Читать книгу Svetlana Tširkova - Tiit Lääne - Страница 4

Võin pidada ennast õnnelikuks inimeseks, et sattusin nooruses just sporditeele. Kogu mu elu on olnud tänu sellele kaunistatud erksate ja kirevate värvidega. Sport on pakkunud ilusaid ning meeldejäävaid emotsioone, mida ma muidu vaevalt leidnud oleks.

Nõukogude Liidus oli inimese liikumisvabadus ju olematu. Elu kulges kindlat sissetallatud rada mööda. Sport oli üks vähestest tegevusaladest, mis andis võimaluse eesriide tagant maailma näha ja mul oli see õnn. Olümpiamängud, maailmameistrivõistlused, suurturniirid – need kõik on iga sportlase unistustes.

Ja selle kõige juures võita, olla parim – see on iga sportlase soov. Olen tänulik nendele paljudele headele inimestele ja treeneritele, kelle kaasabil ma jõudsin vallutada ka kõige kõrgema eesmärgi – võita olümpiakulla. Kõigest sellest olen ammutanud hingejõudu tänaseni.

Samuti ei saa pidada vähetähtsaks materiaalset poolt, mida sportimine NSV Liidu koondise tasandil ning tippsport tervikuna kindlustada aitas. Võidupreemiad ja stipendiumid olid piisavad, et inimväärselt elada.

Julgen arvata, et oma sportliku edu võlgnen suuresti ka täpsele ja õigele treeningsüsteemile, mida möödunud aastatel rakendati. See aitas mul tõusta vabariigi tasandilt maailma tippu. Läbimõeldud treeningkava lapseeast tippspordini tootis võitjaid ja tagas edu.

Tänu spordile kohtusin paljude toredate ja huvitavate inimestega, kes kõik on jätnud jälje minu kujunemisse. Kuigi suures spordis ei saa olla tippude vahel sõprust. Ka ühes võistkonnas olles jäädakse üksteise jaoks ikkagi eelkõige konkurendiks ja see määrab ka suhted. Aga nii on tippspordis vist alati olnud.

Minu trump oli vehklemisrajal võistkonnavõistlus. Olin seal alati kindel tegija ja sellepärast koondise treenerid mind ka usaldasid. Olenemata võistluse suurusest, tõin alati igas matšis kolm võitu ära.

Ainult üks erand oli – 1968. aastal Mexico olümpial Rumeenia vastu. Ei saanud üldse pihta, kuidas rumeenlannad vehklesid. Aga mul puudusid siis selleks ka igasugused kogemused. Olin alles algaja.

Aga see oli minu olümpia. Floretinaiskonna liikmeks saamine oli justkui omamoodi olümpiavõit. Tase oli koondises niivõrd tugev ja naiskonda sulamine äärmiselt raske. Enda taset tuli tõestada pidevalt. Ka olümpia ajal. Mexicos õnnestus mul enamik kohtumisi võita. Olin elu parimas vormis ja teenisin auga elu esimese olümpiavõidu.

Svetlana Tširkova, kahekordne olümpiavõitja