Читать книгу Jaak Lipso - Tiit Lääne - Страница 6

Vaadates tagasi oma küllaltki pikale ja kirevale sporditeele, tuleb tunnistada, et kõige meeldejäävamad võistlused olid minu jaoks olümpiamängud. Neid pole võimalik võrrelda teiste suurvõistlustega, sest olümpiale vajutas erilise pitseri nende harukordsus ja olümpiamelu, millest siis võis iga sportlane olümpiakülas elades osa saada.

1964. aasta Tokyo olümpiamängudel pidin kandma N Liidu riigilippu. Seda mängude avatseremoonia peaproovil. Delegatsiooni juhtkond otsustas nii, et las Lipso kannab. Sammusin siis peaproovil olümpiastaadionile ja hoidsin lippu ees, väljasirutatud sirges käes. Nagu seda oli teinud eelmisel, Rooma olümpial, N Liidu lipukandja Juri Vlassov.

Tegin Vlassovit lõpuni, kuigi käsi väsis korralikult ära. Kerge see polnud. Välismaa ajakirjanikud jooksid kohe uurima, kes ma olen, et suurriigi lippu kannan. Järgmisel päeval vaatasin mängude avamist tribüünil istudes. Sest olümpiaturniir oli meil pikk ja väsitav ning avatseremoonial osalemisega meid ei vaevatud. Puhkasime. Siis kandis lippu taas Vlassov. Tokyos kogesin olümpiamängude erakordsust, mis tõi ka siis endaga kaasa kamaluga üllatusi ja ootamatusi, mida teistel suurvõistlustel naljalt ei juhtu. Nägin oma silmaga, kuidas favoriidid ja soosikud just olümpiamängudel murdusid ja kaotasid. Meeldejäävamad olid Ron Clarke ja Juri Vlassovi läbielamised.

Võitsin oma sporditeel palju erinevaid kirkaid medaleid. Kuid praegu tagantjärele vaadates võin kindlalt öelda, et annaksin nad kõik ära ühe olümpiakulla eest. See on see väärtus, mis kaalub üles kõik muu: tuhmimat karva olümpiamedalid, maailma - ja Euroopa tiitlid, klubivõidud…

Jaak Lipso,

seitsmekordne suurvõistluste medalimees