Читать книгу Suitsukate - Thomas Enger - Страница 4

Aastavahetuse ilutulestik valgustas linna. Vinguvad jutid sööstsid taevasse, plahvatades seal värviküllasteks kujunditeks. Paukude helitugevus ja sagedus vaheldusid. Viimastel minutitel kostis neid üha tihedamini.

Fjordi kohale oli laskunud paks udu, mis kattis kaanena Rådhuskaiat ümbritsevat vett. Temperatuuri langus oli sundinud peorõivais inimesi mantleid kinni nööpima ja end tihedamini salli mässima. Nad huilgasid ja naersid lörtsisajus, otsides üksteiselt tuge.

Emma Ramm oli mähkunud paksu talvemantlisse. Jalas olid tal kummikud kahe paari villaste sokkidega. Ta ei olnud üks neist, kes, mobiil käes, taevasse vahtis või üritas nüüd, hetk enne südaööd, palavikuliselt pere ja sõpradega ühendust saada. Ta hoopis kõndis ja vaatas inimesi uurival pilgul, otsides märke sellest, kas nad olid seal tähistamas või mitte, olemata samas päris kindel selles, kuidas need märgid välja peaks nägema.

Veidi üle poole tunni tagasi oli Emma lahkunud Irene korterist, keset sõnavahetust Kasperiga, kes oli loobunud traditsioonilisest peost sõpradega Amageril, „sest eelistas alustada uut aastat Emma kõrval voodis”. Ta polnud mõistnud, miks Emma pidi maksku mis maksab Rådhuskaial olema, kui kell lõi kaksteist, eriti veel kui ilutulestik talle üldse ei meeldinud.

„Ma lihtsalt pean,” oli Emma vastanud. Kasper oli selle lapsiku, ebaselge vastuse peale naernud. Kuid oli olnud nii pahane, et oli öelnud „olgu, kuid siis pead üksi minema – mina ei viitsi märjaks saada ja külmetada”.

„Mina võin kaasa tulla,” oli Martine öelnud. „Ma tahan rakette näha. Kas ma võin, tädi? Palun!”

Emma oli naeratanud, kuid pead raputanud. Tal ei olnud tahtmist õetütrele öelda, et seal võib väikesel lapsel ohtlik olla. Ausalt öeldes ka täiskasvanul. Paljudele lõppes aasta traumapunktis vigastustega, mille olid põhjustanud raketid.

Kuid tegelikult oli asi muus.

Emma oli terve sügise olnud osaline pöördloendusmõrvade, nagu ajakirjandus neid kutsus, paljastamises ja oleks peaaegu ise olnud kurjategija sepitsetud nullpunkti ohver. Kui vana-aastaõhtu ja viimase kümne sekundi pöördloendus lähenema hakkasid, kartis ta, et keegi oli ammutanud mõrvadest inspiratsiooni, et midagi sarnast korda saata.

Emma oli sellest irratsionaalsest hirmust rääkinud oma psühholoogiga. Mees oli noogutanud ja öelnud, et saab selle taustast aru, kuid et pole põhjust arvata, et midagi sellist juhtuks. Emma oli üritanud ennast veenda, et see on absurdne spekulatsioon, kuid mõte oli kinnistunud ja vaid kasvanud. Ta oli mõelnud suurele ilutulestikule Rådhuskaia ees sadamabasseini kohal, mida Oslo linnavalitsus igal aastal korraldas ning kuhu kogunes alati tuhandeid inimesi. Lõpuks oli psühholoog teinud ettepaneku, et ta läheks kohale, et see teeks ta tugevamaks, kui ta oma hirmuga silmitsi seisab ja näeb ise, et midagi ei juhtu.

Ta oli tegelikult otsustanud mitte minna, kuid õhtu jooksul oli teda tabanud klaustrofoobiline hirm selle ees, mis Kasperil mõttes võis olla, kui kell kaksteist lööb. Mitte, et ta oleks arvanud, et mees laskub põlvele ja teeb abieluettepaneku – nad olid teineteist tundnud vaid kaheksa kuud –, kuid tuli ette, et mees väitis, et armastab teda. Emma polnud ikka veel kindel, mida mehest arvata, peale selle, et too oli tore kutt, kellega oli hea koos olla, senikaua kui kumbki elas oma linnas ega kohtunud liiga tihti. Emma soovis vaid nautida oma lihtsat elu värske news.no krimireporterina ja tulevikule mitte liiga palju mõelda.

Ta võttis mobiili välja. Kasper oli napilt minut aega tagasi helistanud, kuid ta ei viitsinud talle tagasi helistada. Kell oli 23.59. Emma tõmbas sügavalt hinge. Inimesed olid hakanud üksteisele kaela viskuma. Löödi klaase kokku, nii et vahuveini loksus tallatud lumme. Emma ümber valitses vahetpidamatu ragina, paukude, häälte ja huilete kakofoonia. Ta ei tundnud puudust mitte millestki peoelu juurde kuuluvast, kui ehk välja arvata rõõmujoovastus, mida ta võis aeg-ajalt aimamisi kogeda, klaas või paar enne murdepunkti, mil kõik pöördus.

Keegi oli hakanud lugema numbreid kümnest üheni. Emma tundis kõhus ja rinnus ebameeldivat torget, kuid üritas klammerduda psühholoogi kinnituse külge, et midagi ei juhtu. Ta võib peagi naasta Irene, Kasperi ja Martine juurde, muretuna, valmis alustama uut aastat.

Viis!

Neli!

Kolm!

Kaks!

Üks! …

Korraga valgustas ümbrust silmipimestav sähvatus. Võimas kärgatus pani ta jalgealuse kõikuma.

Löök- ja kuumalaine paiskusid talle näkku. Läbi õhu vihisesid esemed. Ta tõmbus maas kägarasse, kattis pea kätega ja üritas olukorrast ülevaadet saada.

Temast kolmkümmend meetrit eemal kai serval oli kahanemas oranžidest, kollastest ja punastest leekidest tulesammas. Kõrvad lõid pilli, kuid ta kuulis karjeid, nägi peorõivais inimesi kokku põrkamas, tõuklemas, paaniliselt otsimas sõpru, kallimaid, lapsi, vastust sellele, mis oli juhtunud.

Emma tõusis püsti. Taevast langes musti ebemeid ja tükikesi. Talle taarus vastu mees, kelle käsi oli leekides. Mees röökis ja tagus paaniliselt leeke, kuni suutis jope seljast heita.

Viimastel nädalatel oli tunne püsinud valulise rahutusena kõhusopis, samal ajal kui tema kainem pool oli öelnud, et mõte on absurdne ja eelaimus ekslik.

Nüüd polnud tal enam mingit tunnet. Mingit hirmu.

Tegu oli reaalsusega.

Ja ümberringi paukusid endiselt raketid.