Читать книгу Dialogose õpetus - Tiit Sepa - Страница 5
2 Fekalaarium
ОглавлениеKui on olemas solaarium, aatrium, anatoomikum ja jumal teab veel mis, siis miks ei või olemas olla fekalaarium? Ah? Jõudsime Rennega Olematule Tänavale ja ma sihtisin püstoliga, mille Renne mulle andis, paksu aednikku. Ta oli mõnus märklaud. Lõhkekuul oleks selle aedniku mööda tänavat kõige muruniidukiga laiali puistanud nagu mädanenud õuna, mis puu otsast Ainaa aknalauale kukkus ja seal vastiku plögana laiali pudenes. Vaene Ainaa. Kallis. Nüüd on sul palju parem olla. Mis sellest, et ma sind ei näe.
“Ära teda lase?” keelas Renne vuntsi sügades.
“Miks?”
“Las elab ja niidab,” arvas mees.
“Hea küll,” kehitasin õlgu. Astusime edasi. Kolmekordse maja tagant algas kohe Olematu Tänav ja Renne lükkas heki laiemale. Vastik kusehais tulvas ninna. Sellest küljest olid ilusa maja suured aknad kogu aeg suletud. Naised vaatasid sealt vahest välja, kuid nad ei näinud mitte midagi, sest nad ei teadnud Olematu Tänava olemasolust. Aga haisu tundsid küll. Nad ei osanud leha kohta mingit seletust leida ja arvasid, et küllap toob seda kohale Suvituslinna lihakombinaat, mis oma solki jõkke laskis. Rappeid ja muud sellist.
“Noormehed! Kas te natuke kuuma kohvi ei taha?” küsis üks paks mampsel aknale toetudes. See oli üsna Olematu Tänava alguses.
“Teinekord,” vastasin ja astusin Renne järel Olematule Tänavale. Kõik kadus selja tagant ja ma silmasin pilvedesse kaduvaid peenikesi, kõikuvaid tornmaju nagu hiiglaslikke seeni, mis läksid ülevalt laiemaks ning kadusid õõtsudes pilvedesse. Majadel võis korruseid olla nii viiesaja ringis. Üldse oli maju kaks ja majade ees mängisid lapsed korvpalli. Kruusased platsid olid poisse ja tüdrukuid täis. Siia oli ehitatud ka mõned turnimispuud, kui lastel jäi aega üle maja treppidel turnimisest.
Renne köhatas. Lihaseline, kolmekümne nelja aastane mees näitas käega kusagile kõrgustesse maja ülemistel korrustel, mida tegelikult enam pilvedes näha polnudki. Imelik, et mina neid maju oma rannamajast ei näinud. Sellised londid peaksid paistma väga kaugele. Aga tegemist oli ju ikkagi Olematu Tänavaga, taipasin. Ma ei saanud näha hooneid, mis eksisteerisid ainult hüperreaalsuse piiril, kui ma ise elasin samas reaalsuses.
“Mul elab seal pruta. Lähme talle korraks külla,” sõnas ta.
“Lähme pealegi,” olin nõus.
Renne rögises:
“Ainult et, majal on lift katki ja me peame minema trepist. Pealegi on keegi trepil käsipuud ära varastanud ja trepp on ehitatud maja teisele poole välisseina külge. Trepi laius on pool meetrit. Sellest on küll, kui ettevaatlik olla,” seletas Renne.
Lapsed mängisid ikka palli. Vahest kukkus mõni neist õhtul koju minnes trepil väsimusest alla ja kojamees helistas siis vanematele, et nad oma järeltulija pappkasti kokku korjaksid ja ära viiksid. Maja läks kõrgemal aiva laiemaks ja nii pidi trepist mineja ronima mööda väljaspoole kooldunud seina, kus paksude klaasidest akende taga toimetasid pereemad ja pereisad. Akrobaatiline ülesminek nõudis tõepoolest kaljukitse osavust. Selleks, et keegi ootamatult akent lahti ei teeks ja välja ei vaataks, pidi pidevalt kummardama.
“Kuidas elanikud ise majast alla saavad ja üles lähevad? Kas keegi ei võiks ajaviiteks lifti ära parandada?” tundsin huvi. Mulle ei meeldinud eluga riskides turnida maja välisseinal. See oli ohtlik – kui vääratad, läntsatad kohe alla ja sul pole kusagilt kinni haarata, muidugi kui ei õnnestu mõnda rõdu serva möödalennul trehvata.
“Raha ei ole,” kohmas Renne ja astus trepile. Peenikese siuna kadus see aimamata kõrgustesse. “Ainult paar korda nädala kukub mõni elanik või külaline siit trepist alla,” lisas mees ja näitas mulle veriseid laike asfaldil.
“Oh jaa,” ohkasin ja hakkasin ettevaatlikult Rennele järele astuma. “Mis siis saab, kui meile keegi vastu tuleb?” küsisin.
“Anna tuld ja tõuka ta alla,” soovitas Renne. “Püstoli ma ju sulle andsin.”
“Andsid küll,” noogutasin. Kompasin peoga seina ja astusin Rennele järele, vaadates, kuidas ta veidi paks tagumik astmetel õõtsus. Alla ma ei tahtnud vaadata. Iga sammuga tõusime üha kõrgemale ja kodune maapind jäi aina kaugemale. Olime varsti pilvedes ja vihma hakkas sadama. Trepp muutus libedaks. Vaatasin korraks alla, kuid ei näinud peale niiske ja vatise udu mitte midagi. Jalutasime juba pilvedes. Ainult akendest paistis valgust ja üks nooruke perenaine naeratas mulle, kui tema aknast mööda astusime.
Järgmise päeva õhtuks jõudsime üles. Olime mõlemad Rennega väsinud ja enne viimase kolmekümne korruse kallale asumist, tukkusime trepil paar tunnikest, hoides kramplikult kinni astmetest. Õnneks ei kohanud me trepil mitte kedagi. Kuulsime ainult, kuidas keegi tühja liftišahti hüppas. Nähtavasti ta ei teadnud, et lift ei tööta, või läks kodus naisega tülli ja otsustas oma elupäevad nii lõpetada.
Janne oli kodus ja avas ukse. Noor ja kaunis naine näis veidi ehmununa. Muidugi oli see ka üsna loomulik, sest tuul oli tõusnud ja maja õõtsus kõvasti. Lausa tunda oli, kuidas ta ühest äärmusest teise libises ja pilve sees uduhämustena kumavad tornid teineteisele lähenesid ja siis kaugenesid. Kuidas nad küll nii kõrgel elada saavad, imestasin. Selline loksumine võib südame pahaks ajada. Mööbel logiseb mööda korterit ringi nagu oleks kappidel ja toolidel jalad all. Supp virvendab potis ja laearmatuur kõigub siia-sinna. Nagu näha, harjub inimene kõigega. Igatahes Janne oli poti nööriga pliidi külge kinni sidunud. Veetorustik oli sel majal kummist, nagu ka küttesüsteem. Mulle jäigi saladuseks, millest majad ise olid ehitatud, et nad õõtsumisele vastu pidasid ja laiali ei lagunenud.
“Kas sa oled üksinda?” küsis Renne korterisse piiludes.
“Ja, jah...” kogeles naine kahvatades.
Renne lükkas piiga kõrvale ja astus korterisse. Üks aken oli lahti ja tuul puhus tuppa. Hallikas pilvetups oli juba otsapidi tuppa sõudnud. Üsna akna juurest lendas mööda Lõputu Linna Airi lennuk ja vilksamisi nägin isegi reisijaid. Õhku oli korteris vähe, sest konditsioneer ei töötanud ja aken oli valla.
“Sul on siin külm,” arvas mafiooso ja tõmbas akna mürtsuga kinni.
“Ei!” karjatas Janne. Keegi röögatas akna taga. Röögatus kaugenes abitu kajana. Kakskümmend minutit hiljem jõuab ta alla. See on küllaldane aeg, et oma elu üle järele mõelda, sest hiljem oled ainult vaim, kes ei mõtle, vaid kummitab.
“Ah nii!” käratas Renne ja tõmbas vöö vahelt püstoli. “Sul oli külalisi.”
Kiiresti vaatas mees üle kõik naise korteri seinakappidena sarnanevad valged toad, kuid ei leidnud neist rohkem mitte kedagi. Ta tuli tagasi kööki, kus Janne närviliselt vorsti hakkis. Supp potis loksus lainetava basseinina.
“Kes ta oli?” küsis mees.
“Mitte kedagi ei olnud,” vastas Janne, kuid piiga käed värisesid märgatavalt. Akna tagant sõitis hetkel mööda jälle suur reisilennuk ja ma silmasin inimesi, kes uudishimulikult meie poole vaatasid.
“Sa petad mind!” röögatas Renne ja haaras naise sülle. “Tee aken lahti!” käskis mees mind.
“Võib-olla poleks vaja. Las ta elada,” arvasin tagasihoidlikult.
“On küll vaja. Mitte keegi ei astu Rennele pähe ja ei häbista teda. Tee aken lahti!”
Avasin akna. Pilved hakkasid taanduma ja taevas sirasid tähed. Sidesatelliit oli üsna lähedal, nagu suur kilpkonn, kes on oma loivad välja sirutanud.
“Kallis Renne!” kiljus naine, kuid mees ei kuulanud teda. Ta viis piiga avatud akna juurde ja heitis ta öhe. Karjatus kaugenes maa poole.
Sõime Rennega kõhud täis ja hakkasime uuesti alla minema. Alla oli lihtsam minna. Lihtsalt astusid ja vaatasid, et üle ääre ei saja. Kõhe küll oli, aga hommikuks jõudsime jälle kodusele maapinnale. Maja ees vedeles aluspükstes mehe laip. Janne polnud veel alla jõudnud. Küllap rippus kusagil rõdu küljes.
Renne mõtles natuke, võttis püstoli ja tulistas taevasse. Pool minutit hiljem kukkus karjuv naine asfaldile. Vormitu lärakana jäi ta sinna lebama nagu soojaks läinud tarretis.
“Võib-olla peaksime kutsuma Liivarüblikud?” arvasin.
“Pole vaja. Siin on omad mehed,” ütles Renne ja keeras majale selja.
Pool tundi hiljem jõudsime Fekalaariumisse. See oli tõeline. Kõik haises sita ja pesematuse järele. Juba aedlinna piiril üritas üks mustlaspätt meid röövida. Renne peksis poisi läbi ja viskas üle kõrge plangu. Mütsatades sadas nolk kellegi kurgipeenrasse.
“Vana raibe!” karjatati teisel pool aega ja mõne hetke pärast lendas poiss tänavale tagasi. Virutasime oimetu poisi veel kord üle aia, ent kuna pätt visa järjepidevusega meie poole tagasi lendas, jätsime ta tolmu sisse vedelema ja astusime ise edasi.
“Kuidas siis on?” küsis Renne.
“Mis asi?”
“Noh, see linn... või mis...”
Kehitasin õlgu.
“Leian võtme ja proovin seda. Millise ukse küll avab leitud võti, sest uksi on ilmas miljoneid? Ometi peab see uks olema kusagil läheduses, sest võti oli maas ühe maja juures. Kuid kuhu ta sobib?” laususin järjekordse mõttetera, mis mulle pähe sähvatas.
“Ma kirjutan selle endale üles,” lubas Renne ja otsis tüki paberit. “Kuidas see nüüd oligi?” küsis ta ootusvalmilt maas kükitades ja mulle otsa vaadates. Revolvri pani ta enda kõrvale tolmuse liivapuha sisse. Hakkasin dikteerima.
“Väga hea,” leidis mees, kui oli lõpetanud ja paberi endale taskusse pistis. “Tulista korraks selja taha,” soovitas ta veel.
Tulistasin. Lõhkekuul sööstis mööda tänavat alla ja käru, mida üks habemik mees enda järel vedas, lendas kildudeks. Kärus oli aga kuulipilduja ja laskur, kes oleks kohe meid tulistanud, kui saavutaksime hea märgipositsiooni. Milleks küll? Nähtavasti ongi Olematu Tänava maailm selline – vägivaldne ja enesekeskne, kus võõrad sissetulijad tuleb kohe hävitada.
“Jookseme sellesse suurde majja,” soovitas Renne, märgates, et nurga tagant tuli välja terve jõuk relvastatud fekalaariumi elanikke. Kõigil olid käes relvad ja kaltsudes peletistel oli ilmne kavatsus meid tappa.
“Jookseme,” olin minagi nõus. “Julguse parim osa on ettevaatus,” lisasin.
Renne hakkas jälle paberit otsima, kuid ma lubasin talle selle tõetera hiljem üle korrata. Praegu oli aga meil väga kiire. Jõuk lähenes.
Maja oli nii lagunenud, et tundus nagu pudeneks ta iga hetk laiali. Kuulid, mida piirajad oma relvadest välja tulistasid, lendasid plaksatades läbi seinte, nagu oleksid need papist. Roomasime muldpõrandal ja jooksime paanikas mööda üüratut, puruks pekstud akendega maja edasi, lootes sellest põrgust pääseda. Viimaks leidsime ennast ühes lillelise, määrdunud tapeediga toast, kus oli purunenud ja auke täis mööbel; akna all pruun ühejalgne laud nagu neegerinvaliid. Õues õitsesid kõrged pojengid, varjates osaliselt tuppa hiilivat valgust.
“Tulge minuga,” ütles ootamatult üks neiu. “Ma peidan teid ära.”
Kus kohast ta tuli, sellest polnud meil õrna aimu? Ta lihtsalt ilmus ja kõik. Nagu kummitus selle mädanenud poolpapist maja seina seest. Aga mõelda polnud enam aega. Vaatasime Rennega teineteisele otsa ja noogutasime. Aeg läks ja juba kihutasid kuulid mööda toaseinu, otsides meid. Puukillud lendasid ringi nagu sääsed.
Tüdruk viis meid seina sisse ja ettevaatlikult tõusime mööda lagunenud treppi üles teisele korrusele. Ma ei märganudki enne, et majal oli veel teinegi korrus. Nüüd aga jõudsime päikeseküllasele palkonile ja verandale. Toad olid täis säravat valgust, mis kumas sisse suurtest akendest. Akendest avanes vaade tööstusmaastiku sarnasele õuele, kus vedeles plekitükke, kummalisi kärusid ja raudvaate. Kaugemal olid käändunud raudvarvad: osaliselt roostes ja mahasaetud juppidena. Kõikjal oli traadiräbu ja imelikke hiiglaslikke metallist seibe. Asfalt õuel oli täis koorunud auke ja aukudes vedelesid õlised silindrid.
“Olge ettevaatlikud. Põrandad on mädad ja vaadake ette kuhu te astute,” hoiatas piiga.
“Kuidas sa siin sedasi üksinda elada saad?” imestasin ja istusin ühte tooli. Nägin, et ühest toast viis trepp üles ja ma tundsin huvi, mis seal on.
“Ma ei olegi üksinda. Mu noormees elab koos minuga ja praegu ehitame endale seda maja suuremaks, sest tahame lapsi saada. Tulge – ma näitan teile,” kutsus neiu ja viis meid avarasse magamistuppa, milles oli alles tehtud remonti. Tuba nägi välja viisakas ja puhas.
“Kas fekalaarid teid ei tülita?”
“Ei, milleks? Nad ei oska siia tulla ja ainult tänavale on ohtlik minna. Sõiduks kasutame soomustatud autot,” vastas tüdruk. Ta lõikas kurki ja hakkis salatile juurde tomatit. “Kas te süüa tahate?”
“Ei hooli,” vastas Renne järsult ja heitis pilgu aknast välja. “Rosa!” karjatas mees. Ta haaras püssi, tõmbas raginal padruni rauda ja tulistas avatud õhuaknast naise pihta. Rosa lendas vastu pleekinud puukuuri seina ja kukkus. Kohe avati meie suunas tuli. Kuulid lendasid kilinal vastu aknaklaase ja eemaldusid unnates. Aknaklaasid olid kuulikindlad. Renne viskas aknast alla paar granaati ja ründajate auto plahvatas. Jäi pisut rahulikumaks.
“Peame vist kasutama Surnud Punkti,” arvas neiu murelikult.
“Mis see on?” imestasin.
“Surnud Punkt on varjend. Sinna saab minna minu kodust ja saab minna ka küünist, lagedal aasal. See varjend on väga sügaval maa-all ja seal on väga kitsas, umbne ja vastik. Olen seal ühe korra olnud ja hädavaevu suutsin mööda pikka ja kitsast betoontunnelit üles tagasi ronida. Varjendis on ainult betoonist pink, millel istudes pead küürus olema, sest varjendi lagi on nii madalal. Tavaliselt inimesed sealt enam eluga tagasi ei tule ja kääbused toovad laibad uuesti üles. Sellepärast seda kutsutaksegi Surnud Punktiks,” jutustas neiu.
“Aga miks te sinna üldse põgenete?” imestas Renne habemetüükais lõuga näppides.
“Palju parem on maa-all lämbuda, kui taluda päevade viisi pikka piinamist ja seda, kuidas sind aegamisi tükkideks hakitakse. Mustlased teevad nii – nad seovad inimese postide külge ja lõikavad iga päev sinu küljest midagi ära, kuni sa sured. Täpselt nagu Lõputu Linna retsidest timukad. Tegelikult on ju Fekalaarium Lõputu Linna eeslinn.”
“Ah nii!” hüüatasin. Võtsin Renne käest granaadi ja viskasin selle aknast välja. Samal hetkel tulistati mind ja kuul riivas kätt. Võpatasin. Valus oli. Kindlasti tundis seda ka Mummi, sest kuulsin naise karjatust. Tõmbasin kiiresti akna kinni. Kuulid meid enam ei tülitanud.
“Me peame minema Surnud Punkti!” karjus neiu hüsteeriliselt.
“Rahune maha. See on ainult väike kriimustus.”
Ma ei uskunud kääbustesse. Pidasin seda tüdruku haiglaseks luuluks, kuid majast välja minnes ja lagunenud trepist alla turnides, märkasin ühtäkki koridori seinal pika, halli habeme ja koonilise tuttmütsiga härjapõlvlast. Jäin teda üllatunult vaatama. Päkapikk kõõlus trepikoja seinalambi juures ja sädeles selles valguses nagu puuvõõrik.
“Kas sul raha on?” küsis gnoom, eirates igasuguseid gravitatsiooniseadusi ja jalutades nagu kärbes mööda seina mulle lähemale.
“On küll,” noogutasin.
“Anna mulle ja ma viin sind siit elusalt minema,” lubas ta. Kääbuse vesihallid silmad takseerisid uudishimulikult mu haavatud kätt.
Mul polnud rahast kahju. Andsin talle sada ühikut ja tänulikult surus kääbik rahatähe oma kitsenahast vesti taskusse. Ta sülitas ja hüppas mu õlale nagu pärdik.
“Sina ka,” pöördus ta Renne poole.
“Mitte midagi ma sulle ei anna,” ülbitses mafiooso. Hetk hiljem kihutas läbi seina kuul ja tabas Rennet rindu. Mees kukkus trepilt alla ja kukkudes vabastas ta ühe granaadi päästiku. Võimas plahvatus kõrvetas mu kulme, kuid ükski granaadikild mind ei tabanud. Rennest endast ei jäänud suurt midagi järele. Ainult lääpas kotad, mida mees oli kandnud. Olin kääbuse kaitse all. Ta hüppas mulle kukile.
“Nüüd roni üle aia ja poe nende sirelite vahelt läbi,” õpetas mind kääbus, tirides mind kõvadest ja juhtides nagu hobust. Tegin nii. Hüppasin üle plangu ja pugesin sirelite vahele. Kääbuse jalad surusid tugevamini vastu mu kaela.
“Nüüd roni mööda seda iluvõret üles ja mine aknast sisse. Ära karda – siit ei oska sind mitte keegi otsida. Istu diivanile ja puhka. Varsti tuleb kiirabi,” seletas sõbralik, umbes käevarre pikkune, sorakil juustega kääbus. Ta juhatas mind diivanile, ronis mu õlalt alla ja kummardus.
“Oota siin, aga mina pean nüüd minema,” ütles ta.
“Aitäh sulle,” tänasin viisakalt ja mudisin haavatud kätt.
“Võta heaks,” noogutas kääbus kelmil silmil, tõmbas taskust minu antud sajase ühiku ja seda õnnelikult käes liputades, ümises ta. “Nüüd ostame naisele ja lastele kommi, sööki, kooki – mooki, sest olen rikas ma. Olen rikas ma. Olen rikas...” leelotas ta trepist alla minnes.
Sirutasin ennast mugavalt diivanil ja vaatasin akna taga õitsevaid roniroose. Läksin lille juurde ja hingasin sisse õite magusat lõhna. Tuba oli pisut niiske ja ma adusin möödunud vihma järelkaja. Rebisin kardinast riba ja sidusin haava käel kinni.
“Te peate pikali olema ja ei tohi lilli puudutada!” karjusid parameedikud tuppa sööstes ja surusid kibekähku mu kanderaamile pikali. Kitsast ja järsust trepist mind alla tarides, hoidsin hirmuga kanderaamist kinni, rippudes seal nagu kaan, et mitte välja sadada ja veel tõepoolest mõnda konti murda. Viimaks tassiti mind autosse ja unnates kihutas kiirabimasin mööda Olematut Tänavat alla, eirates igasuguseid liiklusreegleid. Pigistasin hirmuga silmad kinni, kui auto läbi heki kihutas ja sõitis sodiks ühe mustlase majaseina. Nägin, et mustlane magas koos naisega kitsas raudvoodis ja uniselt ajas ta ennast istukile, koobates pika toruga jahipüssi järele. Kiirabi aga kihutas edasi, ja selleks ajaks kui mustlane jõudis püssi vinnastada, olime meie juba nurga taha keeranud.
Haiglas tassiti mind kibekähku räpasesse ja haisvasse palatisse ning visati ligasele madratsile. Küljealune haises hingematvalt ja sellest tilkus põrandale mingit limast ollust.
“Kas teil siin hospitalis linu ei olegi?” küsisin uudishimulikult ja ajasin ennast istukile.
“Linad maksavad raha. Olge pikali,” käskis turske meditsiiniõde nagu elevant džunglist ja surus mu pikali. Kähku kattis ta mind villase, kuid aukliku tekiga, millest polnud suurt tolku, sest avatud aknast puhus sisse tuult ja palatis oli talumatult külm. Mu hambad plagisesid ja meeleolu kiskus alla igasugust arvestust. Hüppasin kiiresti püsti ja andsin meditsiiniõele vastu vahtimist. Too lendas nurka ja üllatunult tõmbasid kolm patsienti teki alt välja oma habetunud näod. Nende lõustad olid sinakas-rohelised nagu viimase staadiumi pidalitõbistel. Kus kuradi kohas ma ometi olen? Palju mõnusam oleks praegu istuda kusagil restoranis, silitada noore neiu kanni, libistada kätt ta seeliku alla ja rüübata klaasist magusat viina. Ja tüdruk limpsab keelega mu kõrva. Ta ilusad rinnad paistavad kleidikaelusest ja helgivad ihalevalt... Tüdruk kutsub mind kusagile, kuid mina jään nii purju, et viimaks visatakse meid koos ilusa noorukese neiuga baarist välja...
“Mis juhtus?” küsisid kooljanägudega haiged.
“Aga seda!” käratasin ja haarasin operatsioonilaualt timukakirvena sarnaneva operatsioonikirve ja keerutasin seda huilates käes. Olin valmis hiiglasliku ja rasvas meditsiiniõe peajagu lühemaks tegema. Tegelikult polnud mul mitte midagi viga. Tahtsin sellest medvanglast põgeneda. Hirmu ajas nahavahele ka oletatava leprasooriumi olemasolu. Miks nad kõik siin nii sini-rohelised olid?
“Rahunege. Te olete haige ja peate kuuletuma meie nõudmistele. Või muidu...” keelitas ja hoiatas mind õde, vaadates oma rasvavajunud silmade vahelt mulle otsa. Tema põsed lotendasid nagu merelõvil ja tagumiku laiuseks võis mõõta kaksteist rusikat. (s.o. poolteist meetrit.)
“Või muidu...” kordasin ja tõmbasin riiete alt võimsa püstoli. Relva raud helkis metalselt, kui trumlit keerasin ja kuke vinnastasin. Lõhkekuuliga padrun oli valmis ja ma tahtsin kihutada selle paksu meditsiiniõe keresse. Palju paska temast seintele laiali pritsib, kui kolmkümmend grammi plastiiti teflonkuulis plahvatab, arutlesin.
Naine ehmatas. Nähes enda ees relvastatud patsienti, ühes käes tapper ja teises kahurisarnane püstol, hakkas ta kartma.
“Las ma seon teie haava korralikult kinni ja viskan selle nartsu minema,” pakkus ta lahkelt, ajades ennast vaevaliselt püsti. Sellist naist saab panna ainult siis, kui ta hargivahe traktoriga laiali tõmmata. Muidu on vahekord teoreetiliselt võimatu. Praktiliselt loomulikult ka.
“Pole vaja. Parem pange aken kinni,” nõudsin, sest tuba oli tõesti väga külm.
“Täitsa õige,” mõmiseti tekkide all. “Tuba on külm ja ammu pole süüa toodud.”
Hiiglaslik, paks õde läks akna juurde ja kummardus, et seda kinni tõmmata. Järsku kargas üks kuvetanud olemisega kiitsakas vanamees oma madratsilt püsti ja andis jalaga löögi sinna “kaheteist rusika” piirkonda. Ulgudes lendas naine viiendalt korruselt alla. Haiglaõuelt kostus plarts nagu oleks keegi kondoomi vett täis lasknud ja selle ulakas meeleolus alla visanud.
“Ta ei andnud meile süüa, vaid õgis ise kõik nahka. Sellepärast ta nii paks oligi,” ütles mees. Ta tõmbas akna kinni ja puges teki alla. Norinal jäid kõik magama. Olin veel kaua üleval, sest und ei tulnud. Viimaks ajas kusehäda mu madratsilt üles ja ma kiikasin koridori. Kõik oli vaikne ja ainult kaugemalt kostus ühest toast mingisuguste klaaside kilinat. Jalutasin mööda helepruuni linoleumiga kaetud põrandat edasi. Leidsin ratastoolist istuva vanamehe ja avastasin, et ta oli surnud. Mees oli täiesti külm ja istus toolis nagu muumia, seljas pikk ja soe hommikumantel ja jalas pehmed, villased sussid. Mul oli ikka veel külm ja pikemalt aru pidamata keerasin vanamehe hommikumantlist välja, panin riide endale selga ja jalga pehmed, valged tuhvlid. Pidasin veidi aru, mida ette võtta koolnud vanamehega. Viimaks rabasin tal kraest kinni ja avasin ettevaatlikult ühe palati ukse. Saatsin vanamehe võimsa viskega palatisse nagu õletuusti. Mul polnud aimugi, mis osakond see oli.