Читать книгу Suitsukate - Thomas Enger - Страница 3

1. jaanuar 2019

Koridori lõpus olev trellitatud uks langes kolksatusega kinni. Heli kaikus kiviseintelt vastu.

Christer Storm Isaksen tõstis pilgu raamatust ja kuulatas. Kärmed kerged sammud linoleumpõrandal.

Frankmann.

Tema oli ainuke, kes vaevus tegema lisaringi, kui selleks oli põhjust. Sammud peatusid kongi ees. Võtmed kõlisesid ja seejärel lõi sõrmenukk kergelt vastu ust.

Isaksen pani raamatu käest.

„Jah?”

Ülemine uksehing kriiksatas, kui Frankmann ukse avas. Näis, nagu oleks mees viimase nädalaga kaalus veelgi alla võtnud. Vormisärk rippus kõhnal ülakehal.

„Head uut aastat,” noogutas ta kergelt.

Tal oli käes valge ümbrik.

„Head uut aastat,” noogutas Isaksen vastu.

Ta tahtis juba küsida, kuidas jõulu- ja vana-aastaõhtu olid olnud, ent hoidis end tagasi. Ümbrik tekitas temas uudishimu.

„Sulle on kiri,” ütles Frankmann. „Arvasin, et tahad selle kohe kätte saada.”

Isaksen võttis ümbriku vastu.

Sellel polnud ei aadressi ega postitemplit. Oli kõigest väikeste ümarate tähtedega tema nimi. Käekiri oli kaldu ja raskesti loetav, otsekui oleks kirjutajal kiire olnud.

„See oli värava juures postkastis,” selgitas Frankmann.

Isaksen katsus ümbrikku. Selles oli midagi, mis oli kõvem kui kiri. Võib-olla postkaart.

Ta hõõrus pöidlaga kohta, kus oleks pidanud olema mark, ja keeras ümbriku ringi. Ei mingit saatjat.

Ta ei mäletanud, millal ta viimati käsitsi kirjutatud kirja sai. Pärast ema surma oli ka jõulukaartidega lõpp.

Frankmann jäi kongiuksele seisma, silmis uudishimulik pilk.

„Oleks pidanud selle koos muu postiga läbi vaatama,” selgitas ta, miks pidi kohale jääma, kuni ümbrik avatakse. „Koer ei tule enne reedet,” lisas ta, pidades silmas narkokoera.

Isaksen nokitses tagumise külje serva augu ja rebis ümbriku ettevaatlikult lahti. Tõmbas ava kahe sõrmega laiali ja kiikas sisse.

See oli foto.

Ta võttis selle välja ja tundis, kuidas hing jääb kinni.

Tüdruk pildil oli kaheksa-üheksa-aastane, sinises kapuutsiga pusas ja pikkade pruunide juustega, mis olid juuksekummiga hobusesabasse kinnitatud. Ta istus koolilaua taga, käed toetumas raamatule. Suus olid tal breketid, mida ta varjata ei suutnud, kuna naeratas parajasti kaamerasse. Ninajuurel oli kamaluga tedretähti. Silmad olid kahvatusinised nagu mehel endalgi.

„See on tema,” lipsas tal suust.

Frankmann astus sammu lähemale.

„Kes tema?” küsis ta.

Isaksen ei vastanud.

See on tema, kordas ta sisimas.

Tema, keda kõik surnuks pidasid.