Читать книгу Vilja teine elu - Tiit Pruuli - Страница 4

See kõlas nagu kergendusohe. Mustamäe perekonnaseisuameti juhataja Karin Kask oli pikkade aastate jooksul registreerinud sadu abielusid, aga nii kuulsale paarile polnud ta veel kunagi sõrmuseid ulatanud.

Tolleks tähtsaks päevaks ei olnud Mustamäe õnnepalee tagasihoidlikesse ruumidesse kutsutud ühtki Edgari ja Vilja sugulast. Ka mitte nende kuueaastast tütart Rosinat, kelle olemasolu avalikkuse eest pikka aega hoolega varjati. Vilja ema oli tütretütart kasvatanud Võrumaa metsade vahel Vaabinas. Rahvas oli endise peaministri ja Rahvarinde juhi abieluvälisest lapsest teada saanud alles lindiskandaali järel, enam kui viis aastat pärast Rosina sündi, ja sedagi juhuslikult.

Keskerakonna esipaari abiellumist tunnistas Mustamäel ainult seitse inimest: ärimees Urmas Sõõrumaa koos abikaasa Kairi Auväärtiga, ärimees Mait Metsamaa koos abikaasa Ane Metsamaaga ja ärimees Johannes Johanson koos abikaasa Ülle Johansoniga. Viimasest sai hiljem Vilja üks paremaid sõbrannasid. Lisaks neile oli kohal etiketinõunik Tiina Tšatšua, kelle firma Frens vastutas ka pulmapeo korraldamise eest.

Tseremoonia oli lihtne ja lühike, aga Edgar suutis siingi kõigi suureks üllatuseks iseloomu näidata. Pannud Viljale sõrmuse kombekohaselt sõrme, ei andnud ta abikaasale võimalust samaga vastata, vaid krahmas ka teise sõrmuse enda kätte ja pistis selle endale ise sõrme.

Abielu registreerimine Mustamäe perekonnabüroos 19. oktoobril 1996

Oli laupäev, 19. oktoober 1996. Kohalike valimisteni jäi täpselt üks päev. Lindiskandaali tõttu eelmisel sügisel valitsusest minema löödud ja üürikeseks ajaks isegi erakonna esimehe kohast loobunud Savisaar oli nüüd taas poliitikalaval peaosalisena rambivalguses. Küsitlused näitasid, et Keskerakond teeb valimistel hea tulemuse ja võib kujuneda Tallinna volikogus kaalukeeleks. Teineteist üle trumbates üritasid nüüd Savisaarega kaupa teha mõlemad valitsusparteid, Reformierakond ning Koonderakonna ja Maarahva Ühendus. Savisaar oli taas sadulas ning temast sõltus, kelle päralt on Tallinnas võim ja vägi.

Edgari ja Vilja pulmadest pidi saama pika valimiskampaania lõppakord. Pulmapeo kulminatsiooniks oli kavandatud pompoosne ilutulestik valimispäeva esimestel minutitel. See pidi olema otsekui saluut suure juhi auks, kes naasis pärast lindiskandaali võidukalt Hundisilma pagendusest nagu Napoleon pärast Waterlood Elbalt.

Abielu registreerimispaika hoiti erinevalt pulmapeost suures saladuses. Ajakirjanikel kulus selle väljanuhkimiseks mitu päeva. Kui nad hakkasid lõpuks Mustamäe õnnepaleesse helistama, pärides, millist perekonnanime kannab nüüd Vilja Laanaru, oli paaripanija nii ehmunud, et ei julgenud suudki paotada. „Isikulisi andmeid pole mul õigust avaldada,” kordas ta ainult.

Viljast sai 19. oktoobril 1996 juba kolmas proua Savisaar. Sõrmus sõrmes, sõitis ta joonelt Olümpia hotelli ilusalongi ja veetis peaaegu kogu ülejäänud päeva seal, valmistudes õhtuseks peoks.

Sagadi mõisa perenaine Maie Kaja triikis samal ajal keldris Eesti vabariigi lippu. Viimati oli see mõisa õuel lehvinud koos mustade lintidega. Pala bussiõnnetuses hukkunud koolilaste leinapäevast oli möödas kõigest kolm päeva.

Nüüd oli põhjust lipp taas täies ilus mastitippu tõmmata ja kogu mõis särama lüüa. Lilleseadjad olid juba hommikust peale ametis tubade kaunistamisega. Kõige uhkemalt oli ehitud peasaal. Sinna tõsteti ka laud, mille taga pidi Halliste koguduse pastor Kalev Raave juba mõne tunni pärast laulatama Rahvarinde kunagise legendaarse juhi Edgar Savisaare ja aastaid teda truu varjuna saatnud Vilja Laanaru. Edgar ja Vilja olid Halliste koguduse liikmed, Raavega olid nad tutvunud juba laulva revolutsiooni päevil.

Kõige viimaks kinnitasid lilleseadjad mõisa rõdu servale männiokstest ja pohlavartest vaniku, mille sisse oli põimitud sinimustvalge lint. Häärberi külgukse juurde vurasid samal ajal juba kaubikud toidukoormaga. Kõigis kuues pulmalistele avatud toas ootasid sööke ja jooke valge linaga kaetud Rootsi lauad, nurkadel virnas Arcopali taldrikud. Mõisa nõud olid igaks juhuks kapis luku taga.

Laulatus ja pulmapidu Sagadi mõisas polnud enam rangelt eraeluline sündmus nagu päevane registreerimine. Edgari järjekordsest jõudmisest abieluranda pidi tulema suurejooneline poliitiline etendus. Ajaloolisele peole oli kutsutud ligi kakssada inimest. Mõisa õuel võtsid neid vastu fotograafid ja ajakirjanikud. Soliidne uudisteagentuur BNS oli juba mitu päeva varem välja arvutanud, et pidu läheb maksma vähemalt 100 000 krooni. Keskmise palgaga inimene pidi sellise summa teenimiseks üle kolme aasta tööd tegema. Telemees Heimar Lenk, Savisaare ihuajakirjanik ja parteikaaslane, oli kohale toonud terve võttegrupi, et sündmus peremehe tarvis videolindile jäädvustada.

Kui õues läks pimedaks, piirasid mõisa sisse kõrvatelefonidega varustatud tursked turvamehed. Häärberi peaukse kõrval ja tagatrepil süüdati 150 küünalt.

Külalistele avati uksed juba tund aega enne pruutpaari saabumist. Esimeste tulijate seas olid Savisaare aatekaaslased Rahvarinde päevilt. „Ükskord abielluvad nad niikuinii!” hõisati Heinz Valgu kunagist kuulsat võitlushüüdu. Valk ise astus sedapuhku üles pulmavanema rollis.

Kutsutud olid kõik endised Savisaare valitsuse ministrid ja kogu Keskerakonna koorekiht. Puudus üksnes Rein Veidemann, kelle abikaasa Andra oli pärast lindiskandaali lasknud end korraks erakonna esimeheks valida. Selliseid asju ei unustanud Edgar kunagi.

Äritegelastest paistis silma Leonid Apananski, kes oli peole saabunud koos uue elukaaslasega, ajakirjanik Marica Lillemetsaga. Seltskonnaajakirjandus ennustas, et järgmisena abielluvad pulmalistest just nemad ja pruudipärg mängitakse maha neile.

Kohal olid ka Eesti Lennukompanii omanikud, abielupaar Aleksander Beloussov ja Rita Lillipuu, endine Eesti Panga asepresident ja Savisaare majandusnõunik Bo Kragh, endine maavanem Lembit Kaljuvee, jurist Heiki Lindpere, advokaat Üllar Talviste, autoärimees Kalle Leet, ajakirjanik Raivo Palmaru, raadiomees Georg Pelisaar, filosoofiaprofessor Lembit Valt, Edgari ülikoolikaaslane Aadu Must koos tütre Kadriga, kütuseärimees Toomas Saks, Tallinna Panga juht Guido Sammelselg jt. Savisaare kodukohast Vastse-Kuustestki oli pulma tulnud väärikas seltskond eesotsas vallavanem Hele Oidermaaga ja Edgari õe Koidula Froloviga. Endiste KGB-laste metalliäri kattevarjuna kuulsaks saanud Tiiu Silves saatis autojuhiga Sagadisse sületäie tulipunaseid roose.

Täpselt kolm minutit enne peo algust vuhisesid valge Ford Mondeoga mõisatrepi ette peategelased. Peigmees võttis pruudi käevangu ja juhtis häärberisse. Kümmekonna sekundi jooksul võis välklampide sähvatuste säras näha, et valge liibuva maani kleidi on õmmelnud oma ala meister. Peas kandis Vilja väikest valget kübarat, mida ääristas loor. Sellega lõppesid ka seltskonnaajakirjanike vaidlused selle üle, kas Vilja kui väljaspool abielu sündinud lapse ema kannab pulmas süütust sümboliseerivat valget kleiti ja loori või mitte.

Kui pruutpaar oli majja jõudnud, suleti uksed ja tõmmati akendele paksud kardinad ette. Viimasena üritas end sisse poetada kohalik vanaproua, kes oli juba lõunast saadik oodanud võimalust oma iidolit õnnitleda. Turvamees võttis tema lilled küll vastu, aga vanaproua ise pidi siiski kurvalt ukse taha jääma.

Keelpilliansambel mängis Mendelssohni pulmamarssi ja Kalev Raave andis Savisaare järjekordsele abielule kaasa igavese õnnistuse: „Mis jumal on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu!”

Pulmad Sagadi mõisas. Kirikuõpetaja Kalev Raave

Seejärel võisid akna taga passivad fotograafid isegi läbi mõisahoone paksu kiviseina kuulda, kuidas ansambel Karavan tuurid üles võttis ja Karl Madis avavalsiks laulis:

„Lossides krahvidel pulmad on hoos,

kus mõrsjal on kroonitud pää.

Seal voolab šampanja, viin ja šartröös,

kuid südamed külmad kui jää.”

See, et Karavan just selle lauluga alustas, oli muidugi juhus. Mitte keegi peale Vilja ei teadnud ega võinudki teada, kui täpselt need sõnad märki tabasid. Äsja sõlmitud abielu oli lõppenud tegelikult veel enne, kui see oli alatagi jõudnud. Vilja oli Edgari esimese abieluettepaneku tagasi lükanud ja nõustunud alles pärast pikka keelitamist ja palumist. Sedagi rohkem kohusetundest oma lapse isa vastu, alistudes harjumuspäraselt tema tahtele, mitte oma südame soovil ja suurest armastusest.

Vilja hinges polnud enam seda ennastohverdavat andumust ja tuld, mille nimel ta oli veel alles hiljaaegu valmis järgnema Edgarile kasvõi maailma lõppu. Edgar pettis teda juba ammu ja Vilja teadis seda. Isegi pulmapäeva hommiku oli Edgar veetnud koos Erika Salumäega, oma uue silmarõõmuga.

Vilja tegi kogu pulmapeo vapralt naeratades kaasa – ta isegi naeris, kuid see oli naer läbi pisarate. Aastaid oli ta õppinud oma tundeid varjama, aga lähemad kaasvõitlejad panid pulmas siiski tähele, et vastsete abikaasade vahel pole enam seda särtsu ja särinat mis Mainori ja Rahvarinde päevil.

Pruutpaar tervitab külalisi

Noorpaari õnnitlevad Rita Lillipuu ja Aleksander Beloussov

Pulmad Sagadi mõisas. Edgar ja Vilja koos Merle ja Kalle Klandorfiga

Kuigi Edgar ja Vilja olid alles hiljaaegu hankinud endale esimese ühise kodu – enam kui pool tosinat aastat pärast ühise elu algust –, elasid mõlemad tegelikult juba omaette. Seda mitte ainult vaimselt, vaid ka füüsiliselt. Edgar ööbis üha sagedamini Hundisilmal, Vilja elas rohkem Nõmmel Olevi tänaval.

Mõlemad eluasemed olid vormistatud algul Vilja nimele ning soetatud ühel ja samal aastal, kuid hoopis teises hingeseisundis ja täiesti eri otstarbeks.

Nõmmele Kivimäele Olevi tänavale ostsid Vilja ja Edgar maja 25. juulil 1995, natuke aega pärast seda, kui Edgarist oli saanud Vähi valitsuse siseminister ja Viljast tema nõunik siseministeeriumis. Keskerakond oli uue poliitilise tõusulaine harjal ja erakonna esipaarile terendas helge tulevik. Rosina pidi ülejärgmisel sügisel kooli minema. Selleks tuli ta vanaema juurest ära Tallinna tuua ja just Rosina pärast hakkaski Vilja Tallinnasse uut elamist otsima.

Kahekorruseline maja Olevi tänaval polnud suur. Kõigest neli tuba ja sadakond ruutmeetrit kasulikku pinda, aga krunt oli avar, ligi 2700 ruutmeetrit. Kohe maja vastas üle tee mühas ilus männimets. Pool miljonit krooni polnud sellise maja ja maalahmaka eest hingehind, aga siiski korralik summa. Vilja võttis Nõmmele maja ostmiseks Ühispangast laenu ja müüs maha Pärnu maantee kahetoalise korteri, mille Edgar oli talle peaministrina 1990. aasta suvel välja ajanud.

Maja vajas enne sissekolimist remonti, kuid töömehed polnud tellinguidki veel õieti püsti saanud, kui puhkes lindiskandaal. Ajakirjanduse turmtule all pidid Edgar ja Vilja senisest veelgi rohkem ühte hoidma. Eriti hoolitsev oli Edgar pärast seda, kui Vilja tema kaitseks ambrasuurile viskus ja end salajases lindistamises avalikult süüdi valetas.

Aga kui Edgar pärast lühikest ägedat heitlust valitsusest lahkus ja lubas poliitikaga igaveseks hüvasti jätta, ei tahtnud ta järsku enam linnas elada. Olevi tänava maja jäi nüüd Viljale ja Rosinale, Edgar aga hakkas otsima kohta, kus maapaos haavu lakkuda.

Hundisilma talu Lääne-Virumaal Vihula vallas Eru külas leiti endise maavanema Lembit Kaljuvee abiga. See oli peaaegu inimtühi paik, terves külas oli ainult kümmekond elanikku. Mereni oli Hundisilmalt kolm ja Tallinnani 70 kilomeetrit. Umbes 150-ruutmeetrise põrandapinnaga puumaja eest tuli maksta 200 000 krooni. Ost vormistati 1995. aasta oktoobri lõpus, kõigest paar nädalat pärast seda, kui Vähi valitsus lindiskandaali tõttu tagasi astus ja Keskerakond valitsusest minema löödi.

20. sajandi algul piiritusevedajate rajatud Hundisilma talumaja oli ühekorruseline, kolme toa ja madala katuseharjaga. Maja juurde kuulus aed ja 14 hektarit metsamaad. Omal ajal oli siin isegi näitemänge mängitud ja kohalikku ajalehte välja antud. Nõukogude ajal kasutati hoonet tööliste ühiselamuna. Tollest ajast pärit tühjade konservikarpide virnad ja taarahunnikud sai Savisaar ostuga kaasa.

Pärast Hundisilma ostmist Edgar Olevi tänava majja enam elama ei tulnudki. Nõmmel korraldas ta mõni kord vaid töönõupidamisi ja jäi vahel ka ööseks, aga püsivalt ta seal ennast sisse ei seadnud. Lindiskandaali järel varjas ta end ajakirjanike eest nädalate kaupa pealinnast eemal mõne tuttava juures või Hundisilmal, elades seal vahel koos Viljaga, vahel üksi. Aga ka siis, kui ta laskis end 1996. aasta aprilli algul tagasi erakonna esimeheks valida ja hakkas kohalikeks valimisteks valmistuma, istus ta parteikaaslaste imestuseks isegi veel hilisõhtuti autosse ja kihutas ikka Hundisilmale, mitte Nõmmele, kus elas Vilja ja peagi juba ka Rosina.

Kui Vilja tütre Tallinna tõi, lubas Edgar Rosina sünnidokumentidesse lõpuks kirjutada lapse õige nime ja isanime. Rosina Mardi tütar Laanarust sai Rosina Edgari tütar Savisaar 1997. aastal kevadel, mõni kuu enne tema esimest koolipäeva Audentese erakoolis.

1996. aasta kevadel oli Edgar lõpuks vormistanud ka ametlikult lahutuse oma eelmisest abikaasast Liisist. Seda küll Liisi pealekäimisel, mitte omal algatusel. Edgarit formaalsused ei huvitanud, tema oleks võinud ilmselt elu lõpuni olla abielus ühe naisega, elada teisega ja lapsi teha hoopis kolmanda, neljanda ja viiendaga.

1996. aasta suvel, kui Edgar elas Hundisilmal ja Vilja enamasti Nõmmel, tekkis Viljale üle pika aja austaja. See oli üks Keskerakonna liige, Viljast kümmekond aastat noorem ärimees. Vilja käis temaga koos söömas ja vahel ka õhtuti väljas. Ehkki kõik kolm töötasid üheskoos Koplis mööblivabriku Standard peamajas, kus asus Keskerakonna kontor, ei märganud muidu nii armukade Edgar midagi. Ta oli valimiskampaaniaks uusi inimesi otsides leidnud endale uue kiindumuse, kahekordse olümpiavõitja Erika Salumäe. Vilja jaoks tal nüüd enam silmi polnud. Pärast Atlanta olümpiamänge oli Salumäe spordiga lõpparve teinud ja pürgis poliitikasse. Temast sai 1996. aasta kohalike valimiste eel Keskerakonna uus tõusev täht poliitikataevas, ja nagu noorematel naisterahvastel sel puhul tavaks, ka Edgari uus armuke.

Edgar oli Salumäega nii ametis, et ei jätnud unarusse mitte ainult Vilja, vaid isegi valimiskampaania. Alles siis, kui kurjad keeled hakkasid talle Vilja tiivaripsutustest otse kõrva sosistama, tõttas ta kiivalt oma valdusi kaitsma. Nad olid üle poole tosina aasta koos olnud, ilma et Edgar oleks kunagi abielust juttu teinud, aga nüüd hakkas ta äkki Viljale abiellumisega nagu uni peale käima.

Vilja: „Lindiskandaal mõjus meie kooselule just hästi, ehkki lühikeseks ajaks, sest siis ilmus välja Erika Salumäe. Minu mõõt sai sellega täis. Nii et kui pulmad päevakorda tõusid, siis ma ei tahtnudki väga abielluda. Samas arvati, et see on minu suur võit.”

Vilja ei tahtnud sellest algul kuuldagi. Edgari poolavalik sohielu olümpiasangariga oli teda südamepõhjani solvanud. Vähem kui aasta tagasi oli Edgar palunud Viljal ennast tema karjääri nimel ohverdada. Vilja oligi lindiskandaalis süü enda peale võtnud, riskides selleks lausa kriminaalkaristusega. Nüüd aga häbistas Edgar teda kogu rahva ees teise naisega. Pealegi näis uus austaja Vilja vastu tõsist huvi tundvat ja ta nautis noore ärimehe tähelepanu nagu trellide tagant vabanenud vang.

Mõte abiellumisest Edgariga oli Viljale nii vastumeelne, et esimene kord ei läinud ta avalduse esitamiseks kokku lepitud ajal perekonnaseisuametisse isegi kohale. Aga Edgar ei jätnud jonni. Ta viis Vilja Kopli parki jalutama ja seletas seal tundide kaupa, milline ilus elu neid koos ees ootab. Kui sellest ei piisanud, saatis ta Viljat nõusse rääkima vana parteikaardiväe, Liina Tõnissoni ja Siiri Oviiri.

Erakonna esipaari isiklikust probleemist tehti niiviisi kogu partei probleem. Vilja tundis end nagu erakonna valimiskampaania nurjaja. Lõpuks lasi ta justkui parteilist ülesannet täites end Tiina Tšatšual poolvägisi Kai Saare juurde kleidiproovi vedada ja käis ka sõrmust proovimas.

Pingsad ettevalmistused suurejooneliseks parteipulmaks ei lõpetanud Edgari kõrvalehüppeid. Salumäe kandideeris Tallinna volikogusse Lasnamäel nagu Savisaargi. Edgar loomulikult Keskerakonna esinumbrina ja Erika kohe tema järel teisena. See andis mõlemale hea põhjuse nii ööl kui päeval üheskoos „valimisasju” ajada.

Riigikogu valimiste eel, 1999. Foto Ingmar Muusikus, Scanpix Baltics

Erika: „Ta on minu isa sarnane. Me käisime koos Jaapanis ja Taanis, kus oli kaasas ka tema vanem tütar Maria. See oli üks ilusamaid aegu.

Vahest on nii, et ei pea midagi ütlema, silmad räägivad enda eest. Edgari silmad rääkisid. Meil oli tugev side.

Ta tahtis ühist tulevikku, aga tingimus oli, et enne tuleb valimiskampaania ära teha. Hakkasin protestima: kas see on siis tingimusteta armastus? Talle oli poliitika tähtsam.

Edgar oli valmis võtma minu pärast kaalust alla, lubas hakata treenima, nägin Hundisilmal ta ratast. Ta kindlasti oleks hakanudki.

Maria soovis väga, et me oleksime jäänud kokku. Ma tean, et mis ka ei juhtuks, me jääme Edgariga sõpradeks alati.”

„Erika Salumäe. Jääda ellu”, Ene Veiksaar, Tallinn, 2009, lk 150

Edgar oli üdini ebasportlik. Ainult kuulus sigar oli puudu, muidu meenutas ta kogu oma olekuga legendaarset Winston Churchilli, kes ei sallinud sporti silmaotsaski. Aga sportlikele naistele püüdis Edgar muljet avaldada just spordi kaudu. Kohati võttis tema ootamatu spordihuvi päris koomilise vormi. Ta oli Viljat varsti pärast esimesi kohtumisi Tartu suusamaratonile kutsunud. Erikale meeldimiseks asutas ta Eesti sumoliidu, mille keskus asus Rakvere lähedal Vinnis, Savisaare riigikogu valimisringkonnas.

Erikal polnud kunagi sumoga mingit pistmist olnud ja Edgaril loomulikult samuti mitte, aga 1997. aasta suvel sai temast Eesti sumoliidu president ja Erikast asepresident. Auameteid kasutati selleks, et koos rahvusvahelistel sumoüritustel käia. Ajakirjanikele seletasid asjaosalised ise, et Edgar on võtnud Erika oma hoole alla ja õpetab talle pikkadel reisidel poliitikat.

Edgar oli isegi oma pulmapäeval Salumäega „valimiskampaaniat” teinud ja Vilja teadis seda. Aga Sagadi mõisas tantsis ta „Hulkuri valsi” vapralt lõpuni ja sõitis pärast südaöist ilutulestikku koos Edgariga ka Hundisilmale pulmaööd veetma.