Читать книгу Aavo Pikkuus - Tiit Lääne - Страница 9

“See juhtus Aavoga kunagi päris alguses. Tartu nelja päeva sõidul oli kavas pikk 180-kilomeetrine etapp. Mäletan, et tahtsin poisi mootorratta peale võtta, sest ta oli vähemalt kaks korda kukkunud. Ei tulnud. Ise verine, vihane, peaaegu pisarates, aga jätkas sõitu.

Tõukeks oli kindlasti see, et ta sai endast vanematega võistelda. Algul ei tahtnud mehed Aavoga koos pikki treeninguotsi ette võtta. Jääb maha ja vea siis sadulast-lenksust enda kõrval kaasa.

Kuid ta kuulas vaikselt pealt, kuhu järgmisel korral minnakse ning oli siis pai näoga poolel teel juba vastas.

Nii sundis ta ennast. Nii kasvas ta ka jalgratturiks.”