Читать книгу Svetlana Tširkova - Tiit Lääne - Страница 5

Kahel olümpial NSV Liidu kuldses vehklemisnaiskonnas võistelnud Svetlana Tširkova tõus Liidu ja ühtlasi maailma tippu toimus kõrvaltvaataja jaoks üleöö. Veel 1967. aasta rahvaste spartakiaadil, n.ö. olümpiareservide ülevaatusel, oli ta üks paljudest osavõtjatest, kelle nimi ei öelnud vehklemisspetsialistidele midagi.

Mõned kuud hiljem tõusis ta juba Liidu koondisse. Pool aastat hiljem võitis Liidu meistrivõistlustelt pronksi ja läbis katsevõistluste kadalipu ning sügisel krooniti olümpiavõitjaks.

Tširkova on mitmel puhul tunnistanud, et koondisse sissemurdmine oli raske, kuid kes juba valitud seltskonda kuulusid, neid ka usaldati. Tširkovasse usuti kogu järgneva olümpiatsükli jooksul, sest temale võis kindel olla.

Svetlana Tširkovat tunti vehklemisradadel kui vastupidavat ja tugevat sportlast, kellel olid raudsed närvid, mis ei vedanud teda alt ka ägedas olelusvõitluses koha eest NSV Liidu koondises.

Tema edu aluseks tähtsatel jõuproovidel lugesid vehklemisasjatundjad erakordset võitlejaloomust, suurt tahtejõudu ja enesekindlust ka kuulsustega võisteldes. Lisaks nähti Tširkova edu taga tema atleetlikkust, mis vehklemisse jõudis just 1960-ndatel aastatel. Treener Klavdi Jadlovski oli oma hoolealust treenides nagu tulevikku ette näinud.

Eesti spordis ja vehklemises on Svetlana Tširkova poolt saavutatu kordumatuks tippteoseks.

Tiit Lääne