Читать книгу Eelsoodumus armastada. Esimene raamat - Tiit Sepa - Страница 5

Ka Mari ei maganud. Ta peitis minu jaoks natukene toitu ja riideid metsa. Hommikul helistas ta mulle hooldekodusse. Mind kutsuti telefonile ja Mari juhatas, kust asju otsida. Koht oli mulle hästi teada. Pärast hommikusööki küsisin luba Kernu minna ja tegin ka selle­kohase avalduse. Mulle anti luba. Võtnud kaasa ainukese asja, mida enda omaks pidasin – kaustiku –, läksin ja otsisin üles musta spordikoti. Seal oli minu ID-kaart, veel natukene raha, toitu ja riideid. Kirjas soovitas Mari mul seljas olevad riided uute vastu vahetada niipea, kui olen jõudnud hooldekodust küllalt kaugele. Kotis oli ka juuksevärvituub. Samuti andis ta mulle nõu välimust muuta. Küljetaskust leidsin paki sigarette ja meigikarbi koos peegliga. Tänu Marile olin nüüd kõige vajalikuga varustatud. Kokku oli Mari andnud mulle üle tuhande krooni ja hulga hädatarvilikke asju. Miks ta oli seda kõike teinud? Ta oleks võinud minust politseile teatada, arutlesin mööda teed edasi astudes. Jõudsin Kernu rahvamaja bussipeatusse ja jäin ootama. Kella poole kümnene Tallinna buss pidi peagi tulema. Ma ei teadnud isegi, miks ma Tallinnasse otsustasin minna. Võib-olla tahtsin oma tütre üles otsida. Minu teada pidi ta kusagil Nõmmel elama. Tütar oli juba üheksateistkümneaastane. Ükski minu meestest, kellega olin elanud, ei teadnud mu tütrest Leilist. Ma oli alles seitseteist, kui lapse sünnitasin. Laps oli... ma ei taha sellest rääkida. Tema isa oli minu tollase sõbranna mees, kes vindisena koju tuli, kui mina sõbrannal külas olin. Ainult see üks kord. Isegi sõbranna ei teadnud, et tema mees oli mu lapse isa. Peagi sain aru, et olen rase, ega osanud midagi ette võtta. Lihtsalt ootasin. Lõpuks taipas ema, et minuga pole asjad korras – laps pisut ümaraks läinud. Ja siis sündis laps. Salaja ja vargsi. Keegi peale mu ema ei teadnud ja tema mu lapse ära võttiski. Leilit kasvatasid võõrad inimesed, mina olin oma last vaid korra pärast ta ilmaletoomist näinud. Võib-olla mu tütar ei teadnudki, et tema päris ema on hoopis keegi teine.

Tänu Marile olin ma tema praeguse elukoha ja nime teada saanud. Mõtlesin lihtsalt sealt mööda minna ja vaadata. Äkki näen teda. Ma olen nii palju aastaid pidanud elama teadmisega, et mul on laps, keda ma pole kunagi saanud omaks nimetada. Aga ta oli ju minu ihus kasvanud ja mina olin ta siia ilma sünnitanud.

Bussi ei tulnud ikka veel. Ma olin juba üsna närviline, kuid surusin hirmuvärinad alla ja ootasin edasi. Suitsetasin ja viskasin sigareti sõidu­teele. Korraga tundsin ennast vaba ja isegi õnnelikuna. Ma võisin minna, kuhu vaid hing ihkas. Enam polnud Heino peksmist ja teiste hullude mõnitamist. Ma ei pidanud alluma Maie ja Enely korraldustele, kui need vinguva häälega kartuleid koorima või porgandeid ja kapsast hakkima kamandasid. Ma ei pidanud rohte peitma ja neid salaja välja sülitama. Ma ei pidanud kartma aminasiini süsti, mida mulle tehti, kui kontrollid tulid. Enam polnud mul vaja neelata rahusteid, mis oli aastatega minust peaaegu narkomaani teinud. Kui ma olin paar aastat tagasi hakanud neid välja sülitama, olin esimesed kuud tõelises narkopohmellis olnud. Ma visklesin krampides ja keegi ei mõistnud, mis minuga lahti on. Ma lasin alla ja käed värisesid pidevalt. Oli kulunud üksjagu aega, enne kui mu organism taastus ja ma võisin ennast uuesti inimesena tunda. Tunduvalt paremini kui pidevalt uimastite mõju all olles. Ja nüüd... Ah, ma ei teadnud isegi, mille peale ma lootsin. Ootasin bussi.

Buss oli pooltühi, ostsin pileti ja läksin tahapoole. Heitnud koti istmele, istusin ja viskasin jala üle põlve ning noppisin sukkpükstelt sinna lennanud rohukübemed. Silusin seelikut ja arvasin, et targem oleks jalga tõmmata hoopis kotis olevad teksased. Kuna rahvast oli vähe, siis sain märkamatult riided ära vahetada. Panin jalga sinised sokid, teksased ja selga ilusa helesinise T-särgi, mille peale tõmbasin tagasihoidliku kilejope. Tundsin, et meeldin isegi endale. Uurisin oma välimust väikesest peeglist ja kammisin juukseid. Toonitasin natukene ka huuli ja silmi. Pole viga, täitsa naine. Mitte keegi ei taipa, et hoolde­kodust, sest otsaette pole mulle midagi kirjutatud. Natuke lõhna ka ja... Oeh! Läks vist palju, sest vanem mees hakkas ninaga õhku vedama ja vaatas tahapoole.

Kunagi olin Tallinnas koolis käinud, seepärast oli linn üsna tuttav. Nüüd oli muidugi palju muutunud, kuid ma ei kartnud hätta jääda. Panin pähe triibulise nokkmütsi ja jalutasin bussijaama. Tahtsin midagi süüa, kuid otsustasin raha kokku hoida. Bussijaamas oli kõik nii kallis. Võtsin ainult ühe šokolaadi ja pudeli kokat. Sellest piisas. Läksin trammi peale ja sõitsin Viru juurde. Edasi läksin jalgsi läbi vanalinna. Keegi ei pööranud mulle tähelepanu. Mina olin peljanud, et kohe hakatakse mulle ligi tikkuma, tahetakse vägistada, aga ma olin naine paljude teiste seas. Must spordikott üle õla ja rahakott peidetud aluspükste sisse. Kui keegi oleks mu koti ära rebinud, oleks raha ja dokument ikkagi alles jäänud. Selleks et neid kätte saada, pidanuks mind alasti kiskuma. Linnaolud olid mulle ju teada, olin ma ju lugenud lehti ja vaadanud televiisorit. Vägivald nagu igal pool.

•••••

Balti jaamas oli palju rahvast. Selgus, et rong Nõmmele läheb alles tunni aja pärast. Võtsin istet ja jälgisin ükskõikselt inimesi ning kella seinal. Endal mul kella polnud. Korraga turgatas pähe, et peaksin ka endale ajanäitaja muretsema. Ühest putkast ostsin odava käekella ja kinnitasin selle randmele. Ühtäkki märkasin, kui kõhn ja kondine mu käsi oli. Sinised veresooned kumasid läbi naha nagu kooljal. Sõrmed tõid mulle meelde luukere bioloogiakabineti kapis. Ma olen täielik inimvare. Kas ikka olen? Silmitsesin ennast ukseklaasilt ja jõudsin järeldusele, et käed ja keha võivad mul küll kõhnad olla, kuid see ei riku minu naiselikku figuuri. Mul on ilusad ja tihedad juuksed ning kui ma need veel ära värvin... Välimus on naisele väga oluline. Kas ma olen vana või ikka veel noor? Kas ma olen juba ära lörtsitud või on minus veel midagi sellist, mida pidada naiselikult veetlevaks, armsaks ja ilusaks? Aga miks ma sellest üldse mõtlen? Alles mõned tunnid vabaduses ja juba haun igasuguseid plaane.

Mingi mühkam tõukas mind selga ja ma vaarusin. Haarasin koti järele ja heitsin masinlikult pilgu jaama kellale. Milleks ometi? Mul on nüüd ju oma käekell. Veidi sobimatu ja nigel minu muidu üpris viisaka välimusega, aga ikkagi kell. Ja rong läheb juba viieteist minuti pärast. Pilet mul oli ja ma jalutasin perroonile.

„Neiu, palun aidake mu kott rongi tõsta,” palus keskealine naine, kes ehk polnudki palju vanem kui mina. Ainult välimuse poolest. Elu hooldekodus oli mu fassaadi säästnud.

Neiu! Tähendab – ma olen veel noor! Juhuuuuuuuuuuuu! Viskasin koti osavalt tamburisse ja astusin ise järele.

„Hoolimata haprusest ja kenast väljanägemisest on teil ikka üksjagu jõudu,” kiitis naine.

Pole ka mingi ime, kui sa oled kaheksa aastat oma maisest elust pidanud hulludega kaklema, mõtlesin endamisi. Võõrale ma seda loomulikult ei öelnud, ent üks oli selge – kui inimesel on suured siirad ja niisked silmad nagu pärdikul vihmametsas, siis võib see vägagi kasulikuks osutuda. Minul olid. Saanud teada, et naine sõidab samuti Nõmmele, lubasin aidata tal paki koduni tassida. Varsti olime Ester ja mina päris head tuttavad. Sain teada, et Ester oli kolmekümne üheksa aastane, elas Nurme tänavas ja see sobis mulle. Minu tütar elas Lõuna tänavas, mis oli selle tänava paralleeltänav.

„Tõin selle paki Jaama turult. Laste asjad. Neist pole mingit kasu. Ema tassigu nende padajanni,” hädaldas Ester pakki tarides. Ka minu võttis komps hingeldama. Minna oli tükk maad. Vahepeal puhkasime ja vedasime edasi. Alles pool tundi hiljem jõudsime viilkatusega silikaatmaja ette, mille väravas kasvas kaks kõrget elupuud. Siin paksuke naine elaski. Temal on maja, palju igasugust nodi, lapsed ja kindlasti ka hoolitsev mees, kuid minul oli vaid see, mis seljas ja õlakotis. Kui erinev võib inimeste elu ikka olla.

„Nojah,” kehitasin õlgu. „Ma lähen siis edasi.”

„Astud ehk sisse, pakun sulle tassi kohvi,” küsis Ester kohmetult ja kinnitas, et tavaliselt ta võõraid sisse ei kutsu, kuid mulle tegi erandi. Just seda olin lootnudki. Mitte selleks, et midagi varastada, vaid et natuke jalgu puhata ja mõtteid koguda. Tähendab ma polegi nii rumal, oskan ikka inimesi õigesti hinnata.

„Kui ma tüli ei tee.” Mängisin tagasihoidlikku ja viisakat naisterahvast. Tegelikult olengi selline, nii et polnud vajagi eriti näidelda.

„Mis tüli nüüd.” Ester rehmas käega ja lükkas rohelise puitvärava lahti. „Astu sisse. Lapsed tulevad alles õhtul ja hea kellegagi juttu ajada. Kui sul endal muidugi kiiret pole?”

„Ei ole,” vastasin. Aitasin naisel paki tuppa vedada ja võtsin botased jalast. Üsna varsti istusime hubases köögis, kust avanes ilus vaade varjulisele tänavale maja ees. Just sellist kodu oleksin ma endale tahtnud – vaikset, puhast ja rahulikku, kus oleks elu ja armastust. Toimetaksin köögis, käiksin tööl ja armastaksin oma meest. Milline see mees olema peaks, seda ei osanud ma ette kujutada. Võib-olla Eriku moodi... Ehk Edgari... Ei tea. Vähemalt oleks tore, kui ta mind ei lööks, nagu seda tegi Heino ja ka mõned teised, kellega olin sattunud kokku elama.

Jõime kohvi ja ma rääkisin ausalt, milleks olin linna sõitnud. Ma rääkisin Estrile oma tütrest ja sellest, et pole teda kaua näinud. Hoolde­kodu jätsin muidugi mainimata. Ütlesin, et elan Märjamaal ja mu mees on Erik Räkk. Oli mul ju sama nimi. Näitasin Estrile ka oma ID-kaarti ja Ester ei kahelnud minu siiruses. Ainuke asi, mida mul polnud, oli mobiiltelefon. Selle peale ei hakanud ma raha kulutama. Telefonid olid kallid ja ma ei tahtnud kohe esimesel päeval paljaks jääda. Seletasin Estrile, et mu telefon varastati mõned päevad tagasi ära ja ma pole veel uut ostnud.

Minu jutt liigutas naist südamepõhjani. Ta kadus mõneks ajaks tagatuppa ja tuli sealt mobiiltelefoniga. Kannatlikult seletas ta mulle, kuidas seda kasutada, ega imestanudki, miks ma ei oska tarvitada nii igapäevaseks saanud asjandust. Aga telefone on ju erinevaid. Ester andis mulle ka akulaadija ja ütles, et mõni tänavavahe edasi on kiosk, kust saan kõnekaardi osta.

Ma ei tahtnud telefoni vastu võtta, kuid Ester kinnitas, et muidu läheb telefon suure tõenäosusega prügimäele, sest oli juba liiga vana, et uutele konkurentsi pakkuda. Veelgi enam – Ester otsis telefoniraamatust välja mu tütre telefoninumbri ja toksis selle sisse. See oli esimene number minu uues telefonis. Helistamine oli lihtne ja see jäi mulle meelde. Muud mul vaja polnudki. Ainult helistada.

Ester pakkus mulle ka süüa. Lõpuks lahkusin sõbraliku Estri juurest, olles talle südamest tänulik. Lehvitasin mulle aknalt järele vaatavale Estrile ja seadsin sammud kioski pole. Ostsin sajakroonise stardikomplekti, istusin pingile, lugesin juhendi kolm korda hoolikalt läbi ja otsustasin proovida. Õnnestus! Ootasin paarkümmend minutit ja suitsetasin. Siis vajutasin ette numbri ja lasin telefonil kutsuda.

„Ma kuulen,” vastas noor reibas hääl. Mu süda hakkas kloppima.

„Kas Leili kuuleb?” küsisin.

„Mina. Kes teie olete?” kostis hääl.

Mu süda läks isegi pisut rütmist välja. Väriseva käega süütasin uue sigareti, ise telefoni kõrva juures hoides.

„Mina,” kogelesin hädiselt. „Mina olen lihtsalt üks naine.” Ma hakkasin nutma ja tüdruk kuulis seda.

„Ärge nutke,” palus tütar. „Kes te olete?”

„Ma olen sinu ema,” suutsin endast välja pressida.

Telefonis püsis vaikus. Viimaks kuulsin:

„Te valetate.”

Hakkasin hullemini nutma. Lausa ulgusin.

„Ärge ometi nutke niimoodi,” anus Leili. „Hea küll. Kus te olete? Ma tulen sinna. Mul on vaja nagunii välja minna.”

Ütlesin, et olen üsna lähedal Vabaduse puiesteele, istun ajalehekioski juures ja tüdruk käskis mul seal oodata. Ta küsis mu telefoninumbrit ja lubas mulle helistada, kui kohale jõuab. Urgitsesin kotist stardika ja ütlesin sellelt numbri.

Seletamatul kombel tundsin ma Leili juba eemalt ära. Ta tuli, lükates enda ees lapsevankrit. Mõelda vaid, ma olin juba vanaema, kui see ikka on tema laps. Aga kelle siis veel? Vaevalt ta võõra lapsega jalutama tuleb.