusest ja vihmast pimestatud. Veel üks kuul vihises temast mööda ja raksatas puutüvesse, ent relvaga mees ta selja taga oli äkitselt kaotanud kogu tähtsuse. Kõik, mis nüüd midagi tähendas, olid need tuled, kutsudes teda läbi pimeduse, õrritades teda päästmislubadusega.

Kui tema jalad järsku sillutist tabasid, oli ta vapustatud. Tuled püsisid ikka veel ees, hüpeldes kusagil puude taga. Oli ta autost maha jäänud? Liikus see juba eemale ümber kurvi? Ei, seal see oli jälle, nüüd isegi heledam. Auto liikus tema poole. Ta jooksis sellele vastu, järgides teelooget ja teades, et siin lagedal on ta lihtne sihtmärk. Tema kõrvu täitis kingade plartsumise heli märjal teel. Tuled keerasid tema suunas. Sel hetkel kuulis ta lasku kolmandat korda. Kokkupõrke jõud paiskas ta põlvili, ta oli ebamääraselt teadlik läbi õla tungivast kuulist ja mööda käsivart niriseva vere soojusest, kuid valu ta ei tundnud. Ta suutis keskenduda ainult ellujäämisele. Ta tuikus uuesti jalule, astus komistava sammu ettepoole…

Ja oli pimestatud esitulede tulvast. Polnud enam aega end teelt kõrvale heita, polnud aega isegi oma paanikat teadvustada. Kummid krigisesid üle sillutise, paisates õhku veepritsmeid.

Ta ei tundnud kokkupõrget. Ta teadis üksnes, et lamab järsku maas, vihma kallab talle suhu ja tal on väga, väga külm.

Ja et ta pidi midagi tegema, midagi tähtsat.

Jõuetult pistis ta käe oma tuulejaki taskusse ja tema sõrmed kõverdusid ümber väikese plastiksilindri. Ta ei suutnud meenutada, miks see nii palju tähendas, kuid see oli ikka veel alles ja ta tundis kergendust. Ta pigistas selle kõvasti pihku.

Keegi hüüdis teda. Keegi naine. Ta ei näinud läbi vihma naise nägu, kuid võis kuulda tema häält, paanikast kähedat, tungimas läbi sumina oma peas. Ta üritas rääkida, püüdis naist hoiatada, et nad peavad kohe põgenema, sest metsas varitseb surm. Kuid suust pääses välja üksnes oie.