Читать книгу Vilja teine elu - Tiit Pruuli - Страница 7

Gaudeamus igitur

Kel aru on normis, uni on hea,

kes paranoiast lugu ei pea,

neid haarab kord hüsteeria,

hüsteeria, hüsteeria.

Selle haiget ühiskonda kirjeldava laulu kirjutasid 1980. aastate esimesel poolel Tartu psühholoogiatudengid Ivar Männamaa ja Sulev Ojap. Toonaste psühholoogiaüliõpilaste loomingus oli see aga üsna haruldane nähtus. Laulmise asemel räägiti ikka pigem Peeter Tulviste eeskujul vaimukaid ja vastalisi anekdoote või Jüri Alliku innustusel mõistujutte.

Tartu riikliku ülikooli struktuuris ajalooteaduskonna alla kuulunud psühholoogiaosakond oli nagu väike omaette saar selles suures kõrghariduse maailmas, mida juhtis kaptenisillalt endine madrus Arnold Koop. Tartu psühholoogiatudengite elu sarnanes veidi ajakirjandustudengite omaga. Mõlemad osakonnad olid pisikesed, suhteliselt vabameelsed, võimuvastalised, tugeva meie-tundega üksused, mis tihti vastandasid end ametlikule elule komsomolikomiteedes või sellistes asjalikes paikades nagu õigus- ja majandusteaduskond. Mõlema osakonna tudengite ja õppejõudude vahel oli märksa tugevam isiklik side kui teistes suurtes osakondades ja teaduskondades. Tulevasi ajakirjanikke ja psühholooge nägi pigem koos Juri Lotmaniga Vanemuise ringauditooriumis filmiklubi üritustel või Linnart Mälliga keemiahoone ringauditooriumis orientalistikaringi loenguil kui TRÜ klubi diskoõhtutel või Kaunase baaris. Kuna konkurss nendele erialadele oli noil aegadel väga suur, siis võis sissesaanute puhul tihti täheldada ka teatud mõttes kõrgendatud enesehinnangut, iseküsimus, kas selleks oli ka põhjust või mitte. Väljapaistvalt ambitsioonikad olid aga vaieldamatult mõlema eriala noored esindajad. Nii ajakirjandus- kui psühholoogiatudengid arvasid, et just nemad on üliõpilasnoorsoo akadeemiline eliit.

Vilja: „Vahuril ei olnud otsest rolli selles, et ma läksin psühholoogiat õppima, vaid pigem selles, et ma läksin just Tartu ülikooli. Ta teadis ammu, et tema läheb ajakirjandust õppima. Olime selleks ajaks Vahuriga juba nii kokku kasvanud, et minu jaoks polnud üldse võimalik, et ma ei jätka õppimist kusagil tema läheduses. Mul oli ükskõik, kuhu minna – peaasi, et Vahuriga koos.”

Vahur oli juba kooliajal teinud kaastööd pioneeriajalehele Säde ja tema siht oli selge – Juhan Peegli ajakirjandusosakonda Tartusse. Seal kohtus ta oma kursusekaaslaste, tulevaste ajakirjanike Ivar Vigla, Ulvi Fungi, Indrek Ude, Indrek Lindsalu, Anu Jõesaare, Terje Sootsi ja teistega.

Algebra

Vilja lappas sisseastujatele mõeldud teatmikku ja otsustas minna õppima psühholoogiat. Tõsi, eriala ametlik kirjeldus oli puine: „Psühholoogide tähtsaks tegevussfääriks on rahvamajanduse juhtimise probleemid. Psühholoogia eriala lõpetanud võivad töötada teaduslike töötajatena, inseneridena, laborantidena teaduslikes instituutides, psühholoogidena ministeeriumide, keskasutuste ja ettevõtete laboratooriumides ning konstrueerimisbüroodes, TTÜ laboratooriumides, gruppides teeninduses, asutuste kaadriosakonnas, töökaitse ja ohutustehnika teenistuses, töötajate erialase väljaõppe alal. Psühholooge on tööle asunud haiglatesse, kutsenõuandlatesse, koolidesse, eriinternaatkoolidesse ja mujale.” Psühholoogiakateedri stendile Tiigi tänava õppehoones oli aga noil päevil riputatud üks Eesti jalgrattakoondise ettevalmistusest kõnelev artikkel ajalehest Edasi, kus oli joon alla tõmmatud lausele: „Koondise psühholoogi ülesandeks on ka meeste masseerimine ja energiajoogi segude pudelisse panek.” Niisiis ei olnud õppima hakates tulevik kuigi selge. Aga teada oli, et psühholoogiks õppida on tore ja töö on ikka kuidagi seotud inimeste aitamisega. Seega ilus ja õilis. Samas andsid vanemate kursuste tudengid sisseastujatele nõu, et sisseastumisvestlusel ei tasu sellist triviaalsust öelda, et „mulle meeldib inimestega suhelda ja neid aidata”, sest inimeste aitamise õpetamisega kitsamas mõttes psühholoogia kui eriala TRÜ-s tõesti ei tegelenud ja eks see tegi mõnele tuskagi.

Peeter Tulviste: „Psühholoogia oli tollal puhtakujuline eliitaine, võeti vastu vähe tudengeid ja soovijate saba oli Werneri kohvikuni välja. Kui Vilja meile saabus, sai ta endale kohe ilusa ja targa inimese maine.”

Sisseastumisel 1980. aastal juhtus aga ootamatult nii, et Antsla kooli tubli vilistlane Vilja põrus eksamitel täiega. Psühholoogiasse oli arstide ja ajaloolaste kõrval väga suur konkurss, neli-viis inimest kohale. Kui Aadu Hindi „Tuulise ranna” teemal kirjutatud keskkooli lõpukirjand oli Viljal sujunud rahulikult ja edukalt, siis Vanemuise ringauditooriumis sadade teiste noortega koos kirjutades tekkis tal äkki mingi tõrge, isegi paanika. Vaatas ühele poole: usin tüdruk oli enne kirjutama hakkamist kirjandi täpse plaani teinud, nii nagu kord ette nägi. Vaatas teisele poole: kellelgi oli juba pool mustandit valmis, samal ajal kui temal polnud veel midagi paberile kantud. Siis tekkis kramp ja pingutuse tulemuseks hädine kolm. Ka bioloogia ebaõnnestus – samuti vaid kolm. Oli selge, et edasi pole mõtet pingutada, sest psühholoogiasse niikuinii sisse ei saa. Tuli kiiresti ümber orienteeruda: ühe lisaeksamiga oli võimalik asuda õppima matemaatikat – ainet, mil polnud tõmmet ega perspektiivi, kuhu kogunes aga lõpuks põnev seltskond neid, kes mujalt olid välja jäänud. Kokku sai lõbus kursus eesotsas tulevase näitleja Ahti Puuderselliga.

Vilja ei rahuldunud siiski ainult matemaatikaga. Ta oli ju endale pähe võtnud, et temast peab saama psühholoog. Nii tegi ta enamasti kõik oma sunderiala eksamid – geomeetriad, algebrad, matemaatilised analüüsid – ja arvestused maksimumi peale, aga lisaks tegi ära ka psühholoogide esimese kursuse eksamid ja arvestused.

Vilja:„Matemaatikateaduskonna dekaan Mati Kilp, kes meenutas kurbade silmadega sõbralikku koera, ei tahtnud kuuldagi, et ma lähen matemaatikateaduskonnast üle psühholoogiat õppima. Matemaatikat õppis isegi vähe inimesi. Häid tudengeid oli hoopis vähe. Ajalooteaduskonna dekaan Allan Liim ütles, et tema võtaks mind küll, aga kui Kilp ei luba, siis ta ei taha kolleegiga tülli minna. Nii olingi lõhkise küna ees.”

Peeter Tulviste oli see, kelle poole Vilja pöördus abipalvega, et ülemineku patiseisu kuidagi vahendada. Tulviste ei kiitnud seda ideed esmalt heaks. Põhjuseks eelkõige see, et ta ei tahtnud luua pretsedenti, mille kaudu avatakse raskesti ligipääsetavaile psühholoogiaõpinguile justkui tagauks mõne teise õppeaine kaudu. Vilja ei jätnud aga jonni, käis rektor Koobi kabinetiski, kus õigel ajal pisara poetas, ja peagi läks Tulviste matemaatikateaduskonna dekaani Kilbi juurde Vilja eest kostma. Ka Kilp oli lõpuks mõistlik mees, ei pannud noore neiu suurele soovile kätt ette ja teist kursust alustas Vilja juba ametlikult psühholoogiatudengina. Kursusekaaslasteks näiteks Märt Läänemets, Andres Saame, Piret Bristol, Mihkel Pärjamäe, Andres Herkel. Vanematelt kursustelt jäid silma Tõnis Arro, Tõnu Lehtsaar, Mati Sööt, Tiia Tuulmets. Veidi nooremad olid orbiidis Heiti Pakk, Ivar Männamaa, Jaan Ehlvest.

Teise kursuse algul võttis Vilja kindlakäeliselt korraldada ka teise enda jaoks olulise asja – kokkukolimise Vahuriga. Juba keskkooli viimases klassis olid nad kõigi, ka vanemate jaoks ametlik paar. Tartus elas aga Vilja esmalt ühe vene tädikese juures Peetri kiriku juures. Ent ühel ööl avastas ta seal sellised prussakad teel pliidi juurest voodi alla, et magamisest ei tulnud enam midagi välja. Vaesest, aga puhtast maakodust linna tulnud tüdruk keris linad ja teki voodi peal tihedalt enda ümber ja ootas hirmunult hommikut. Edasi elas ta õppeaasta lõpuni oma tädi juures. Tädi oli armas, aga Vahur oli veel armsam.

„Vilja oli vahepeal leidnud toakese Narva maanteel. Perenaise tingimus oli selge ja üheselt mõistetav – ei mingeid mehi. Kui muti toast kostis juba sügavat norinat, õnnestus mul mõnikord, saapad põues, ikkagi sisse hiilida.

Võib tunduda raske mõista, miks mina ei teinud midagi, ei otsinud erakat ega näinud vaeva meie ühise elu korraldamisel. Vastus on väga lihtne – ma olin poisike.”

Vahur Kersna „7 x 7”, 2011

Silmade avanemise aeg

Vahur elas filoloogide ühiselamus Rudolf Pälsoni tänaval. Vilja tahtis elada oma iseseisvat elu koos Vahuriga ja leidis neile ühise kodu sinnasamasse filoloogide-ajaloolaste ühikate ja ta enda õppehoone lähedale Hans Heidemanni tänavale kunstikooli ühiselamu katusealusesse. Ahju tuli ise puudega kütta ja talvel oli mõnikord jääkirme veeämbri peal, aga see oli ikkagi omaette elamine, oma elamine. Kütteks tassis Vahur kusagilt, enamasti vist ETV Tartu stuudio laost, puuklotse, papitükke, vineeri ja muud käepärast, pesemas käidi Pälsoni tänava ühiselamutes sõprade-sõbrannade juures.

Ei kauges kolkakülas Vaabinas ega ka oma aja kohta moodsas Antsla alevis polnud Vilja vaevanud oma pead sellega, kui raudne on see eesriie, mis eraldab meid maailmast; kas tal õnnestub kunagi välismaale minna või kas ta saab vabalt oma mõtteid avaldada. Tal olid oma Vahur, sõbrad, sport, heliplaatidelt tulev moodne muusika. Kõik olid rõõmsad, kõik oli hästi. Ei olnud maailmavalu ega vabadusvõitlust. Otseseid repressioone püüdsid kõik unustada, kulakud ja küüditamine olid terminid ajaloo hämarustest. Sõnu okupatsioon ja Eesti aeg Vilja kodus ei kasutatud. Kui Eesti-aegsest oma talust juttu oli, siis pigem jäi noist juttudest meelde see, et kuigi oli oma talu, tehti mannaputru vaid kõige väiksematele lastele, teiste jaoks oli see liigne luksus.

Kõik see, mis Eestiga tehtud on, mis toimus taludega, mis toimus haritlastega, jõudis Viljani alles Tartus õppides.

Siin oli ta ümber tudengeid ja õppejõude, kelle kriitiline meel paistis silma nii kaaslastele kui ka julgeolekutöötajaile Vanemuise mäel. Psühholoogiaosakonna üks autoriteetsemaid õppejõude Peeter Tulviste kirjutas 1980. aasta sügisel alla niinimetatud 40 loovharitlase kirjale, millega protesteeriti viisakas vormis, aga väga selgesõnaliselt venestamisilmingute vastu Eesti haridus- ja kultuurielus. Karistuseks lükati Tulviste doktorantuuri minek paar aastat edasi.

Loogika ja psühholoogia kateeder

Kogu see psühholoogia oli nõukogude võimule veidi arusaamatu asi. Stalini ajal oli see igaks juhuks kuulutatud ebateaduseks. Ja terves maailmaski oli eksperimentaal- ehk teaduslik psühholoogia tolleks hetkeks ju tegelikult vaid napilt 100 aastat vana, ent ometi oli see valguse kiirusel arenenud võrreldes Nõukogude Liidus toimunuga. 1940. aastate lõpust alates kuni 1966. aastani psühholoogiat Tartu ülikoolis eraldi erialana ei olnud. Siis avati psühholoogia osakond, kuhu algul võeti õppima vaid neid, kel oli juba omandatud mõni teine kõrgharidus. Peagi saadi võimalus vastu võtta ka statsionaarseid üliõpilasi esimesele kursusele. Selle loa kauplesid Moskvast välja peamiselt Uno Siimann ja Ülo Vooglaid. Esimeses statsionaarses lennus alustasid näiteks Jüri Allik, Mare Pork, Jaak Tamm, Aleksander Müller, Aavo Luuk jt.

Psühholoogiakateedrit juhatas töö- ja inseneripsühholoogiaga tegelenud juut Mihhail Kotik. Teda ja dotsent Kalju Toimi pidasid tudengid veidi vanaaegseteks meesteks. Kotik oli teadusesse tulnud nõukogude tegevsõjaväelasena Tartu sõjaväelennuväljalt, Toimi minevikku jäi vabatahtlik liitumine Saksa armeega. Kotik püüdis mitmetel kursustel ja ise kõneledes hoolega eesti keelt omandada ning palus, et kolleegid koosolekul eesti keeles räägiksid, aga tihti juhtus ka nii, et ta sai küll aru, et räägiti rongist ja inimesest, aga selline nüanss, kas inimene läks rongi peale või jäi rongi alla, võis professorile arusaamatuks jääda. Ent muidu oli tegu südamliku ja toreda mehega, mida näitab seegi, et ainsaks sõnaks, mida ta kindlasti eesti keeles teadis ja mille ta kirjutas igale paberile, mille ta kateedrijuhatajana pidi viseerima, oli palun. Kotiku esitatud Yerkesi-Dodsoni seadus oli tudengitele siiski üks omaette naljanumber.

Kalju Toimi pidasid paljud noored psühholoogid, kes enne Viljat Tartus õppisid ja nüüd ise õppejõud olid, vana Konstantin Ramuli kõrval, kes oli 1980. aastate alguseks aga juba manalamees, psühholoogiakateedri algusaegade parimaks spetsialistiks. Nüüdseks oli Toimi kõrval siiski terve plejaad nooremaid ja moodsamaid mehi, kes vaikselt suutsid murendada ka arusaama, justkui oleks psühholoogia välja mõeldud tootmise, mitte inimese huvides.

Kolmandat vanema põlvkonna esindajat, lapsepsühholoogiat ja pedagoogilist psühholoogiat õpetanud Aino Lunget võtsid tudengid omamoodi osakonna emana. Ja Lunge omakorda pidas kõiki üliõpilasi oma lasteks.