Читать книгу Eelsoodumus armastada. Esimene raamat - Tiit Sepa - Страница 4
1 Tiina – kõik on skisofreeniline
ОглавлениеTerve maailm on hull. Ma tean seda. Oma kolmekümne kuuest eluaastast olen juba tervelt kaheksa veetnud hooldekodus. Ma olin kakskümmend kaheksa, kui mu mees Edgar surma sai ja mina hulluks läksin, keerasin täitsa ära. Hulkusin alasti tänavatel, kuni mind kinni võeti ja Viljandisse Jämejalga viidi. Arstid arvasid, et minust ei saagi enam asja. Ennegi on selliseid juhuseid olnud: noor naine, depressioon ja peotäis rahusteid viinaga. Hüvasti maailm ja hüvasti elu! Midagi ei ole ega ka tule enam. Esimese kuu olin suurema osa ajast hullusärgis. Kaotasin kõik: kodu, elu, vanemad ja sõbrad. Jäin üksinda siia maailma. Ma olin parandamatu hull, kellega keegi ei tahtnud tegemist teha.
Ma ei tea, kas teid üldse see huvitabki, aga ma võtan vahepeal ühe sigareti. Olen oma märkmeid üles kirjutanud, aga Heino sai need kätte ja luges teistele hoolealustele ette. Kõik naersid mu sõnade ja tunnete üle. Isegi need, kes midagi aru ei saanud. Siis võttis sanitar Urve mu kaustiku oma kätte, luges läbi ja andis tagasi. Pooled lehed, kus ma hooldekodu elust olin kirjutanud, olid välja tõmmatud. Minu tunded ja mõtted olid alles. Ka Temast. Ma olin õnnelik, et oli Tema. TEMA! Kaustik oli jäänud väga õhukeseks, kuid tänu sellegi eest. Peitsin klade ära ja nüüd olen seda ainult endale lugenud. Vahel mõne rea ka juurde kirjutanud. Ma ei ütle kellelegi, kus kaustik on. Isegi teile mitte. Voh!
Olen Tiina Räkk. Minu pikkus on meeter kuuskümmend kaks. Kaalun natukene üle viiekümne kilo. Vist viiskümmend kolm. Mul on hallid silmad ja ka juustes on mõned hallid karvad. Muidu on need pruunid ja kui pesta saan, siis ka ilusad. Mul on väikesed rinnad ja ilus keha. Ma tean seda. Tahaksin küll suurem olla, sest siis saaksin Heinole vastu hakata, aga midagi pole teha – selliseks olen ma juba loodud. Pean kannatama. Naise elu on juba niisugune.
Nüüd olen siis Kernu hooldekodus. Tegelikult ei tea peale hoolealuste ja hooldajate keegi, milline on elu hooldekodus. Arvatakse, et hullukeste ja saamatute eest hoolitsetakse, neid ravitakse ja pannakse õhtul magama. Arvatakse, et elu on ilus ja mugav, kuid tegelikkuses on enamik asju hoopis vastupidi. Keegi ei nunnuta sind siin. Kui vastu hakkad, antakse vastu vahtimist. Peksa võid saada ka teiste hullude käest, kui sa neile ei meeldi või ka lihtsalt niisama, kui keegi märatsema hakkab ja sa jalgu jääd, taipamata õigel ajal putket teha. Eriti mina, sest olen nii kõhn ja nõrk. Keegi ei võta sinu jutte tõsiselt, sest oled ju hull. Kui kisa tõstad, siis lüüakse sind kartserisse. Meil on korralik, eeskirjadele vastav kartser, kus on voodi ja aken. Aga on veel väike pime putka keldris, kus pole midagi peale nelja seina. Seal on külm ja rõske. Lösutad põrandal ja ootad surma. Vahest kaks... teinekord kolm päeva. Isegi süüa unustatakse sulle anda. Ainult vett. Minagi olen paar korda sinna sattunud. Õnneks oli meil siis tööl pikka kasvu ja kõhn Mari. Tema tuli mind õhtul vaatama ja lükkas mulle ukse alt sisse mõned võileivad. Tema hoolis inimestest. Ta oskas neid armastada. Aga võib-olla ka mitte, sest miks ta muidu plaanis meilt töölt lahkuda. Hullud nutsid, kui kuulsid, et tal on kavas ära minna. Nad olid temasse kiindunud. Mitte ainult mehed. Kõik.
Ma olin kartseris. Kolm päeva. Haisesin ja läkastasin oma pasast. Kui viimaks sanitar Urve tuli, et mind välja lasta, kargasin talle lihtsalt kallale. Meeleheitest. Mõttetu on kallale karata sajakilosele naisele, kelle üks käsivars annab välja minu kahe jala mõõdu, aga ma ei suutnud ennast talitseda. Olen ju ikkagi hull. Hammustasin teda ja tundsin, kuidas tema tugev rusikas mu näol maandus. Naine, kes on kakskümmend aastat hullumajas tööl olnud, oskab nendega ka kakelda. Ta lööb nii nagu vaja. Lendasin nurka. Lõin pea vastu seina ja vajusin põrandale. Hakkasin nutma. Ninast voolas verd ja silmade ees tiirlesid rõngad. Urve astus mu juurde. Ma olin nii vihane, et hammustasin teda jalast. Kõrgemalt ei ulatanud. See oli ka viimane hetk, mida ma mäletasin. Edasi oli pimedus. Naine oli mulle teise jalaga rindkeresse löönud. Kaks ribi olid katki.
Mari istus mu kõrval ja vaatas mind tõsiselt, kui uuesti silmad avasin.
Miks ma küll silmad lahti tegin? Kas need polekski võinud jääda suletuks? Igaveseks. Mingi nimetu haud kusagil Kernu kalmistul ja varsti oleks ma unustusse vajunud. Aga ei, ma ärkasin.
„Urve lasti töölt lahti,” ütles ta.
Noogutasin ja libistasin käega mööda tekiserva. Tekk oli valge ja lausa kiiskas päikese käes, mis aknast sisse paistis. Liiga valge minu jaoks. Ma tahtsin võtta kinni Mari pehmest käest, kuid ei ulatunud. Ta haaras ise mu sõrmed oma pihku. Ta käsi oli soe ja pehme. Nii armas naine. Soe nagu kevad, mis õues õilmitses. Ilm oli ilus ja linnud laulsid. Elu võinuks kaunis olla, kui need külmad seinad poleks ainult nii vastikult üksluised olnud.
„Kuidas sa ennast tunned?” küsis Mari. Tema sügavpruunid silmad olid nukrad, kuid südamlikud.
„Ei kuidagi,” vastasin.
Tundsin, et Mari pöial mudis mu rannet.
„Tead, Tiina, ma olen tahtnud sinult juba ammu küsida. Sinu perekonnanimi on Räkk. Kas sa tunned meest nimega Erik Räkk?” päris ta.
„Jah, tunnen,” pomisesin paistes suu tõttu vaevaliselt. „Ta oli minu esimene mees. Ma olin Erikuga abielus ja jätsin endale tema nime. Me olime vaid lühikest aega abielus ja siis lahutasime ära. See oli ammu, vist juba kaheksateist aastat tagasi. Siis peeti mind veel normaalseks.” Ma naeratasin. Valus oli. Ai!
Mari langetas silmad, ta nägu muutus kuidagi teistsuguseks.
„Mis on, Mari?” ehmatasin.
Ta ei vastanud, tõstis vaid pilgu ja vaatas aknast välja. Nägin, et Mari tumedates silmades olid suured pisarad.
„Ütle siis ometi, mis on,” palusin hädiselt. Ma ei tahtnud, et ta nutab. Tema, kes minust natukenegi hoolis. Tõi võileibu ja andis vahel salaja mulle paki sigarette. Oma raha eest! Suitsu saime üldse neli sigaretti päevas. NELI SIGARETTI! Lolliks võib minna. Pidev suitsunälg ajas hoolelaused päris segaseks. Mõni kukkus isegi märatsema. Kõik konid korjati kiiresti ära ja keerati neist plärusid. Kui keegi külla tuli, oli esimene küsimus „Kas sa suitsu tõid?”.
Sigarette varastati teiste tagant ja üritati isegi meditsiiniõe kabinetist röövida. Vargused lõppesid alati kartseris. See, et mittesuitsetajast Mari mulle sigarette tõi, oli ime. Kuidas ta selle peale tuli?
„Ma ei tahaks sellest rääkida, aga minu arust on parem, kui sa tead. Ka mina tunnen Erikut. Ma elasin temaga poolteist aastat koos. Võib-olla oleksin siiani elanud, kui ta poleks endale teist naist vaadanud ja temaga last saanud. Ma armastasin teda ja me olime kõik kolmekesi koos. Saad sa aru – kõik kolmekesi!” Mari hääletoon kerkis hetkeks, siis muutus jälle tasasemaks. Ta sügas teise käega nina ja pigistas mu sõrmi. Kiiresti kuivatas ta pisarad silmist. „Aga olgu. Mis sellest ikka. Kõik on möödas. Elu on selline. Vähemalt meie jaoks.”
„Kuidas... kolmekesi? Elasite või?” pomisesin imestunult.
„Mitte ainult,” nohises Mari kurvalt. „Aga minul polnud õnne rasedaks jääda. Hoopis see teine naine.”
„Sul on ju praegu mees. Ahti vist,” sõnasin.
„Ahti jah.” Mari pani mu käe tekile ja tõusis. „Ta on lihtsalt mees, temas pole midagi erilist, ainult mees.”
Mari läks palatiukse juurde, tema valge kittel oli puhas ja lausa säras. Temast kandus minuni kummalist rahu. Nagu ingel või vaim. Kuidas sai Erik sellise naise maha jätta? Ta on lollakas, olin kindel. Sellist naist nagu Mari tuleb kogu südamest armastada ja hoida. Mitte nii nagu minusugust pooldebiilikut. Aga ma ei usu Marit. Võimatu, et tema Erikuga elas. See oli mõni teine Erik. Kohe kindlasti teine. Me mõlemad eksime, sest inimesed on ekslikud ja armukadedad.
„Parane hästi. Ma tulen sind õhtul uuesti vaatama,” soovis ta ja läks.
Erik oli kunagi ammu mu mees olnud. Enne Edgarit. Enne Edgarit oli veel Henno ja siis oli Edgar. Oli vist nii? Jah, aga Erik... Erik oli Erik. Ta elab praegu kusagil Märjamaal. Kolmkümmend kilomeetrit siit. Polegi nii palju. Tahaksin temast rohkem teada, pean Mari käest küsima. Aga enam ei ole Mari nii armas, sest temagi tunneb Erikut, on temaga maganud, seksinud... Mis ta sellega mõtles, et nad kahekesi armastasid teda? Mõlemad või? Kõik koos! Uskumatu.
Mina olin Erikuga. Siis tulid teised, aga Erik jäi. Igaveseks. Nagu ka Edgar. Teine mees mu elus, keda olin kogu südamest armastanud. Siiski polnud ta Erik, temas polnud seda sära, mis mind Erikus lummas ja lummab siiani.
Kaks nädalat pidin ma voodis lamama. Heino tõi mulle tulpe. Mõnikord oskab ta päris kena olla. Siis, kui ei löö ega taha vägistada. Oli kusagilt Haibast varastanud. Vahel pääses ta jalutama, kuid ta tuli alati tagasi, sest polnud ju kusagile minna.
Juba oli käes maikuu algus. Just tulpide õitsemise aeg. Väljas on ilus, aga mina pean siin olema. Elu on ebaõiglane. Minult on kõik ära võetud: kodu, perekond, laps ja elu. Ma olen tunnistatud vastutusvõimetuks ja pean kuni elupäevade lõpuni hooldekodus virelema. Siin pean ma vananema ja kannatama Heino vägistamist, kelle arvates olen mina tema naine. Üldse on hulludel väga arenenud sugutung. Intiimsed kohtumised toimuvad kõikvõimalikes kohtades. Ei lööda risti ette ka seitsmekümne aastaste mutikeste ees ja need on pärast isegi õnnelikud. Hooldekodu salanurgad on alatasa miilustajaid täis ja sanitarid ajavad neid sealt laiali.
Heino on suur ja tugev ja teistele ta mind ei anna. Ta kaitseb mind teiste meeste eest. Aksel tahtis mind ükskord hoovi tõmmata, aga Heino lõi talle kuklasse, mees kaotas teadvuse ja Aksel jättis mu rahule. Heino on üldse julm. Ta võib täitsa heast peast raevu minna ja siis kardavad teda kõik. Mari hoiatas juba teda, et kui ta vägivallatsemist ei lõpeta, on tema edasine saatus seotud Jämejala raskete hullude osakonnaga. Keldris ja ketis nagu hull peni. Aga Kernust Heino ära minna ei taha, sest siin olen mina, tema ainuke ja tõeline armastus selles elus. Vähemalt nii tema enda arvates. Tegelikult ma ei teagi, miks Heino üldse hooldekodus on. Tema õige koht oleks vanglas. Ükskord rääkis ta, et on kolm inimest tapnud. Ta tegi mendid lolliks ja nii saigi siia. Mendid on ju tohlakad, kes elust midagi ei taipa. Värdjakari, ütles Heino. Alguses oli ta olnud tollal Leningradi vanglataolises hullumajas, kuid sellest ei taha ta rääkida. Siis läheb Heino tigedaks ja hakkab põhjuseta karjuma. Enne kui ta siia maabus oli ta mitmes vanglas ja hooldekodus tilbendanud. Tema elu on olnud nagu mustlase särk ja juudi unenägu, ütleb ta ise, või oli see nüüd vastupidi.
Heino oli minu jaoks sigarette luninud ja me suitsetasime. Maie sai pahaseks ja käskis Heinol ära minna, sest siseruumides ei lubatud suitsetada. Sanitar säutsus tükk aega mu kallal ja tegi siis süsti. Ta ütles, et see aitab mul kiiremini paraneda, aga tegelikult viis mind peaaegu koomataolisse unne. Kaks päeva sain üksnes läbi hämu aru, mis mu ümber toimus. Kahjuks olid ka Maril vabad päevad ja ta ei teadnud, mida minuga tehti. Öösel tajusin, et olin mingil ajal paljas ja nägin Heino habetunud nägu, aga ma ei tundnud midagi. Ahmisin ainult õhku ja vajusin jälle teadmatusse. Hommikul valutasid mul mõlemad rinnad. Mees oli neid korralikult muljunud. Isegi nibud tulitasid.
Mari tegi mulle süsti ja mu pea muutus selgemaks.
„Te võite niimoodi inimese ära tappa!” karjus ta teisele õele ja kahele sanitarile, keda nägin uksel seismas. Nood vaikisid ehmunult. „Igatahes nii ma seda asja ei jäta!” kisas Mari. „Te uimastate inimese selleks ajaks, kui kontrollid tulevad, et ta ei saaks rääkida ega teie peale kaevata. See on alatu. Ma ütlen veel kord: kui selles hullumajas üldse kedagi normaalset on, siis võib see olla Tiina Räkk. Ma helistan sotsiaalministeeriumisse ja teie hakake endale uut töökohta vaatama.”
Mina olin ikka veel uimane ja väsinud. Tahtsin tõusta, kuid kukkusin voodite vahele. Mari aitas mind püsti ja talutas välja. Ta viis mu mõisa ette pingile istuma ja kattis mu jalad hommikumantliga kinni. Tundsin, kuidas soe päike näkku paistis ja naeratasin. Hea oli. Puhus soe tuul.
Mari poetas mulle pihku paki sigarette ja välgumihkli. Tänasin teda ja tundsin, kuidas naine mul käega üle juuste tõmbas. See oli nii armas. Kuidagi emalik. Oma emast ei taha ma midagi teada. Tema pärast ma siia sattusingi. Ma oleksin vabalt võinud kodus invaliidina elada, aga ema arvas, et mulle on ikkagi vaja meditsiinilist järelevalvet. Koos mu õega ajaski ta asja nii kaugele, et... Ühesõnaga – olgu muld talle kerge, sest juba viis aastat tagasi läks ta looja karja. Minu elus ei muutnud see midagi. Tervelt kaheksa aastat pole mind keegi vaatamas käinud. Mitte ainuski hing, isegi mu tütar Leili mitte. Mitte keegi. Ja siis tunnedki ühel hetkel, et oled kogu maailma peale vihane. Vihkad kõiki ja kõike. Sa tahaksid sülitada näkku nii meestele, naistele, lastele ja üldse kogu maailmale, sest sul pole midagi. Sa oled eikeegi. Sind polegi olemas. Ainult ühik arstide dokumentides ja vana hooldekodu hallitanud seinte vahel. Iga päev saad ettenähtud korrad oma lobi ja neli sigaretti päevas ning talud tuimalt hoolealuste omavahelist vägivalda ja Heinot, kes vägistab, kui vaid tuju tuleb. Võib-olla teeksid seda ka teised, nagu juhtus ühe kahekümneaastase tüdrukuga, kellel on keha kohta liiga suur pea ja töntsakad jalad. Neiu on nii loll, et ei saagi tegelikult aru, mis temaga toimub. Ta itsitab tobedalt ja laseb endaga teha, mida tahetakse. Hulludel meestel on neid soove aga palju.
Ma vihkan neid suuresilmalisi blondiine, kes mulle televiisorist vastu vaatavad, meestega koketeerivad ja siis oma lokke hõljutavad. Ma tahaksin lüüa neile jalaga keset nägemist ja segi pöörata nende ilusa näolapi, nii et veri tilguks ja nina asemel haigutaks ainult süfiliitiku mädane auk, et nende silmad oleksid paistes ja sinised nagu minul, kui ma ükskord Heinole vastu hakkasin ja ta mulle rusikaga vastu nina lõi. Tookord ei näinud ma kaks päeva midagi, sest laud olid kinni paistetanud. Valu oli meeletu ja ma olin hullumas. Nutsin ja ägasin ja pidasin plaani hooldekodust põgeneda. Ma kinnitasin arstile, et mu mõistus on korras ja nüüd saaksin ka iseseisvalt oma eluga hakkama, võiksin minna kusagile tööle ja hankida eluaseme. Hakata peale nullist, sest peale kange tahtmise polnud mul ju midagi, kuid arst ei kuulanud mind. Ta vangutas uskumatult pead ja oli veendunud, et pidevalt hullude keskkonnas olles, ei saa mu mõistus mitte paremuse poole pöörduda, pigem vastupidi. Ja kaevata polnud kellelegi. Keegi ei tahtnud isegi kuulda sellest, et olin hakanud depressioonist üle saama ja mu elujõu oli taastumas. Ravimid olin pikemat aega välja sülitanud, kuid pidin teesklema, et olen ikka pidevalt „tongi” all nagu teisedki skisod. Pidin edasi olema tundetu ja pooluimane. Mari oli toonud mulle ajalehti ja raamatuid ning ma lugesin neid. Ma ihkasin vabaneda mälestustest, unustada mehed, keda olin kunagi armastanud, isegi oma tütre tahtsin mälust kustutada. Mul polnud kedagi, kes oleks mind toetanud. Ka Mari ei saanud mind selles suhtes aidata, sest kui oled kord parandamatuks hulluks tembeldatud, siis jäid vastutusvõimetuks terveks eluks
Ma uinusin ja magasin vist kaua. Maie äratas mind. Ta oli hoopis teistsugune kui enne. Küsis, kas ma süüa tahan, aga ma ütlesin, et vist mitte. Siis avastasin, et sigaretipakk, mille Mari oli mulle andnud, oli ära varastatud. Seda lihtsalt polnud. Minu magamise ajal oli keegi hoolealustest pakile küüned taha ajanud. Vargus oli siin nii tavaline, kui sul endal midagi polnud. Ma puhkesin nutma.
„Mis juhtus?” küsis Maie.
Ma rääkisin talle oma õnnetusest. Maie viis mind õde-perenaise tuppa, kus hoiti hullukeste riidevarusid, voodipesu ja ka sigarette ning andis mulle omal vastutusel täiesti uue paki asemele. Seega võitsin veel kaks sigaretti, mis olin enne Mari antud pakist ära suitsetanud.
Kaks päeva hiljem istusin koos Mariga tema tööruumis, kus ta hoolealustega käsitööd tegi ja nende tegevust juhendas. Täna olin endast väljas, kuid ma ei tohtinud seda näidata. Isegi Marile mitte, kuigi usaldasin teda kõige rohkem. Õnneks olime ainult kahekesi.
„Ma lähen siit töölt ära,” kostis Mari.
„Miks?” Ma võpatasin ja vaatasin talle otsa. Olime ikkagi ühe mehe naised ja seega mingil määral lähedased.
„Ahti...” pomises Mari ja vaatas ukse poole. Koridorist kostis kõnekõminat.
„Mis Ahti?” ei saanud ma aru.
„Ta petab mind. Müün korteri Haibas maha ja kolin minema. Ma ei suuda enam siin olla. Tahan ära,” rääkis naine tundetult.
„Kuhu sa lähed?”
Mari mõtles natuke. Ta sügavpruunid silmad sädelesid salapäraselt. Aga võib-olla oli ta tõepoolest haldjas? Räägitakse ju, et inimeste keskel pidi haldjaid ja ingleid elama. Ma polnud neid kunagi elus veel kohanud, kuid kas Mari ei võiks neist minu elus esimene olla. Ta ju aitas mind.
„Esialgu tagasi Tallinnasse ja siis vist Tartusse,” vastas ta. „Tahan tegelda lastega. Olen ikkagi õpetaja haridusega.”
„Ah nii,” ühmasin ja langetasin pea. Pisar tuli silma. „Mina tahan ka...” hakkasin rääkima, ent vakatasin poolelt lauselt.
„Tahad ka ära minna,” lõpetas Mari.
Noogutasin. Muidugi tahan. Ma ei suuda enam siin elada. Eriti pärast kõike seda.
„Kuhu, sa rumaluke, lähed? Sul pole ju kohta sellel maamunal. Isegi minul pole. Me kõik oleme igavesed hulkurid. Elasime mõlemad koos ühe ja sama mehega. Mis sellest, et erinevatel aegadel, aga ikkagi. Ja kujuta ette, et elu võis meid mingil hetkel kokku viia. Seda poleks tarvitsenud üldse juhtuda, aga juhtus. Varsti olen ka mina kodutu ja hakkan kõike algusest. Millest sina alustad? Sul pole raha ega kohta, kus elada. Mõtle enne,” sõnas Mari.
„Ma lähen,” kuulutasin kindlameelselt.
„Millal?”
„Juba homme,” ütlesin.
„Kuhu?”
Vaatasin naise tumedatesse silmadesse. Ta oli täiesti tõsine ega naernud üldsegi minu üle.
„Ära pahanda, aga seda ma sulle ei ütle. Ma lihtsalt kaon, sest mind ei ole olemas,” sosistasin.
„Ma ei pahandagi,” kinnitas Mari. Ta koukis laua alt oma käekoti ja sobras seal. Ta mõtles hetke ja tuhnis edasi. Varsti võttis ta välja mõne rahapaberi ja pani need lauale.
„Võta,” sõnas ta. „Peida ära. Võib-olla on sul sellest seni abi, kuni sa tahad tagasi tulla, või leiad endale koha, kus elada saad. Kuid pea meeles, et sa jääd kogu eluks tagaotsitavaks. Ma saan sulle hommikul tuua dokumendi ka, kuid sellest sul abi pole, sest siit põgenedes satud sa tagaotsitavate registrisse ja iga politseinik, kellele sa oma ID-kaarti näitad, võtab su kohe kinni.
Toauks paugatas ja ma võpatasin. Maie vaatas sisse ja küsis:
„Mari, kas sa pole Heinot kohanud? Ta läks Kernusse ega ole siiani tagasi tulnud. Kardan, et ta pani jooksu. Sellest mehest võib kõike oodata.”
„Ei ole näinud,” vastas Mari.
„Aga sina, Tiina. Sehkendasite ju kahekesi ringi. Kas sina ei tea, kus ta on?” uuris Maie edasi.
„Ei tea,” suutsin vaevu üle huulte pressida. Tundsin, kuidas mu keha kattus külma higiga. Tajusin endal Mari terast pilku ja oleksin tahtnud surra.
„Tõesti või?” usutles Maie.
„Ei tea,” valetasin, sest tegelikult ma ju teadsin, kus Heino oli. Õigemini see, mis... Hakkasin nutma.
„Ära siis nuta,” lohutas Maie. „Küll ta välja ilmub,” arvas naine ja sulges ukse.
Ma vajusin longu. Mari võttis mu mõlemad väikesed käed oma soojade pihkude vahele, laskus põlvili mu tooli ette ja tõstis pea. Ma ei suutnud isegi imestust tunda selle üle, et meditsiiniõde mu ees palvetas. Olin nii läbi.
„Ütle, Tiina, kus Heino tegelikult on,” uuris Mari.
Mu kõri tõmbus krampi ja ma ei saanud sõnagi suust. Mari tõi õdede toast süstla ja tegi mulle rahustava süsti. Umbes kümme minutit hiljem kramp kadus ja ma suutsin sosistada. Mari kordas oma küsimust. Ta vist aimas mu saladust.
„Heinot,” alustasin. „Heinot ei ole enam.” Ma mõtlesin pingsalt, kuidas Marile seda kõike jutustada. Parem ausalt. Kui ta mulle juba põgenemiseks raha andis, siis vist võib teda usaldada. „Heino... Me läksime jalutama. Niisama. Lihtsalt. Ma ei tohtinud talle vastu hakata, sest ta oleks mind löönud. Ma ei taha, et mind löödaks. Heino on mind peksnud läbi märja rätiku. Keegi pole sellest teadnud. Ka täna oli tal rätik kaasas. Ta ütles, et tahab minuga koos päikest võtta, aga ma teadsin, et ta teeb selle jões märjaks ja hakkab mind peksma. Siis ma läksingi. Heino viis mind metsa. Kaugele. Kusagile sinna tahapoole. Istusime rätikule ja vaatasime loodust. Heino...” Katkestasin jutu.
„Ja Heino,” õhutas Mari mind tagant.
Hingasin sügavalt sisse.
„Heino, nagu ikka,” sosistasin.
„Tahtis sind jälle vägistada,” pakkus Mari, sest ta ju mõistis, et meie vägivaldset, minule vastumeelset vahekorda ei saanud nimetada intiimseks mehe-naise vaheliseks läheduseks. Selles jõhkruses polnud midagi ilusat ja sellist, mida oleks saanud armastuseks nimetada. Oli ainult valu ja pidev ootus, millal mees omadega valmis saab ja mu pealt ära tuleb. Ma ei tea miks, aga ma polnud kunagi kartnud, et võin rasedaks jääda. Ma olin alati kindel, et vähemalt mina ei rasestu aktist, mis mulle nii ebameeldiv on. Ja täna olin ma täielikku tülgastust tundnud. Ma ei tahtnud isegi meest enda sisse. Ma ei suutnud näha tema indlevat nägu ja tunda... Ma ei suutnud taluda tema räigeid pigistusi ja seda, kuidas ta mulle haiget teeb. Tema armastus oli vägivaldne. Ta oli mulle ikka ja jälle korranud, et kõik naised tahavad, et neid vahel pekstakse. Isegi vene vanasõna olevat selline: kui lööb, siis armastab.
Kui ta oli Venemaal olnud, siis olid naised ikka soovinud, et neid seksi ajal ka taotakse. Aga mina ju ei taha. Ma olen eestlane, mitte venelane. Kuidas Heino sellest aru ei saa? Ja ma võitlesin vastu. Kogu oma hapra jõuga. Palusin ja anusin, et ta vähemalt täna seda ei teeks ja oleks minuga lihtsalt niisama sellel ilusal ja päikeselisel päeval. Kusagil kaugel metsa-aasal, mis kollendab nurmenukkudest.
Heino tõmbas rätiku ja näitas mulle triibulist linikut tähendusrikkalt. Tahtsin jooksu panna ja põgeneda. Eemale ja kaugemale siit. Eemale kõigest, aga Heino lõi mind jalust maha ja hüppas mu peale. Ta vastik karvane nägu laskus lähemale ja mees sisistas:
„Ütle mulle, et sa oled lits. Ütle, et oled. Kõik naised on litsid. Sina samuti. Sa oled suur hoor, mis sellest, et oled ise nii väike. Sa oled... Ütle, raisk!” röögatas ta ja lõi mulle lahtise käega vastu nägu.
„Ma olen lits!” kiljusin. „Ma olen suur lits!”
„Õige.” Heino naeris ja hakkas mu pükse jalast kiskuma. Ma hingeldasin ja palusin, kuigi sain isegi aru, et see oli mõttetu. Naine, kes on ennast lasknud juba mehel nii palju kordi rüvetada, ei vääri tema silmis enam mingit austust.
Mu kätte sattus oksatükk. Selline terav ja käepärane. Siis ma isegi ei mõelnud midagi. Lihtsalt lõin – otse ja sirgelt – Heinole näkku ja ta karjatas. Heino haaras kätega oksast, mis oli sisse läinud tema vasakust silmast ja aina röökis. Tema käte ja sõrmede vahelt purskus veri. Ma ei suutnud seda vaadata. Roomasin eemale ja tõusin püsti. Panin jooksu. Ma ei vaadanud isegi tagasi. Alles Ruila teele jõudes peatusin. Istusin kraavipervele ja hingeldasin. Ma polnud isegi väsinud. Imelikul kombel olin ma õnnelik. Tundsin endas voogamas elujõudu ja mõtlesin, kas sellepärast mõrtsukad tapavadki, et nad saavad mõrvadest uut elujõudu? Mina tapsin aga selle, keda vihkasin.
Ma olin seal päris kaua istunud. Lõpuks kogusin julgust ja otsustasin sinna tagasi minna. Tahtsin näha, mis Heinost oli saanud. Metsas kartsin, et Heino võib kusagilt puu tagant välja hüpata ja mind maha lüüa. Ma ei kartnud surma, aga ma kartsin valu, mida ta mulle enne surma teeb. Heino lamas ikka metsalagendikul. Päike oli juba puude taha keeranud ja mees lebas varjus. Astusin ta juurde. Heino oli kägaras nagu loode. Ma sain aru, et ta oli surnud. Tonksasin teda, kuid ta ei liigutanud. Tonksasin veel kord ja minu ehmatuseks vajus ta selili. Oksa oli ta suutnud oma silmast välja kiskuda ja nüüd haigutas seal tühi verine auk. Teravik oli tabanud mehe aju.
Ma mõtlesin, mida teha. Nii ei saanud ma teda jätta. Läksin kaugemale metsa ja leidsin juhuslikult sammaldunud augu. Kiskusin sambla ära ja kaevasin seda oksaga sügavamaks. Mu käed olid mullased ja katki. Viimaks sain valmis. Läksin tagasi Heino juurde ja lohistasin teda augu poole. Ta oli raske. Vedasin teda rätikul, millega ta mind peksis. Sellest rätikust sai ka talle surilina. Veeretasin Heino auku, katsin ta näo ja ülakeha rätikuga ja lükkasin mulla uuesti peale. Pärast ladusin sambla tagasi ja panin lisaks mõned oksad. Keegi poleks aru saanud, et siia on keegi maetud. Ka lohistamise jäljed silusin ära. Aasal oli palju verd, kuid ma loodan, et vihm uhub selle ära.
Mari vangutas pead. Ta kõõksatas paar korda ja kogus ennast.
„Pane mind nüüd kartsa ja kutsu politsei,” pakkusin rahulikult. Ma olin kindel, et ma ei pääse karistusest.
Mari ohkas ja tõusis ning kõndis toas edasi-tagasi. Viimaks seisatas ta akna juures.
„Kas sa tõesti said kõige sellega üksi hakkama?” küsis ta ja keeras ennast minu poole.
„Sain,” kinnitasin.
„Politseid ma ei kutsu. Teeme nii, et mina ei tea sellest loost midagi. Kõik jääb sinu südametunnistusele. Sa pole mulle midagi rääkinud,” teatas Mari.
Loomulikult olin ma kohe temaga nõus.
„Raha peida ära,” käskis Mari, „ja pese käed korralikult puhtaks. Hommikul vaatame, mis edasi saab.”
Tahtsin ära minna, kuid üks küsimus kummitas mul veel keelel.
„Mari, kas sul oli temaga hea olla?” pärisin vaikselt.
„Kellega?”
„ERIKUGA.“
„Mis see sinu asi on?!” kähvas Mari.
„Anna andeks,” palusin alandlikult ja läksin uksest välja.
„Oota!” hõikas Mari. „Tule tagasi!”
Avasin uuesti ukse.
„Istu siia.” Mari osutas käega toolile. Ise võttis ta istet teisel toolil minu vastas ja toetas küünarnukid lauale.
„Jah. Mul oli temaga hea olla. Isegi väga. Aga nüüd ma põlgan teda. Poleks isegi põhjust, aga ma... Kuidas seda nüüd öelda – ma tunnen põlastust ja ühtlasi kadedusvalu. Tegelikult ei tea ma isegi enam, mida tunnen. Mõnes inimeses lihtsalt on midagi sellist, mida sa ei suuda kunagi unustada. Isegi kui elad kellegi teisega. Temal on oma elu ja minul oma.” Mari jutt oli kogelev ja katkendlik.
See oli unetu öö. Ma kartsin.