Читать книгу Väikesed vanamehed - Tiina Laanem - Страница 1

„Nii poisid, hantlid kätte!”

Soliidses vanuses, kuid hea tervise juures rookatusega talumaja õuel seisavad kolm palja ülakehaga meest. Kaks pisemat on heledapäised ja kolmas, nende isa, tooni võrra tumedama juuksepahmakaga. Pahmakas pole kirjeldamiseks kuigi sobiv sõna, sest kõigi kolme juuste suhtes ei tundnud juuksur mingit halastust. Või oli juuksur tol päeval, kui ta neile lõikuse läbi pisikeste siilipäiste pugejate ilme andis, eriti kiuslikus meeleolus ja tundis kääre klõbistades rõõmu, et saab teha ninanipsu isikupärasuse ülistamisele? Kadugu laisad lokid laubalt! Kuid mitte nuditud juuksed pole olulised, suvisele hommikule annavad sisu hoopis rauast hantlid.

„Võtame ette rinna, biitsepsi ja triitsepsi. Homme teeme reie- ja kõhulihaseid. Algul väike soojendus, seejärel hakkame pihta. Hõõruge hantlid pihkude vahel soojaks, siis püsivad paremini käes.”

„Kuule, isa, milleks rauajuppe soojaks hõõruda? Täitsa nõme,” vaidleb väike Sten.

„Ära vaidle, lase kätel käia,” lausub isa keskendunud ilmel.

Kogu ümbritsev rohelus siutsub, siriseb ja viliseb, ahvatleb poisse lõbutsema, kuid isa karm hääletoon ei lase hetkekski kahelda, et ees ootab kõva trenn. Ja isaga pole mõtet vaielda, ta on kui betoonsein, millest läbi ei murra. Äsja kümneseks saanud õbluke Sten surub huuled peeneks kriipsuks. Paaril korral üritas ta trenni vastu sõdida, mässu tõsta, kuid tema katsed suruti kohe maha. Tulutu vaev. Nii sörgivadki vennad veel kastemärjal rohul, pilgud tujutult maas, aeg-ajalt peatudes, et käte-, õla- ja puusaringe teha. Kaks helklevate tiibadega edevat kiili lendavad järjekindlalt nende peade kohal, justkui õrritaksid nad poisse oma piiramatu vabadusega. Tulge meiega seiklema, mis te mossitate, paistavad nad lapsi kutsuvat.

Kui juukselõikus kõrvale jätta, siis näevad vennad üsna erinevad välja, nagu polekski nad ühest perest. Neist vanema ja tunduvalt jässakama, kaheteistkümnese Sandri lihased kuulavad paremini sõna ja arenevad iga kuuga. Isale üsna sarnaste ümarate näojoonte ja kitsalõikeliste silmadega poisi kondid valutasid vahepeal hirmsasti, kuid kasvasid silmnähtavalt. Aastaga tuli tal pikkust kõvasti juurde. Tema õlad muutusid laiemaks ja reied omandasid meheliku kuju. Vanema poja lihaste vaatlemine teeb isa tuju heaks. Päevitunud jumega poiss seda ei tea, sest kui isal kipub trenni juhendades naeratus suurnurka libisema, matab ta naeratuse kurku. Mõnikord neelab selle kiiruga kurgust alla, päris kõhupõhja, teiste kinnipüütud naeratuste juurde.

Pikakasvulise Aleksandri kõhus elab terve naeratuste armee, mis muutub pimedas kõhuõõnes aeg-ajalt õelaks ja korraldab peremehe vastu ägedaid rünnakuid. Viimasel ajal on sõda sagedaseks muutunud, kurnavalt sagedaseks. Virisemist põlgaval Aleksil ei jäägi muud üle, kui enesekaitse eesmärgil tualetti joosta, seal muudkui puristada, puristada ja puristada. Talle teeb tuska teadmine, et keha ei suuda toitu kinni hoida ega vormida, vaid laseb sel kontrollimatult käituda. Mõnikord tabavad maovalud ja kõhulahtisus teda väga ootamatutes kohtades, neil kordadel lubab mees iseendale, et juba homme läheb haiglasse uuringutele. Ent iga kord keha leebus mõneks ajaks. Seevastu täna tunneb Aleks end suurepäraselt, lausa supervormis.

„Kas olete valmis? Kõigepealt kordamööda pingil lamades neli seeriat kangiga surumist. Sander teeb kaheksa korda, Sten viis. ”

Rõhutatult range ilmega isa seisab käed puusas, jalad väikeses harkseisus ja jälgib keskendunult poegade kangisikutamist. Iga tõste juures tõmbuvad ka tema enda lihased pingesse. Hingata püüab ta seejuures rahuliku rütmiga, justkui usuks, et kui tema korralikult ees hingab, saavad ka pojad õige rütmi kätte.

„Nüüd neli seeriat hantlitega lendamist kaldpingil, sama palju kordi. Pärast seda minge üle rinnatrenažöörile.”

Päike lõõskab sel hommikul niisuguse jõuga, et ilmselt võiks paari tunni pärast lamedal kivil juba mune praadida, kuigi ühtegi niisugust kivi õuel silma ei hakka. Tähelepanu keskpunktis laiutab hoopis eneseteadlik talumaja, mille iga palgipragu ja aknaraam on hoolika töömehekäega üle käidud, ja see annab eakale ehitisele võimuka tunde. Mitte vähem väärika samblakuuega kiviaia ääres kasvab kaks krobelise koorega raugaeas õunapuud, nende vahel troonib kooguga kaev. Mööda varasuviselt erkrohelist maapinda lookleb loogiliste käändudega kõnnitee nagu kruusajõgi. Sel õuel puudub juhuslikkus, silma ei hakka mitte midagi niisugust, mida oleks kunagi ammustel aegadel kasutatud, siis kõrvale tõstetud ja paremaid päevi ootama jäetud. Vastupidi, iga nurgatagune lõhnab usina koristajakäe järele ja mäletab üht kevadhommikut, mil mittevajalikuks tunnistatud kraam suures autokoormas minema veeti. Ühtlaselt pügatud muru on kui roheline vaip, hoonete seinaääred oleks kui maniküürkääridega üle käidud. Jumalik korrapära. Kui kiuslikud mustad mutid üritavad seda harmooniat oma mullahunnikutega rikkuda, siis trambib pererahvas kuumaastikuks kaevatud ala vaibumatu järjekindlusega uuesti siledaks.

Iga väravast siseneja pilk rändab paratamatult aidaesisele platsile, kuhu veeti rannast pärit suuri kive ning nende keskele istutati vana ja kulunud kaluripaat, millel üks aergi veel alles. Paadiga käis rohkem kui poole sajandi eest merel Aleksandri vanaisa, nüüd on see ausammas kunagisele taluperemehele. Kõige selle keskel kiiskavad metalsed jõumasinad.

„Püüdke nüüd reipamad tuurid üles võtta, te nagu sureksite püstijalu,” ergutab Aleks poisikesi. „Ilus suvine hommik, tundke trennist rõõmu.”

Kui isa pilk satub kõhna ja vibaliku Steni kätele, mis hantlite raskuse all värisevad, haarab teda jõuetu äng. Poisi käed meenutavad talle valget trotslikku niiti, mida parimagi tahtmise juures jämedamaks punuda ei õnnestu. Parima tahtmise? Poisile unustati tahtejõud sündides kaasa panemata, kordagi pole isa trenni juhendades noorema poja silmades indu märganud. Mõnikord tahaks Aleks, Steni aeglaselt liikuvat keha ja uimaselt unelevat pilku nähes, poisile nähvaka dünamiiti tagumikku torgata. Et temas ometi elujanu tärkaks! Ega Aleksander viha pärast, ta armastab oma lapsi, kuigi teeb seda endale omasel viisil. Unisus on talle ilmselgelt vastumeelne.

Laiaõlgne ja kõvahäälne Aleks on tegutseja, rahvamees, painavalt põhjalik, enamasti kategooriline, harva romantiline, tema jaoks ei eksisteeri inimestel ja olukordadel pooltoone – kui tööd teha või pidu pidada, siis ikka täie hooga. Just Aleksi innuka tegutsemise tõttu saavad paljud asjad käima lükatud ja ellu viidud, kuigi sama sageli tunneb mees sügaval hingesopis närivat vimma, et ümbritsevad ei mõista, kui palju energiat ta peab endast välja pigistama. Seda ei osata vääriliselt hinnata ega tunnustada, peetakse liiga enesestmõistetavaks ja ootuspäraseks. Mõnikord tundub, et ülejäänud istuvad lausa rõhutatult käed rüpes, justkui osutaksid nad Aleksile teenet. Neil hetkedel rühib mees edasi nagu igiliikur, puhiseb ärritunult auru välja – lähedased küll märkavad seda, kuid vaatavad ikkagi mööda.

„Lõdvestage natuke lihaseid. Pärast keskenduge biitsepsitele, alguses tehke seistes kangiga kätekõverdusi, siis sama asi hantlitega. Mõlemat neli seeriat, tehke nii palju kui jaksate. Lõpuks vändake rattal, kuni jõuate, kui enam ei jõua, siis vändake veel natuke. Ma lähen vaatan, mis hommikusöögist saab.”

Kevadest saadik päikesekiiri kehale püüdnud Aleks viskab kiirel sammul köögi poole kõndides särgi selga. Tema kogukas kere surub kannad tugevalt maadligi. Enne tuppa jõudmist märkab ta öö jooksul kerkinud mutimullahunnikuid, need trambib mees pahandatud ilmel otsekohe maasse tagasi. Mutitõrjega ei tohi enam viivitada, lõksud tuleb üles panna ja mürgieined õuele seada, mõtleb Aleks mullal tammudes. Kulm murelikult kortsus, tõmbab ta köögiukse hooga lahti. Hetk hiljem valgub tema näole naeratus, esimest korda sel hommikul. Ilme läheb helgeks, naeravad suu ja silmad.

Avar ja valgusküllane köök on päikest täis, õhus hõljub ikka veel rabarberikoogi lõhn. Ümara köögilaua ääres istub heledate pikkade juustega naine, oleks nagu plikaohtu, aga ei ole ka. Jalad tagumiku alla keritud, pilk süvenenult raamatus, ei tee ta sisenejat märkamagi. Heledapäine naine näksib lugemise ajal alumist huult, pea toetub kõhnale käsivarrele. Aleks vaatab teda soojal ilmel, otsekui emmates. Uskumatu, minu naine, imestab mees. Nii ilus!

„Kiiiiiss-kiiiss-kiissss, tule minu juurde,” kutsub ta naist. ”Kiiisss-kiiiss-kiisss, las ma teen sulle pai. Kiisu-kiisu-kiisu, tule siia…”

Kutsutu liigutab varbaid, muigab omaette, kuid ei pane raamatut käest. Mees viivitab, seisab ukselävel, talletab vaatepildi silmadesse. Aknast paistev päike paneb laua taga istuja juuksed sädelema, osa lahtistest salkudest langeb sirge joonega ninale ja kõrgetele põsesarnadele. Läbi kollase suvekleidi aimub tütarlapselik talje. Pikad tumedad ripsmed pilguvad lugemise taktis, suul on veidi jonnakas joon. Nii ilus, minu naine, imestab mees jälle.

„Miki-miki-miki, mis sa seal nüüd loed? Tule parem minuga randa jooksma.”

Paari pika sammuga astub Aleks lauani, kõditab lugejat lõua alt nagu kassi, sasib tema lahtiseid juukseid. Mees kükitab tooli kõrvale, paneb pea naisele sülle ja embab teda. Jõuline kallistus paneb ribikondid ragisema.

„Üks feministist filmirežissöör väitis kunagi, et mehi valdab köitvat naist nähes agressiivsus. Kasvatus õpetab seda lihtsalt varjama. Minu kondid tunnistavad selle väite hetkel tõeseks,” ütleb Eva ja vaatab mehele kavalalt otsa.

„Muidugi, karjuv perevägivald,” nõustub Aleks lõbusalt. „Vähemalt üks muljutud ribi päevas, muidu on päev raisus!”

Kirgassiniste silmadega naine lükkab mehe leebelt eemale, tõuseb toolilt ja astub akna juurde, et mõne viivu õuel toimuvat silmitseda. Tema jonnakasse suujoonde sigineb etteheide, huuli vaevu aimatava survega kokku pigistades püüab ta selle nende vahele lõksu. Ainult ohe ja pearaputus lipsavad välja.

„Meil on kehaline vägivald nii toas kui õues,” lausub Eva. „Jõusaal otse muruplatsil. Vähemalt sel nädalal võiksite lihaste pumpamises pausi teha, meile tulevad külalised, las poisid puhkavad. Pealegi mõtlesin ma Steni sügisest hoopis tantsutrenni panna. Talle ei sobi jõulised spordialad.”

Keset kööki seisev mees vaatab rääkijat nördinud ja jahmunud pilgul.

„Tantsutrenni? Nalja teed või?”

Naine puurib pilgu enesekindlalt mehe silmadesse, andes mõista, et väljaöeldu pole sugugi mingi juhuslikult sündinud uitmõte.

„Ei tee nalja, miks sa nii arvad?”

„Lükkame poisi juuksed läikiva kreemiga üle pea, tõmbame liibuva särgi selga ja korraldame pedeparaadi. Superidee, naine! Teeme oma pojast pede-majaka. Pärast ei tea poiss enam ise ka, keda tahta, naisi või mehi.”

Mehe hääl kaigub valjult üle köögi, pahameel võtab tuure üles.

„Aleks, miks sa jälle vähemusi ründad?” küsib Eva pilkaval toonil.

„Minule see kuradi pedede värk ei istu. Üks homode vandenõu igal pool. Varsti tunnistatakse kõik ajaloo suurkujud lilladeks. Kindlasti võlgneme oma tsivilisatsiooni pededele! Pole enam ühtegi üritust, kuhu võiks minna, ilma et karjade kaupa homosid seal juba ees ei ootaks ja tähtsa näoga laiutaks. Alguses on neil pedeparaad, siis pedenädal, lõpuks jõuame rahvusvahelise pedeaastani! Ilged tüübid. Ja sina kavatsed meie pojale liibuva särgi selga tõmmata? Pededele sellest täitsa piisab, et teda enda hulka meelitama hakata. Vaata neid libedikke, nad varitsevad igal pool.”

Hoogu sattunud mees tahaks vallandunud sõnaderahet jätkata, kuid naine katkestab teda järsult, nagu noaga vahele lõigates.

„Kuule, mul on tõsine kahtlus – äkki sa oled siiski kapihomo?”

„Mis kuradi kapihomo? Lõpeta ära, naine.”

„Aga võib-olla prooviks järele. Ma palun mõnd meest, et ta sind suudleks?”

„No raisk, siis lendab tal sahtel hammastest tühjaks. See veel puudub, et nad mulle käsi püksi ajama hakkavad.”

„Mõtle kui mõnus – jõulised käed haaravad kannikatest, karvane põsk surutakse vastu sinu karvast põske, huulte vahele libiseb kellegi mehine keel.”

„Jäta järele, naine!”

Aleks pelgab veidrusi. Need tekitavad temas ebamugavust, hirmu ja piinlikust, nende tunnete vältimiseks üritab ta taolistest asjadest eemale hoida. Homod on kahtlemata veidrad. Juba paljas mõte, et mõni östrogeeni-maigulise tämbri, värvitud juuste, liibuva püksipaari ja kõrvarõngaga tüüp talle keele kurku ajab, paneb sisikonna vastikusest pööritama. Miks küll naine teda niimoodi õrritab?

End tagasi akna poole pööranud Eva kissitab välja vaadates silmi, ärritudes kipub ta enese teadmata alati niimoodi tegema. Võta inimest sellisena, nagu ta on. Lihtne. Miks on siis temal ületamatult raske leppida Aleksi rangelt piiritletud maailmaga, mille kaitsvad müürid peletavad eemale ligihiilivad mõjutajad? Tõrjuv pilk mehe silmis, kui jutt kaldub võõrale teemale. See pilk tekitab Evas tuska. Naine lootis kaua, et ehk kasvab mees ajapikku oma jäikusest välja, kuid tundub, et asjata.

„Miks nad sind häirivad?”

„Vaat selle pärast, et neist on tehtud eriti erilised inimesed. Kui sa oled homo, siis pole sa lihtsalt suvaline pede, vaid juba sünni poolest andekas kuju.”

Eva muigab, võtab laualt raamatu, keerab pooleli jäänud leheküljel nurga sissepoole ja kõnnib elutuppa. Ta paneb raamatu riiulile pikali. Kõik tema raamatud, mis veel lugemata või mille lugemine alles pooleli, peavad püstist asendit ootama, kuni läbi loetud saavad. Asendivahetus tähistab muutust. Hommikuti ja õhtuti, mil Eva linnakodu või maamaja kõrge raamaturiiuli ees seisab, valdab teda pildi sisse lipsaja tunne, raamaturiitadega silmitsi jäämised venivad sageli mitmekümne minuti pikkusteks. Tardunud kuju ja kuhi raamatuid. Ainuüksi tuttavate köidete vaatamine ja ümbertõstmine, riiulist väljavõtmine ja lehitsemine, kunagi alla joonitud kohtade ülelugemine ja toonaste mõtete meenutamine tekitavad heaolutunde. Nii mõnigi raamat on tema enda tõlgitud, neist saavad seeläbi jutkui kasulapsed, kes pole küll võrdväärselt armsad, kuid neile kulunud aja ja pühendumuse tõttu armsad ikkagi. Uskumatu, kui palju head enesetunnet võib peituda ühes riiulis, imestab Eva, jäämata sel hommikul siiski pikemalt raamatute seltsi.

Ta läheb kööki tagasi, otsib vitstest punutud korvist kammi, tõmbab paari kiire liigutusega läbi juuste ja põimib need kummi abil patsi. Nii, kust nüüd alustada? Eks ikka salatist, kust mujalt. Puidust lõikelaud, terav nuga, värsked kurgid ja tomatid, sibulapealsed ja maitsetaimed… Paljajalu mööda valget laudpõrandat liikudes teeb vibujalt sale naine kärmete, veidi kärsitute liigutustega mitut asja korraga: hakib salatit, võtab kapist kohvikannu, lülitab veekeetja sisse, tõstab külmikust toidu välja, peseb eilse kohvikruusi puhtaks. Niimoodi askeldades ei unusta ta laua all magavale kassile ka hapukoort kallata ja triibulist kõutsi meelitava häälega sööma kutsuda.

„Pealegi on meie Stenil täielik kanarind. Rinnakorvile on nahk peale kasvanud ja seal vahel pole ühtegi lihaskiudu,” jätkab mees häiritult. „Saad aru – kanarind! Kas sa ei näe? Vähemalt nii palju tuleks trenni teha, et lihased seal veidigi areneks. Kanarinnaga mees ei ole mees!”

„Tõesti?”

„Muidugi! Mis sa siis arvad?”

„Vaata, et sa poisi kuuldes niimoodi ei ütle,” lausub naine murelikult. „Hakkame nüüd hommikust sööma. Millist kütust lugupeetud isandate lihased täna vajavad?”

Mõnikord meeldib Evale tuju tõstmiseks ja mängulise õhkkonna loomiseks pidulikul toonil ja teietades kasutades rääkida.

„Valke ja veel kord valke, kallis naine,” püüab Aleks samaga vastata. „Munad, kohupiim, natuke värskeid juurikaid.”

„Muide, juurikate tagavara tuleb sel nädalal kümnekordistada,” täheldab Eva. „Teie vend on ju saabumas.”

„Jah, tõsi ta on… Mõne tunni pärast võime oma värava avada tervisepalvetajate ning rohujärajate liidrile. Guru saabub kodutallu puhkama.”

„Muide, tal on vahepeal pööraselt vedanud,” sõnab Eva saladuslikult. „Mark kohtus oma elu armastusega, kui ma nüüd ei eksi, siis järjekorras kolmandaga. Imeline ingel pidi temaga kaasa tuua.”

„Kurat võtaks, kus ta selle nüüd jälle leidis?” ärritub Aleksander uuesti ja trummeldab sõrmedega lauaplaadil. „Kas otse taigast või mõnest indiaanihurtsikust? Ja kust sina seda uudist tead? Mina pole sellest midagi kuulnud.”

„Ta leidis selle naise mingist surfilaagrist. Ju nad sattusid ühele ja samale laineharjale kihutama. Kust mina seda uudist tean? Erinevalt sinust ma suhtlen Markiga, meil on kombeks omavahel RÄÄKIDA,” lausub kohvitasse lauale sättiv Eva rõhutatult.

„No kurat, miks ta oma uue plika siia tassib? Ma olen tüdinud nendega tutvumisest. Jõuad ühega kohaneda, soolaleival ja katsikul ära käia, kui juba visatakse kogu kupatus prügikasti. Polnud see õige! Jälle hakkab kõik otsast peale.”

„Uus ingel pole mingi plika, tal on meie poistega samaealine tütar. Pealegi elavdab värske veri seltskonda. Jamaical kutsuvad kohalikud välismaalasi oma lõunasöökidele ainuüksi võimaluse pärast võõraste inimestega kohtuda ja elule vürtsi lisada.”

„Me ei ela Jamaical!” hüüatab mees pahaselt. „Mulle piisab nendest sõpradest ja tuttavatest, kes mul juba on. Nüüd jälle mingi uus plika!”

Pahameelest paisunud ninasõõrmetega Aleks võtab lauale tõstetud kausist keedetud muna, koksib ägestunult teelusikaga koore katki, koorib selle paari kiire tõmbega ja kugistab muna peaaegu tervelt alla. Seejärel haarab leivatüki ja määrib niisuguse innuga külmkapikõva võid, nagu üritaks leiba koos võiga läbi lauaplaadi lükata. Hommikune reibas enesetunne kipub kaduma. Millegipärast tundub, nagu hakkaks tore plaan, et vanad sõbrad tema vanaisa tallu üheskoos puhkama kogunevad, juba algusest peale viltu kiskuma. Aleksi jaoks pole sellest saarest paremat kohta, suviti põgeneb ta just siia, ülejäänud maailma eest pakku. Ja kuigi ta ei vahetaks linnaelu kunagi maaelu vastu, vajab ta ometi korra aastas puhkust just selles talus. Siin on kõik nii tuttav, nii omane. Suurema osa aastast linnas elades kõnnib niigi kõik uus alatasa nuhtlusena su kannul, kargab igal hetkel silma ja kõrva. Vähemalt maale jõudes võiks jääda võimalus asjade püsivust nautida, mitte hakata oma majas sunniviisiliselt järjekordse võõraga tutvuma.

Uute inimeste ilmumine lähiringi tekitab Aleksis viimasel ajal trotsliku vastuseisu – ta tahaks värava kinni tõmmata, ukse lukustada ja kardinad ette vedada. Isegi koosnevad tema päevad, nädalad ja aastad kinnisvarafirma juhina sadade võõraste nägudega kohtumistest, läbirääkimistest, lepingute sõlmimistest, lõuna- ja õhtusöökidest. Üks pidev kohustusi täis ring.

Pagan võtaks, Eval on õigus, isegi vennast ei tea ta enam midagi. Aleks pole tahtnud seda tunnistada, kuid sisemuses tajub ometi vennaga võõraks jäämist. Mis selle Markiga õieti juhtus? Loobus tegevjuhi kohast edukas ettevõttes, kasvatas juuksed pikaks nagu hipi ja hakkas mööda ilma sihitult ringi kolama. Iga kord helistab erinevast maailma nurgast. Miks küll? Tema, kes ta põlevate silmadega uusi asju käima lükkas, alati säravaid mõtteid ja lahendusi välja pakkus, inimestega lennult jutule pääses ja nende usalduse võitis. Muidugi, aastatega omandatud varandus võimaldab tal mõnda aega muretult puhata, kuid puhkus näib lõputuks venivat. Kui Aleks ükskord Eva käest naise arvamust kuulda tahtis, vastas naine, et Mark ongi loomult käivitaja. Ta jookseb hurraa-hõigetega iga uue asja kallale. Käivitagu siis, mida ta oleskleb? Viimase mõtte juures surub Aleks hambad jõuga võileiba, joob suurte sõõmudega kuuma kohvi ja otsustab jooksma minna. Jooks aitab pahurast meeleolust üle saada, lihtsalt sörgid ega mõtle enam midagi.

Pikemalt viivitamata tõuseb mees lauast, sasib naise juukseid, pomiseb midagi oma rahututest jalgadest, mis jooksma sunnivad. Eva on ilmselgelt pettunud. Hommikuse kohvi ajal vajab ta seltskonda. Isegi siis, kui omavahel midagi ei räägita, lihtsalt kohvi juuakse ja lehti sirvitakse, raadiot kuulatakse või poole silmaga telekat jälgitakse, ikkagi on hea, kui teine seda aega sinuga jagab. Mõnikord mõtleb Eva juba eelmisel õhtul enne uinumist järgmisel hommikul ees ootavale kohvijoomisele. Kohvist saadavale naudingule võib alati kindel olla. Ja pole midagi mõnusamat aeglasest ärkamisest. Hommikuti pole Eval kunagi kahju lihtsalt niisama olemisele kulunud ajast, alles pärast seda hakkab temas tiksuma teine rütm, mis sunnib takka, et kasuta päeva, kasuta päeva. Ja nii kuni hilisõhtuni välja. Hiljuti küsis Aleks imestavalt, kas naisel on tunne, et elu hakkab lõpule jõudma. Miks muidu ahmib Eva endasse pöörasel kiirusel töid, tegemisi ja teadmisi? Ainult hommikutega on veel teine lugu.

Paraku ei oska Aleks naise kombel mustjaspruunist vedelikust sõõmhaaval pikka naudingut välja tõmmata, temal on paari minutiga kruus tühi ja vaja edasi liikuda. Seetõttu jätab ta Eva pettunud ilme tähelepanuta, tõmbab jooksutossud jalga ja lipsab tagasi vaatamata uksest välja. Õues hõikab ta poistele, et jõumasinad tuleb tagasi aita tassida ja tuppa sööma minna. Need võlusõnad mõjuvad kohe.

Väravast väljunud Aleks suundub mere äärde, kuhu võib minna kahte teed pidi: üks läheb otse üle heinamaa, kus vihmasajud muudavad maapinna lirtsuvalt märjaks, teine kulgeb palju suurema ringiga mööda kruusast metsarada. Lastena lippasid nad vennaga pea alati heinamaa kaudu mereni, kuid nüüd pole nad seda teed aastaid kasutanud, kunagised rajad on lootusetult võssa kasvanud.

Seega jääb kruusatee. Üsna pea läheb mees üle kiirele jooksusammule, maapind tümpsub jalge all ning kehasse kogunenud pinge rappub välja. Äsja toiduga kostitatud magu tõmbub spurdi tõttu pahaendeliselt sõjakaks ja annab endast teravate torgetega märku, kuid jooksja püüab kõhtu sügava hingamisega rahustada. Iga sõõm varasuvise hommiku lõhna teeb olemise helgemaks. Hetketi peatudes haarab Aleks tee ääres kasvavate noorte kaskede alumistest okstest kinni ja surub näo värsketesse lehtedesse. Hõrk roheline nektar, mis tuju iga joostud meetriga rõõmsamaks muudab. Kui meri lõpuks paistma hakkab, valgub higisele näole rahulolu.

Määä-määäh-määäähh… Rannaäärses kadastikus mäluvad rohtu islandi tõugu lambad nagu tõelised villapallid, kellest nii mõnigi igatseks tegelikult pügamist. Aga inimene eeldab neilt võimet ise karvu seljast visata. Paraku ei kavatse kõik uted peremehe lootusi täita, nii nad jalutavadki kadakate vahel, villatordid jalgade ümber takerdumas nagu kootud sääristega mamslid. Osa islandlastest pöörab Aleksit märgates tagumiku ülbelt tulija poole ja vantsib loiul sammul kaugemale, kuid mõned lambad vaatavad meest pikal pilgul, otsekui ootaksid nad uudiseid.

Naabrimees oskab ikka elada, mõtleb Aleks heakskiitvalt. Võttis pruuni pika karvaga toredad ja rahumeelsed loomad, kes lõugu liigutades ka raha sisse toovad. Kuigi Johann ise armastab jutustada, kuidas tema islandlased pärandkooslusi päästavad ja talle ameti jätkumise kindlustavad – kui rannaniidud ja loopealsed võssa kasvaksid, jääks seal liigirikkust kordades vähemaks ja varsti poleks saarel enam kuigi palju seda, mille kallal vanamees saaks teadust teha. Ümberkaudsed kutsuvad Johanni naljatamisi põhuuurijaks, sest varakevadest hilissügiseni köidavad teda samblikud, taimed ja heinatuustid rohkem kui miski muu maailmas. Ka suurem osa Johanni perekonnast leidis seltsi pigem loodusest kui inimestest: tema vanaisa oli merebioloog ja isa hundiuurija. Rändava eluviisiga pere liikus mööda erinevaid uurimispiirkondi ja saarele kolis Johann elama alles vanemas eas, nii umbes kümme aastat tagasi, ja lambad võttis läinud aastal.

Kuigi Aleksi ja Johanni majad asuvad teineteisest poole kilomeetri kaugusel, kutsuvad nad üksteist ikka naabrimeesteks – ülejäänud majapidamised jäävad veelgi kaugemale.

Sel ajal kui Aleks lambaid silmitseb ja naabrimehele mõtleb, sõidab viimane jalgrattal esimese koduõue suunas. Vaikselt vilistav lõbus kuju, seljas peene triibuga beež suvine ülikond, jalas heledad tennised ning tumedast nahast portfell leistangi küljes kiikumas. Nagu läheks pidusse või tähtsale koosolekule. Aga ei! Külla minnes paneb Johann alati ülikonna selga, see annab talle küllaminekuks sobiva enesetunde. Püksisääred käivad rattasõidu ajaks pesulõksudega kinni, sest muidu võib juhtuda, et säär jääb õlise rattaketi vahele ja püksid ongi raisus. Aga kust neid uusi jälle võtta? Muidugi võib bussiga paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse keskusesse sõita ja riidepoodi minna, kuid Johann lükkab taolisi käike pigem edasi.

Vanamees väntab jalgrattal laudsirge seljaga, kuigi võiks arvata, et vanus, mida juba üle kuuekümne aasta kogunenud, sunnib teda selles osas järeleandmisi tegema. Kuid vanuse üle mõtlemine ei paku Johannile huvi, ta tavatseb aastate üle pigem nalja visata. Uljalt ratta seljast maha hüpates asetab ta sõiduriista aia najale, nopib püksisäärtelt lõksud, koputab lühikeste kiirete löökidega vastu köögiust ja astub kutset kuuldes sisse, saabudes just hilise hommikukohvi joomise ajaks.

„Tere, Johann,” lausub Eva rõõmsal ilmel toolilt tõustes. „Sa oskad alati nii õigel ajal tulla, kohv on veel kuum ja mina igatsen seltskonda. Kas kallan ühe tassitäie?”

„Jah, tänan, sellisest pakkumisest ei ütle ma iialgi ära,” nõustub tulija muhedalt.

Tulija kohmitseb nahast portfelli kallal, otsib sealt midagi. Johann ei tule kunagi tühja käega külla, tema meelest ei ole see sobilik isegi juhul, kui külas käiakse peaaegu iga päev. Ikka tuleb ta mahukast portfellist midagi välja: mõnikord värske kala, teinekord metsast korjatud marjad või seened, parimatel päevadel enda küpsetatud kook. Seekord ilmub kotist nähtavale kohev roheline puhmas.

„Vaata Eva, sa rääkisid, et turi valutab lihaspingest. Ma tõin sulle maarja-sõnajalgu. Pane need magama minnes turja peale, sõnajalg võtab pinged ära.”

„Aitäh! Kas sõnajalad tõesti aitavad?” imestab naine.

„Muidugi aitavad, proovi järele. Vanasti räägiti ikka, et just maarja-sõnajalad õitsevad jaanipäeva öösiti. Neil sihuke imevägi sees.”

Ei tea, kas sõnajalal ja värskel kapsal võiks leiduda mõni ühine esivanem, mõtleb roheliste lehtede vahele nina pistnud Eva nuusutamise hetkel, kui ta nende kahe lõhnas midagi sarnast tajub. Pähe turgatanud mõttele pikemalt aega pühendamata otsib ta puhvetkapi alumiselt riiulilt suurema savist vaasi, kuhu sõnajalad panna, et need varjulises toanurgas õhtut ootama jätta. Seejärel kallab Johannile koguka kruusitäie kohvi, niristab ka pika kooresortsu, kühveldab kolm lusikatäit suhkrut sisse ja segab kõik hoolitsevalt segamini. Ringiaskeldav perenaine asetab joogi külalise ette, kohendab jalaga triibulist kaltsuvaipa, tõstab tuju ajel kollaste õitega priimulapoti aknalaualt söögilauale ilutsema ning valmistab kuhja jämedate viiludega singisaiu. Lõpuks lükkab isegi köögiakna pärani lahti, kuigi teab, et Aleks teeb tuppa lennanud putukate pärast õhtul etteheiteid.

Laua äärde tagasi istudes ärgitab Eva lapsi võileibu sööma, viimased kipuvad pärast hommikusööki pikkadeks tundideks teadmata suunas ära kaduma ega näita koduõuel nägu enne õhtut. Kuigi sunniviisiline söömine tundub naisele vastumeelse võttena, omamoodi toiduga piinamisena, siis ometi avaldavad ümbritsevate vihjed tema noorema poja kondise ja kõhna kuju kohta teatavat mõju.

Üksmeelselt einestavat laudkonda silmitsev Johann naeratab mitu korda. Soojalt ja isalikult. Täiesti juhuslikult viis elu ta kokku perega, kelle seltsis ammutab ta enda jaoks vajaliku koguse ühtekuuluvuse tunnet, väikekodanlikku hubasust. See on küll nagu teise mehe tagant vargsi näpatud heaolu, kuid vanamees vajab seda tunnet parasjagu vähe, nii et vaevalt see tegelikku omanikku pahandab. Külaline laseb pilgul mööda kööki rännata, sööb isukalt võileiba ja rüüpab mõnuga kuuma kohvi peale. Kuid ainult poole tassi jagu, ülejäänu jätab ta puutumata.

„Kuule Johann, miks sa kunagi rohkem kohvi ei joo kui pool tassi?” uurib Eva. „Ega mul kohvist kahju pole, mind lihtsalt huvitab, olen seda juba tükk aega küsida tahtnud. Ma võin ju sulle järgmine kord kallatagi ainult pool tassi.”

„Ei, kalla ikka täis, kui raatsid.”

Vanamees viivitab vastamisega, naise küsimus tuli mõneti ootamatult, varem pole keegi tema kohvijoomise kommet märganud. Aga Evale meeldivad väikesed asjad, need torkavad talle silma ja äratavad uudishimu. Neist paneb ta enda jaoks inimese kokku. Pisut kõhklev Johann kardab, et avameelselt vastates võib ta naeruväärsena mõjuda – nii vana mees ja ikka nii tobedalt lapsik. Samas taipab ta, et vastasistuja ei hakka teda kunagi kuritahtlikult pilkama, selline käitumine pole Eva moodi.

„Tead, ma üritan alati mööda pealispinda libiseda. Sinna koguneb ikka parim osa,” lausub Johann selgitavalt.

„Ja sellepärast jood ainult pool tassi?”

„Jah, selle pärast, see on nagu omamoodi rituaal. Mul pole tahtmist sellest loobuda. Lapsena armastasime ju kõik tordist vaid parimat osa süüa, täiskasvanud sunnivad meid kogu kooki nahka pistma.”

„Või ainult parimat osa?” imestab Eva veel kord.

Naine naeratab rõõmsalt, mõne inimesega tekib esimesest hetkest klapp, Johanniga kohtusid nad aastate eest nagu ühise minevikuga vanad sõbrad. Minutite jagu õhkõrna kohmetust, mis kasvas kiiresti soojaks ühisolemiseks. Just naabrimees aitas Eval saareeluga harjuda, esialgu tundis linnakivide vahel sirgunud naine end mehe suguvõsale kuulunud majas juhuliku sissetungijana, kel pole pistmist ühegi eseme, mööblitüki ega toaga. Võõrad seinad, mis vaikisid vaenulikult. Aga Johann tuli ratta seljas nende väravast mööda ja hõikas noore naabrinaise endaga kaasa, et näidata talle ja lastele looduses toimuvaid muutusi – tärkamist, kasvamist ja küpsemist. Üksinda metsa minemist oli Eva alati kartnud, ta võpatas iga väiksema oksapraksatuse peale, kuid Johanniga koos sai ümbrus vähehaaval omaseks.

Naabrimees meeldis Evale juba ainuüksi erilise otsekohesuse tõttu, mis polnud kunagi ründav, vaid leebelt siiras. Mehe näoilme meenutab laiska pühapäeva: põsed nagu väikesed ümarad pannkoogid, vesihallides silmades veidi äraolev pilk ja isepäiselt turritavad lokid kõrvade kohal. Juba pea kümme aastat elab ta saarel väikeses puumajas, uurib taimi ja hoiab silma peal oma islandi lammastel. Nii mõnigi proua on üritanud teda kodustada, kuid siiani tulutult. Johann annab neile küll jaokaupa lootust, kuid säilitab kindlalt oma sõltumatuse. Nii nad käivadki vaid naistele omase järjekindlusega vanamehe eest hoolitsemas, tema pesu pesemas, talle maja ette lillepeenraid sättimas ja teda pidudele meelitamas. Kuigi kogu elu pole Johann üksinda elanud, tema noorusest leiab ka seitse aastat kestnud kooselu, mis jäi aega, kui mees töötas Karjalas. Pärast lahkuminekut jäi naine sinna, tema aga pöördus kodumaale tagasi. Oma pereelu suhtes on vanamees väga napisõnaline, ta ei armasta seda meenutada, ja vähemalt teistele teadaolevalt pole Johannil lapsi, ning nüüd neid vaevalt enam tulebki.

„Onu Johann, kas sa oled uusi liblikaid kinni püüdnud?” uurib võileiba hammustav Sten vastasistujalt. „Ise lubasid, et võtad mind ööpüügile kaasa, riputame suure valge lina pesunöörile ja suuname lambi peale.”

„Kindlasti lähme. Ootame veel paar päeva, siis läheb ilm soojemaks, sa ju sihuke väike kilu, külmetad ennast veel öösel ära.”

„Oled siis mõne uue liblika kätte saanud?”

„Paar tükki sain, päris uued liigid, eelmistel suvedel pole neid siinkandis ringi lennanud,” tõdeb Johann.

„Kas on ilusad liblikad?” küsib Sander vestlusse sekkudes.

„Vaata, ilu on suhteline. Minu jaoks tunduvad kõige ilusamad just need liblikad, mille püüdmisega tuli kõvasti vaeva näha. Mõnda liblikat jahtisin mitu aastat, mõne pärast sõitsin isegi kaugele maale. Sulle võib paista, et igavene mõttetu pruun peletis, kuid valguse käes õige nurga alt vaadates hakkavad tema tiivad kaunilt sädelema. Pruuni asemel näeb sinist, rohelist, violetset. Liblikas võib pealtpoolt igav paista, kuid keerad ta teist pidi ja märkad põnevaid mustreid.”

Laua ümber istujate jutuajamise katkestab automürin hooviväravas, poisid hüppavad püsti, jooksevad akna juurde ja annavad teada, et onu Mark saabus. Enne kui teised uudishimust kannustatuna aknani jõuavad, kostab õuelt juba reipaid hõikeid. Uhuuu-uhuuu-uhhuhhuuu… Saabuja paneb käed suu juurde torusse, heidab pea kuklasse ja toob kuuldavale kumisevaid karjeid.

Silmnähtavalt kõhnemaks jäänud Mark ringutab pikast sõidust kangeks jäänud konte ja vaatab õuel otsivalt ringi, tema pisut üle õlgade rippuvad tuhmblondid juuksed õõtsuvad tuules. Esimese kevadise muru karva kingade ja hallikassinise pluusiga habetunud mees mõjub oma ümara klaasiga päikeseprillide ning tumeda kootud munamütsiga nagu veidrik rändkaupmees, kes oma kaubast natukene ka enda külge riputanud.

Vaid hetk hiljem avaneb kõrvalistuja uks, kust astub välja poolde selga ulatuvate tumedate lokkis juustega paljasjalgne naine, kes meenutab esmapilgul hispaanlannat. Uhh, milline hoiak! Iseteadev ja sirgeselgne nagu kirikuesisele platsile astunud uhke tantsijanna, kes kohe-kohe hingematva etenduse annab. Meeldib või ei meeldi, kuid vähemalt hetkeks vangistab ta kõigi pilgud. Pikas kirjus seelikus külalise nahk on Markiga võrreldes veelgi pruunimaks põlenud, tema kaela ja käsi ehivad mustadest helmestest keed. Unisele õuele sigineb särtsuv elekter, õhk lausa kihiseb. Uustulnukat silmitsev Eva naeratab. Talle tundub, et oodata on värvilisi päevi.

„Eva, Aleks, ma olen kohal, kus te olete?” hõikab Mark.

Majasolijad ruttavad üksteise järel õue. Väike viivitus lävel, et võõrastuse piir saaks ületatud ja uued muljed võiksid hoojooksu alustada. Kõige esimestena jõuavad Marki autoni Sten ja Sander, onuga kohtumine rõõmustab neid alati, sest täiskasvanud mehe oskuslikult säilitatud lapsemeelsus teeb temast kambajõmmi, kes mõnd pisipättust tehes itsitab kui poisike. Lapsed kaissu haaranud Mark patsutab ka Johanni ja ruttab siis Evale vastu. Ta tervitab vennanaist kallistusega, mis naisel jaladki õhku tõstab. Mark toob endaga kaasa muretu lõbususe, mida Eva juba mitu päeva oodanud.

„Näete, see ongi minu Ly,” tutvustab ta kaasatoodud naist uhkelt.

Tumedale verele omase tarmuga haarab esitletav kõiki sülelusse, vadistab midagi lõbusalt ja juba hetke pärast paistab ta sel hoovil sama loomuliku nähtusena kui kooguga kaev või vilgas herilane.

Üheskoos tõstetakse kotid autost välja ja tassitakse talumaja lakapealsele ehitatud kaldus laega tuppa. Ruumi, mis oma heleda laudpõranda, sini-valge triibulise tapeedi ja taevakarva kardinatega merelembese inimese unistust meenutab. Selle ainsa toa keskel, mille Eva otsast lõpuni kujundas, laiutab kreemjaks võõbatud raamiga uhke rauast voodi. Ly viskab end hooga sinna pikali. Pea alla kolme kohevat patja kohendades takseerib tõmmu naine hindaval pilgul ümbrust, ta imestab endamisi perenaise idee üle roosade õitega pelargooniumi pott valge supitirina sisse panna, kuid paistab toaga rahule jäävat. Ainult öökapile asetatud hiigelsuure teokarbi palub Markil mujale tõsta, et enda asjadele ruumi teha.

Vaatlusega ühele poole jõudnud, hüppab lamaja kärsitult voodist püsti, avab enesekindla liigutusega mõlemad aknapooled ja kiikab poolenisti välja kõõludes avarale õuele. Ilm tõotab soe tulla. Ruttu-ruttu, nüüd tuleb kärmelt riided vahetada, päikest ei tohi ju kaotsi lasta, mitte ainsatki kiirt.

End poolpaljaks koorinud külalised jõuavad ringiga tagasi kööki, kus Eva ja Johann kohvijoomist jätkavad ja neilegi tassikest pakuvad. Ly raputab otsustavalt pead. Ta pilgus on etteheide. Kas Eva ikka teab, kui palju suudab kohv, ehe narkootikum, kehale kahju teha, pärib mustasilmne naine keerutamata. Perenaine asetab tassi vabandavalt endast eemale. Ei-ei, enam ei joo, lubab ta kohmetult ja uurib teemat vahetades hoopis külaliste soove õhtusöögi osas. Liha ei tule kõne allagi, seda ei võta kumbki suu sisse, kuuleb pereneine vastuseks. Tegelikult püüavad nad suvel kõhuorjusest vabaneda, selgitab Ly, täis kõhuga poeb roidumus kontidesse ja teeb meeled tuhmiks. Kuidas niimoodi nappi põhjamaa suve nautida? Mark noogutab nõustudes kaasa. Veidi üllatunud moega Eva ei oska enam midagi kosta, vaevalt nõustuksid ülejäänud nende maja muutumisega paastulaagriks. Samas ei tihka kostitaja toidust loobujate valikut kahtluse alla seada. Mida teha? Ta vaatab abiotsivalt Johanni poole. Õnneks selgub hetk hiljem siiski, et söömata ei kavatse kumbki külaline olla, pigem vajas väljaütlemist nende halvakspanu tossutatud lihalõhna suhtes, mis igast õuest taeva poole kerkib.

Elevil Lyl tuleb tahtmine uut moodi salatit teha – tal on otsekohe võilillelehti ja karulauku vaja! Tõmmu naine heidab ootava pilgu meeste poole. Kust saab karulauku ja võililli? Juba meenubki Markile metsatukk, mis vanasti tulijaid juba kaugelt vänge haisuga tervitas. Ehk leidub seal nüüdki metsikut küüslauku?

Perenaine jäetakse kööki ja rutatakse hooviväravast välja. Salatiretkele suunduval Lyl ja Markil kiiguvad käe otsas kuurist leitud kartulikorvid. Suured nagu titehällid. Tõenäoliselt mahub tervislikke lehti sinna mitme nädala jagu, taoline innukus paneb Johanni muigama. Midagi ütlemata kinnitab ta pesulõksud püksisäärtele, hüppab ratta selga, rehmab hüvastijätuks käega ja sõidab lõbusalt vilet lastes samblike kohta paberitööd tegema. Õhtuste meeleolude kohta on tal vihje käes.

Teiste mõtteid aimamata astuvad Mark ja Ly talu lähedal voolava jõe kallast pidi edasi, kuni ninad annavad märku õige kohani jõudmisest. Vaikides suurde karulaugumerre uppudes nopivad nende sõrmed ahnelt kirbeid lehti korvidesse. Jääb mulje, nagu plaaniksid nad rohelise massiga tervet sõjaväge toita. Veel, veel ja ikka veel, rohelistest lehtedest ei saa kuidagi küllalt. Lõpuks sirutab Ly selga ja otsustab värske kraami headuse kohapeal järele proovida. Isukalt karulauku krõmpsutades jookseb ta raskelt lõhnava maapinna kohale kummardunud mehe juurde ja suudleb teda tõelise omanikutundega.

„Huu, nagu täisverelise slaavi naise kirg,” arvab Mark seepeale.

„Ei ole siin mingit slaavitari,” teatab paljasjalgne naine. „Võta ja söö karulauku! Sest mida puhtamat toitu me sööme, seda paremini hakkavad meie kehamahlad lõhnama. Higist alates ja spermani välja. Ma võin sulle isiklikust kogemusest rääkida, et taimetoitlasest mehe sperma lõhnab kordades paremini kui lihatoidulisel mehel. See on palju-palju värskema aroomiga. Tead, ükskord…”

Kui ta nüüd kohe midagi välja ei mõtle, hakkab Ly tapva põhjalikkusega oma meessuhete tagamaid ja üksikasju lahkama, mõtleb Mark hirmunult. Tal tuleb kuulata juttu meeste kehalõhnadest ja hügieenikommetest, nende tujudest ja tahtmistest. Seda tuleb ennetada, sest kõige vähem soovib Mark saada valgustatuks mõne sookaaslase rinna-, tagumiku- või jalakarvade iseärasuste alal. Need on koletud asjad. Võikad teadmised jääksid mõtetesse painama ega lisaks suhtele midagi head juurde, pigem vastupidi. Neist asjadest tuleks algusest peale vaikida, mitte lasta painajaiks kasvada.

„Kuule Ly, me pidime mere äärde minema. Ma lubasin sulle ingli meditatsiooni õpetada, see aitab lõõgastuda,” meenub Markile päästev idee.

Maast korvi haaranud mees võtab naisel jõuliselt käest kinni, annab teise korvi naisele ja peaaegu lohistab ta enda järel metsatukast välja kruusateele tagasi. Sealt minnakse pooljoostes edasi mere poole, mis esialgu väikese triibuna paistab. Randa jõudes istub hingeldav paar liivale, näod vee suunas, sulevad silmad ja keskenduvad.

„Hinga rahulikult, päris rahulikult. Püüa endale ette kujutada, et sinu vastas istub ingel,” jagab Mark õpetusi. „Ingel vaatab sulle silma, kohe sügavalt. Kas sa näed teda? Kui näed, siis kirjelda mulle, milline ta on?”

„Ingel on sügavsiniste silmade ja valgete juustega,” vastab naine kuulekalt.

„Väga hea, väga hea. Keskendu nüüd ingli silmadele, „ õpetab mees. „Mida sa tema silmades näed? Kas siirast mõistmist? Muidugi näed. Ingel teab kõiki su mõtteid ja tundeid, ka neid, mida sa häbened või kahetsed. Eranditult kõike.”

„Ma ei häbene midagi.”

„Me kõik häbeneme, see on loomulik. Aga ingel ei anna sulle hinnangut. Ingel armastab sind sellisena, nagu sa oled. See on tingimusteta armastus. Tunned?”

„Tunnen, mul hakkab hea ja soe,” sosistab Ly kinnisilmi keha õõtsutades.

„Ingel jääb alati sinuga, ta võtab sind tingimusteta omaks, ta ei jäta sind kunagi maha,” jätkab mees veenmist. „Sinu ingel on kannatlik ja lahke. Kas tunned ingli puudutust? Ingel on sinu sõber, sinu hingesugulane, kõige lähedasem olend…”

Lained loksuvad laisalt vastu rannakive, adruhais tungib ninna, ümberringi valitseb vaikus. Ingel istub suure kivi otsas ja irvitab.