Читать книгу Inglise muinasjutud ja muistendid - Tiia Krass (tõlkija) - Страница 5

Tom Vips-Vops

Elas kord naine ja see naine küpsetas viis pirukat. Ent kui pirukad ahjust välja tulid, selgus, et nad olid seal liiga kaua küpsenud ja nende koorik oli söömiseks liialt kõva. Niisiis sõnas naine oma tütrele: „Lapsuke, pane need pirukad riiulile ja jäta veidikeseks ajaks sinna. Kindlasti käivad nad mõne aja pärast küll.”

Sellega, nagu arvata võite, mõtles ta, et ajaga muutuvad pirukad pehmemaks, ent tütar sõnas endamisi: „Kui ema ütleb, et pirukad käivad küll, siis miks ei peaks ma neid praegu sööma?”

Kuna tüdrukul olid noored ja tugevad hambad, asuski ta pirukate kallale ja sõi esimesest viimaseni kõik ära.

Kui saabus õhtusöögiaeg, lausus naine tütrele: „Mine ja too üks pirukas. Nüüd peaks nad küll juba hästi käima.”

Läkski tüdruk kaema, ent loomulikult polnud tuua ainsamatki pirukat, vaid ainult tühi taldrik.

Niisiis läks ta tagasi ja ütles: „Ei, ema, ei käi nad veel ühti.”

„Mitte kui üks?” oli ema jahmunud.

„Mitte kui üks,” vastas tütar täiesti kindlalt.

„Hästi,” ütles ema, „käivad või mitte, söön siiski ühe õhtusöögiks.”

„Aga sa ei saa,” kostis tüdruk. „Kuidas sa saad neid süüa, kui nad ei käi veel? Ja nad ei käi, mis kindel, see kindel.”

„Aga saan ikka,” ütles ema juba pahaselt. „Mine kohe, laps, ja too mulle neist parim. Mu hambad peavad siis lihtsalt rohkem tööd tegema.”

„Parim või halvim, vahet pole,” vastas tüdruk üsna turtsakalt, „ma sõin need kõik ära ja sina ei saa ühtegi, kuni need ei käi – säh sulle!”

Nojah, siis läks ka ema asja vaatama, kuid ta tundis juba ette, et peale tühja taldriku pole sealt midagi leida ja nii oligi.

Jäänud ilma õhtusöögita, istus ta ukselävele, võttis koonlavarda ning hakkas ketrama. Ja kedrates laulis ta nii:

„Mu tütar sõi viis pirukat,

mu tütar sõi viis pirukat,

mu tütar sõi viis pirukat.”

Sest, nagu te mõistate, oli naine üsna rabatud ja jahmunud.

Peagi sattus mööda tänavat minema selle riigi kuningas ja kuulis see kuningaski laulu, mis aina kordus ja kordus, ent sõnadest ei taibanud ta mitte kui midagi. Niisiis peatas ta hobuse ja küsis: „Millest sa siin laulad, hea naine?”

Ent naine, kes oli ikka veel kohkunud oma tütre suurest isust, ei soovinud üldse, et linnarahvas ja veel vähem kuningas sellest teada saaks. Niisiis laulis ta selle asemel:

„Mu tütar ketras viis koonlatäit,

mu tütar ketras viis koonlatäit,

mu tütar ketras viis koonlatäit.”

„Viis koonlatäit!” hüüdis kuningas. „Oma sukapaela ja krooni nimel, ma pole kunagi varem kuulnud räägitavat kellestki, kes seda teha suudaks! Vaat siis, otsin endale just sobivat neidu abikaasaks ja sinu tütar, kes suudab kedrata viis koonlatäit päevas, on mulle just sobiv naine. Asi on ainult selles, et üksteist kuud aastas on ta tõeline kuninganna, saab süüa kõike, mida süda ihaldab, kanda kleite, mida vaid soovib, olla seltskonnas, mida naudib, ja kõike muud, mida hing ihaldab. Kaheteistkümnenda kuu peab ta aga töötama ja ketrama viis koonlatäit päevas ning kui ta seda ei tee, siis ootab teda surm. Kas pole vast soodne tehing?”

Jäigi ema sellega nõusse. Ta mõtles vaid sellele, kui suursugune oli see abielu tema tütre jaoks. Ja kuidas jäi viie koonlaga? Nende pärast muretsemiseks on ju peaaegu terve aasta aega. Küllap on kuningal see kõik aasta pärast juba meelest läinud. Igal juhul saab tema tütar olla üksteist kuud kuninganna.

Nõnda noored abiellusidki ning tervelt üksteist kuud oli noorik nii õnnelik, kui veel olla sai. Tal oli kõike, mida ta süüa ihaldas, kõik kleidid, mida ta kanda soovis, seltskond, millest ta hoolis ja ka kõik ülejäänu, mida ta vaid tahta oskas. Tema abikaasa kuningas oli nii lahke, kui veel olla sai. Ent kümnendal kuul hakkas kuninganna mõtlema neile viiele koonlale ja kahtlema, kas äkki kuningal sellega tõsi taga polnud. Üheteistkümnendal kuul hakkas ta seda ka unes nägema. Aga kuningas, tema abikaasa, ei maininud kunagi seda kokkulepet sõnagagi, niisiis lootis naine, et mees on selle unustanud.

Ent üheteistkümnenda kuu viimasel päeval juhatas kuningas naise ruumi, kus too polnud enne viibinud. Toal oli vaid üks aken ning peale pingi ja voki ei olnud seal midagi.

„Homme hommikul, mu kallis,” ütles kuningas lahkel häälel, „suletakse sind siia koos toidumoona ja linakiududega ning kui õhtuks pole sul kedratud viis koonalt lina, siis langeb su pea õlgadelt.”

Nüüd oli naine üsna hirmunud ja kahetses, et oli olnud nii mõtlematu, et polnud üldse kunagi ketrama õppinud. Mida pidi ta küll järgmisel hommikul ette võtma, sest nagu te mõistate, polnud tal kelleltki abi paluda, kuigi ta oli ju nüüd kuninganna, ja tema ema ei elanud ka sugugi lähedal. Niisiis lukustas ta toa ukse, istus pingile ning nuttis, nuttis ja nuttis, kuni ta ilusad silmad olid täitsa punased.

Kui ta seal nii nuuksus ja nuttis, kuulis ta toanurgast ukse alt iseäralikku vaikset häälekest. Esmalt mõtles ta, et see on mõni hiir. Seejärel arvas ta, et keegi nagu kopsiks.

Naine tõusis, avas ukse ja mis ta nägi? See oli mingi väike must pika, kiiresti liikuva sabaga olend.

„Miks sa siin nutad?” küsis olend, ise kummardades ja oma saba nii kiiresti vihistades, et seda vaevu näha oli.

„Mis see sinu asi on?” vastas kuninganna, ise kühmu vajudes, kuna võõras olend oli nii iseäralik.

„Ära vaata mu saba, kui sa seda pelgad,” sõnas olend muheledes. „Vaata mu varbaid. Kas pole need kaunid?”

Ja otse loomulikult olid sel olevusel tõeliselt peened kõrgete kontsade, suurte lehvide ja pannaldega kingad.

Niisiis jäigi saba kahe silma vahele, kuninganna ei olnud enam nii hirmul ja kui olevus küsis uuesti, miks ta nutab, tõusis ta toolilt ja lausus: „Kui ma sulle räägingi, ei sünni sellest midagi head.”

„Seda sa nüüd küll kindlalt ei tea,” vastas olevus, keerutades aina kiiremini saba ja sirutades varbad kingadest välja. „Noh, lase tulla, kena naine.”

„Hea küll,” nõustus too viimaks, „kui sellest ei sünni midagi head, ei saa sellest ka midagi halba tulla.”

Niisiis kuivatas ta oma kaunid silmad pisaratest ja jutustas olendile algusest lõpuni loo pirukatest, koonaldest ja kõigest muust.

Jutu lõppedes pidi väike must olend peaaegu naerma puhkema.

„Kui see ongi kogu su mure, siis saab kõik kiiresti korda ajada. Tulen igal hommikul su akna alla, võtan linakiud ja toon õhtul tagasi viis valmiskedratud koonalt. Mis sa arvad? Kas pole see soodne tehing?”

Nüüd mõtles naine järele, sest oli ta ju eelmisel korral olnud nii mõtlematu.

„Aga milline on sinu tasu?”

Siis keerutas olend jälle nii kärmesti saba, et seda nähagi ei olnud, sirutas varbaid, muheles ja piilus silmanurgast.

„Ma annan sulle igal õhtul kolm võimalust arvata, mis mu nimi on, ning kui sa pole seda ära arvanud enne, kui kuu aega täis saab, siis...” – olend vopsutas saba veelgi kiiremini, sirutas varbaid veelgi kaugemale, muheles ja kihistas sellist naeru, mida enne veel kuuldud polnud – „... saad sa minu omaks, mu kaunitar.”