Читать книгу Õnnelik suhe - Tiina Tiitus - Страница 8

Lähedane suhe on üks kõige kummalisemaid ja vastuolulisemaid kogemusi, mida meil on võimalik oma elus kogeda. Intiimsed suhted toovad meile kõige suuremaid kannatusi ja hingepiinu, mida me oskame ette kujutada, aga ka suurimat rõõmu ja ekstaasi ning koosloomise erilisi kogemusi. Erinevad kogemused ongi need, mille järgi me siia ilma tuleme, ning lähedane suhe annab vaimseks kasvamiseks erakordselt palju võimalusi.

Me muutume kogu aeg, areneme ja kasvame vaimsete olenditena. Ning ka partneritena me kas kasvame koos või mitte, me kas julgeme muutuda või mitte. Me püüdleme tingimusteta armastust läbi kõikide elude, mida elame. Me teeme seda läbi paljude erinevate võimaluste ja lähedane suhe on alati üks võimalusterohkemaid. Eriti agaralt kasutavad lähisuhetes peituvate keeruliste nüansside uurimist vanad kogenud hinged, vanad maakad või maalased, nagu mina neid nimetan.

Meil ei pea olema lähisuhteid. Me loome neid vabatahtlikult. Vaba tahe on absoluutne. Me ei saa sundida kedagi meile midagi andma või tegema, mida nad ei taha anda või teha. Seetõttu peaksime alati, kui laine üle pea kokku lööb, meenutama seda lihtsat tõde ja tunnetama oma vaba tahet. Me tahame lähisuhet ja enamasti ka püüame seda luua. Miks küll? Paljudele valmistab see kogemus palju tuska, kannatusi, segadust ja lausa meeleheidet. Ometi valime me jälle ja jälle need kannatused. Enamasti ei taju me kogu oma elu ning raskusi ja läbielamisi sugugi vabatahtliku valikuna. Kõik oleme seda kogenud ja usun, et paljudele valmistab jutt vabast valikust ikka veel viha ja nördimust.

Me vajame ja loome lähisuhteid, et kasvada. Partneri tagasipeegeldusest saame kõige kiiremini aimu, kus maal me oma tegemistega oleme. Kas müterdame mudas või joome juba puhtast mägiojast. Pole midagi olulisemat vabadusest. Armastus ei nõua kompromisse ega tõestust. Armastus on kerge ja lihtne. Armastavas suhtes tunneme ennast alati täielikult iseendana ja meil on vabadus valida ning me saamegi olla armastavad, hellad, rõõmsad, õnnelikud, ulakad ja seiklushimulised. Siit algab suurim seiklus.

Meis kõigis on nii mees- kui ka naisenergiat. Enamasti pole need tasakaalus ja mõnes inimeses on vastassoo energiat isegi rohkem. Nii mõnigi naine peab mehe eest väljas olema ja paljud mehed ei leia üles enda mehelikkust. Siia ilma sündimine on raske ja me oleme šokis, et oleme sündinud ühesoolisena. Tundub, nagu oleks ühele poole kiivas. Oma pärisolemuses, hingekodus oleme terviklikud ja täiuslikud. Hingekoduks nimetan ma seda kohta, kust tegelikult pärit oleme, aga enamik meist ei mäleta, kuigi kõik on võimelised tundma kodutunnet. Nii otsime terve elu seda teist kaduma jäänud poolt, kuni leiame selle enda seest üles ja tunneme end jälle tervikuna. Meil on vaja, et mees- ja naisenergia oleksid mõlemad aktiivsed. Kuid kõige olulisem on kogeda just selle sugupoole energiat, millisesse kehasse me sündinud oleme. Naisena naisenergiat ja mehena meesenergiat iseendas. Jällegi vabatahtlik valik ja sõltub sellest, mida soovime kogeda, aga minu arusaamist järgi oleks nii kergem.

Kasvada ja õppida on võimalik ka üksinda, lähisuhtes olemata, kuid lähisuhted aitavad kiiremini ja kergemini kasvada, sest mehe-naise suhtel on oma roll täita. Kui me laseme sellel rollil oma loomulikul viisil toimida, läbime oma õppetunnid kiiremini ja taipamised on kergemad tulema. Suhte roll on anda meile tagasisidet, kui palju me oleme mina ise, kui lähedal oleme enda tunnetamisele ja enda olemuse mõistmisele. Harmooniline suhe on meie arenguga kaasnev loomulik olek, see pole eesmärk.

Lähisuhetes on äärmiselt oluline, et oleksime täiesti ausad. Paljud väidavad, et nad ongi, aga tegelikkuses on see palju raskem, kui me arvame. Aus on vaja olla eelkõige suurtes ja olemuslikes asjades, elus pöörame aga tähelepanu rohkem pisiasjadele ja proovime sellega partneri ja enda tähelepanu ära trikitada. Proovime väikestes asjades aus olles ära osta suure vale. Lähisuhe on sügav alles siis, kui lõpetame teisest lähtumise ja võtame ise vastutuse oma õnne eest. Hoiak, et tee sina mind õnnelikuks, siis teen mina sind, ei toimi ja pole tegelikult kunagi toiminud. Me saame aidata teist inimest selles, mida ta teeb, aga me ei saa muuta tema elu ilma ta enda osaluseta, ilma et ta enda vaba tahet ei kasutaks.

On vaja, et kogu meie energeetiline olek oleks ausalt laual ja teised saaksid valida, mis neile sobib ja mis mitte. Iseenda puhul ju küll soovime, et meil oleks võimalik teistest kohe aru saada, kellega on tegu ja millised on ta ambitsioonid ja soovid. Ometi ei taha me teistele pakkuda sama. Proovime olla paremad ja targemad, sest me ei usu, et oleme ise piisavalt ilusad ja huvitavad. Kuid kui me ei usu, et inimene, kes mind armastab, näeb mind alati kauni, targa ja jumalikuna, kuidas me saame siis ise ennast niimoodi tunda? Varjame ennast maailma eest ja nii varjab maailm end ka meie eest, teised soovivad meie silmis näida samuti paremad. Ja kui me arvame, et me pole piisavalt head ehk oleme halvad, siis sama tõmbame ka ligi. Aus olla on raske, sest me ei tea, mida me tahame ja mida me tegelikult tunneme. Erinevates olukordades tunneme end kas hästi või halvasti – seega tunneme ära, mis on meie jaoks tõde ja mis on vale. Tõde teeb rõõmsaks, õnnelikuks ja heliseb, vale on valus, alandav ja kurb. Ja igal hetkel, kui on vaja valida oma õnnetee ja kannatusteraja vahel, on vaja julgust valida esimene.

Küsin tihti naistelt, miks neil on vaja meest. Enamasti vastatakse, et tahetakse kellelegi toetuda, tahetakse ennast tunda vajalikuna, ja et ei taheta tunda üksindust. Väga sageli vastatakse, et soovitakse tunda lähedust. Väga palju räägitakse andmisest ja saamisest. Ollakse kuulnud, et nii peaks vastama. Mul on neid kerge kiusata, kui pakun, et nad võiks võtta koera või hakata hooldama mõnda voodihaiget inimest.

Kui aga selle küsimuse vastusena tajute enda sees soovi, et tahan oma elu kellegagi jagada, on teie käsi juba ukselingil.