Читать книгу Jaak Lipso - Tiit Lääne - Страница 9

1957 sügisel olin Tartu Kalevi esindusmeeskonna mängija ja mind võeti kaasa Kaunases toimunud viimasele tuurile. Sellest on meelde jäänud vaid see, et Kalev jäi viimasele kohale ja langes meistrisarjast välja.

Pärast seda pidasid vanad mehed kõva peo, mille tagajärjel Kullam ja Laga said mõlemad disklafi. Ega mehed midagi erilist teinudki. Lällasid niisama ja kui ülejäänud meeskond ootas kojusõiduks õhtuni diiselrongi, siis nemad võtsid takso ja sõitsid Tartusse. Ei oodanud teisi. Mina vaatasin seda pidu siis kõrvalt ja õppisin. Ehaveer oli siis peatreener ja ega tal meeskonna kliima huvides muud üle jäänud kui liidreid karistada. Pealegi kartis Ehaveer juba siis, et kaotab peatreeneri koha ja Kullam saab tema asemele.

Eesti meistrivõistlustel kuulus Lipso hõbeda võitnud TRÜ meeskonda. Meistriks tulnud EPA-t dirigeeris siis Kullam, kellest sai varsti Tartu Kalevi uus peatreener. Eesti korvpallis tähistas see uue ajajärgu sündi.

N Liidu 25. meistrivõistlused B-grupp 1958

27. märtsist – 6. aprillini Sverdlovskis

finaalturniir

1. Kiievi Buravestnik 4

2. Leningradi Spartak 4

3. Tartu Kalev 3

4. Bakuu Buravestnik 3

5. Moskva SKIF 1

6. Jerevani SKIF 0

Tartu Kalev: J. Lipso, B. Koop, A. Sokk, H. Jaanson, H. Villemson, Ü. Lauamets, R. Aljaste, M. Laga, A. Jans, H. Russak, A. Kaup. Treener I. Kullam.

Eesti korvpalli esindas sel aastal Liidu meistriliigas Tallinna Kalev, kes maandus lõpuks 9. kohale. Tartu meeskonna lootused jõuda tagasi tippseltskonda purunesid napilt. Sverdlovskis toimunud B-grupi turniiril, saavutati alagrupis küll kindel esikoht viie võiduga. Seejuures alistati Ašhabadi Zahmet koguni 117:45.

Finaalturniirile võeti kaasa 79:70 võit Moskva SKIF-i üle. Veel alistati lõpumängudes Bakuu 71:63 ja Jerevan 90:72. Kuid kaotati 80:89 Kiievi Buravestnikule ja närvesöövas mängus Leningradi Spartakile 72:75. Viimase mängu saatuse otsustas mõnede hinnangul kohtunike tegevus.

Esiliiga lõppvaatus toimus siis Sverdlovskis, kus meie lootused jõuda tagasi tugevamasse gruppi ei täitunud. Olin siis vanade meeskonnas juba mängija eest ja käisin ka platsil.

Samal aastal mängisin end TRÜ meeskonna põhiviisikusse: Laumets – Villemson taga, Sokk – Jans – mina eesliinil. Ning tulime ka Eesti meistriks, mis andis mulle ka meistersportlase nimetuse. 18-aastaselt oli see üpris haruldane.

Järgmisel aastal kordasime Eestis oma meistrikohta.

Sügisel 1959 sai Lipsost TRÜ arstiteaduskonna tudeng. Noor meistersportlane ja arstiks õppima?

Mõtlesin, et humaanne elukutse, õde on mul ka arst. Sain sisse, sest õppimisega mul keskkoolis probleeme ei olnud. Lõpueksamidki tegin viitele. Minu kirstunaelaks ülikoolis kujunes aga anorgaanilise keemia professor Tani. Juba esimesel semestril oli keemiaeksam, aga see oli täitsa keskkooli teadmiste põhjal. Keemia oli meil koolis kõva olnud ja tundsin end selles aines väga tugevalt. Võtsin pileti ja võisin kohe vastata.

Ma ei käinud aga professor Tani loengutel, sest olin juba pidevalt võistlustel. Seal oli alati igav ka, sest tal kulus pool aega alati sellele, et kõik puudujad üles märkida. See oli talle tähtsam kui aine võtmine.

Nii kui eksamile läksin, vaatas kohe mulle pikalt otsa: “Ahaa, Lipso jah. Minu loengus pole te käinud?”

Ütlesin, et mul on kõik teie loengud üles kirjutatud. Siis vaatas ja kommenteeris: “Korvpallur, meistersportlane. Ei-ei, meistersportlasest küll arsti ei saa.”

Ma olin meistersportlane juba kümnendas klassis, ajasin vastu.

“Ei, see ei loe midagi,” raputas ta pead. “Pileti vastasite küll ilusasti ära, kuid selle kirjutasite lihtsalt maha. Nüüd mõned lisaküsimused.”

Ja need esitas ta sellised, millest ma polnud kuulnudki, kuid tema sõnul pidi see arstil olema elementaarne. Nii kukutas ta mind kolm korda eksamil läbi. Neljas kord olin juba komisjoni ees.

Komisjoni liikmed, kes olid tema kateedrist, raputasid küll pead, aga ei julgenud minu kaitseks ka midagi öelda. Nägid, et oskan, aga kukutatakse läbi. Igaühele oli oma koht kallis.