Читать книгу Jüri Tarmak - Tiit Lääne - Страница 5

Viktoriiniküsimusele, milline eestlaste poolt saavutatud individuaalne olümpiavõit on tulnud kõige enam maailmas harrastataval spordialal, on vastus lihtne ja selge: Jüri Tarmaku olümpiakuld kõrgushüppes 1972. aastal Münchenis. Kõrgushüppe populaarsust on raske üle hinnata, seda kergejõustikuala proovinud vist enamik maailmakodanikest. Seepärast on vähe neid konkreetseid alasid, mille võit võiks olla austavam kõrgushüppes saavutatud edust.

Seda kummalisem on asjaolu, et Tarmaku edust, tema käekäigust, arengust, rekorditest on sünnimaa ajakirjanduses nii napilt juttu tehtud. Kõik ikka sellepärast, et maailmalinna Leningradi õppima siirdumisega vahetanuks ta justkui rahvust. Polnudki enam oma. Ei spordiorganisatsioonide, ei ajakirjanduse jaoks.

Lugedes 1970-ndate aastate algul spordiväljaannetes ja päevalehtedes ilmunud kirjutusi, tundub kurvalt naljaks, kui vähe saab Eesti lugeja teada oma maailmamehest. Ei ühtki portreed, isikulugu Tarmakust, maailma edetabelijuhist. Küll aga võime samas lugeda pikki pajatusi teemadel: saagem tuttavaks – Janis Lauris, Kestutys Šapka, Sergei Belov jne.

Kas keegi keelas meil kirjutada oma sangarist? Vaevalt. Pigem oli küsimus meie enda poolt kujundatud arusaamades ja tõekspidamistes. Seepärast tuli tema olümpiavõit paljudele isegi ootamatult, üllatusena. Tarmakust kirjutati küll ja palju, aga seda NSV Liidu suuretiraažilistes väljaannetes, välismaises pressis ja tihtilugu ka väliseesti ajakirjanduses. Kokku kaugelt rohkem kui praegu mõnest sporditähest, keda meie spordipressis vaat’ et rahvuskangelaseks kirjutatakse.

Isegi nüüd, aastakümneid hiljem, on siiralt kahju, kui vähe koduses eestikeelses trükisõnas olümpiavõitjast Tarmakust tema tippvormi päevil juttu tehti.

Toonast aega iseloomustab kõige paremini Spordilehes 1971.a. ilmunud info Tarmaku hõbedavõidust Euroopa sisemeistrivõistlustelt: “Hinnatav on Jüri Tarmaku hõbemedal kõrgushüppes tulemusega 2.17.”

Kogu lugu: ei rohkem ega vähem. Tarmak ise tagasihoidliku inimesena ei pööra sellele erilist tähelepanu. Rõhutades ikka, et teda on alati lummanud ise tegutsemine ja millegi saavutamine. Mis sellest teised arvavad, räägivad või kuidas reageerivad, see on olümpiavõitja sõnul rohkem nende probleem.

Möödunut uuesti läbi käies ja viimastel aastatel Tarmakuga Eestimaal ringi liikudes olen tabanud end järjest sagedamini mõttelt: milline erakordne isiksus on olümpiavõitja Tarmak. Ja vaevalt see teisiti saaks ollagi – talle kuulub ju olümpiavõit kõrgushüppes.

Tiit Lääne