Читать книгу Väikesed vanamehed - Tiina Laanem - Страница 3

Hommikune päike, mis puulatvade vahelt maapinnani jõuab, paneb õitsva kanarbiku mesiselt lõhnama. Merepoolsel liivasel nõlval kasvavad jändriku tüvega rannamännid, igaühel neist isemoodi nägu. Raju ja tormiga võitlemise läbi isiksusteks sirgunud puud hoiavad aupaklikku vahemaad ega trügi lähestikku kasvama nagu pikad ja peened suguvennad metsades. Igasse ilmakaarde sirutuvate okste, veidra kujuga võrade ning kangetes poosides tüvede naabruses pikutavad samblaselt pehmel ja vetruval pinnasel magamiskottides Mark, David ja Olaf.

Meeste käed on kõhu peal risti ja silmad pilveräbalatega pikitud taevasse suunatud. Tuuleiilid sahistavad kanarbikuvartes ja nagistavad kuivetunud männiraukasid. Kui need hääled ja vidistavad linnud kõrvale jätta, siis kostab puude alt vaid mehist hingeldamist. Värske õhk puhiseb kolme kopsu, puhastab seal viimase kui sopi ja paiskab saasta välja. Lamajad püüavad seejuures keha nii lõdvaks lasta, kui vähegi võimalik, ainult ribide all torkivaid puujuurikaid tajuv Olaf viskleb rahutult. Ka üksikud pinisevad sääsed üritavad hingajate rahu rikkuda.

„Sisse hingates tõuseb kõht punni taeva poole, välja hingates kleepub selgroo külge,” õpetab Mark lebajaid. „Hingake kohe nii kõvasti, kui jaksate.”

„Veel kõvemini sisse hingates tõuseb mul eile joodud viski põiekotist pähe tagasi,” lausub Olaf. „Kuigi tegelikult on see päris hea idee. Ühel päeval lihtsalt jood ja oled täis, järgmisel päeval hingeldad metsa all ja oled jälle täis. Mul käib pea päris korralikult ringi. Varsti võib hingeõhu põlema süüdata.”

„Väga hea, et pea ringi käib! Sinu kehasse tuleb õiget energiat juurde,” lausub Mark keskendunult. „Viski lõõgastab ainult korraks, aga korralik hingamine aitab sisemisest kõntsast järk-järgult vabaneda.”

„Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?” küsib Olaf istuli tõustes ja sõbra poole vaadates.

„Mõtlen küll,” kinnitab suletud silmi lamav Mark. „Hingake nüüd ühe ninapoolega sisse ja laske õhk teisest ninasõõrmest välja. Võtke näpud appi.”

„Kurat, ma ei saa, näpud lähevad tatiseks,” kurdab Olaf ilkudes. „Nüüd on kollid küünte all! Ilge lugu.”

„David! Pagan võtaks, sa hingad ikka rinnaga nagu naine. Kõhuga tuleb hingata, saad aru?” märkab pea tõstnud Mark.

„Mis vahet seal on, ühtmoodi hapnik ju kõik,” ei saa valesti hingaja erinevusest aru.

„On küll vahe, ainult kõhuga hingates lõdvestub keha täielikult,” vastab Mark. „Usu mind, hingamine võib olla parem kui seks. Tuleb ainult õige rütm saavutada.”

„Kust karupersest sa sellist jama kuulsid?” pärib Olaf naerma puhkedes.

Naeruhoogu maha surudes, et sõpra mitte solvata, tõuseb Olaf uuesti istukile ja otsib magamiskoti sisetaskusse peidetud plekist plasku välja. Jooginõus loksub paari kruusi jagu viskit. Ta keerab korgi lahti, vulistab suure suutäie kanget jooki kurku ja vaatab Marki etteheitvast pilgust mööda. Ja-jah, hommikut ei peaks alustama viskiga, tean seda isegi, noogutab jooja. Aga kes mind ikka keelab? Nagu kiusu pärast võtab Olaf veel ühe suutäie ja kukub seejärel keharaskuse mütsudes pikali tagasi.

„Kui ma kaks kuud taigas elasin, õpetas üks joogast munk mulle vabastav hingamise võtteid,” räägib Mark. „Jooksime igal hommikul ja õhtul paljajalu nii palju kilomeetreid, et päkad lausa veritsesid. Jooksu ajal hammustasid tuvisuurused sääsed ja muud putukad nii valusalt, et võttis pisarad silma. Aga me ei teinud sellest väljagi! Sest samal ajal voogas kehasse tohutu energia. Pärastlõunal tegelesime hingamisega, seesama jooga valdas oma keha täielikult. Tema ei tundnud mingit valu.”

„Miks sa paljajalu jooksid? Lennufirma kaotas pagasi ära või?” uurib David naeruse häälega.

„Sellisel rännakul ei käida lennukiga,” teatab jutustaja rangelt. „Sinna minnakse bussiga, jalgrattaga, hääletades, jalgsi. Et kloostrisse tulnud inimestega ühist tasandit leida, pead olema üks nende seast – suvaline hulgus.”

„Kõlab hästi. Nagu ülevaade arulagedate assambleelt,” märgib Olaf itsitades.

Häirimatu rahuga sügavalt hingav Mark ei tee pilamist väliselt märkamagi. Aga seespool torkab okas – võõraks jäävad inimesed. Tähtsatest asjadest rääkimise lõpetamine kasvatab temas paksu müüri. Auu, kus te olete, ma prooviks teile rääkida neist asjadest, mis mind muutsid ja läbi raputasid, võtab Mark mõnikord hoogu. Ja sinna see jääbki.