Читать книгу Vilemees - Тесс Герритсен - Страница 6

Kolm miili Redwood Valleyst edasi oli puu kukkunud üle tee ning selle taha kogunenud autode ja tugeva vihma tõttu kulus Catherine Weaveril peaaegu kolm tundi, et Willitsi linnast mööda saada. Selleks ajaks oli kell peaaegu kümme ja ta teadis, et ei jõua Garberville’i enne keskööd. Ta lootis, et Sarah ei istu teda oodates kogu öö üleval. Ent Sarah’t tundes võis öelda, et õhtusöök on praeahjus ikka veel soe ja tuli leegitseb kaminas. Ta imestas endamisi, kuidas rasedus ta sõbrannale sobib. Muidugi imepäraselt. Sarah oli sellest lapsest rääkinud aastaid, valinud välja nime – Sam või Emma – ammu enne seda, kui laps eostati. Fakt, et tal polnud enam abikaasat, oli pisiasi. „Oodata saad ainult seni, kui leiad õige isa,” oli Sarah öelnud. „Siis pead ülejäänu enda kätte võtma.”

Ja ta oli seda teinud. Bioloogiline kell raevukalt tiksumas viimaseid aastaid, oli Sarah sõitnud Cathyle San Franciscosse külla ja valinud kollastelt lehekülgedelt rahulikult viljastamiskliiniku. Muidugi vabameelse. Niisuguse, kus mõistetakse kolmekümne üheksa aastase üksiku naise meeleheitlikku igatsust. Viljastamine iseenesest oli olnud külmalt kliiniline afäär, rääkis ta hiljem. Hüppad lauale, lükkad jalad rihmadesse ja oled viis minutit hiljem rase. Noh, peaaegu nii. Kuid see oli lihtne protseduur, doonorid tõestatult terved ja kõige parem – naine võis täita oma emainstinkte ilma kogu selle abielunarruseta.

Jah, see vana abielumäng. Nad mõlemad olid selle läbi kannatanud. Ja pärast lahutust olid nad mõlemad edasi toimetanud, kuigi lahinguarmidega.

Vapper Sarah, mõtles Cathy. Vähemalt on tal julgust sellega üksinda hakkama saada.

Temast tulvas läbi vana viha, ikka veel piisavalt tugev, et panna hambaid kokku pigistama. Ta võis oma endisele abikaasale Jackile andestada nii mõndagi. Tema isekuse. Ta nõudmised. Tema truudusetuse. Kuid ta ei suudaks Jackile iial andestada, et mees jättis ta ilma võimalusest last saada. Oh, ta oleks võinud mehe soovi ignoreerida ja sellegipoolest lapse muretseda, kuid ta oli tahtnud, et ka Jack seda tahaks. Seega oli ta oodanud õiget aega. Kuid nende kümneaastase abielu jooksul polnud mees kunagi selleks valmis olnud, mitte kunagi tundnud, et nüüd on õige aeg.

Mees oleks pidanud talle tõtt ütlema: ta on liiga enesekeskne, et lapsega vaeva näha.

Ma olen kolmekümne seitsme aastane, mõtles ta. Mul ei ole enam abikaasat. Mul ei ole isegi kindlat kallimat. Kuid ma võiksin rahul olla, kui ma vaid saaksin omaenese last süles hoida.

Vähemalt Sarah on sellega varsti õnnistatud.

Veel neli kuud ja siis peab laps sündima. Sarah’ laps. Cathy pidi selle mõtte peale naeratama, hoolimata vihmast, mis nüüd üle tuuleklaasi alla voolas. Praegu sadas veelgi kõvemini, isegi täiskiirusel liikuvate klaasipuhastajatega võis teed vaevalt näha. Ta heitis pilgu kellale ja nägi, et see on juba pool kaksteist. Vaateväljas teisi autosid polnud. Kui tal peaks siin juhtuma mingi pahandus mootoriga, peab ta arvatavasti veetma öö tagaistmel kössitades ja ootama abi saabumist.

Ettepoole vaadates püüdis ta eristada tee eraldusjoont, kuid ei näinud midagi peale tiheda vihmamüüri. Olukord oli naeruväärne. Ta oleks pidanud tõepoolest peatuma Willitsis mõnes motellis, aga ta vihkas mõtet, et on oma eesmärgist ainult viiekümne miili kaugusel, eriti arvestades, et ta oli sõitnud juba nii kaugele.

Cathy märkas ees teeviita: Garberville, 10 miili. Seega oli ta lähemal, kui oli arvanud. Veel kakskümmend viis miili ja siis tuleb viie miili pikkune kõrvaltee läbi paksu metsa Sarah’ seedripuust majani. Mõte, et ta on nii lähedal, küttis ta kannatamatuse üles. Ta lisas vanale Datsunile gaasi ja tõstis kiiruse neljakümne miilini tunnis. See oli mõtlematu tegu, eriti neis ilmastikutingimustes, aga mõte soojast majast ja kuumast kakaost oli lihtsalt liiga ahvatlev.

Tee tegi ootamatu käänaku; ta nõksatas rooli ehmunult paremale ja auto hakkas küljetsi libisema, liueldes kontrollimatult vihmast libedal teekattel. Ta oli siiski piisavalt tark, et piduritele mitte vajutada. Selle asemel pigistas ta rooliratast ja püüdis kontrolli auto üle tagasi saada. Kummid libisesid veel paar jalga. See oli südantseiskav sõit, mis viis ta päris teeserva. Just siis, kui ta mõtles, et sööstab kohe puudesse, haakusid kummid teekattega. Auto liikus ikka veel kiirusega kakskümmend miili tunnis, kuid vähemalt suundus see nüüd sirgjooneliselt. Higist niiskete kätega õnnestus Cathyl ülejäänud kurviga hakkama saada.

Mis järgmisena juhtus, tabas teda täiesti ootamatult. Ühel silmapilgul õnnitles ta end katastroofi vältimise puhul, järgmisel põrnitses uskumatult ettepoole.

Mees oli välja ilmunud eikuskilt. Ta küürutas teel, püütud tema auto esitulede hõõgusse nagu metsloom. Refleksid võtsid võimust. Cathy vajutas piduritele, kuid oli juba hilja. Rehvide kriginaga kaasnes mehe keha põntsatus vastu autokapotti.

Ta istus igavikuna tunduva aja tardunult, võimetu midagi tegema, välja arvatud rooliratta pigistamine ja edasi-tagasi liikuvate klaasipuhastajate põrnitsemine. Seejärel jõudis juhtunu reaalsus talle pärale, ta lükkas ukse lahti ja sööstis välja vihma kätte.

Esialgu ei näinud ta läbi vihmavalingu midagi muud kui üksnes läikivat mustkatteriba, mida valgustas auto tagatulede hämar kuma. Kus see mees on? mõtles ta palavikuliselt. Vesi silmadest mööda voolamas, läks ta piki teed tagasi, pingutades pimeduses oma nägemist. Siis kuulis ta läbi valava vihma madalat oigamist. See tuli kusagilt tee kõrvalt puude lähedalt.

Suunda muutes sukeldus Cathy varjudesse ning vajus pahkluudeni pori ja männiokaste segusse. Jälle kuulis ta oigamist, nüüd juba lähemal, peaaegu käeulatuses.

„Kus te olete?” hüüdis ta. „Aidake mul teid leida!”

„Siin…” Vastus oli nii nõrk, et Cathy kuulis seda hädavaevu, kuid sellest piisas. Ta pöördus, astus mõne sammu ja peaaegu komistas pimeduses mehe kägaras kogule. Esialgu näis see olevat üksnes vettinud riiete ebamäärane pundar, seejärel õnnestus Cathyl leida ta käsi ja katsuda pulssi. See oli kiire, kuid ühtlane, arvatavasti ühtlasem kui tema enda pulss, mis meeletult hüples. Mehe sõrmed sulgusid äkitselt meeleheitlikus haardes tema käe ümber. Mees keeras end tema poole ja püüdis istukile tõusta.

„Palun ärge liigutage!” ütles Cathy.

„Ei saa… ei saa siia jääda…”

„Kust te vigastatud olete?”

„Ei ole aega. Aidake mind. Ruttu…”

„Mitte enne, kui te mulle ütlete, kust te viga olete saanud!”

Mees sirutas käe ja haaras ta õlast kohmakas katses jalule tõusta. Cathy hämminguks õnnestus tal end poolenisti üles tirida. Silmapilgu kõikusid nad teineteise vastas, siis näis mehe jõud järele andvat ja nad mõlemad libisesid põlvili mutta. Mehe hingamine oli muutunud kähedaks ja ebaühtlaseks ning Cathy mõtles tema vigastustele. Kui tal on seesmine verejooks, võib ta mõne minutiga surra. Ta pidi mehe kohe haiglasse viima, isegi kui see tähendas tema lohistamist auto juurde.

„Okei. Proovime uuesti,” ütles Cathy, haaras tema vasaku käsivarre ja pani selle endale ümber kaela. Teda jahmatas ootamatu valuoie ja ta laskis mehe otsekohe lahti. Käsivars jättis kleepuva soojuseraja ta kaelale. Veri.

„Mu teine külg on terve,” ühmas mees. „Proovime uuesti.”

Cathy nihkus mehe paremale küljele ja tõmbas ta käsivarre üle oma kaela. Kui ta poleks olnud nii hirmunud, oleks talle võinud koomilisena paista, kuidas nad seal kahekesi rabelesid nagu joomarid, püüdes püsti tõusta. Kui mees oli lõpuks jalul ja nad seisid, kõikudes kahekesi koos mudas, imestas Cathy, kas mehel on üldse nii palju jõudu, et jalga jala ette tõsta. Kindlasti ei suudaks Cathy neid mõlemaid liigutada. Kuigi mees oli sale, oli ta ka palju pikem, kui Cathy oli arvanud, ja teda oli palju rohkem, kui Cathy viie jala viie tolli pikkune raamistik suudaks toetada.

Ent miski näis meest edasi tõukavat otsekui kütus mingitest peidetud varudest. Cathy võis isegi läbi nende ligunenud riiete tunda mehe keha kuumust ja tunnetada tungivust, mis teda edasi ajas. Cathy peas tekkis tosinaid küsimusi, kuid ta hingas liiga raskelt, et neid kuuldavale tuua. Iga jõupingutus pidi praegu olema kontsentreeritud mehe saamisele autosse ja seejärel haiglasse.

Haaranud mehel ümber piha, põimis Cathy sõrmed tema püksirihma vahele. Piinava aeglusega liikusid nad tee poole, võideldes iga sammu pärast. Mehe käsivars Cathy kaelal tundus olevat pingul kui traat. Näis, et temas on kõik kõvasti kokku keritud. Selles, kuidas ta lihased pingutasid, et edasi liikuda, oli midagi meeleheitlikku. Mehe tungivus oli nii tugev, et jõudis Cathyni. See oli paanika, niisama kombatav nagu ta keha soojus, ja ka Cathy oli järsku nakatatud mehe vajadusest põgeneda. Selle vajaduse tegi veelgi meeleheitlikumaks fakt, et nad ei suutnud liikuda kiiremini, kui nad liikusid. Iga paari sammu järel pidi Cathy peatuma ja oma vihmast tilkuvaid juukseid tagasi lükkama, et näha, kuhu ta läheb. Ja kõik nende ümber, see vihm ja pimedus sulges vaateväljast mis tahes ohu, mis neile võis järgneda.

Cathy auto tagatuled kumasid ees nagu öös pilkuvad rubiinpunased silmad. Mees muutus iga sammuga raskemaks ja Cathy jalad tundusid olevat otsekui kummist, nii et ta kartis, et nad võivad mõlemad teele kukkuda. Kui nad kukuvad, et jätkuks tal enam jõudu meest uuesti üles tirida. Mehe pea vajus juba vastu Cathy põske ja vesi nirises ta vihmast pulstunud juustest alla mööda Cathy kaela. Ühe jala teise ette panemise lihtne akt oli nii automaatne, et Cathyle ei tulnud isegi pähe meest teele jätta ja selle asemel auto tema juurde tagurdada. Ja tagatuled olid juba nii lähedal, ainult järgmise vihmaloori taga.

Selleks ajaks, kui Cathy meest oma auto kõrvalistme poole juhtis, tundus, et tema käsivars on valmis küljest kukkuma. Kuna mees oli ta haardest peaaegu välja libisemas, õnnestus tal uks suure vaevaga lahti tõmmata. Talle polnud enam jäänud jõudu hell olla ja ta lihtsalt lükkas mehe autosse.

Mees vajus eesistmele, jalad ikka veel väljas. Cathy kummardas, haaras ta pahkluudest ja hiivas need ükshaaval autosse, mõeldes nagu muuseas, et ükski nii suurte jalgadega mees ei saaks arvatavasti graatsiline olla.

Kui Cathy juhiistmele libises, tegi mees jõuetu katse pead tõsta ja laskis sel siis jälle alla vajuda. „Ruttu,” sosistas ta.

Süütevõtme esimesel keeramisel hakkas mootor turtsuma ja suri välja. Armas jumal, palus Cathy. Mine käima. Käivitu ometi! Ta keeras võtme välja, luges aeglaselt kolmeni ja proovis uuesti. Seekord hakkas mootor tööle. Kergendusest peaaegu hüüatades lõi ta autole käigu sisse ja võttis kummide kriginal paigast Garberville’i poole. Isegi nii väikeses linnas peab olema haigla või vähemalt esmaabipunkt. Küsimus seisnes selles, kas ta suudab niisuguses paduvihmas selle leida. Ja mis siis, kui ta eksib? Mis siis, kui lähim meditsiiniabi asub Willitsis, hoopis teises suunas? Ta võib teel raisata väärtuslikke minuteid, samal ajal kui mees verest tühjaks jookseb.

Sellest mõttest järsku paanikasse sattunud, vaatas Cathy oma reisija poole. Ta nägi esipaneeli kumas, et mehe pea on vastu istme seljatuge tagasi vajunud. Mees ei liigutanud.

„Hei! On teiega kõik korras?” hüüdis ta.

Vastus tuli sosinal. „Ma olen ikka veel elus.”

„Armas jumal. Mõtlesin hetkeks…” Cathy vaatas tagasi teele, süda tagumas. „Kusagil peab ju mingi kliinik olema…”

„Garberville’i lähedal… on haigla…”

„Kas te teate, kuidas seda leida?”

„Ma sõitsin sellest mööda – viisteist miili…”

Kus siis ta auto on, kui ta siia sõitis? mõtles Cathy. „Mis juhtus?” küsis ta. „Kas teil oli mingi õnnetus?”

Mees hakkas rääkima, kuid tema vastuse katkestas ootamatu valgusesähvatus. Pingutanud end istuma, pöördus ta ja vaatas ainiti teise auto esitulesid nende taga. Tema sosistatud vandesõna sundis Cathyt ehmunult kõrvale vaatama.

„Mis on?”

„See auto.”

Cathy heitis pilgu tahavaatepeeglisse. „Mis sellega on?”

„Kui kaua see on meile järgnenud?”

„Ma ei tea. Mõne miili. Mis siis?”

Pingutus pead üleval hoida näis järsku talle liiast olevat ja ta laskis sel oigega tagasi vajuda. „Ei suuda mõtelda,” sosistas ta. „Kristus, ma ei suuda mõtelda…”

Ta on liiga palju verd kaotanud, mõtles Cathy ja vajutas paanikasse sattunult jala tugevasti gaasipedaalile. Auto näis lausa hüppavat läbi vihma ja rool vibreeris metsikult, kui veepritsmed rataste alt valingutena üles paiskusid. Pimedus lendas uimastava kiirusega vastu tuuleklaasi. Aeglusta käiku, aeglusta käiku! Või ma tapan meid mõlemaid.

Lastes gaasipedaali tagasi, vähendas ta spidomeetrinäitu kuni sobivama neljakümne viie miilini tunnis. Mees rabeles jälle, et end istukile ajada.

„Palun hoidke oma pea all!” palus Cathy.

„See auto…”

„Seda pole enam seal.”

„Olete kindel?”

Cathy heitis pilgu tahavaatepeeglisse. Ta nägi läbi vihma üksnes nõrka valgusehelki, kuid ei midagi nii selget kui esituled. „Kindel,” valetas ta ja nägi kergendustundega, et mees vajus aeglaselt taas seljakile. Kui palju veel? mõtles ta. Viis miili? Kümme? Ja siis tungis jõuga ta pähe järgmine mõte: ta võib surra, enne kui me sinna jõuame.

Mehe vaikimine kohutas Cathyt. Ta pidi kuulma mehe häält, saama kinnitust, et mees pole teadvusetusse libisenud. „Rääkige minuga,” käis ta peale. „Palun.”

„Ma olen väsinud…”

„Ärge vaikige. Rääkige. Mis… mis teie nimi on?”

Vastus oli pelk sosin: „Victor.”

„Victor. See on suurepärane nimi. Mulle see nimi meeldib. Millega te tegelete, Victor?”

Mehe vaikimine ütles, et ta on mis tahes vestluse arendamiseks liiga nõrk. Kuid tal ei saa lasta teadvust kaotada! Mingil põhjusel näis järsku eluliselt tähtis teda ärkvel, elava häälega kontaktis hoida. Cathy kartis, et kui see habras ühendusniit katkeb, võib mees täielikult siitilmast lipsata.

„Hea küll,” ütles ta, sundides oma häält vaikseks ja rahulikuks jääma. „Siis räägin mina. Te ei pea midagi ütlema. Ainult kuulake. Kuulake pidevalt. Mu nimi on Catherine. Cathy Weaver. Elan Richmondi ringkonnas, San Franciscos. Kas teate seda linna?” Vastust ei järgnenud, kuid Cathy tunnetas mingit liikumist mehe peas, tema sõnade vaikivat teatavaksvõtmist. „Okei,” jätkas ta, täites hoolimatult vaikust. „Võib-olla te ei tea seda linna. Tegelikult ei ole see oluline. Ma töötan ühes sõltumatus filmikompaniis. Tegelikult on see Jacki kompanii. Mu eksabikaasa. Teeme õudusfilme. Tegelikult B-astme filmid, kuid toovad tulu. Meie viimane film oli „Reptiil”. Mina tegin eriefektide grimmi. Tõeliselt võigas värk. Palju rohelisi soomuseid ja läga…” Ta naeris – see oli kummaline paanikas heli, mis sisaldas eksimatut hüsteerianooti.

Ta pidi enesevalitsuse tagasi saama.

Valgusesähvatus pani ta järsult tahavaatepeeglisse vaatama. Paar esitulesid oli läbi vihma vaevalt märgatav. Ta jälgis neid mõne sekundi, pidades endamisi aru, kas Victorile midagi öelda või mitte. Siis sähvatasid tuled nagu viirastused ja kadusid.

„Victor?” hüüdis ta vaikselt. Mees vastas arusaamatu ühmatusega, kuid sellest piisas veendumiseks, et ta on ikka veel elus. Et ta kuulas. Ma pean teda ärkvel hoidma, mõtles Cathy, meeled ringiratast laskmas, otsides mingit uut kõneainet. Ta polnud kunagi hea olnud selles soravat laadi tühjas lobisemises, mida filmitegijate kokteilipidudel nii kõrgelt hinnatakse. Mida ta vajas, oli nali, ükskõik kui rumal, seni kui see oli kas või ebamääraselt naljakas. Naer ravib. Kas ta polnud seda kusagilt lugenud? Et järjekindel komöödiarünnak võib vähkkasvajad kokku tõmbuma panna. No muidugi, noomis ta ennast. Aja ta lihtsalt naerma ja verejooks lakkab imeväel…

Kuid olgu nii või teisiti, talle ei tulnud mitte ainsatki, mitte ühtki paganama nalja pähe. Seega pöördus ta tagasi teema juurde, millega oli alustanud: oma töö.

„Meie järgmised projektid on määratud jaanuariks. „Guulid”. Filmime Mehhikos, mida ma vihkan, sest see kuradima kuumus sulatab grimmi alati üles…”

Ta vaatas Victori suunas, kuid ei näinud mingit reaktsiooni, isegi mitte liikumisevõbinat. Hirmul, et mees sureb, sirutas Cathy käe välja, et tema pulssi katsuda, ja avastas, et käsi on maetud sügavale tuulejaki taskusse. Ta püüdis seda välja sikutada, kuid tema hämminguks reageeris Victor ta sissetungile viivitamatu ja metsiku vastupanuga. Järsult ärkvele tulles vehkis ta käega pimesi Cathy suunas, püüdes teda eemale tõugata.

„Victor, kõik on korras!” hüüdis ta, püüdes autot juhtida ja samal ajal end kaitsta. „Kõik on korras! See olen mina, Cathy. Ma püüan ainult aidata!”

Tema häält kuuldes Victori rabelemine nõrgenes. Kui pinge mehe kehast kadus, tundis Cathy tema pead aeglaselt oma õlale vajumas. „Cathy,” sosistas ta. Selles kõlas imestus ja kergendus. „Cathy…”

„Just nii. See olen ainult mina.” Õrnalt sirutas ta käe ja lükkas mehe märjad juuksekahlud tagasi. Ta imestas endamisi, mis värvi võiksid need olla – mõte, mis tabas teda täiesti kohatult, ent sellegipoolest tungivalt. Victor võttis ta käe. Mehe sõrmed sulgusid tema omade ümber haardes, mis oli üllatavalt tugev ja rahustav. Ma olen ikka veel siin, ütles see. Ma olen soe ja elav ja hingav. Victor surus ta peopesa oma huultele. See žest oli nii õrn, et Cathyt jahmatas mehe raseerimata lõua karedus vastu oma nahka. See oli hellitus võõraste vahel, mis teda vapustas ja värisema pani.

Cathy haaras roolist taas mõlema käega ja pööras oma täieliku tähelepanu teele. Victor oli jälle vait jäänud, kuid Cathy ei saanud tähele panemata jätta tema pea raskust oma õlal ega ta hingeõhu kuumust oma juustes.

Valingud läksid üle aeglaseks, kuid järjekindlaks vihmaks ja Cathy tõstis auto kiiruse viiekümnele. Mööda vihises kohvik, luitunud väike majakarp üksiku tänavalambi all, ja ta nägi põgusas valguskumas vilksamisi Victori nägu. Ta nägi meest ainult profiilis: kõrge laup, terav nina, etteulatuv lõug, siis oli valgus kadunud ja Victor ainult vari, hingates vaikselt tema vastas. Kuid ta oli näinud piisavalt, et teada: seda nägu ei unusta ta iial. Isegi läbi pimeduse vaadates hõljus see profiil tema ees nagu mällu põletatud kujutis.

„Me hakkame lähedale jõudma,” ütles ta samapalju enese kui Victori rahustamiseks. „Kus ilmub kohvik, järgneb kindlasti ka linn.” Ta ei kuulnud mingit vastust. „Victor?” Ikkagi ei mingit vastust. Neelanud oma paanika alla, tõstis Cathy kiiruse viiekümne viiele

Kuigi nad olid kohvikust möödunud rohkem kui miil tagasi, võis Cathy oma peeglis ikka veel näha tänavalambi vilkumist. Tal kulus mõni sekund mõistmaks, et see polnud ainult üks valgus, mida ta jälgis, vaid kaks ja need liikusid – paar esitulesid, mis lookles koos maanteega. Oli see sama auto, mida ta oli varem märganud?

Hüpnotiseeritult jälgis ta tulede nagu kahe lummutise tantsisklemist puude vahel, siis järsku olid need kadunud ja ta nägi üksnes pimedust. Vaim? imestas ta mõistusevastaselt. Ta ootas iga hetk tulede taastekkimist, nende viirastusliku vilkumise jätkumist metsas. Ta jälgis tahavaatepeeglit nii pingsalt, et oleks teeviida peaaegu märkamata jätnud.

Garberville, Pop 5750

Bensiin – toit – majutus

Pool miili hiljem ilmusid tänavatuled, kumavad ja vihmatibutuses uduselt kollased; vett pritsides möödus suur lahtine veoauto, sõites teises suunas. Kuigi piirkiirus oli langenud kolmekümne viiele, hoidis Cathy jalga kindlalt gaasipedaalil ja palvetas korraks oma elus, et talle kihutaks järele politseiauto.

Teeviit Haigla näis välja hüppavat eikuskilt. Ta pidurdas ja keeras kõrvalteele. Veerand miili edasi juhatas punane silt Kiirabi ta mööda sissesõiduteed kõrvalukse juurde. Jätnud Victori eesistmele, jooksis ta läbi tühja ooteruumi sisse ja hüüdis laua taga istuvale õele: „Palun aidake mind! Mu autos on mees…”

Õde reageeris silmapilkselt. Ta järgnes Cathyle välja, heitis eesistmel kägarasse vajunud mehele üheainsa pilgu ja hüüdis abi järele.

Isegi turske kiirabiarsti abiga oli neil Victori autost väljatõmbamisega raskusi. Ta oli libisenud küljele ja ta käsivars oli kiilutud käsipiduri alla.

„Hei, preili!” käskis arst Cathyt. „Minge teiselt poolt sisse ja vabastage ta käsivars!”

Cathy läks juhiistmele ja jäi kõhklema. Ta peab manipuleerima mehe vigastatud käsivarrega. Ta võttis Victori küünarnuki ja püüdis seda käsipiduri ümbert lahti tõmmata, kuid avastas, et mehe käekell oli tuulejaki taskusse kinni jäänud. Pärast kellarihma lahtitegemist võttis ta Victori käsivarrest kinni ja tõstis selle üle pidurikangi. Victor vastas puhta valuoigega. Käsivars langes lõdvalt põrandale.

„Okei!” sõnas arst. „Käsivars on vaba! Nüüd lükake teda lihtsalt minu poole ja me võtame ta siit vastu.”

Cathy juhtis Victori pea ja õlad ohutult käsipidurist mööda. Siis ronis ta autost välja, et aidata haavatu ratasraamile tõsta. Kolm rihma kinnitati pannaldega ümber raami. Kõik muutus lärmi ja liikumise virvarriks, kui ratasraam läbi kahepoolsete uste hoonesse veeretati.

„Mis juhtus?” haugatas arst Cathyle üle õla.

„Ma andsin talle autoga löögi… teel…”

„Millal?”

„Viisteist… kakskümmend minutit tagasi.”

„Kui kiiresti te sõitsite?”

„Umbes kolmekümne viiega.”

„Oli ta teadvusel, kui te ta leidsite?”

„Umbes kümme minutit – seejärel ta vist minestas…”

Õde ütles: „Särk on verd täis imbunud. Tal on klaasikild õlas.”

Selles hullumeelses sööstmises räigete fluorestsentstulede all sai Cathy heita Victorile esimese selge pilgu ning ta nägi kõhna poritriibulist nägu, kandilist lõuga ja laia otsmikku, mida katsid niisked helepruunid juuksed. Mees sirutas käe välja, otsides Cathy kätt.

„Cathy…”

„Ma olen siin, Victor.”

Mees hoidis tal tugevasti käest kinni, keeldudes kontakti katkestamast. Victori sõrmede surve oli peaaegu valus. Valust ähmase pilguga keskendus mees tema näole. „Ma pean… ma pean teile rääkima…”

„Hiljem!” nähvas arst.

„Ei, oodake!” Victor pingutas, et teda enda kõrval vaateväljas hoida. Ta võitles, et rääkida, piin söövitas jooned tema näole.

Cathy kummardus lähemale, haaratud meeleheitest tema pilgus. „Jah, Victor,” sosistas ta ja silitas mehe juukseid, igatsedes tema valu leevendada. Side nende käte ja nende pilkude vahel tundus olevat sepistatud ajatust terasest. „Rääkige mulle.”

„Me ei saa enam viivitada!” nähvas arst. „Viige ta operatsiooniruumi.”

Victori käsi vabastati otsekohe Cathy peost ja ta veeretati traumaosakonda, luupainajalikku roostevabast terasest ja pimestavalt eredate tuledega ruumi. Ta tõsteti kohe operatsioonilauale.

„Pulss 110,” ütles õde. „Vererõhk kaheksakümmend viis, viiskümmend!”

„Paneme talle kaks tilgutit,” käskis arst. „Määrame veregrupi ja kanname üle kuus ühikut verd. Ja võtke ühendust kirurgiga. Meil läheb abi tarvis…”

Häälte kuulipildujatuli, kappide, tilguti tugiritvade ja instrumentide kõlin oli kurdistav. Keegi ei paistnud märkavat Cathyt ukselävel, kust ta jälgis kohutatud lummuses, kuidas õde noa tõmbas ja Victori veriseid riideid seljast maha koorima hakkas. Iga korraga paljastus üha rohkem ihu, kuni särk ja tuulejakk olid ribadena seljast tiritud, tuues nähtavale tiheda pruuni karvastikuga laia rinna. Arstidele ja õdedele oli ta lihtsalt veel üks keha, mille kallal vaeva näha, veel üks patsient, keda päästa. Cathy jaoks oli ta elav ja hingav inimene, mees, kellest ta hoolis kas või ainult seepärast, et nad olid jaganud neid viimaseid täbaraid hetki. Õde pööras nüüd oma tähelepanu püksirihmale ja tegi pandla kiiresti lahti. Mõne kindla tõmbega kooris ta püksid ja aluspüksid jalast ning heitis need kuhja teiste määrdunud rõivaste juurde. Cathy vaevalt märkas mehe alastust või õdesid ja tehnikuid, kes temast mööda rühkisid. Tema vapustatud pilk oli fokuseeritud Victori vasakule õlale, millest nõrgus lauale värsket verd. Ta mäletas, kuidas mehe kogu keha oli resoneerinud valust, kui ta sellest õlast kinni oli haaranud; alles nüüd ta mõistis, kui väga ta pidi olema kannatanud.

Hapu maitse ujutas Cathy kurgu üle. Ta tundis tugevat iiveldust.

Iiveldusega võideldes õnnestus tal kuidagi eemale komberdada ja lähedal seisvale toolile vajuda. Ta istus seal mõne minuti, unustanud enda ümber keerleva kaose. Alla vaadates märkas ta õudusega verd oma kätel.

„Seal te oletegi,” ütles keegi. Õde oli operatsiooniruumist välja astunud, käes pundar patsiendi rõivaid. Ta kutsus Cathy oma laua juurde. „Me vajame teie nime ja aadressi juhuks, kui arstidel tekib veel küsimusi. Ja politseile tuleb teada anda. Olete neile helistanud?”

Cathy raputas tuimalt pead. „Ma… ma vist peaksin…”

„Võite kasutada seda telefoni.”

„Tänan.”

See helises kaheksa korda, enne kui keegi toru võttis. Hääl, mis talle vastas, oli unest kähe. Ilmselt pakkus Garberville vähe hilisöist tegevust isegi kohalikule politseile. Valvepolitseinik pani Cathy teate kirja ja lubas, et nad võtavad temaga hiljem ühendust, kui nad on õnnetuspaiga üle vaadanud.

Õde oli avanud Victori rahakoti ja lehitses info leidmiseks mitmesuguseid ID-kaarte. Cathy vaatas pealt, kuni õde patsiendi vastuvõtmise kohta blanketti täitis. Nimi: Victor Holland. Vanus: 41. Eriala: biokeemik. Lähim sugulane: teadmata.

Niisiis oli see tema täisnimi. Victor Holland. Cathy vaatas ainiti ID-kaartide virna ja keskendus ühele, mis näis olevat Virateki-nimelise kompanii turvakaart. Värvifoto näitas Victori rahulikku tõsist nägu, rohelised silmad vaatasid otse kaamerasse. Isegi kui Cathy poleks seda nägu kunagi näinud, oli see täpselt niisugune, nagu ta oleks teda kujutlenud: näoilme alistumatu, pilk kõikumatult kindel ja otsekohene. Ta puudutas oma peopesa, kuhu Victor oli teda suudelnud. Ta mäletas ikka veel, kuidas mehe habe oli tema nahka torkinud.

Ta küsis vaikselt: „Kas temaga saab kõik korda?”

Õde jätkas kirjutamist. „Ta on kaotanud palju verd. Kuid ta paistab üsna vintske vend olevat…”

Cathy noogutas, mäletades, kuidas isegi raskelt vigastatuna oli Victor kusagilt jõudu ammutanud, et jätkata liikumist läbi vihma. Jah, ta teadis, kui vintske mees ta on.

Õde ulatas talle pastapliiatsi ja infolehe.

„Palun kirjutage oma nimi ja aadress sinna lõppu. Juhuks, kui arstil tekib veel küsimusi.”

Cathy otsis käekotist Sarah’ aadressi ja telefoninumbri ning pani formularile kirja. „Mu nimi on Cathy Weaver. Saate mind kätte sellelt numbrilt.”

„Kas te jääte Garberville’i?”

„Kolmeks nädalaks. Olen siin ainult külas.”

„Oh. Suurepärane moodus puhkust alustada, ah?”

Cathy ohkas ja tõusis, et lahkuda. „Jah, tõesti suurepärane.”

Ta peatus operatsiooniruumi ees, kujutledes, mis seal sees praegu toimub, ja teades, et Victor võitleb oma elu eest. Ta mõtles, kas mees on veel teadvusel ja kas ta mäletab teda, Cathyt. Tundus tähtis, et ta mäletaks.

Cathy pöördus õe poole. „Te ju helistate mulle, eks ole? See tähendab, annate mulle teada, kas ta…”

Õde noogutas. „Ma hoian teid kursis.”

Väljas oli vihm lõpuks lakanud ja tähevöö vilkus läbi pilvelõhede. Cathy väsinud silmadele oli see reibastav vaatepilt, esimene pilguheit tormi lõppemisele. Haigla parkimisplatsilt välja sõites värises ta väsimusest. Ta ei märganudki teisele poole tänavat pargitud autot ega põgusat sigaretihõõgust, enne kui see kustutati.