Читать книгу Erika Salumäe - Tiit Lääne - Страница 5

Iga olümpiavõitja on eriline ja kordumatu. Nagu on sootuks erinevad ka teed, kuidas olümpiavõitudeni on jõutud. Kahekordse trekisõidu olümpiavõitja Erika Salumäe sporditee on aga kindlasti üks erakordsemaid. Samas ka õpetlikumaid tõestamaks, et kõik on meie endi kätes.

Erika Salumäe lapsepõlve ja noorust ei oska paljud meist kindlasti ette kujutada. Karta on, et enamik meist oleks nendes katsumustes alla andnud. Tema, vastupidi, muutus tugevamaks. Aasta-aastalt aina tugevamaks. Otsis oma kohta, kuni leidis väljundiks spordi ja sai olla omaette enda püüdluste, otsingute ja tõestamistega.

Talle ennustati juba varases eas suurt tulevikku kiiruisutajana ja pole põhjust kahelda, et ka selle tee valimisel jõudnuks Salumäe absoluutsesse tippu. Erika usub seda tänagi, uskus ka siis, kui viimasel taliolümpial istus kiiruisutamishallis ja vaatas Torino olümpiavõistlusi. Sest just kiiruisutamine ja olümpiavõitja Ants Antson olid aastaid tema spordilemmikud.

Kui aga võimalused avanesid teisel alal, jalgrattaspordis, võttis Salumäe maksimumi välja sealt. Alles 18-aastaselt spetsiaaltreeningutega alustanud sportlane kerkis kolme aastaga rahvusvahelisse klassi. Oma kiiret tõusu on ta põhjendanud tugeva üldfüüsilise baasiga, mis lubas spetsialiseerumisel ka kiiret edu saavutada.

Salumäe spordiedukus on üks veelkordne kinnitus sellest, et absoluutsesse tippu jõuavad üldjuhul vaid maast madalast mitmekülgselt sportinud, mitte noorukieas oma ala valinud imelapsed.

Lugedes ja kuulates Erika lugusid, eilseid ja tänaseid, tundub kohati uskumatuna, kui palju oli tal pikal sporditeel lisaks ustavatele sõpradele risti ees vastuseisjaid ja alahindajaid. Kes ei pidanud ala võrdväärseks teistega, kes ei uskunud temasse isegi pärast esimest olümpiavõitu.

Nii saab selgeks seegi, miks Salumäe eelistab teatud üritustest (inimestest) kõrvale-eemale jääda. Ta ise seda ei ütle, aga see on nii.

Praegu ütleb Erika vaid, et on nendele inimestele tehtud tegude ja öeldud sõnade eest sisemuses andestanud, sest tema on võitja. Mis saab veel magusam olla võitjana andestamisest.

Eks selline võitlus maapealsete jõududega iseloomusta pea kõiki olümpiavõitjaid. Üks vähem, teine rohkem, on nad pidanud minema n-ö läbi halli seina: kes lõhkunud võimlaaknaid, kes ennast salaja basseini libistanud, kes muusikatunni asemel kergejõustikutrenni läinud või kes alajuhtide vastuseisust hoolimata olümpiale sõitnud.

On tulnud teha lubamatut selleks, et tulla olümpiavõitjaks. Justkui oleks ka see keelatud vili. Ning alles siis, kui kangelane Olümposelt koju tuleb, rahva kätele haaratakse, saadakse sellest aru. Vaikimisi.

Ja ikka on need situatsioonid kordunud läbi aastakümnete, mis kinnitab, et inimesed oma vigadest paraku ei õpi. Võibolla on see isegi kasulik, et uutest vastuvoolu ujujatest uued olümpiavõitjad sirguksid. Lihtsamalt järelikult ei ole saanudki olümpiavõitjaks sirguda. Vähemalt mitte endistel aegadel.

Erika Salumäe sporditee – võidud, medalid, rekordid – mis nende kaante vahel on jäädvustatud sportlike tulemuste, kommentaaride ja arvamuste abil, on taaskord selle kinnituseks.

Tiit Lääne,

raamatu koostaja