Читать книгу Tagasilöögid minu ümber - Thomas Erikson - Страница 4

Enamasti ei tule asjad nagu välk selgest taevast. Vahel tuleb õppida, kuidas ebameeldivatele sündmustele enamasti eelnevate hoiatussignaalide peale paremini reageerida. Ehk on sul mingi eelaimus: näed midagi, millele tegelikult reageerid, keegi otsustab mingil teatud moel kommenteerida, sinu kõhutunne ütleb midagi kindlat. Aga vahel otsustad maha suruda sellised asjad, nagu:

• Pea valutab igal pühapäevaõhtul.

• Teismeline poeg ei tule õhtust sööma.

• Püksirihm on jälle kuidagi lühikeseks jäänud.

• Auto alt kostab mingi imelik hääl.

• Kummaline alkoholilõhn, kui lähemale juhtud.

• Tuhatoosis on huulepulgajälgedega konid.

• Ülemus vaatab sind imelikult, kui oma ettepanekutega tema juurde lähed.

Nii see muudkui kestab. Mõnikord pead ikkagi reageerima, kui tunned, et asi pole õige. Kui see tunne on olemas, siis tegutse. Kui elukaaslane tuleb igal teisipäeval töölt hilja koju, siis on tegemist käitumismustriga, millega tuleb midagi ette võtta, olgu see nii raske kui tahes. Sea end asjaosalisega silm silma vastu, sest nii tegutsevad edukad inimesed. Nemad ei oota passiivselt ega looda, et läheb üle. Nad võtavad oma mure teemaks ja tahavad vastuseid. Negatiivsed vastused ei meeldi loomulikult kellelegi, aga kui need on käes, siis on ju võimalik nendest lähtudes edasi minna. Parem on teada, kas sinu ümbruskonnas on rahulolematust, kui käia ringi ja mängida lolli. Kui hoop ühel hetkel ikkagi tuleb, on see lihtsalt palju hullem kui siis, kui oleksid selle probleemi juba varem jutuks võtnud.

Sa tead, et mul on õigus. Sa tunned seda iga kehaosaga, eks ole?

Miks me siis midagi ei tee, kuigi tuli on punases?

Miks me ei reageeri rohkem asjadele, mis paistavad kahtlased või kõlavad imelikult? Asi on riskides. Me ei taha riskeerida sellega, mis meil olemas on, seepärast oleme nõus asjadega, millega ei peaks nõustuma. Inimestega on ohtlik vastuollu minna nende oma keskkonnas. Mõnikord on vaja julgust, et minna ülemuse juurde ja suu lahti teha. Elukaaslasega ebamugavatest asjadest rääkida võib tunduda erakordselt hirmus. Kuigi oleme võib-olla näinud ohumärke.

Tihti teeme aga näo, et pole midagi näinud, sest nii on palju lihtsam. Oleme vait, et ei peaks vastuollu sattuma, tülli minema ega kartma, et saame teada ebamugava tõe.

Palju aastaid käisin ise mõningate inimeste suhtes nii kodus kui ka töö juures ringi, klomp kõhus. Kuid õppisin, kuidas selle petliku eitamise ebameeldivast haardest välja pääseda ja võtta jutuks teiste ka väga raske käitumine. Enam ei tee ma kunagi nägu, et kõik on korras, kui tegelikult pole. Sul on võimalik sama teha.

Ära ole enam passiivne ja hakka tegutsema, et jõuda sellise eluni, mida võiksid elada. Ära jää halba suhtesse. Sa lihtsalt kibestud seal. Ära tööta kohas, mida sa jälestad, keegi ei täna sind selle eest. Hakka tervislikult sööma. Halbade harjumuste käes kannatab ainult su enda, mitte kellegi teise keha.

Mingitele õigustele pole siin võimalik viidata. Maailm pole sulle midagi võlgu. Oma olukorda saad muuta ainult sa ise. Keegi teine seda sinu eest muutma ei tule.

Ära lükka enam asju edasi, ära sule tegelikkuse ees silmi.

Lepi selle lihtsa tõsiasjaga: sa vastutad ka kõige eest, mis sa tegemata jätad.

Kuid ka see pole veel kõik.

Kolmas vastutus: sinu REAKTSIOON kõigele, mis juhtub.

Väga suures osas vastutad ka selle eest, mis juhtub sinu ümber. Siinkohal tunnevad paljud end puudutatuna ja väidavad, et pole ju minu süü, kui liikluses oli kaos ja ma töövestlusele pool tundi hilinesin? Nüüd ma küll vihastan, see polnud ju minu süü!

Noh, sina küll ei sõitnud ülekäigurajal jalgratturile otsa, mis omakorda peatas liikluse viie kilomeetri raadiuses, kuid sa ei arvestanud, et intervjuule sõites võib tee peal ette tulla takistusi. Sina ei tulnud piisavalt vara välja, et oleksid pääsenud ebameeldivatest üllatustest. Sina oled ka see, kes vihastab liiklusummiku peale.

See on tähtis. Sina küll ei põhjustanud õnnetust, kuid vastutad oma reageeringu eest. Sa vastutad selle eest, et oled vihane, kuna teele tekkis takistus. Kui ummikutes ringi vaatad, siis näed, et osa inimesi istub rahulikult, kuulab muusikat või naudib lihtsalt lõõgastushetke. Osa on otsustanud hinnata seda vaikust, mis neile päeva jooksul korraks osaks saab. See on lihtsalt teistsugune suhtumine.

Vihma kätte jäävad kõik. Rikkad, vaesed, lühikesed, pikad, saledad, paksud, noored, vanad, tumedad, heledad. Küsimus on: kes selle peale pahandab ja seda kõige halva aluseks peab, kes aga vihmaga lepib ja vett koguma hakkab?

Kui tahad vältida tunnet, et sinu ellu tungivad järjest ainult tagasilöögid, siis pead mõistma, et ainult sa ise vastutad selle eest, kuidas toimuvale reageerid. Alati on olemas teine võimalus.

Pane tähele, et ma räägin tavalistest asjadest, mitte sellest, kuidas peaksid reageerima, kui näiteks mõni sinu lähedane peaks traagiliselt surma saama. Küll sa oskad neil asjadel ka vahet teha.

Kui sa oma reaktsioonide eest ei vastutust ei võta, siis muutub kõik võimatuks. Naljakal kombel kehtivad meile kõigile samad loodusseadused. Meie sinuga võib-olla kaebleme, kuidas konjunktuur on nii madal ja midagi ei õnnestu müüa, samal ajal saab keegi teine samades tingimustes aga megarikkaks. Kui sinu vabandused seoses ülemuse, firma, kõigi sind ümbrisevate idiootidega vastaksid tõele, siis ei õnnestuks kellelgi kunagi midagi.

Ingvar Kamprad poleks kunagi asutanud IKEA kaubamaja ega laienenud üle maailma. Annika Sörenstam poleks kunagi saanud Rootsi kõigi aegade parimaks naisgolfimängijaks. Spotify oleks jäänud ideena paberile. Wallenbergid oleksid puruvaesed. Camilla Läckberg poleks kirjutanud ühtki raamatut. Me poleks kunagi kuulnud Greta Thunbergist. Barack Obama poleks kunagi saanud USA esimeseks mustanahaliseks presidendiks. Loomata oleksid jäänud kõik suured usundid. Microsoft, Google, Volvo, Ford ja Apple oleksid jäänud lihtsalt olemata.

Meid kõiki ümbritsevad sarnased piiravad mõjurid, kuid paistab, et kõiki need ei takista. Tundub, et osa inimesi ei saa pihta, et on asju, mida pole võimalik teostada. Nemad lähevad ja teevad need võimatud asjad ikka ära.

Tähtis pole mitte see, mis sinu ümber toimub, vaid see, mida sa otsustad sellega pihta hakata. Kahjuks takistavad paljud meist end eneselegi teadmata ise. Takistame end piiravate mõttekäikude ja enesehävituslike harjumuste kaudu. Eirame kasulikku tagasisidet, meil ei õnnestu end kunagi arendada, raiskame väärtuslikku aega igasuguste lolluste peale, aitame levitada mõttetuid kuulujutte. Me ei söö üldse tervislikult, ei tee trenni, kulutame raha, mida meil pole, asjadele, mida me ei vaja, et avaldada muljet inimestele, kes meile ei meeldi. Me ei investeeri ka oma tulevikku, väldime vajalikke konflikte, pole nõus inimestele enda ümber tähtsat tõtt välja ütlema, me ei palu abi, kui seda vajame – ja siis küsime, miks elu ei lähe nii, nagu me tahame!

Paljud, liiga paljud oma elu kahjuks täpselt nii elavadki. Tagasilöökidega kokku põrgates on neil alati olemas selgitus, miks kõik metsa läks. See küll eriti ei lohuta, et istud teistega samas paadis, või mis? Äkki muretsed endale hoopis isikliku julla?

Sest sa suudad oma reageeringuid palju paremini kontrolli all hoida kui arvad.

Jäid maha Soome lennukist. Paha lugu. Vannud ja sajatad. Sel juhul sinu valik. Loomulikult oled sa vihane, solvunud, meeleheitel, maha tehtud. Võib-olla tead, millised probleemid nüüd kuhjuma hakkavad.

Võid ka otsustada, et vaatad, miks üldse lennukist maha jäid.

Võib-olla magasid sisse. Hakkasid lennujaama poole liikuma natuke liiga hilja. Ei jätnud endale mingit varuaega. Kuidas nii? Noh, sa panid telefoni äratuse kolm korda kinni, sest olid nii väsinud. Aga miks sa väsinud olid? Sest ei läinud eelmisel õhtul õigel ajal magama.

Nüüd võid otsustada hoopis teistsuguse reaktsiooni kasuks, nimelt: kui hea, et sain teada, et kui on vaja hommikul vara üles tõusta, siis pean enne kümmet magama minema. Tähtis arusaam. Ja mis kõige olulisem: sinu enda otsus.

Võid muuta oma mõtteviisi, oma viisi teistega suhelda, muuta vaimusilma ette kerkivaid pilte. Kindlasti saad muuta oma käitumist, ole sa siis punane, kollane, roheline või sinine – või lilla või pruun – igal juhul suudad end oludega sobitada. Lõppude lõpuks on sul kontroll just nende asjade üle. Kahjuks on meie hulgas palju neid, kes on kinni halbades, et mitte öelda – kahjulikes harjumustes. Oleme jäänud kinni korduvatesse reaktsioonidesse oma kaaslase, laste, ülemuste, töötajate suhtes. Lausa kogu maailma suhtes.

Omapärasel kombel koosneme etteaimatavatest reaktsioonidest, mis justkui tekiksid meie kontrollist väljaspool. Meil on vaja tagasi saada kontroll oma mõtete, oma vaimusilma piltide, unistuste ja käitumise üle. Meil pole võimalik jätkata nii, nagu oleme alati teinud, sest vastasel juhul on tulemuski sama, mis alati on olnud. Ja usu mu sõnu, et seda ei taha eriti keegi.

Kolmas psühholoog

Vastutuse täielikult enda peale võtmine pole mingi uus mõte. Seda arvas juba üks kõigi aegade suurimaid psühholooge, kellest paljud pole kuulnudki.

Freudil ja Jungil oli kaasaaegne kolleeg, keda eriti ei tunta. Tal oli ükskõik, kas keegi teda hiljem mäletab ja tema ideed olid suuremad kui ta ise. Tema tõi kasutusele alaväärsuskompleksi mõiste, võttis kasutusele tänapäeval iseendastmõistetava vestlusteraapia, analüüsis, kuidas mõjutab lapsi perekonna koosseis ja dünaamika ning oli arvamusel, et teraapias peaks oma osa olema nii minevikul kui ka tulevikul. Tänaseks on ta enamvähem unustatud. Tema ideid aga võib leida igas moodsas teraapiavormis.

Selle mehe nimi oli Alfred Adler. Tema seisukohad erinesid oluliselt Freudi õpetusest: et välised mõjurid põhjustavad seda, mis toimub sinu sees. Kui vanemad on sind halvasti kohelnud, siis oled sa edaspidi alati ohver. Lapsepõlve trauma mõjutab seda, kes sa oled. Sa oled algusest peale nii-öelda kohtuotsuse kätte saanud. Depressiivne mõte, millesse me siinkohal rohkem ei süüvi.

Adler ei olnud selle teooriaga üldse nõus. Tema meelest lood trauma tunde sina ise. Ta ei eitanud, et on olemas õelaid vanemaid ja arvestas tõsiasjaga, et halb kohtlemine lapsepõlves inimest muidugi mõjutab. Kuid ta oli seisukohal, et saab ise otsustada, kuidas oma loo peale vaadata. Enda ohvriks pidamine võib teatud määral olla kasulik. Ümbruskonnast saab sõbralikku tagasisidet. Inimestelt, kes teiste vastu huvi tunnevad. Pole halb valik selle puhul, kes on võib-olla sündinud armastuseta vanemate juurde. Kuid kas sa tahad tõepoolest ohver olla?

Viimasel kümnel aastal on psühholoogias hakatud kahtlema, kas inimeste minevikku on mõtet liialt süüvida. Tihti rebitakse niimoodi lahti just paranema hakanud vanad haavad. Tegemist on suure ja üsna uurimata valdkonnaga, kuid selles tehakse edusamme ja praegu liigub psühhoteraapia pigem Adleri kui Freudi suunas.

Minevikust pole lihtne vabaneda. Teatud koormat kanname alati kaasas. Aga kui õnnestub vabaneda, siis olemegi sellest vabad. Minevik ei peakski inimeste elus nii tähtsat rolli mängima. Niikuinii on see nüüd olemas vaid meie peas. Mis tehtud, see tehtud, nagu öeldakse. Küsimus on selles, mis saab edasi?

Minevikust kinni hoidmine muudab vaid tulevikku ja tihti just negatiivses suunas.

Mõtted vs tunded

Oleme emotsionaalsed olendid, kes ka väga suuri otsuseid langetavad tunde järgi. See ei ole siiski sama asi, kui et meil on vaja lasta end tunnetest juhtida. Sulle meenuvad kohe need korrad, kus näiteks läksid keema – tundsid viha – ja tulemus oli pigem halb. Mis siis, kui sa oleksid suutnud seda viha kontrollida?

Viha ei ole alati negatiivne, aga kui see kuskile ei vii, siis oleks parem seda pigem kontrollida. Hetkeks võib olla hea tunne, kui saad sõimata kelnerit, kes sulle kohvi peale ajas, aga võib-olla on parem jääda võimalikult rahulikuks. Minu sõna selle peale, et teenindus muutub paremaks, kui suudad end kontrollida.

Kas enne tuleb mõte või tunne?

Järele mõeldes saad ilmselt aru, et enne tuleb mõte. Just mõte vallandab enamasti tunde. Tihti vallandab aga just tunne teatud tegevuse. Seda põhjendust kuuleb tihti inimeste käest, kes on teinud eriti imelikke asju. Miks sa nii tegid? See tundus hea. Kui aga suudad oma mõtetega ringi käia ratsionaalselt, siis pole sul vaja iga kord oma tunnete ohvriks langeda.

Räägitakse lugu kahest vennast, kelle isa joob ja kakleb ega suuda ühtegi tööd hoida. Ta elatab end pisikuritegudest ja istub kogu vendade lapsepõlve ikka ja jälle kinni.

Ühest vennast saab joodik ja kriminaal. Kui küsitakse, kuidas ta oma eluga sinnamaani jõudis, siis vastab ta: „Kas sellise isaga oleks mul teist varianti olnud?”

Teine vend kolib kodust välja, käib ülikoolis, saab pangas väga hea töökoha ja abiellub omakandi kauneima tüdrukuga. Tema peres kasvab kolm imelist last. Kui küsitakse, kuidas ta oma eluga sinnamaani jõudis, siis vastab ta: „Kas sellise isaga oleks mul teist varianti olnud?”

Sama taust. Erinev viis, kuidas sellega toime tulla.

Kuidas see võimalik on? Kui me kõik oleksime oma mineviku ohvrid, siis reageeriksime ju samadele sündmustele ühtemoodi. See on ju täiesti võimatu mõte.

Muidugi oleme kõik ainulaadsed indiviidid. Aga kindlasti on võimalik otsustada, kuidas mingitele sündmustele vaadata, ja teha erinevaid järeldusi. Mõte, et mu isa oli ärajoonud siga ja ma ei soovi elu sees saada samasuguseks, annab väga erilise kättemaksutunde. See omakorda viib nii mõnegi erilise tegevuseni.

Aga mõte, et isa oli ärajoonud siga ja et alati käiakse oma samast soost vanema jälgedes ja minu tegevusel pole mingit tähtsust, viib kiiresti käegalöömise tundeni. Ja selle kaudu väga destruktiivsete tegudeni.

Olla ohver – kuna lapsepõlv oli raske, vanemad olid destruktiivsed, koolis kiusati, sul on kaasasündinud düsleksia, ema poolt hommikune krooniline väsimus, kehv füüsiline jõudlus, suguvõsaliinis ülekaal, varem olid paanikahood – on täiesti arusaadav. Kui aga kohtad inimest, kes on oma minevikku kinni jäänud, siis mõtle järele: mis kasu saab see inimene minevikust kinni hoides? Sest ohvrirolli jäämine võib olla kasulik. Mõnikord tuleb siiski otsida, enne kui seda näed. Ja mõistad.

Miks rulaator iga kord parim mõte ei ole

Kui mul oleksid koolis olnud halvad hinded – ükskõik mis põhjusel – siis võiksin alati väita, et ma ei suuda uusi asju õppida.

Kui ma oleksin lapsena olnud ülekaaluline, siis võiksin alati öelda, et viga on hormoonides ja sellest pole kasu, kui prooviksin pitsaga piiri pidada.

Kui mind oleks koolis kiusatud, siis võiksin töö juures alati sellele viidata, nii et mulle hirmsasti kaasa tuntakse ja mind tähele pannakse.

Kui mul on veidi kehv tervis, siis võin sellest suure numbri teha ja siis minu pärast muretsetakse kogu aeg.

Selle viimase kohta on olemas näide mu oma tutvusringkonnas. Iga kord, kui sugulased on külas, käib see vanem daam rulaatoriga ja üsna kehvalt. Tänu sellele käiakse tema juures tihti ja abistatakse kõikvõimalikes asjades. Kui kedagi kohal pole, siis suudab ta vabalt toas ringi käia. Seda on nimelt aknast näha.

See daam pole kuri ega õel, ta ei vingu ega nõua midagi. Ta on lihtsalt jäänud kinni ohvrimentaliteedi negatiivsesse ringkäiku. Pole kindel, et ta seda üldse endale teadvustab. Kui keegi otse küsiks, siis oletan, et ta eitaks kõike.

Kui tahetakse suguvõsa tähelepanu – miks ei proovita seda siis saada positiivsel moel? Alternatiiv on ju olemas.

Point on selles, et kui sa tõesti oskad oma tundeid juhtida ja tegutseda hetkeolukorra alusel, siis oled palju vabam inimene. Kui muretsed oma rahalise seisu pärast, siis on põhjuseks see, et näed vaimusilmas maksmata arvete hunnikut. Mida enam sa nii mõtled, seda kehvem tunne on kõhus. Kui muudad viisi, kuidas oma rahaasjadele mõtled, siis ei maksa see küll ära su arveid, kuid võib anda – loe: annabki ideid, kuidas näiteks oma sissetulekuid kasvatada saaksid.