Читать книгу Dialogose õpetus - Tiit Sepa - Страница 4

Jah. Nüüd olin saanud kõik, mida igatsesin. Istusin oma luksuslikus rannamajas ja vaatasin merele. Läbi suurte, avatud klaasakende, uhas sisse sumbjat soojust. Ajuti vilkus pilvede vahelt päike, nagu tuletades ennast oma olemasoluga meelde. Ilm oli pilves ja oodata võis äikest. Mina aga istusin mugavas korvtoolis, nautisin soojust ja viskit. Mu ilusas ja mugavas majas oli palju tube; maja ise oli õhuline ja ehitatud veidi kõrgema liivakünka otsa. Kohe palkoni eest algasid hõredad kõrkjad, siis siidina pehme liiv ja varsti oligi meri. Soe, hullutav meri. Ma nautisin seda. Tõesti oli hea. Minu maja eest, kergete tugipostide ja trepi juurest algas käänuline, valkjalt hall asfalteeritud tee, mis viis Suvituslinna. Tee ääres olid majad. Mõned samuti uhked ja luksuslikud: mõned vaesed ja lagunenud. Majad oma aedade, puude ja lillepeenardega. Õues askeldasid inime­sed, sulades kokku üheks siblivaks massiks minu erakliku ja suurejoonelise üksildase elu kõrval, mille kuningas ma olin. Sain nautida vabadust vee ja linna piiril, vaadates ülbelt alla pakitsevale eksistentsile – tööle ja pingutustele, mis minule enam ei kuulunud. ­Teenisin palju raha oma vaimuga ja võisin seda arutult laristada. Jah – ma olin rahul.

Linnas oli palju teid, mis looklevate ussidena kadusid majade vahele. Linnas oli palju varjulisi parke, mille äärde oli ehitatud kodan­lastest tänapäevaste pürjelite maju, kes uhkete autodega ringi sõitsid ja rannarajoonis oma kontorites äri ajasid. Majad kadusid roheliste puude igikestvasse rohelusse, sest Suvituslinna sumbjas suvi ei ­lõppenud mitte kunagi. Rikkad pürjelid vaatasid ise hommikuti kohvi juues uhkelt alla oma raudäärtega sepistatud rõdudelt. Pürjeliprouad hoidsid peente, lakitud sõrmede vahel õrnõhukesest valgest portse­lanist tasse ja ajasid heledal häälel enda arvates väga tarka juttu. Nad võisid seda teha, sest olid rikkad ja istusid hommikuti kallitesse autodesse, et sõita siis puhkusele, tööle, või muidu aelema. See oli nagu uni, mis talletub ajukäärude vahele ja igal öösel võid võtta sealt uue killukese, et seda nautida ja vaadata jälle uusi lahendusi. Vähemalt oli selline elu tegevusetu ja üksluine. Nad ei osanud isegi mõelda ja viskasid mööda jalutavatele kerjustele rõdult münte nagu saiaraasukesi tuvidele. Seda kutsuti inimliku jumaluse halastuseks. Elumatmise tõe leidmiseks ühtloovuse ajalikus elus. Anna ja sulle antakse. Väga palju. Ja mina olin ka saanud oma. Erakliku maja kõige kallimas ja luksuslikumas asukohas, hea vaatega merele. Ainult ma ei loopinud litsidele ja kerjustele münte. Andsin neile leiba, viina ja kilu. Omamaist.

Igatahes oli Suvituslinn väga ilus ja romantiline. Iga nurk pakkus uut avastust ja vanade majade taha minnes leidsin taas uue nurgakese kaarduvas tulevikus, mille osaks ma tahtsin saada. Suvitus­linnas polnud kuritegevust, sest Suvituslinna maffia likvideeris selle juba eos. Nagu ka naise, kes mind kiriku juures tappa üritas. Too naine oli vist tulnud Lõputust Linnast, sest ta ei tundnud meie seadusi.

Rannarajoonis oli palju ärisid, mis müüsid igasuguseid kulinaid, suveniire ja palju muud vajalikku ja mitte vajalikku. Vähemalt oli rannalinn hubaselt soe ja kodune ja teinekord meeldis mul siin tunde ringi hulkuda. Kaugemale ma minna ei ihanud, sest edaspidi, minnes üha sügavamale selle urbaniseerunud maailma sügavustesse, läksid rannalinna kõverad ja kitsad tänavad pikkadeks ja laiadeks uulitsateks, kus kihutasid süngeilmelised bussid, trammid, trollid, linnarongid. Kus kõik ruttasid selle ääretu, täisehitatud ja Lõputu Linna sügavustesse. Kus oli lõppematult teravaid raudaedu, korrus­maju: vanaaegseid, punastest tellistest, uhkete karniisidega laotud kõrgete ja kitsaste gooti akendega plekk-katusega maju, kui kirikuid ja sünagooge. Ma kartsin seda linna ja läksin sinna nii harva kui võimalik. Tolles ääretus, hirmutavas ja niiskes linnas oli palju kurjategijaid, narkomaane ja teisi pätte, kelledest mõni ka ajuti meie Suvituslinna ära eksis ja siin oma otsa leidis. Nad maeti kauge­male rannaliiva sisse. Nad maeti väga sügavale, käänuliste luidete ja veisliiva sisse, ning mitte keegi ei teadnud enam täpselt kus on nende hauad. Mõned maeti vahest ka madalamale, sest Renne tahtis ajuti kontrollida, kas nad on ikka surnud ja lasi maffiameestel teinekord osa laipu välja kaevata.

Tegelikult polnudki mul vaja Lõputusse Linna minna. Minu kodu oli piiriks merele. Olin kõige äärmine ja viimane Lõputu Mere ääres, mille keskel (või siis vähemalt ranna silmapiirist kaugemal) teadsin olevat üht saart. Ma armastasin oma igavikuhõngulist õhulist kodu, kus puhates võisin ma jätta akna lahti ja mitte ükski varas ei roninud mu tuppa. Võisin ringi käia alasti ja mitte keegi ei karistanud mind selle eest. Käisin õhtuti parkides ja baarides prostituutidega juttu ajamas ja hiljem nendega amelemas. Muidugi parkides käies olin ma ikka riides. Siis oli tõsi küll üksikuid pahandusi ja purjus peaga eksisin ma käänulistel suvituslinna tänavatel ära. Tiirutasin ringi nagu peata kana, keset alleid, parke, puude tagant, majade vahelt ja leidsin ennast viimaks ühe vanaaegse kiriku raudaia juurest. Kartsin juba, et olen sattunud Lõputusse Linna, kus ma kord ekslemas käisin ja pidin äärepealt elu kaotama. Jah. Tookord kiirustasin ma kella viiesele bussile, mis pidi mind viima maale. Aga milli­sele maale? Kus oleksin pidanud jälle silkama kilomeetrite viisi metsajooksu paksus tihnikus, kuni jõuan väsinuna ja higisena väike­sesse külamajja, et sealt veidi puhanuna ja vett joonuna alustada jälle vaevalist tagasiteed. Olin maal Igavene Jooksja – Igavene Hulgus. Palju mõnusam oli rannamajas. Öösel, kui und ei tulnud, kuulasin kaua merekohinat ja unistasin. Õieti unistada polnudki millestki. Lihtsalt mõtlesin.

Jõin viskit ja vaatasin unelevalt kaugustesse. Vaatasin sünkjate, raskete pilvede alla, mõeldes olematuse, Nelja Õe saarele meres. Kunagi lähen ma sinna. Kindlasti lähen, sest tahan näha nelja õde ja nende isa. Teadsin nende olemasolust, kuid unustasin selle ­vahetevahel ära. Aga täna õhtul lähen ma Punaste Brokaatkardina­tega kõrtsi Munala pargis, kus müdiseb imeline muusika, on hõrgu­tavalt maitsvad joogid ja söögid ja mind ootab tumedajuukseline Maiora. Jah – ta ootab mind. Ma tean seda.

Heitsin pilgu ranna suunas ja vaatasin prostituute, kes tulid ranna­hoonest amelemast ja läksid mööda laudteed, et ennast korraks merre kasta. Ma ei keelanud mitte kellegil käia oma privaat – ranna­maal, sest sain kohaliku ja võimsa maffiaga hästi läbi ja mulle oli tagatud ööpäevaringne kaitse. Lasin isegi oma rannale ehitada ranna­kabiine, et inimesed saaksid riideid vahetada, kui nad päevitama ja ujuma lähevad. Tihti käisin rannas jalutamas ja hulkusin mööda lõputuna näivat liivariba kaugustesse. Ükskord jäin tormi ja liivatuisu kätte. Kaotasin oma rahakoti ja luidete vahelt, tormava ja mässava mere käest varju otsides, leidsin viimaks ühe igeriku rannamaja, kust varju sain. Vanamehenäss suhtus minusse ettevaatlikult, ent seda veetlevam oli tema kaunitarist lapselaps. Tüdruk hakkas mulle kohe meeldima ja nüüd käib ta minu juures tihti külas. Alles kolm päeva tagasi tiris ta mind ära rannahoonest, prostituutide juurest. Kui maffiajõukude vahel laskmiseks läks, siis oli tema, kes paar Lõputu Linna mafioosot tina täis küttis nagu vanad kastrulid. Ta lohistas mu üle heki ja viskas laudteele. Nüüd olin oma rannal ja siin ei tohtinud mind mitte keegi puutuda. Lõputu Linna kõrilõikajad vaatasid mind, kuid mitte keegi ei tulistanud. Nad teadsid mida see tähendaks:

(See tähendaks lõputut pöörist esialgu vaikselt kulgevas jääkülmas jões, mille kristallselge vesi paistab eredalt välja kuni põhjani. Põhi on aga väga sügaval kaljude vahel. Pööris oleks vedanud nad sinna põhja, lasknud küll natukene vees hingata, ja viinud ära kangeks külmanutena Ilge Jõe voogudesse. Siis oleksid nad jõudnud jõe kaljustelt kallastelt, kust väljapääsu ei olnud, jõe soistele kallastele. Need lirtsusid ja lädisesid keset täiskasvanud kõrget ja teravat luuderohtu. Kiitsakate kaskede ja salajaste ohtlike mülgaste maailmas, kust välja jõudes oleksid nad sattunud lõputule teele, kus iga nurga taga oleks neid oodanud püssimehed, tapmine ja valu. Kui nad jõuavadki viimaks lõppu, leiavad nad loojangus ­punetava raiesmiku serval, mändide aduvasse kaduvikku ajuvas roosas piirituses, lõpmatuse ääre servalt väikese majakese. ­Osmiku, oleks vist õigem öelda. Öösel tulevad sinna osmikusse röövlid, kes tulistavad kõik katki, tapavad ja kiirustavad ise minema. Neile, kel õnnestub eluga pääseda, läheb kiireks. Nad peavad põgenema, sest varsti osmik plahvatab ja kõik hukkuvad. Nad ruttavad taas lõputule teele, kus neid ei võta peale ükski buss ja aeg-ajalt sajab paduvihma. Kruusane ja tolmav tee kaob sirge kiirena lõputusse ja selle osaks on ainult Saladuste Soo, mis jääbki viimaseks peatuspaigaks. Mööda Ilget Jõge nad enam tagasi üles ujuda ei saa, et läbida uuesti värav rannale, Suvituslinna ja tasandisse, kust viib tee Lõputu Linna kuritegelikele tänavatele. Nad peavad talumeeste juurest tööd otsima, et süüa saada ja kerjama, et saaksid jalga ära lääbatanud jalanõusid. Nende relvad lagunevad ja roostetavad. Nad ei saa enam tappa ja tulistada, sest püssirohi padrunites on muutunud jahuks. Nad ise haisevad pesematusest, sest kohe kui üks buss neid peale võtab, et veidi edasi viia, visatakse mehed halva haisu pärast sealt välja. Selline eksistents poleks surm, vaid piinavalt ­valulik oleskelu kahe universumi piiril, mis aeglaselt haspeldab kurjategijad ribadeks, kuni nad surevad, koolevad, lagunevad, kõdunevad, mädanevad ega saa mitte kunagi vahetada ähmast kolmemõõtme­list dimensiooni igavikulise neljamõõtmelise maailma vastu, kus keha­tuna koheda täiuslikku õnne, eemal muredest, valudest ja toidu­probleemidest. Et saada endale uus ja täiuslikum keha, et saada endale uus elu ja kiigata tagasi kolmemõõtmelisusse, kus me praegu elame... Vot nii.)

Aga mina... nautisin rahulikku õndsust ja olin valmis ka kaluri tütre, Nia, kuradile saatma, kui ta peaks hakkama mulle tegema etteheiteid. Ma olin selleks valmis. Olin rikas ja positsiooniga. Hingasin mõnuga soolast mereõhku ja vaatasin kaugustesse. Merel polnud purjekaid. Rannas loksus ainult minu poolkõdenud paadilodu. Peaksin endale uue ostma, kui tahan minna Nelja Õe saarele.

Lehvitasin prostituutidele ja nad lehvitasid mulle vastu. Tõstsin nende auks klaasi. Kenad tüdrukud. Mis sellest, et litsid. Naised on elu jätkajad, sigijad, emased, nagu minugi Minaette Naiselik Lahendus.

Keegi koputas. Arvatavasti mitte saadik Lõputust Linnast. Pidin täna peale lõunat minema Suvituslinna jalutama, sest tahtsin üles leida Fekaalide linnajao. Seal olevat palju mustlasi, kes elavad poolpapist majades ja ma tahtsin kaeda, millised need välja näevad. Võib-olla saan nende osmikute reale tule otsa panna. Huvitav, kas Rennel ei ole kusagil juhuslikult leegiheitjat? Peaks küsima.

* * *

Ühel hetkel, enne elu rannamajas, ma teadsin, et kunagi hakkan ma elama ühe valgepäise litsiga, kes aeleb ringi teiste meestega, jääb neist rasedaks ja teatab siis aiaääres kraavis papitahvlil vedeledes, et armastab ainult mind ja tahab mulle olla truu, et aitaksin ta lapsi kasvatada. Ta on pikas rohus nagu viimane harakas, kelle tiivad on viga saanud. Ta haiseb lägaselt ja lehvitab oma paksu kõhtu nagu hiiglaslikku lähkrit. Ta on juba seitsmendat kuud rase. Linn ja Blond Lits tunduvad mulle vastikutena, tumedatena ja uttu vajunutena, kus põlevad küll üksikud laternad, kuid linn ise on täis tahma, kaikaid ja haisvaid kodutuid kasse, kes inneldes aedade ääres kräunuvad. Särav päike, mis oli minu ja selle Blondi Litsi toas, on ammu loojunud. Blondi Litsi paks ja suurt kasvu isa joob kuuris samakat ja vaatab punaste silmadega oma länguvajunud roose. Nagu tütart, kes nüüd kraavis igeleb ja varsti sünnitama hakkab. Toob jälle ilmale lapse, keda peksta ja mõnitada, sest Blond Lits ei armasta mitte kedagi peale enda. Isegi oma lapsi mitte. Inimesed on tema jaoks asjad, mida visata, heita, mõnitada, lüüa ja kasutada oma ihade rahuldamiseks. Ihad on aga Blondil Litsil ainult maised: süüa, juua, käia ilusasti riides, omada palju ilusaid riideid ja magada sellega, kellega hetkel tuju tuleb.

Mina aga istun samal päeval, või õigemini õhtul südaöisele rongile, mis viib mind mööda küladest, mererannalt ja lõpuks jõuan ma väikesesse linna, kus ärkan oma lummusest piklikus roosa ­tapeediga toas, mille ühes seinas on kapp televiisoriga ja teises voodi. Minu toast läheb otseuks esikusse ja õue. Akna taga õitsevad ja haisevad meeletult suured õunapuud, mis kumavad sinakas-halli taeva taustalt vastu omapäraste valgete kummitustena. Teise akna taga on aga õunad juba valmis. Nad kukuvad puult ja hakkavad kiiresti mädanema. Nagu meiegi – sünnime ja sureme, muutudes mädaks. Kogu inimmõistus on omajagu mäda ja sellel totrusel ei ole piire. Aina lahendada, juurelda, targutada ja tõdeda, et oled palju lollim, kui enne.

Mustajuukseline naine, kellega koos elan, ei küsi sõnagi selle Blondi Litsi kohta, kellega ma enne koos olin. Olen talle teinekord midagi rääkinud ja vahel näen siiani unes, kuidas rooman pikas tunnelis, et pääseda välja Blondi Litsi majast, kus tema tuba on nagu restorani luugiga sein. Igakord kui me ühtume, vaatab tema isa seda pealt ja õpetab meid. Läbi luugi. Ta on vana ja enda arvates elukogenud mees, kes teab, kuidas mehed peaksid tema ­tütrega ümber käima. Kahtlen vahest, kas temagi pole oma tütart proovinud, sest intsestiks on valmis nii mõnedki isad. Siis läheb vanamees mööda pikka laudpõrandat oma talumajja, mis on ehitatud kokku Blondi Litsi moodsa majaga ja heidab voodisse pikali. Vanamees peeretab ja paneb televiisori meeletult kõvasti mängima. Blond Lits nõuab mind aina veel ja veel, kuid ma olen temast tüdinenud ja tahan rahu. Lähen õue ja hakkan parandama autot, teades, et olen Blondi Litsi välja vihastanud. Mõtteliselt, iseenda jaoks seda uskudes. Ja küllap usub seda ka isa, sest Blondi Litsi isa hakkab mind jälle taga ajama ja nõuab, et ma tema tütrega abiellun, mitte ei heidaks teda linna kloaaki, kus igasugused jätised juba ootavad värsket liha. Viimases hädas, kui vanamees juba noaga mu kõri kallal on, luban teha kõike, mida ta tahab ja istun kesköisele ­rongile. Põgenen. Jätan maha vanamehe ja Blondi Litsi, ega ütle neile ühtegi sõna. Kaasa võtan ainult kakssada kakskümmend kaks ühikut, mis Blond Lits mulle võlgu on. Ja kõik. Jätan litsi ja tema lolli ennast­täis isa kus kurat, kes süüdistab mind kõiges, mida ta haige aju ette manab. Nemad on eksimatud. Las nad arvavad, et on targimad siin maailmas. On parimad, rikkamad, ilusamad, töökamad, tublimad... Kui nad Lõputusse Linna viia, ei tuleks nad sealt eluga ­tagasi. Vanamees lõigataks ribadeks ja riputatakse rasvase voblana ­nöörile peldiku taha kuivama, et luitunud liha liköörijoogile peale hammustada. Blond Lits aga lüüakse teiba otsa nagu tegi seda Vlad Dracula oma Transilvaania lossides. Ja uskuge – sellest ajast pole mitte midagi muutunud. Inimesed on sama julmad ja verejanulised. Blondi Litsi veri tarretab ja ta ise sureb. Lõputu Linn on karm paik ja naisekeha on seal suures hinnas. Mehega saab ainult nalja, kui teda elusast peast hakitakse, naisest on aga rituaalides väga palju kasu ja kogu kohalik uskumus käib läbi feministlike sümbolite. Naine on jumalus ja selleks, et siivsaid jumalusi lepitada, tuuakse bakhanaalsetes kombetalitlustes ohvriteks langenud naisi. Neile ei leidu Lõputus Linnas halastust. See ei tähenda muidugi, et naisi lastaks tänaval maha nagu hulkuvaid koeri, et neid hiljem teibasse tõmmata. Aga Kõlbluse Valvamise Komitee on alati valmis litse liistule tõmbama ja neil on selleks olemas isegi vastavad organid. See naine peab olema ennast täielikult lägastanud, kui ta viimaks varestele nokkimiseks pannakse. Ja linnud kasvatavad tema seljas suureks oma pojad, toidavad neid. Eluring jätkub nagu alati. Ja litse leidub ikkagi. Igal pool.

Ainaa hellitab mind. Kallistab ja sosistab mulle, et annab mulle ranna­maja, kui täidan ühe tema soovi. Ta on noor, kuid juba üsna kogenud. Elangi tema majas selles õunapuuaias, kus on kitsas roosakas, kahe aknaga tuba, uks ja mädanevad õunad vasakul. Taamal kaob aga kõik uttu, sest kaugemal pole enam midagi. Minu maailm on alles loomisel ja kaosest välja tulemas.

“Mis soov see on?” küsin.

“Vägista ja tapa mind. Vii mu keha kohvris Lõputusse Linna ja viska mind kiriku ette. Selle suure, kuhu laupäeviti tuleb palju rahvast ja mille teravad tornid kaovad pilvedesse – mille kellamees on lollakas ja kirikuõpetaja idioot. Siis saad sa kaks kohvrit rahaga ja võid endale osta maja.”

“Ma ei taha sind tappa. Mulle meeldivad sinu õunapuud, sinu aed ja see väikene tuba, kus ma elan. Mulle meeldib see hall hämu, mis uttu kaob ja ma armastan su kõhnat keha, mille naiselikkus mu oimetuks teeb, kui sinuga armastan,” vaidlen.

“Peale toa ja maja fassaadi polegi rohkem midagi. See kõik on ainult kuliss. Ka mina olen kuliss, millel pole sisu. Sa pead jõudma järgmisele tasandile ja selleks pead sa mu tapma,” nõuab tema ja ulatab mulle väga terava noa. Nuga on musta käepidemega, üsna pikk ja ohtlik relv. Katsun ettevaatlikult selle tera ja... Kõik läks minevikku. Kustus. Lõin Ainaa seina külge. Vaatasin, kuidas tera ta kaunist ihu lõikus ja neiu armsad silmad kustusid. Ta ise palus seda ja mina täitsin ta soovi valusa karjatusega hinges, mille kaja lõputusse kajas.

“Ma tänan sind,” sosistas ta, “nüüd saan minna vabana uude ellu ja tõusta võitjana. Olla tarkuse edasikandjaks ja emaduse sümboliks. Unusta mind, sest olen ainult kuliss... Nüüd olen ma teel uude maa...,” veri valgus neiu huulte vahelt, tüdruk langetas pea ja suri. Maja seinad vajusid kokku, televiisor nurgas plahvatas ja õunapuuaed kadus. Punakashall ja kollane taevas sulasid ühtäkki kokku hallikaks massiks. Ainaa tõusis oma kehast ja noogutas ­mulle tänulikult. Nüüd oli ta vaba. Nüüd võis ta armastada ainult suurt ja kõike teadvat Suurt Mõstus. Mina aga ei suutnud rahuneda. Miks ta seda tahtis? Kas siis maine elu oli tõesti nii hull. Alles hiljem adusin, et maist elu tegelikult polnudki. Oli ainult kuliss, nagu Ainaa mulle seletas ja tüdrukul oli õigus.

Nüüd on mul maja – luksuslik rannahäärber. Panen viskiklaasi lauale ja lähen maja teisele korrusele. Korraks tundub mulle nagu näeksin rannas uitamas Blondi Litsi, aga ei... Teda ei ole, ega ei tule. Ta on jälle rase ja aeleb suure kõhuga kraavis, maja ees, puuriida taga papitükil. Sellise paksu ja vettinud helepruunil papitükil, mida ehitus­mehed soojustuseks seina löövad. Ta on uuesti sündinud, saanud tagasi oma vanuse ja kehakuju; oma vapustavalt ilusa ja peibutava välimuse, koos idioodist paksu isaga, kes nüüd oma tütrele jälle uut meest otsib. Ja kordub kõik uuesti. Ainult mina sellest enam osa ei võta. Sest tema jäi sinna, aga mina olen tasand kõrgemal ja maailm on avanud mulle uued värvid. Kahjuks aga Ainaa surma läbi. Loomulikult on Suvituslinnas endalgi litse küllaga ja Blondi pole siia enam vaja. Ta ei saagi siia tulla, sest tema on alles primaat. Lihtsalt paljuneja.

Mu jumal küll, mida ma kõike oma magamistoa teisel korrusel pole ära teinud! Üks oli pikkade lokkis juustega kaunis naine – kolme lapse ema. Keegi vaatas vist aknast, kui ma temaga diivani taga põrandal... Aga kuidas sai keegi aknast vaadata? Olime ikkagi teisel korrusel. Ja siis... see tumedajuukseline naine minevikust, kes mulle ilusa ja noore, kuid äärmiselt lolli blondi kaunitari tõi. Olime teki all ja ma sain hakkama, kuigi millegipärast seeris alatasa igasugu rahvast läbi mu magamistoa, kes küll tõsi meile mingisugust erilist tähelepanu ei pööranud. Aga ma sain neiuga ühele poole ja hiljem kui vaiksemaks jäi, tegin veel teist kordagi ennast ja teda õnnelikuks. Muide – ta oli süütu. Usute või mitte. Kahjuks ei mäleta ma enam tema nime. Ja veel... Keegi koputas mu rannamaja klaasuksele. Silusin lina voodil ja läksin avama.

Mu Minaette Naiselik Lahendus seisis ukse taga ja vaatas mind naeratades läbi klaasi.

“Tulin Lõputu Linna tagant,” ütles see ilus naine, kellel oli pool pead tume ja pool pead valge. Juuksetutt laubal oli värvitud punaseks. Ta oli kütkestavalt veetlev naine. Ilus, graatsiline ja jumal – kui tark! Ainult tema tarkus läks vahest üle vastuoluliseks lolluseks. Täpselt nagu minulgi, sest ta oli minu teispoolsuse ja emalikkuse naiselik näide. See olin mina. Tegelikult. Kellega sain rääkida, kallistada ja veel... Ühesõnaga – ta oli ja on Muminala, ehk lühidalt – Mummi. Nagu mõnusam ja suupärasem. Nii ta seisis, seljas helesinine kleit. Ilma rinnahoidjata, rinnanibud kumamas läbi õhukese riide. Kütkestav ja ahvatlevalt kaunis naine. Täpselt nagu mina. Nägin ükskord teda rannakabiinis ihualasti. Ka ennast nägin – olime kaunis paar. Olime tervik. Hermofrodiit. Täiesti.

“Kas sa, vana perse, teed ükskord lahti, või lased mul veel kaua ukse taga molutada? Kuradi käkk selline! Käin pika tee maha ja tema vahib mind nagu vasikat,” ütles Mummi. Ta oli tõepoolest väga tark. Olin ju temaga ennegi kohtunud ja päris mitu korda. Ainult teinekord oli Mummi natuke labane. Naiste värk. Erilist haridust tal ka polnud, sest sel ajal, kui mina koolis käisin, oskas tema leida ajaviidet inimlike pahede tundmaõppimisega.

“Kohe,” lubasin ja avasin ukse. Mummi astus naeratades tuppa ja kallistas mind. Ma kallistasin ennast. “Kas kraavis, papi peal oli parem?” küsis ta.

“Mis kraavis?”

“Blond Lits,” meenutas tema.

“Ahjaa,” meenus mulle, “oli ka,” vastasin ebamääraselt.

“Ja kui sa lagunenud korterist mulle püüdsid elumaja teha, kuid see ikkagi kokku kukkus ja sina mulle visalt oma elumaja võtit andsid, et ma sinna tuleksin. Ja siis langes trepp kokku ja mina jätsin sind maha. Elasin pöördtrepiga tornis ja sina käisid minu ukse taga nutmas, kuid ma ei lasknud sind sisse. Viskasin sulle võtme ja sa jäid mind päevadeks ootama, kuni ma viimaks tulin ja mu tornis ära vägistasid. Siis põgenesin jälle sinu eest,” rääkis ta.

“Ma ei vägistanud sind. Ma ei saagi sind vägistada. Sa ise andsid ennast mulle. Täpselt nii nagu selles üksikus linnakorteris, mis seisis kõrgete vaiade otsas ja kus sinu mobiiltelefon oli välja lülitatud ja naabrimutt kaagutas nagu munev kana,” vaidlesin.

“Ah. Mis sellest. Oli nagu oli. Igatahes mäletan ma selgesti, kuidas sa mind jalgrattaga taga otsisid, kihutades bussile järele nagu segane. Aga ma ei tulnud ja sa leidsid bussijaamast ühe teise naise. Purjus ja lolli, kellega end sel korral õnnelikuks tegid. Tookord sa vist lahti ei saanudki, sest olid ka ise korralikult joonud.”

“Kust sina seda tead?”

Mummi surus mulle oma peenikese näpu vastu rinda nagu naaskli.

“Ma olen sina ja sina mina,” tuletas ta mulle meelde.

“Õigus küll,” nõustusin ja juhatasin kaunitari palkonile. Issand küll kui ilus ma olen, mõtlesin teda vaadates. Teisi lihtsalt hetkel polnud. Mummi istus tooli ja viskas oma kauni jala üle põlve. Ma teadsin teda, teadsin seda ja teadsin, mis oli nende ihalevate säärte vahel, sest vahetasin ka ise vahest pooled ja tundsin ennast temana. Kõik oli siis nii reaalne ja ma olingi täielik Minaette Naiselik Lahendus. Mummile see aga ei meeldinud, kui ma vaimselt tema kehasse pugesin. Ta ütles, et pärast minu külaskäiku on tal alati halb olla ja süda läigib, sest mehelikud ja naiselikud kromosoomid on ­segamini läinud.

Kallasin Mummile kiiresti viskit ja ulatasin klaasi. Naine rüüpas sealt oma meelate huultega lonksukese, vaatas mulle oma sügav­pruunide silmadega otsa ja viskas oma vastuolulised juuksed selja taha. Tema terav ja võrratult lummav lõuajoon paistis vastu valgust eriti hästi silma. Vari mängles tema näol ja merevirvendus tegi ­naisest nümfi.

“Sa pead minema Lõputusse Linna, mees,” ütles naine.

“Milleks?” ehmatasin. Sinna ma minna ei tahtnud. Olin tugev, kuid mitte nii tugev, et taluda morni linna ahastavat süngeilmelist lummust. Tõsi, ka selles lummuses oli osaliselt oma veetlev sala­pära, kuid seda ei saanud võrrelda minu rannamaja rahuliku ja õdusa miljööga. Vaatasin õhtuti loojanguid ja lasin ajal endast läbi voolata, kirjutades paberile ühe aruka mõttetera ja paisates selle Oleluse Teesse. Järgmisel päeval tuli kuller ja tõi mulle raha. Raha anti kõrgest ärikontorist ja manitseti, et ma ei jätaks tarkuseterade kirjutamist pooleli. Lubasin seda teha ja mind jäeti jälle rahule. Tõin endale linnast süüa ja õgisin kõrini head-paremat täis, andes osa ka külalistele, kes juhtusid tulema – Nia ja tema isa olid vaesed. Söötsin ka Niat ja andsin talle isa jaoks toitu kaasa. Nia aga... Ah, mis ma sellest ikka räägin.

Mummi avas kleidi ja mudis oma kaunist, prinki rinda. Ta vajutas sealt välja peenikese piimajoa. Ta oli amm, mitte rase. Rasedaks ta ei saanudki jääda...või sai? Kurat seda täpselt teab. Pole proovinud.

“Kas sa peale söögi millegile muule ka mõtled?” päris naine, nagu tahaks ta mind imetama hakata. Mina – iseennast. Lapsi mul... meil polnud. Ega saanudki olla, sest ma ei saanud oma Minaette Naiselikku Lahendust rasedaks teha. Ta lihtsalt oli, kõige oma menstruatsioonide ja voolustega kaunitar. Pool pead valge ja pool must. Punane tukk otsaees.

“Vahest küll,” kostsin.

Mummi raputas nördinult pead ja peitis oma rinna kleidi sisse. Piima jooksis ikka veel ja kleit läks rinna kohalt märjaks, nagu maakaart.

“Kas sa mäletad seda kiilakat, lihaselist, veidi tumedanahalist, pikka ja saledat naist, keda sina ja veel mitmed teised maffia noormehed suures rannakabiinis liiva peal...?” küsis ta.

“Vist küll,” ütlesin, kuid tegelikult mäletasin ma seda naist hästi. Hiljem elasin temaga isegi mõnda aega koos. Siis oli ta kiilakas, üsna heleda naha ja suurte, pisut rippuvate rindadega seksikas naine, kes hakkas alati meeletult karjuma ja inisema, kui ma temaga armatsesin. Ta undas mõnust nagu udusireen ja see kostus kaugele. Kõik mafioosod rannahoones ja restoranis teadsid, mida ma temaga teen, ja jalutama minnes patsutasid nad mulle julgustavalt õlale. Naine võttis seda kui elu loomulikku osa ja küllap oli tal õigus, sest armastus oli tema jaoks peamine. Siiski mõtlen vahest, et ka vaimsest armastusest polnud tema mõistus eriti kaugel, sest ta üritas suure südamlikkusega suhtuda kõigisse olenditesse. Ja see oligi tema suur viga, et ta andis ennast ja oma keha kõigile, kes oskasid teha ennast õnnetuteks ja saamatuteks. Ta pakkus neile enda näol lunastust ja pidas seda loomulikuks. Esialgu see mind ei häirinud, kuid viimaks muutus tüütavaks. Ma ei teadnud mitte kunagi, kus ta oli enne maganud ja kellega. Muidugi ütles ta seda mulle alati, kui ma küsisin, aga ma ei küsinud. Unustasin. Lihtsalt. Pealegi kostus ta kisa kaugele ja vahest kuulsin ma seda neli-viis korda päevas rannaluidete tagant.

“Sa pead selle naise päästma. Ta elab Lõputus Linnas, Viie Maja Kvartalis, üsna pargi servas. Tema maja eest viib mööda suur ­magistraal, kus kihutavad öösel ja päeval autod. Teisele poole ­magistraali jääb vana tehas. Sa pead ta viima läbi tolmuse ja haisva tehasehoovi. See saab olema raske, aga juhul, kui sa suudad ta päästa, pead sa panema Liana paati ja viima ta jõge mööda alla merele. Alles mööda merd jõuad sa oma kodu juurde ja saad talle jälle vabaduse anda. Praegu on tema elu väga raske. Ta elab mineviku taagas, mis aina enam ja enam teda rõhub. Kui sa õigel ajal ei jõua, tapab ta ennast, või tapetakse ta Süütuse Aja Valvuri poolt,” kõneles Mummi, rüübates aeg-ajalt klaasist lonksukese.

“Kas sa kuulsid mind?” küsis Mummi teravalt.

“Kuulsin küll. See on nõme. Me oleme kõik kunagi süütud olnud ja oma neitsilikkuse mingil ajal kaotanud. See on inimese saatus, et ta peab paljunema,” pomisesin ja vaatasin rannakabiini, kus kaheksa aastat tagasi oli kõik juhtunud. Juba kaheksa aastat, kui tõmmud noormehed Liana lihaselise alasti keha liivale heitsid. Tüdruk nautis seda, et mitu isast ühekorraga ta kallal askeldasid. Ja ka mina. Me ju tahtsime – kurat võtaks! Ta tagumik oli liivane ja liiva pudenes ta kõhule kui jälle vahetasime. Mina olin kuues. Mäletan seda hästi. Huvitav küll, kuhu hiljem ta riided said, sest viisin ta pärast enda juurde, lasin duši all käia ja tellisin õhtul takso. Andsin tema paljale lihaselisele kehale peale õhukese kleidi, ja kittel oligi ainuke riietus, millega ta läks. Kõhna keha kohta sipelgalikult ahvatlev tagumik vänderdamas järel.

“Aga enne, kui sa lähed Lõputusse Linna, pead sa ära käima saarel,” sõnas Mummi ja süütas sigareti. Kuradi eit! Tõmbab jälle minu sigarette. Pean suitsetamise maha jätma, aga siis läheb Mummi lolliks. Ta ei suuda ilma suitsuta olla. Mina aga küll. Üldse oli Mummi maiste naudingute suhtes palju nõrgem kui mina.

“Miks?” imestasin.

“Sa pead kohtuma Nelja Õega. Siis saad sa teada ühe eksistentsi saladuse. Teadmise saladus aitab sind edasi.”

“Tähendab, et üks asi lükkab mind edasi teisele. Aga ma tahtsin täna õhtul minna linna, prostituutidesse. Kuidas sellega jääb?”

“Mine kui tahad. Võib-olla saan minagi sind tunnetades orgasmi,” sõnas tema ja naeratas. Sigarett ta sõrmede vahel hõõgus ja peenike suitsujuga kerkis lae poole. Uksest keerutas sisse tuulehoog ja sigaretisuits lõi värisema.

Üks mafiooso koputas mu suurele aknale palkonil. Avasin akna. Mehel olid suitsetamisest kollased sõrmed ja püstol vasakus käes. See oli Renne. Maffiapealik.

“Kuule. Ega sa Rosat pole näinud?” küsis mees ja naksutas püstoliga.

“Ei ole, aga mis siis?”

“Kadunud teine. Arvan, et ta läks Lõputusse Linna, või läks mehele. Aga nii või teisiti – maha tapan ta ikkagi,” ähvardas Renne ja naksutas jälle püstoliga. Ta oli üldse selline. Kandis riiete all nuge, granaate ja püstoleid. Relvi oli tal alati kaasas terve arsenal. Muidu oli ta sõbralik. Olime ennegi koos tina pannud ja hommikul viskasin ma ta rõdult alla rannaliivale, sest mees peeretas nii hirmsasti, et tahtis ära lämmatada. Tina panime igati. Nii endale kui teistele. Igakord lasime Rennega maha paar Lõputu Linna kõrilõikajat, kelle Liivarüblikud kibekähku maha matsid. Liivarüblikud olid ausad mehed. Elasid sellest, mille oma tööga teenisid ja käitusid puruks lastud laipadega viisakalt – nekrofiiliat nad ei harrastanud. Ainult üks kord hakkasid nad ühe maffianna ilusa kolbaga jalgpalli mängima, kuid lõpetasid kohe, kui olid naisel mõlemad silmad varvastega välja löönud. Aga mis naisel sellest enam – ta oli ju surnud. Naise peakene keerles ilusasti liiva sees ja tumedad lokkis juuksed lehvisid armsasti. Veidi tokerdunult, kuid ikkagi. Vat sellised mehed olid Liivarüblikud. Muidu tagasihoidlikud ja sõnaahtrad. Töömehed – väikest kasvu ja asised. Käisid ka Suvituslinna litsides pidu panemas. Ega ma keelanud neil teinekord minu rannal aelemast ja laenasin neile vahest isegi ööseks tekke. Päevaks kadusid aga Liiva­rüblikud oma saladuslike luidete taha ja ilmusid välja alles peale kolmandat kutset. Nad olid nagu vaimud – nad olid ja neid ka polnud. Nad elasid nagu kummitused ja mul polnud aimugi, millest nad toitusid. Vahest jätsime mafioosodega nende jaoks sööki rannale ja hommikuks oli see kadunud.

“Gosi fan tutte,” ütles Mummi.

“Mida?” uuris Renne.

Mummi ohkas ja sirutas oma veetlevad jalad välja. Ta oli neid mingisuguse kreemiga määrinud ja see haises hingematvalt.

“Võib-olla on Rosa Arunakas. Noh – mustlaste ja Fekaalide linnaosas.”

“Kõik võib olla,” mõmises Renne ja naksutas jälle püstoliga.

“Ma tulen sinuga kaasa,” olin elevil. Tapmiskihk minus hakkas tärkama.

“Eks sa tule,” nõustus Renne õlgu kehitades.

“Aga...” tahtis Mummi midagi öelda, kuid ma ei lasknud ta seda teha. Andsin naisele viskipudeli ja sigaretid ning astusin koos Rennega uksest välja. Nüüd võib ta viskit lakkuda, suitsetada ja lasta oma jalgadel haiseda. Kui tahab, mingu ujuma ja tal pole vaja uksi ega aknaid sulgeda, sest rannahoone mafioosod hoiavad pidevalt mu majal silma peal. Olen teinekord neile asjalikku õpetust andnud ja teeninud sellega ära lugupidava nime “Filosoof”. Raha ma nende käest ei võtnud, sest olin selleks liiga arukas. Tappa oli alati vaja, sest elu ilma surmata polnud midagi väärt ja mafioosod tegid selle asja suurepäraselt ära. Fekalaariumis lasid nad ükskord läbi mustlaste papptorbikute Läbiva Mürsu. Teisest otsast lendas välja päid ja jalgu: lendas ka terveks jäänud olendeid, kes olid ennast valgeks ehmatanud. Ja siis jooksid nad kambakesi maffiameestele kallale. Oli alles laskmist. Kolm maffiat sai vist tookord otsa. Liivarüblikud matsid nad lugupidamisavaldustega oma rannale, maffiameeste rannahoone ette, laudtee alla, et inimesed saaksid üle nende kõndida. Maha lastud fekaalidest tehti aga loomasööta. Kahjuks kärvasid pürjelite koerad maha nagu kärbsed, kes on liiga kauaks veiniklaasi äärele konutama jäänud ja veini sisse lupsatanud. Isegi koerakõhud ei võtnud seda saasta vastu, mida Patigrii neile pakkus.

Koos Rennega läksime mööda käänulist tänavat alla, et jõuda läbi Suvituslinna loojangu poole, ehk lääneserva, kus majade vahelt läks salatänav, mida tegelikult ei olnud. Ainult need kes teadsid selle olemasolust, oskasid sinna minna. Tänav oli ära peidetud suurte kolme­kordsete majade taha, mille ees, suure heki kõrval, seisis hiigla­suur teerull. Lapsed mängisid ümber teerulli ja paks aednik niitis muru. Koidu tänavaga ei sidunud Arunaka tänavat mitte miski. Oli vaid aimdus ja teadmine. Oli ainult oskus ja teadmine, et suurte klaasakendega majade tagant, mille ees kasvavad suured paplid, algab salajane tänav: sumbjas ja ohtlik, kaardudes oma kitsikusega ümber rändaja ja hakates teda kokku suruma nagu tahaks ta pigistada olendeist välja viimase mahla. Taga pool läks tänav laiemaks ja jõudis välja pilvelõhkujate juurde. Pilvelõhkujate katuselt oli uduselt näha Lõputu Linna hämused ja sinakad piirjooned. Nagu seda teadis Rosagi. Siit viis uks teise maailma: viis haiguste, mäda, aelevate litside, üksikute rikkurite, parunite, kes suuremat osa rahvast jalge alla tampis ja seda valitses, salapärasesse olematusse. Siit algasid mõrvad ja jälkused. Algas teekond lontis majade, viltuste aedade ja tolmuste teede riiki.

Seljataga müristas. Hakkas äikest tulema. Tore ongi. Lööb vähemalt selle sumbja õhu puhtamaks.