Читать книгу Õnnelik suhe - Tiina Tiitus - Страница 7

Kolmekümne esimeseks eluaastaks olin juba üsna palju valu ja pettumusi kogenud. Olin olnud abielus, oli olnud üks pikem suhe, olin käinud ka „rootsi laua” taga. Nii ma nimetan seda perioodi, kus valisin välja, keda tahan, ning olin ise meestega suhtlemises julge ja aktiivne.

Alati oli tunne, et ikka pole see. Ja alati oli lootus, et äkki nüüd on see õige. Kunagi polnud. Olin täiesti tüdinud ja väsinud. Miski polnud nii, nagu ma oleks tahtnud, kõik tundus vale ja elul polnud justkui mõtet. Mul oli hea töökoht, hea palk, korter, ma olin palju reisinud. Olin iseseisev ja väga õnnetu. Liigagi tuttav lugu paljude jaoks. Töö juures pakuti võimalust karjääri teha, aga sisetunne ütles, et ka see pole see õige. Ma olin suhteturul korralik kaup ja mul oli mitu austajat nii kodus kui ka välismaal. Mulle pakuti maju, autosid; kui oleksin tahtnud, oleksin võinud välismaa miljonäriga abielluda. Ikka pole see, olin kindel. Nüüd saan aru, et kogu meie enesetunne sõltub meist endast, ja ma olen endale väga tänulik, et ma jaksasin ära oodata, kuigi mul kannatus katkes lõpmatu arv kordi. Õnneks ei kaotanud ma lootust.

Siis juhtus midagi, mille pärast on kirjutatud kogu see raamat. Võtsin vastu otsuse, et mulle nii enam ei sobi ja tahan muud. Tahan seda armastust, millest muinasjuttudes räägitakse või olen elu lõpuni üksi. Tahan kogu paketti ja mitte grammigi vähem. Tahan isegi rohkem, kui ma välja mõelda oskaksin.

Tahaksin väga öelda, et see tähtis sündmus juhtus mõnes looduskaunis või romantilises paigas, kuid tegelikult toimus kõik ühes baaris pärast tülgastavat tööpäeva. Olin nii murtud ja katki, et istusin üksinda baarileti taga, pea leti peale kätele toetatud, nägu vastu lauda. Ma olin täiesti tühi. Olin just alustamas ühte suhet, mis tegelikult alatagi ei tahtnud, ja sain aru, et midagi on ikkagi väga valesti. See suhe oli täiesti vastupidine mu unistuste suhetele ja kogu olukord tundus külm nagu tapamaja külmikus.

Tagantjärgi olen väga tänulik sellele inimesele, kes näitas mulle, kui kaugele ma armastusest eksinud olin. Nagu külm– soe mängus. Taipasin, et nii enam edasi ei saa ja pean sellised suhted lõpetama. Kellelegi ei pea aru andma. Kahjuks ei oska me teha selliseid otsuseid enne, kui nina juba vastu hallitanud keldriseina on.

Otsustasin, et nüüdsest alates kuulan oma südant, kuigi mul polnud õrna aimugi, mis täpselt juhtuma peaks. Kuid mu otsus oli täielik ja lõplik. Mu otsus teistmoodi elada oli nii kindlameelne, et olin valmis algosadeks lahustuma. Tookord tundus, nagu ma oleks kaljult alla hüpanud lootuses, et ma oskan lennata, või vähemalt on all vesi ja ma teen ühe vägeva sukeldumise ja oskan hoopis vee all hingata. Olin valmis kõigeks, mis iganes tulemas on ja ma teadsin, et see mis iganes on midagi uut ja ägedat. Samas oleksin ka otsusest üksikuks jääda kinni pidanud, kui poleks juhtunud seda, mis siis juhtus.

Tõstsin pea ja seal ta oligi! Maailma kõige ilusam mees, keda ma kunagi näinud olin! Ma tundsin ta ära. Ma teadsin, et ma tean teda. Et ta on mu tulevaste laste isa, ja et tean kõike, mida on võimalik teada, aga ei saa sõnadesse panna. See oligi see naeratus, mida ma nii kaua oodanud olin! Ma olin tema nägu mehi isegi joonistanud! Olen kindel, et olime temaga ka varem samas ruumis viibinud, sest meil oli ühiseid tuttavaid, aga ma ei olnud teda märganud, nagu poleks meid olemaski olnud.

Ülevalt langes tema peale valgus. Hiljem tundus see küll kummaline, kuid sellel hetkel täiesti loomulik. Selline konkreetne valgusvihk, nagu ta esineks üksi laval. See oli tõepoolest kummaline ja ega ma ei julgenud sellest kellelegi rääkidagi. Hiljem kuulsin, et üks naine on veel sellist valgusvihku ühe mehe kohal näinud. Igatahes seal ta oli ja samal hetkel teadsin, et ei pea enam kunagi suhete pärast kannatama ega väänlema. Nüüd on see igaveseks läbi ja ees ootab midagi täiesti uut ja samas täiesti tuttavat. See oli kojujõudmise ja rahutunne, sõnadega kirjeldamatu. Olin teda nii kaua oodanud ja seal ta siis oligi! See tunne kestab siiani, kuigi oleme 16 aastat koos olnud. Tol ajal ma veel ei teadnud, kuidas sekundi murdosasse nii palju mahub, kuid sinna mahtus terve igavik ja kogu universum.

See on minu lugu. Kõigil juhtub see omamoodi. Ärge lööge kunagi käega, me kõik oleme väärt armastust tundma. Ja avatud olles teame ka, kui oleme kohale jõudnud.

Hiljem, kui hakkasin tegelema esoteerikaga, kuulsin palju soovitusi, kuidas ligi tõmmata armastust ja harmoonilist suhet. Alles siis hakkasin meenutama, et mida mina tegin enne seda, et armastus ära tunda.