Читать книгу Väikesed vanamehed - Tiina Laanem - Страница 2

Kes mõtles välja pikad puhkused? Meeleheitliku puhkamise? Kes tuli selle peale, et asutused, kus inimesed mõtlemisega tegelevad, vajavad tingimata paarikuist ajuvaba perioodi? Aega selleks, et võtta rannalina ja lamada tundide kaupa kuumal liival tüdimuse ja minestuse vahepealses olekus. Silmad pahupidi. Esimestel päevadel lõbustad end sellega, et kuulad naabruses lesijate vestlusi pealt, silmitsed neid ja püüad ära arvata, kellega tegemist. Mõtled endamisi, kuidas nad oskavad tundide kaupa vahetpidamata mitte millestki ääkida. Räägivad ja räägivad. Lihtsa elu muretu argipäev, millest sina oled algusest peale eemale jäänud. Isegi kui üritad rutiinist toituva elustiili juurde põgeneda, õnnestub enesepettus väga lühikest aega. Üsna pea märkad, kuidas ise enda võltsi poosi üle irvitad.

See arutelu kerib mitu pikka minutit Davidi peas, kes lamab mitmendat tundi oma elutoa diivanil, suitsetab sigarette ja loeb raamatut. Paar viimast päeva pole ta toast väljagi saanud, enesetunne on loid ja hajevil. Selg on pikast lesimisest kange ning silmalihased lugemisest valusad. Tal on käsil kolm raamatut korraga. Kui päev läbi lugeda, tekib iga paari tunni tagant tüdimus, mille saab eemale peletada teost vahetades. Kõigist kolmest raamatust on loetud rohkem kui pool.

Aeg-ajalt haarab Davidi käsi telefoni järele, et silmitseda hääletul režiimil aparaadi ekraani. Ega keegi pole helistanud või sõnumit saatnud? Tavaliselt mitte. Välja arvatud need korrad, mil naine vanematekodust helistas, et sealsetest tegemistest pisiasjadeni üksikasjalik ülevaade anda. Argielu põhjalik ümberjutustamine mõjub Davidile alati tüütavalt, suurema osa jutust laseb ta lihtsalt kõrvust mööda. Kuigi tõele näkku vaadates koosneb kodune vestlus juba aastaid argikõnelustest. Kas kunagi oli teisiti? Ei mäleta. Päris alguses määravad koosolemist pigem meeleolud, jutud tulevad hiljem, ja kui neid palli kombel põrklema ei saa, tuleb vaikimine. Vastu seina mäng pakub rahuldust vähestele.

Ah jaa, Davidile meenub, et korra helistas talle ka tütar maalilaagrist ja jutustas kogetust lapsele omase tuhinaga. Tütre kõne tegi isa tuju mõneks ajaks isegi paremaks, aga peagi tuli tülpimus jälle tagasi.

„Jube igav on, mitte keegi ei helista, keegi ei räägi, keegi ei tule,” pomiseb David iseendale. „Puhkus võiks juba läbi olla, ma enam ei jaksa.”

Paraku ootab suurem osa puhkusest alles ees. Kuidagi tuleb see mööda saata. Aga kuidas?

Sõita maale ämma-äia juurde? Ei, seda mitte. Töömõtetest eemale kistuna, liiga selgel pilgul ümbrust tajudes ujuks pinnale pilkav imestus, kuidas nemad, kaks võõrast, nii pikki aastaid ühist aega ja ruumi jagavad.

Kõige kehvemad lood on selle ühise ajaga. Kvaliteetajaga, nagu naine armastab puhkepäevi nimetada, rõhutades alatasa, et aeg on tänapäeval suurim luksus. Vabad hetked tuleb väärtuslikult sisutada. Hmm… Kvaliteetaeg?! David kujutab ette, millise näoga vaataks tema abikaasa neid kolme päeva, mis täitsid kodused tuhatoosid konidega, ujutasid laua üle mustade nõudega ja ähvardavad mehe selga lamatistega. Jaa… Pettumus, see neetud pettumus. Inimeste endi lühinägelikkus pani ähmaste piirjoontega kujutisest kokku valed ootused, mis iga lähemale astutud sammuga millekski muuks osutusid.

Kui Davidile antaks ülesanne teha oma naisest tegelane pildil, keriks ta mälus tagasi ühe ammuse ennelõuna: karvhaaval silutud soengu ja hästiistuva kostüümiga daam seisab avara pangasaali ülemise korruse rõdu rinnatise najal ja jälgib üksisilmi allpool toimuvat. Kümned sõrmed toksivad ühesuguses rütmis klahve, üksteise järel korduvad naeratused, äravahetamiseni sarnased riided, järjekorras plinkivad numbrid tablool. Paraadi lummus, korra kummastav ülemlaul. Jah, David teab, et naine oleks häiritud, isegi muigaks põlglikult, kui mees juhuslikult kaadrisse satuks. Hajuvate äärtega tindiplekk keset viisaka käekirjaga vihikut. Kui silutud soengus daamile lisada hääl, küsiks ta: „David, mis sul siis seekord kaduma läks? Prillid? Püksid? Sokid? Portfell? Kas sa mitte ei mängi hajameelset?”

Isegi nende kodused seinakellad võiks pildile lisada. Kelle maailm jääb peale? Kas naise oma, kes täpsust jumaldades kangekaelselt kõik kellad kümne minuti jagu ette keerab, või mehe oma, kelle hälbinud ajataju teda kõikjale hilinemisega kohale toob. Olgu, kuidas on. Pigem jäägu need kujutised ähmasteks. See on lihtsam, kui teada, et naeratuse taga peidavad end sapiselt kurjad sõnad inimeste suhtes, kellega end ühisele pildile sätitakse. Tema naine on kummaline kooslus õiglusest kannustatud tegudest ja halastamatult kohut mõistvatest sõnadest. Viimasest aru saades haaras Davidit esimene suurem pettumuselaine. Ei, ei, pole kahtlust, et tema naine otsib samamoodi hellust, soojust ja jalad maast lahti tunnet, kuid need kujutavad tema jaoks hoopis midagi muud kui mehele.

Tegelikult pole Davidil hinges sorkimisteks tuju, pilkavatele küsimustele puuduvad head lahendused. Ta vajab enda ümber melu, mingit suminat, mis üksildustunde nurka suruks. Jälle näpivad sõrmed telefoninuppe, valimata ühtegi numbrit ega nime. Halvav tujutus võtab üha enam võimust. Kummaline kahevahelolek – justkui tahaks kellegagi rääkida, aga samas ka mitte. Rääkimisega on tal üldse veider suhe, jutlemine nõuab tõsist pingutust, kuid esmasest tõrkest üle saanuna lobiseb teinekord mõnuga. Kuigi mõtted kipuvad poole kiirema tempoga eest ära jooksma, kui huuled neid sõnadeks vormida suudavad. See paneb mõnikord kogelema.

Ülikoolis auditooriumisse jõudes käivitub Davidis märkamatult õppejõu roll, tema politoloogialoenguid hinnatakse kõrgelt nii üliõpilaste kui ka kolleegide seas. Teda kuulatakse enamasti hiirvaikselt. Viimast muidugi ka seetõttu, et õppejõu tasane tämber ei jõua muidu tagumiste ridadeni. Esinemiste suhtes siiani suurele kogemuste hulgale vaatamata teatavat vastumeelsust tundev mees innustub põhjalikult pigem poliitikauuringute keskuses oma raamatuid, pabereid, mappe ja kaustu täis laua taga, järjekordse uuringu kallal töötades. Paberi lõhna ninna tõmmates.

Töö pakub talle kõige suuremat rahulolu, ta sukeldub sellesse päevadeks ja nädalateks sedavõrd, et vaevalt tajub enda ümber toimuvat. Kahes kohas ametis Davidi päevad venivad sageli hilisöösse. Aga pikem puhkus on painavalt halb aeg. David muutub esimesel puhkusenädalal rahutuks, kurvaks ja närviliseks. Isegi vann ei aita. Poisipõlves luges ta suurema osa raamatutest läbi just vannis, ligunes tundide kaupa kuumas vees. Toona elas nende viieliikmeline pere pead-jalad koos viiekümne ruutmeetri suuruses korteris ja lärmi suhtes tundlik poiss lukustas end vannituppa. Need pikaks veninud vanniskäigud lõpetas alatihti tema matemaatikaõpetajast ema, kes hüüdis ukse tagant: ”Aitab kilutsirkusest, roni kohe välja!” Vann oli talle nüüdki põgenemise paigaks. Hilisõhtul töölt koju tulles läks David sageli joonelt vanni ja unustas end lehti sirvides lõpuks sinna tukkuma.

Äkki hakkab telefoniekraan vilkuma. Ometi keegi helistab!

„Tere, David, kas sa oled juba praamil?” kostab telefonist Marki lõbus hääl.

„Mis praamil?” imestab David.

„Seda ma arvasin. Sul läks meelest ära!”

„Kas meil jäi mingi kokkulepe?”

„Rääkisime ju mõni aeg tagasi, et sõidad täna meie juurde saarele. Puhkame koos, teeme sauna, käime purjetamas…”

„Rääkisime küll, aga mulle ei meenu, et oleksime päeva kokku leppinud. Ma ootasin, et helistad ja täpsustad üle.”

„Mis ma siin täpsustan, võta asjad ja tule siia.”

„Olgu, viskan mõned riided kotti ja tellin takso.”

Kõne lõpetanud David kustutab rutuga sigareti, kehasse poeb reibas ärevus – ometi viskas keegi päästerõnga, mille olemasolu oli jõudnud juba ununeda. Määrdunud kohvitasse, taldrikuid ja konisid täis tuhatoose laualt korjav mees lükkab mustad nõud silma alt kraanikaussi. Küll jõuab hiljem pesta.

Ta kiirustab magamistuppa, et kapist suveriideid otsida. Pisut kulunud moega seljakotti lendab terve kuhi lühikeste käistega särke ja pükse, millest mõnda maal vaevalt üldse vaja läheb, kuid edevus ei lase vähema riietehulgaga teele asuda. Peeglisse pilku heites proovib David esmalt vanamoodsamate raamidega prille, mis pole teab kui vanad. Või kanda ikkagi uusi prille? Nende teravad nurgad tunduvad täna aga miskipärast häirivatena. Võib-olla minna üldse ilma prillideta? Ta näeb ju ka niisama. Ei-ei, sel saarel tahab David kõike selgelt näha ja seetõttu otsustab ta esimesena proovitud prillide kasuks.

Oma tumedate, veidi lokkis ja sassis juuste ning paaripäevase habemetüükaga peegelpilti silmitsedes meenub Davidile ema kunagine lemmikütlus: „Sa näed välja nagu mets-Jeesus”. Metsikule soengule talutavamat vormi anda üritades niisutab praamile kiirustaja jonnakaid kiharaid vannitoa kraani all ja pistab näpud esimesse purki, mille sisu paistab juuksevahaga sarnanevat. Habeme jätab ta puutumata, veidi kaootiline ilme tuleb alati kasuks. Sättimisega valmis jõudnud, tellib mees takso ja saadab abikaasale lühikese sõnumi: „Sõitsin Marki juurde saarele.”

Ühised ülikooliõpingud viisid Davidi juba aastate eest suvekuudel Marki ja Aleksi vanavanemate tallu puhkama. Nende suved algasid seal. Lõbus nelik: boheemlaslikud ajalootudengid Mark ja David ning viimaste muretust pigem laiskuseks nimetav majandusüliõpilane Aleks koos kursusevenna Olafiga. Päeviti aitasid nad talutöid teha ja õhtuti jõid kitarri tinistamise saatel hilisööni õlut.

Kitarri plõnnimine meeldis Davidile sealjuures kõige vähem. Taoline muusika tõi talle kiiresti tüütusejudinad ihule. Aga tundus, et õhtu lähendes miski lausa sundis Olafit pilli kaela riputama ja esimese kivi otsa istudes laulma puhkema. Silmis nukkerroosa pilk, mis naised ära pettis, kuid meestele silmanurgast kavalat tulukest vilgutas. Tundus, et sõbra peas tegi pesa lõputu laulujoru, neid lugusid oli nii palju, et viisijuppe õllejoomisega summutanud David jäi alati enne kitarri vaikimist oimetuna magama.

Olaf oskas nelikut enam-vähem klappivaks tervikuks ühendada – ta leidis vajaliku nalja, kui õhk ennustas äikest, ja tõi tegemistesse pöörde, kui tüütus ligi hiilis. Vähemasti suvel oli nii, ülejäänud osa aastast liikus David peamiselt Marki seltsis. Pidevalt ruuget romantikat etendaval Olafil oli üldse imetabane võime äärmiselt erinevate inimestega ühine keel leida ja nende poolehoid võita. Olgu, kuidas oli, vaatamata selle, et hiljem läks Mark venna jälgedes majandusteaduskonda üle ja David suundus Inglismaale politoloogiat õppima, oli neliku side siiani välja vedanud.

Juba annabki välisukse ees ootav takso kärsitult signaali. David heidab koti õlale ja jookseb uksest välja, hüppab autosse ja palub juhil sõita sadamasse, kust iga paari tunni tagant väljuvad praamid saarele. Kogukas taksojuht kergitab imestunult puhmas kulmu, heidab kliendile kõõrdpilgu ja mühatab.

„Kas te ikka teate, et sinna sadamasse on üle saja kilomeetri?”

„Olen sellest teadlik juba lapsest saadik,” vastab David toonil, mis võõrast edasisele vestlusele ei ahvatle.

Nii mõnigi kord mõõdab David elukutseliste roolikeerajate abil oma üksilduse suurust. Mõru irvega küsib ta iseendalt: „Noh, kuidas lood on? Kas isegi alailma kõike kiruv ja elu peale vihane taksojuht kõlbab kümneks minutiks hingesugulaseks?” Peaks ta end ükskord sohvriga ennastunustavalt lobisemiselt tabama, on lood hullud. Ilmselt on tal kriips peal. Miks? Sest elu poolt nülitud olekuga taksistid kehastavad allajäämist, milles pole piiskagi lootust paremale homsele. Ja taksojuhte tunneb David hästi, ta liigub enamiku ajast jalgsi või taksoga. Auto juhtimist pole ta ära õppinud, viimane nõuaks liigset keskendumist hullumeelsesse tänavaterägastikku, pigem jätta see teiste hooleks ja maksta neile selle eest tasu.

„Palun tehke kaupluse juures väike peatus.”

Pidurite kriginal seisatab takso linna piirile jääva kaupluse ees parkimisplatsil. Poodi ruttaval Davidil tekib tahtmine saarepuhkust hellitustega alustada – täidetud oliivid, mõned head juustud, pisut päikesekuivatatud tomateid, natuke tigusid, pestokastet, suuri krevette, trühvlikomme, paprikat…

Aga tundmatu kaupluse riiulite vahel ekseldes tabab teda tigedusehoog. Miks nad kliente kiusavad? Alatud lurjused! Nõusolekut küsimata sunnitakse ta pikkade lettide vahel mõistatusemängu mängima. Nagu kiuste ehitatakse kõik hiigelsuured saalid üles erinevat loogikat kasutades. Ärritunud Davidil õnnestub leida juusturiiul ja värske kraami lett, kuid suur osa plaanist jääb teostamata. Mädanegu siis päikesekuivatatud tomatid, kui need ära peidetakse! Ussitagu pestokaste! Tusane mees jalutab alkoholiosakonda. Valge veini ja konjakita poleks õiget puhkust, see on igatahes kindel. Davidis peitub tubli annus aristokraati, kuigi ta seda ekstra välja ei mängi, vaid ainult pisiasjades paista laseb. Ta ei joo kunagi viina ega ka kannude kaupa õlut – liialt labase joonega joogid, milles puudub igakordse üllatumise võimalus. Neist äraütlemine toimub aga möödaminnes, jättes mulje ühekordsest juhtumist.

„Ja nüüd võime otse sadamasse sõita.”

„Nagu klient soovib.”

Tund aega hiljem on David sadamas, veel pool tundi hiljem saarele jõudnud. Need paar-kolm kilomeetrit, mis taluni jäävad, mööduvad rahulikul sammul jalutades ning suitsu tehes. Kinga all krudiseva kruusatee ümbrus on vaikne ja tolmune. Mõned üksikud autod, mis jalutajast mööda tuhisevad, keerutavad üles hingematva tolmupilve, kuid Davidit see ei häiri. Puhkuses ilmnenud pööre tekitab muretu meeleolu, kohale jõudmisega pole enam kiiret. Traatidel istuvad valge kurgualusega pääsukesed vidistavad saabujale tervitusi, teevad tuju lõbusaks, isegi karjamaal rohtu mäluvad laisa pilguga lehmad tõstavad möödujat märgates uudishimulikult pead.

Näed, ka tuttav piimapukk on alles, rõõmustab David ja meenutab, kuidas sõbrapoiste vanaema neile suvehommikuti selle puki juurest värskelt lüpstud piima käis toomas. Kallas kruusid täis ja sundis jooma.

Ainult Aleks pääses piimast, temal tegi rammus jook kõhu lootusetult lahti. Kuid heinatöödel oli Aleks jällegi kuningas – kõigi teiste võimed jäid tema omadele alla. David naerab. Praegugi lõhnab ümbrus heina järele.

Lai kruusatee viib sadamast peaaegu otse tuttava rookatusega talumajani. Praamilt tulija aeglustab sammu. Keegi pole tema tulekut veel märganud ning väravast sisenemise asemel põikab ta sirelipõõsa varju. David jälgib hoovil toimuvat nagu sulipoiss. Seltskonda eemalt piiluda on mõnus – kuuled juttu, märkad ilmeid ja poose, kuid endal pole kohustust kaasa rääkida. Tuul toob ninna küpseva liha lõhna, David neelatab aplalt.

Maja ees suurel paekiviplatsil askeldavad Aleks ja Mark koguka välikamina ümber, tossupahvak annab tunnistust liigsest kuumusest, mida kokad üritavad maha jahutada. Kärsituks muutunud Aleks lükkab venna kerge müksuga eemale, kummardub kuumavate restide kohale ja keerab lihatükid kiiresti ringi. Visalt välikamina juures seisev Mark meenutab Davidile sigaretipaki nurka visanud suitsetajat, kes veab mõnuga endasse teiste tekitatud sinist vinet. Taimetoitlasest lihanina.

Üks võõras tumedapäine naine, keda David pole varem kohanud, laotab pikale lauale lumivalge heegeldatud laudlina. Milline hillitsetud pidulikkus, imestab sirelitesse varjunud mees. Mida nad küll plaanivad? Eva silmad on naerused, hüpeldes jookseb ta köögi ja õue vahet, toob lauale kausse ja taldrikuid, räägib kõigiga läbisegi ja paiskab enda ümber elevust. Pehmete patjadega kaetud toolil külitav Johann vidutab perenaist jälgides silmi nagu laisk kõuts. Kas see ongi õnnelik olelemine?

Lõpuks märkab Mark sõpra sirelipõõsas seismas, puhkeb naerma, viskab tuletangid käest ja peaaegu jookseb Davidile vastu. Külalist mitu korda kaisutades ning seljale patsutades veab ta saabunu kättpidi teiste sekka ja tutvustab talle oma kaaslast.

„David, miks sa end sirelitesse peitsid?” küsib Eva kavalalt. „Astu ometi edasi. Tule tuppa, ma näitan sulle, kus sa saad oma asjad lahti pakkida.”

Heatujuline perenaine veab tulija kättpidi majja, lükkab ta väiksemasse tuppa, kus üheinimesesohval ootab puhas voodipesu ja kirjutuslaua nurgal rannalina. Alles nüüd tunneb David sirelite magusat lõhna. Pole kahtlust, need toodi vaasiga tuppa just tema rõõmustamiseks. Õhkõrn armas teretus. Sõnatu. Heldinud mees istub hetkeks voodiservale, jääb tardunud pilgul sireleid vaatama.

Õuelt kostvad hõiked raputavad ta uuesti ellu. Reisikott lendab laua kõrvale nurka. Esimese tunni jooksul pole vist sobilik särki vahetada? Aga tänavakingad asendab David ometigi rohmakate sandaalidega. Väike kontrollpilk aknasse – sealt vaatab talle muutumatu truudusega vastu krobelise koorega mitmeharuline leinakask, veidi kaugemal kõrgub vanaldane kuusk. Võimsate puude taha jääb kivise põhja ja selge veega oja, mille pervedel armastavad kasvada oravasabad. Miski on ometi muutunud, imestab David. Muidugi, korrapära on rohkem, vana risu on kõik hoolikalt minema veetud. David kuuleb enda nime hõigatavat, ta haarab veinipudelid ja juustud kaasa ja ruttab uuesti õuele.

„Naaaa-iiiiii-neee, too valge veini jaoks topsikud,” karjub joogipudelitega külalist märganud Aleks köögis askeldavale Evale.

Jahmunud näoga David astub kiiresti majja tagasi. Ta surub silmadega Evat otsides juustud ja veinid kaitsvalt rinnale.

„Ole hea, hoia neid korraks,” annab ta asjad ükshaaval naise kätte.

Ainsatki liigutust tegemata seisab Eva kandamiga truult keset kööki, ei küsi ega päri midagi. Tagasi oma tuppa jooksnud David krahmab reisikoti kõrvale vedelema jäänud kilekotist kobaka pappkasti, mille veider sisetunne sundis poereidi lõpus endaga kaasa vedama.

„Kartsin, et võib-olla pole teil maamajas veiniklaase. Tõin need kingituseks,” lausub kööki tagasi jõudnud mees ebaleval ilmel karpi üle andes. „Siis ei pea topsist jooma.”

„Aitäh, ilusad klaasid. Januste terviseks!” vastab Eva.

Kingi vastuvõtja ei täpsusta, kas maamajas leidub veini jaoks klaase või mitte, selle asemel tänab ta meest põgusa suudlusega otse suule. Nii et papist karp jääb nende vahele. Mõni sekund hiljem koosneb Davidi keha peamiselt kohmetusest, ülejäänu lihtsalt punastab. Põgusate minutite kestel elab ihu sõltumatut elu ega allu mingil moel mehe tahtele. Põrgulikult vastik tunne! Samal ajal naudib naine kohmetust täis kööki. Need on eluvürtside kõrghetked, mida ta ei taha mingil juhul maha magada. Keelega üle huulte limpsates saab neist osa kinni püüda. Lõpuks hakkab seinakell nii kõvasti tiksuma, et mehe jaoks ebamugavad tunded hajuvad tummade põrandapragude kaudu laiali. Vaid mõneks viivuks märkab ta nende õrnsametist kuma.

„Mida teie siin seisate? Võtke veinid kaasa, hakkame lõpuks sööma,” hõikab äkitselt kööki hüpanud Ly.

Õhtune söömine võib alata. Tuhm nõudekolin, rändavad lihalõigud, nugade-kahvlite klirin, ringiratast liikuv leivavaagen, taldrikul maandunud salatikuhi, klaasis sillerdav vein. Pokaalid kõlisevad tervituseks.

Mis päästab alati kokkusaamiste alguse? Muidugi söömine. Seni, kuni mõtted meeleheitlikult sõnu otsivad, võib suu toitu täis toppida. Kuid stardipauku ei tohi maha magada! Viimase aja tegemiste kirjeldamisel löögile pääsemiseks tuleb häälepaelu pingutada – kõik tahavad rääkida ja mitte keegi kuulata. Neis kirjeldamistes on lõputult asju, kohti, sõitmisi, tulemisi, minemisi, teisi inimesi ja vähe iseennast. Turvaline kaitsevärvides lobin. See lõppeb alati sellega, et kõvemad hääled röögivad ülejäänutest üle ja sunnivad nad vaikima. Viimane ei tähenda kuulajate tekkimist. Ei, vaikima sunnitud maksavad kätte sellega, et suunavad pilgu kiuslikult taldrikusse ja imetlevad kirgliku põhjalikkusega iga väiksematki suhu pistetavat pala.

Esmasest kõhutühjusest üle saanud Aleksil tekib melu keskel ootamatu rammestus, mis vajutab ta sügavamale tooli istuma. Diivanipadja najal pikutav majaperemees laseb pilgul mööda külalisi käia, tema vilunud silmad annavad mõne minutiga hinnangu kõigi lauasviibijate kehalisele vormile. Väga huvitav, arutleb Aleks endamisi, ühele poole söögilauda kogunes ilmselgelt liiga palju kilosid, teisele poole vastupidiselt liiga vähe. Naabrimees Johanni koguka kere nägemine mõjub alati kui plinkiv ohutuli. Kes sporti ei armasta, see lõpetab kanarinna ja arbuusikõhuga. Milline võigas vormihälve! Ka David hakkab üha enam laiali valguma, põsed lähevad ümaramaks. Ilmselt leevendab jätkuvalt peavalusid magusa söömisega ja suhtub trennitegemisse samasuguse üleolekuga nagu ülikooli ajal. Marki uue naise kehal pole vigagi, ta on igati heas toonuses, kuid ometi ei tekita ta vaatlejas mingit puudutamise soovi. Tumedat verd Ly hoiakus ja lihastes on midagi varjatult agressiivset. Isegi pruuniks põlenud nahk on justkui liiga pingul.

Sealt edasi vennal peatudes ohkab Aleks tahtmatult. Kui asjad samamoodi edasi lähevad, saavutab kõhnuv Mark lõpuks oma surmakaalu. See kuradi mediteerimine tuleb ära lõpetada! Paratamatult jõuavad Aleksi silmad ka venna ninani. Tahaks mööda vaadata, aga ei saa. Vastasistuja ninasõõrmetest turritavad välja pikad tumedad karvad. Jälestusväärne vaatepilt, mis tekitab vastikusvärinaid. Kuidas saaks vennale peenetundeliselt vihjata, et ninakarvu peab pidevalt lõikama? Kaua ta kavatseb ümbritsevate nägemismeelt solvata? Miks see naine talle seda ei ütle? Kas ta tõesti ei näe? Seda Aleks ei usu.

Kord teismeliseeas sai vastikustunne vanemast vennast võitu, ta haaras öösel väikesed käärid ja lõikas pere pesamunal une pealt kõik ninakarvad hoolikalt ära. Iga väiksema kui udemekese. Aleks mäletab siiani, millise rahulolu see temas tekitas. Mark ise ei saanud midagi aru, nohises ja magas rahulikult edasi. Isegi hommikul ei märganud muutust.

„Aleks, miks sa meie tehtud salateid ei söö?” pöördub Ly majaperemehe poole.

„Sellepärast, et ma armastan liha,” vastab ootamatust kõnetamisest ehmunud Aleks.

„Aga salatit ei armastagi?”

„Mitte eriti.”

„Kuidas nii?”

„Lihtsalt. Pole mul seda õiget jänku-soolikat.”

„Niiviisi sööd sa ju ainult surnud loomi,” jätkab Ly etteheitvalt.

„Ma söön küpsetatud liha, mitte raipeid,” vastab mees aeglaselt mäludes.

„Kas sa sööksid sama suure isuga, kui taldrikul oleks sinu enda koduloom? Õgiksime näiteks üheskoos kassi või koera?”

„Miks peaks kassi või koera õgima? Ega me Koreas ela,” sõdib Aleks vastu. „Pealegi, mina ei küsi sinu käest, mis kuradi mõtte ajel sa rohutoiduliseks hakkasid.”

„Aga selle pärast, et inimese seedeelundid ja soolestik pole loodud liha söömiseks,” omandab Ly hääl kirglikke toone. „Inimene ei ole kiskja ega raipesööja.”

„Mina kuulsin vastupidist, et ahvi aju hakkas arenema lihasöömise tagajärjel,” vaidleb Aleks. „Kas sina tahaksid endiselt puu otsas istuda ja karvadest kirpe otsida?”

„Miks sa end ahvidest kõrgemale sead?” küsib Ly. „Ükski liik pole teisest parem.”

„Taimetoitlus on moodsa linnainimese uus usutunnistus. Mis siis, kui sa oleksid juhtumisi mõni sajand varem sündinud?” sekkub vaidlusesse David. „Näiteks siis, kui kõht võimutses keha üle ja mõistus oli vatsa alandlik teener? Pealegi, ega kiskja elu ka kerge pole. Mõtle ise, toit laseb kogu aeg nina eest jalga.”

Taldriku eemale lükanud majaperemees vaatab häiritud pilgul enda ümber. Mis nüüd toimub? Juba hakkabki Aleksi eelarvamus uustulnuka osas kinnitust saama. Enam ei tohi iseenda kodus liha süüa? Miks peaks ta kellegi nõudmisel otsima põhjendusi nii iseenesest mõistetavale asjale nagu söömine? Toit on toit.

„Taimetoitlased üritavad maad ja loodust võimalikult vähe koormata,” kaitseb Mark omapoolse sekkumisega naist. „Liha süües hävitame taimi kümme korda rohkem kui neid otse toiduks tarvitades. Igal pool käib arutu raiskamine.”

„Just, täpselt! Pealegi pole inimesel õigust otsustada teiste olendite elu üle,” lisab Ly uut indu saades. „Loomade söömisega õgime endasse nende piinad ja surmahirmu. Muutume palju kurjemaks. Taimetoitlased on ümbritsevate vastu oluliselt leebemad, kurjus ei kogune meisse.”

„Kas tõesti? Muide, Hitler ja Himmler olid samuti veendunud taimetoitlased. Kuidas sa nende kurjust seletad?” küsib David pilkega.

„Äärmuste järgi ei saa üldistusi teha,” sähvab näost punaseks värvunud Ly.

„Kuule, tüdruk, ega sul juhtumisi õnnetu lapsepõlv polnud? Äkki elasid hingelise vapustuse üle?” uurib Johann uudishimulikult.

„Mispärast õnnetu lapsepõlv?”

„Mulle on alati tundunud, et taimetoit annab võimaluse ennast ülejäänutest paremaks pidada,” lausub vanamees leebel toonil. „Sageli ajendab seda mingi isiklik traagika, mis sundis end pikka aega teistest viletsamana tundma.”

„Lapsepõlv ei puutu asjasse! Liha söömine muudab olemise raskeks, surub maadligi. Mõtted liiguvad mitu korda aeglasemalt. Pealegi pole ma lauas ainuke taimetoitlane,” otsib Ly liitlasi. „Mark ja Eva ei armasta samuti liha.”

Enda nime kuulnud naine noogutab mõtlikult, kuigi tegelikult mitte liha laituseks, vaid kohaloleku märgiks. Sõnasõja järg on tal ammu käest libisenud. Teda häirib juba pikemat aega üks asi. Nüüd tõstis see jälle küsimusena pead. Miks kipub suurem osa vestlustest alati millegi ja kellegi kirumiseks või vaidluseks muutuma? Rääkimine kui kooris materdamine. Piinlik on. Ja nukkerkurb. Miks ei võiks rääkimine olla sama sundimatu ja loomulik nagu söömine? Muidugi, ikka leidub luristajaid, matsutajaid, kulistajaid ja nätsutajaid.

Sinna pole midagi teha. Aga nemad on einestajate seas vähemuses. Rääkimisega on lugu vastupidine. On see tõesti kaelamurdev kunst?

„On ka teistsuguseid taimetoitlasi,” täheldab David vaidlust jätkates. „Kõigil pole karjuvat vajadust oma tõest riigikirikut teha. ”

Rünnakute märklauaks muutunud Ly keha nõksatab kaitsepoosi, naine on nutu äärel.

„Kallis laps, võta parem lusikatäis mett, see mõjub sulle rahustavalt,” lükkab Johann laual seisva meepurgi Ly poole.

„Mett?!” kiunatab Ly valuliselt.

„Muidugi mett, see rahustab!” kinnitab Johann rahusobitaja kombel.

„Ma ei hakka iialgi oma tuju tõstma mesilaste higi, vere ja pisarate abil. Mõelge, mis nendega tehakse! Kõigepealt lämmatatakse suitsu abil oimetuks ja seejärel röövitakse nende töövili. Võigas vägivald! Kas te olete hetkekski mõelnud, et ühe grammi mee kogumiseks peab mesilane kümme tuhat õit läbi lendama. Kümme tuhat!”

Isegi päevitus ei suuda enam varjata Ly pahameelepuna, tema juuksejuurte piirkonnas tekib särin. Juuksesibulad kärssavad. Sibula praadimise oivaline lõhn! Siiski otsustab Mark tulekahju vältimiseks vaidlusesse sekkuda, keerab jutu kiiruga naljaks, silitab rahustavalt Ly käevart ja viib lauasviibijate mõtted hoopis Olafile, kes peaks kohe-kohe sadamasse jõudma.

Tülide puhkemist kardab Mark paaniliselt. Need panevad tal selja metsikult sügelema ja tekitavad hingamisraskusi. Pinget täis laused neelavad ümbritseva hapniku endasse, lõpuks ahmi kui kala kuival, midagi pole hingata. Juba lapsepõlves puges Mark kähku teise tuppa või põgenes õue, kui vanemad vähegi ebameeldivama teema jutuks võtsid. Nüüdki eelistab ta minema joosta, kui jutu sekka tekkivaid okkaid haistab.

„Tänud maitsva söögi eest, ma sõidan nüüd Olafile jahtklubi juurde vastu,” sõnab Mark lauast tõustes. „Ta peaks kohe randuma. David, kas sa tuled kaasa?”

Kutsutu noogutab nõusoleku märgiks, tänab õhtusöögi eest ja järgneb sõbrale. Autos valitseb mõnda aega vaikus. Kumbki mõtleb omi mõtteid, kuigi mõlemal seostuvad need äsjase vaidlusega.

Millega küll tõmmu naine Marki sedavõrd võlus, et sõber juba kolmandat korda eluga nullist alustada otsustas, juurdleb David endamisi. Ilmselt tulise loomuga? Või luulelise meelega? Kui naine jätab täiuslikult õhulise mulje, muutub Mark relvituks. Igatsev tundelisus on talle õhu eest. Mis siis saab, kui pilt käriseb, kui naise osatäitmises ilmnevad möödalaskmised? Naised ootavad meestelt peaaegu alati romantikat, ehkki tegelikult pole pea ükski neist sügaval sisemuses ehe romantik. Vähemasti mitte sellisel kujul nagu mehed. Ka parimate lilletüdrukute tagataskust ujub ühel hetkel välja kaine arvestus, praktiline omakasu või edukas ellujäämisplaan. Selgub, et kõik on alati läbi mõeldud, pisiasjadeni välja. Seda tajudes kukub pilt klirinal kildudeks. Valus on. Kuid kes oli pildilooja? Kas mitte Mark ise?

Kui võtad kätte ja paned pildi kokku õhulistest udusulgedest, ent pärast selgub, et kasutada tuleb maavillaseid porgandeid, siis on pettumine ebaõiglane. Ise jätsid ainese täpsustamata. Nüüd näri porgandit, mitte ära lehvita tuult. David mõtleb nii, aga ei ütle seda kõva häälega välja. Samas tekitab stardijoonel seisva sõbra siiras usk iga maratoni õnnestumisse temas isegi kadedust. Sellegi jätab David ütlemata, sest kahest eelnevast pikamaajooksust jäi raja kõrvale juba kaks last.

„Ly käitus täna vist natuke kohatult?” uurib Mark mõtlikult.

„Pole hullu, ta valis vaidlemiseks lihtsalt valed vastased,” lohutab David. „Paadunud lihasööjate veendumustesse pole lihtne kahtlusemõra lüüa.”

„Seda küll,” nõustub Mark noogutades.

Auto võtab viimased kurvid ja jõuab sadamasse. Vaibunud tuul laseb merel klaassiledaks tarduda, vee kohal tiirlevad linnud vaatavad end kui peeglist, aeg-ajalt peegeldusest riivamisi mööda libisedes. Puulatvadest madalamale vajunud päike värvib rohelise kõrkjarivi kuldseks, veest välja ulatuvad kõrgemad kividki näivad kullatud kuplitena. Kostab katkendlikku muusikat.

Olafi jaht loksub kai ääres, mees ise lösutab pardal ja näpib kitarri. Paistab, et sõber on kitarri seltsis juba mõnda aega istunud, viskipudel tema käeulatuses on poolenisti tühjaks rüübatud. Aga Olafi tuju näib helge nagu alati. Ei tea, kas keegi ongi teda seltskonnas tusase või tigetsevana näinud? Vist mitte. Sõbrad vaatavad imestades läbi autoakna jahi poole. Kui naerul oleks kodu, oleks see Olafi huultel. Peaaegu kahemeetrise pruunisilmse mehemüraka meelerahu kõigutamiseks läheb vaja armeejagu tigedaid sõgedikke. Ussitamist ta ei salli, kuid ülejäänud inimlikest vigadest vaatab külma rahuga mööda. Olgu, ka lõdva kaepigistusega inimesi ei usalda ja kontrollib seda esimese asjana. Kui Olaf juhtubki vahel harva ägestuma, läheb ta teiste juurest ära ja asub ettejuhtuvaid asju loendama – linde traatidel, puid tee ääres, lilli kleidimustris, kive sillutises. See aitab tasakaalu tagasi saada.

Seal ta nüüd mõnuleb – nende sõpruskonna parim pidutseja, kes teised käima tõmbab ja erksana hommikuni vastu peab. Tudengipõlve olengute lõputunnil, kui tühjade pudelite rivi laual lõputu ja ülejäänud vaid mõmisesid tukkudes, sidus Olaf kingapaelad kinni ja läks uusi väljakutseid otsima. Mahakäinud olukorrad temaga kokku ei sobi. Ka kõige tormilisema peo järgsel hommikul pesi karu kasvu mees end põhjalikult puhtaks, pani pressitud ülikonna selga, jõi tassi eriti kanget musta kohvi ja jalutas ümisedes esimesse loengusse.

Neil kordadel istus ta kindlasti esiritta, naelutas pilgu õppejõule, kuulas ära esimese poole loengust, küsis nagu muuseas täpsustava küsimuse, millest kasvas välja vastandumiste jada, ning nautis pinevat mängu „keskeda-nurka-räägib”. Oskuslik ping-pong, kus iga palling oli sellise vindiga, et selle tabamiseks pidid mõlemad oma mõttevoogusid aina kiirematel tuuridel jooksutama. Olafi hiilgavat mälu kadestati vaikselt. Võimalusest mängida sattus ta alati vaimustusse. Ükskõik millist mängu, peaasi, et sai piirideta ja ennastunustavalt mängida.

Paraku näis, et mängukaaslaste leidmine muutus iga aastaga raskemaks. Tõsimeelsus napsas vanusekünnise ületanud raudse haardega oma ridadesse. Selle tajumine tõi Olafi ilmesse pisut pettumust. Ja kui inimestest polnud mängimisel enam asja, hõivasid nende koha pillid ja purjetamine. Mäng helide, tuule ja veega. Muidugi oli ka Olafil tume pool, kuid ümbritsevad teadsid tema loomuse pimedast sopist üsna vähe, et mitte öelda mitte midagi. Rahutust tajudes kadus ta nädalaks või paariks ja keegi ei teadnud, kuhu. Väidetavalt käis vanematekodus puhkamas ja maatööga pingeid maandamas. Tagasi tuli alati rõõmsa tujuga.

Viimasel viiel-kuuel aastal veetis Olaf palju aega veinipudelite seltsis. Neid avastades, tundma õppides, võrreldes, kastide kaupa ning pudelite viisi ostes-müües, viinamarju ülistades ja ümbritsevaid veinijutuga nakatades. Tema põlevate silmadega jutustatud lugusid jäid lõpuks uskuma isegi need, kel vein kõhu valutama pani, rääkimata nendest, kes viinamarjadest pressitud jooki kummardasid. Veinikaupmehena oli Olaf kahtlemata edukas. Kas ka õndsalt rahulolev? Võib-olla.

„Kei, tule kajutist välja, päike läheb kohe looja,” kutsub heleda linase pluusiga mees reisikaaslast.

Punaka poisipeaga naine ronib kajutiluugi kaudu pardale. Olaf kutsub naise käeviipega enda kõrvale istuma.

„Laine ajab lainet taga, mööda mereranda,” alustab mees kitarri saatel laulu.