Читать книгу Olen ammu tahtnud sinust loobuda - Tiit Sepa - Страница 4

Vahel mõtlen, miks on maailm nii vastuoluline. Inimesel on olemas peaaegu kõik, mida ta siin maises elus võib ihaldada, kuid ikka pole ta õnnelik. Minul on poeg Lauris, minia Epp, ilus ja armas lapselaps Agne-Mari, kaksikutest orvud, keda ma kasvatan, koer Polly ja kassirajakas Renoir. Veel on mulle kaaslaseks endine naine Kady ja mõned mutukad, kes mind kevadhommikuti valusasti nõelasid, kui ma oma maakodu trepil istusin ja mõtteid mõlgutasin. Nüüd on mul see kodu Naistevallas. Loomulikult on mul alles ka endine kodu Vaimõisas. Põhiliselt elabki mu poeg koos naise ja lapsega seal. Nüüd on nad õnnelikult Inglismaalt tagasi ja ma võin neile igal ajal külla minna. Teinekord tuleb mulle külla ka „linnadaamiks” hakanud joodikust Riina koos elukaaslase Retsiga, kuid minul on ikka millestki puudu. Ma igatsen ja ootan, aga vastust pole ikka veel. Tegelikult pole üldse midagi. Synne on nii jäljetult kadunud, et teda leida on lausa võimatu. Ja temast ma just puudust tunnen. Ma igatsen seda väikest särtsakat naist, kes – nii uskumatu kui see ka pole – töötas salapolitseis ning oli lahendanud hulga mõistatusi ja osa neist koos minuga. Tema pöörast rikkust ei tasu mainidagi. Minagi olin varanduslikult üsna heal järjel ja poodi minnes ei pidanud ma midagi ostmata jätma nagu vanasti, kui elasin peost suhu.

Ärge mõelge, et mu elu igav on! Kadyga saan õiendada, nii et küllalt saab: tema sõimab mind ja mina teda. Oleme ju ikkagi kunagised elukaaslased ja Lauris on meie ühine toodang. Me oleks võinud vabalt leivad uuesti ühte kappi panna ja seda oleme peaaegu teinudki, sest Kady elab nüüd minu juures Kurrul ehk Sitaaugul, nagu ma talukohta mõnikord kutsun. Vanasti oli maja nimi olnud Urruaugu. Kui ma selle pudeneva osmiku ära ostsin, peeti mind terves külas idioodiks. Nüüd on maja väga ilus ja mugav, sest Synne ja mina lasime selle põhjalikult korda teha ja tänu juhuslikule pommiplahvatusele saime ka uue konnatiigi, mille töölised suuremaks kaevasid ja plaatidega plaasterdasid. Vesi seisab seal küll ja seda oleks saanud isegi soojaks ajada, kuid mina eelistan ikkagi külma.

Synne oli minu lollustega leppinud ja mulistas pärast väikest harjutamist samuti igasuguse ilmaga konnatiigis. Hiljem sain teada, et Kadygi oli püüdnud seda teha, kuid asi lõppes kahepoolse kopsupõletikuga Rapla haiglas. Rohkem pole ta püüdnud mulle muljet avaldada, ainult iriseb minu kallal, kui hommikul suplema lähen. Ja seda läbi aasta. Kuid sel talvel oli vahepeal nii külm ja lund nõnda palju, et mulle hakkas rohkem meeldima paljalt lumehanges istumine.

„Sa too endale madrats ka siia ja ma võin mõne küünla anda,” arvas Kady, kui mind õue otsima tuli ja kusagilt lauda tagant lumekoopast üles leidis.

„Milleks?” küsisin.

Kady nuuskas nina ja vastas:

„Mis vahet seal on, kus sa magad. Meest sinust nagunii pole.”

Kerigu kuu peale, mõtlesin. Ma olen mees, et las aga olla. Ma lihtsalt ei tahtnud oma endise naisega armatseda. Millegipärast hakkas see mulle vastu. Liiga palju valusaid mälestusi oli mul temaga seotud. Mõttetu oli neid heietada, aga need kuradid tulid meelde! Kady oleks kohe valmis mu juurde pugema, kui ma oleksin vähimatki huvi ilmutanud, aga mina lükkasin ta visalt tagasi. Me võime sõbrad ja lähedased olla, aga seksuaalselt jättis ta mind külmaks. Ma ei tea, mida võib Kady tunda või mõelda, ega see mind ausalt öelda huvitagi. Kunagi olin olnud naisele vaene kunstnikust elumees, truudusetu abikaasa, keda ta püüdis enda järel elust läbi lohistades jalgele aidata ja kes aina uuesti otsapidi pudelisse lendas. Viimaks tüdines ta sellest ja me läksime suure tüli ning riiuga laiali. Muidugi olime mitmel korral teinud katset kooselu otsast alustada, kuid need olid juba ette hukule määratud üritused. Iga kord, kui püüdsime ühist eluteed käia, lõppes kõik sellega, et mina maandusin jälle pudeli ja mingisuguse lipaka juures.

Õnneks on mul poeg Lauris, kes põhjalikult mu elu muutis. Just tänu talle ja tema pojaarmastusele, sai minust korralik inimene. Esialgu oli raske, raha polnud ja me püüdsime kuidagi ots otsaga kokku saada. Käisin koos Laurisega isegi Via Baltika ääres odavalt maale müümas, et saaksime süüa osta ja arveid maksta. Poisil olid muidugi kasud sees, sest iga müüdud maali pealt sai ta kümme protsenti tasu.

Meie esimesel äriretkel tahtis Lauris päikese käes pleekimise eest küll viiskümmend protsenti saada ja mina polnud vastu, kui poiss pool pilti ise maalib. Lauris sülitas ja keeras mulle pahaselt selja. Varsti oli ta tusatuju siiski möödas ja erksalt teatas ta, et üks auto on peatunud ja tagurdab meie juurde. Ta tobu ei mõelnudki sellele, et need olid politseinikud, kes meile ilma loata müümise eest korraliku peapesu tegid. Õnneks olime selliste nägudega, nagu hakkaksime kohe surema, ja pääsesime ainult hoiatusega. Mainisin politseile küll, et lakku täis luua- ja saunavihamüüjaid on terve Pärnu-Tallinna maantee äär ja Märjamaa ümbrus täis ning mõnel paistavad pärast edukat müüki kraavist ainult katkised kotad, kui müüja ise õndsat õlleund magab. Politsei arvas siis, et ega nad igale poole ka jõua. Muidugi pole mõtet sellistele trahvi teha, sest nende trahviarve möödub enamasti arestimajas istudes ja „päevi“ tagasi tehes. Mõttetu on toita ja joota joodikut, kes soolaputkast pääsedes kohe oma luuad üles otsib ja jälle teeveerde kobib peaparanduse raha noolima.

Meie korjasime muidugi kodinad kokku ja vedasime metsasihile, kus meie Opel peidus oli. Selleks päevaks oli äri läbi, aga ka kõhu saime täis.

Algul oli Kady vastu, et poiss minu juures elas, aga ajapikku leppis ta sellega. Ta teadis, et olen nüüd pidevalt kaine ja saan poisiga hakkama. Püüdsin isegi oma endist naist toetada, kui mul juhtus rohkem raha olema, ja Kady oli selle eest tänulik.

Nii me siis elasime, kuni minu ellu astus Synne. Täitsa ootamatult. Ta oli tulnud minu Tallinna näitust vaatama ja esitles ennast algul vaese tüdrukuna. Kui ma pärast teada sain, millist varandust see noorelt leseks jäänud naine käsutab… Ah, ma ei taha öeldagi, mida ma siis tundsin. Minu maja oli lihtsalt hurtsik tema paljukorruselise maja kõrval Tallinnas, mida tegelikult haldas hoopis variisik. Peale selle kuulus Synnele ka luksuslik eramu Sakus, kus elas tema ämm, keda ta emaks hüüdis. Synne oma ema oli juba aastaid surnud ja isa ilmutas ennast Pärnust väga harva.

Igatahes armastan ma seda naist väga ja olen pärast tema lahkumist lohutamatu olnud. Meil polnud vähimatki riidu olnud, ta põgenes üksnes põhjusel, et säästa meid pahandusest, mille tema kohalolek võinuks kaasa tuua. Mäletan meie tookordset hüvastijättu aias ja kuidas Synne talle järele tulnud musta maasturisse istus. Tema nuttis ja mina nutsin, meil mõlemal oli hingematvalt valus, aga midagi polnud teha: Synne oli nii otsustanud.

Mõnda aega oli Lauris hoolitsenud Synne Inglimaal ostetud tõuhobusefarmi eest, aga on nüüd kodus tagasi. Siinne elu on poisile südamelähedasem, kuid talle ei meeldi, et ka Epu ema on Vainul koha sisse võtnud ja kavatseb koos Kadyga kevadel suurejoonelist põllu­majandus­ettevõtmist alustada. Nimelt peavad naised plaani hakata talu maadel kasvatama kartuleid, kurke, porgandeid, peete ja võib-olla isegi banaane, kui neid oleks Eestis võimalik kasvatada. Muidugi olin mina see tola, kes neile selleks potipõllunduseks raha andis. Selge see, et ma tahtsin oma kulutused tagasi saada, ent Epu ema Lilit tõmbas selle peale näo viltu pähe. Ma olen ikka paras oinas, et üldse sinna midagi investeerisin, aga noh… Eks vahel võib lollusi ka andeks anda… vähemalt arvan ma nii.

Lauris käis täna minu juures Kurrul ja kaebas, et ema aina vingub kõige peale, mida Epp või tema teeb. Olevat lausa võimatu nii olla ja elada. Peaks vist tagasi Inglismaale minema ja tõuhobustega tege­lema.

„Naine, kes on parajas tõuhobuse eas ja elab ilma…” sõnasin mõtlematult ja vaatasin pojale ehmunult otsa. Poiss pani mu jutuvääratust tähele ja muigas. Ema polnud talle selline autoriteet nagu mina. Mind hoidis ta rohkem. „Ma tahtsin öelda, et iga naine vajab kedagi, kes teda hoiaks ja kalliks peaks. Ema tunneb sellest puudust ja eks ta seetõttu ongi natuke tige.”

„Natuke,” osatas poeg ja võttis endale pliidilt kotlette, mida kaksikud plikad olid praadinud, nii et tagatoas hakkas isegi suitsuandur undama, ehkki uks oli vahelt kinni. „Kas sina ei tahaks mutti uuesti jalgele panna?”

„Ma ei saa!” käratasin ja võtsin endalegi pliidilt ühe saapatallataolise asjanduse. Ime küll, aga mul hakkas sellele jurakale isegi hammas peale.

„On ju head kotletid?” küsis Maili, kes vahelduseks kööki tuli.

„On küll,” kinnitasin. Kui neilt kõrbenud osa maha koorida, annavad süüa küll. Peale sibula ja leiva olid plikad märganud kotletile isegi hakkliha sisse panna. „Mida te ise teete?” küsisin.

„Õpime,” vastas plika tähtsalt.

„Õpite!” imestasin mina. Tavaliselt undas neil arvuti, nii et tahtis ära tappa, aga täna oli tõepoolest kuidagi vaikne.

„Isa, mida sa imestad? Meil on homme tasemetöö,” nähvas Maili ja kadus taas tagatuppa. Plikad kutsusid mind isaks, kuigi ma polnud nendega isegi veresugulane. See-eest olin ma nende ema üsna lähedalt tundnud. Kahjuks sai ta õnnetult surma ja nii plikad minu juurde sattusidki. Võtsin endale vabatahtlikult kaela vastutuse tüdrukute eest, kes olid mulle tegelikult täiesti võõrad. Aga ema oli kunagi… Ega iga naine, kellega sa mõnda aega suguelu elad, pole sulle sugulane. Tobe või mis? Isegi oma naine on sulle hõimlane ja jumal tänatud selle eest. Naise sugulased samuti ja nii edasi.

„Ema tahab veel täna siia tulla ja luurele minna,” seletas Lauris ja võttis veel ühe kotleti.

„Luurele!?” Ma olin üllatunud ja siis meenus mulle, et üks naabrimees oli Kadyt ja mind suurteks kriminalistideks pidanud. Ta oli palunud abi, et leida oma saladuslikult kaduma läinud poega, kes oli elanud koos mingisuguse lipakaga. Igatahes oli see niisugune jama, millesse mina küll ei tahtnud oma nina toppida. Kady oli siiski lubanud asja uurida. Nüüd hakkab veel luurama ka, on alles nuhk selline!

„Mutt põrutas täna linna kurgiseemneid tooma,” seletas Lauris.

„Ahah,” mühatasin. Mis see minu asi on, mida ta kokku ostab.

„Lubas tuua kolmkümmend kilo.”

„Hull on või!?” röögatasin laua tagant püsti karates.

„Hull muidugi,” sõnas minu uus naabrimees Artur, kes uksest sisse astus. „Vääksu-mutil on kolm lammast kadunud ja nüüd süüdistab ta mind, et olen need maha lasknud ja lihaks teinud. Hull mis hull.” Oma halli habemega meenutas vanamees kangesti härjapõlvlast. Vahel haiseski ta nagu härjapõlvlane, kes on kogemata mägrauru mustuse sisse sattunud, sest naist mehel polnud ja pesumasinat ilmselt ka mitte. Meie polnud siiski nii pepsid, et oleksime sellele tähelepanu pööranud. Just tema kaudu me selle maja saimegi. Ta oli sõbralik ja abivalmis mees.

„Asi pole selles,” ütlesin ja helistasin Kadyle. „Palju sa kurgiseemneid ostma pidid?” küsisin.

„Kolm kilo,” vastas naine.

„Jumal tänatud,” ohkasin.

„Mis siis?” päris naine ja ma kuulsin taustaks tema Daewoo müra.

„Keegi ütles siin, et kolmkümmend kilo. Ma mõtlesin, et kavatsete oma kurgipõllundusega Märjamaani välja jõuda. Mis see kaheksa-üheksa kilti ikka on?”

„Keri kukele oma jutuga!” nähvas Kady ja vajutas telefoni kinni. Pärast füüsikaõpetaja tööst loobumist polnud naise jutt enam nii koolmeisterlik kui varem. Enne seda olin Kadyga vesteldes tundnud end mõnikord nagu koolipoiss, kes on koristaja sussid põranda külge naelutanud ja direktori auto punasest kollaseks värvinud. Kunagi olingi ma seda teinud, aga see jama ei tulnudki välja. Pääsesin puhtalt ja teos süüdistati hoopis Pärnu pätte.

Artur kaebas nüüd tõemeeli, et Vääksu-eit süüdistavat teda lammaste kadumises ja ta ei tea, mida ette võtta. Kas mina uuriksin seda asja, kuidas saavad loomad lukus laudast kaduma minna, tahtis ta nüüd teada.

„Äkki on Vääksu-eidele ka meest vaja?” küsis Lauris ja vaatas Arturile otsa.

„Sellele eidele on luuda vaja nagu Kunksmoorile, mitte meest!” põrutas Artur. Mees oli moori peale üsna pahane. Muidugi oli tõsi, et vanamehe eelajalooline jahipüss vedas kõvasti viltu. Mina olin sellega kogemata ühe tema lamba juba loojakarja saatnud, kui me Arturi murtud jalaga pulli taha ajasime, kuid lauta ei lähe mees neid ometi maha kõmmutama. Siiski ei kavatsenudki ma lammaste saatust uurida.

„Sa käi mööda küla ringi ja nuusuta, kust kohast tuleb lambaprae lõhna. Siis saad teada, kes Vääksu-eide lambad hakkama pani,” soovitasin Arturile.

Mees jäi mõttesse.

„Õige küll,” leidis temagi ja läks minema.

„Ema ja Lilit on täitsa segaseks läinud oma kurgi- ja ma ei tea veel mille kasvatusega,” hakkas Lauris jälle rääkima.

„Praegu on alles märtsi lõpp ja suur lumi pole jõudnud ära sulada. Mida nad kasvatavad? Põllud on kindlasti vee all lookas. Seemnete asemel võiksid nad endale parem kummiparve osta, et Vainule saaksid,” soovitasin soojalt.

„Eks sa ütle seda emale ise,” leidis Lauris. Ta läks tagatuppa vaatama, mida kaksikud teevad, ja jäi sinna üsna kauaks. Mina sain sel ajal rahulikult istuda ja oma mõtteid mõlgutada. Viimaks tüdinesin, panin kummikud jalga ja teatasin üle ukse, et lähen metsa jalutama.

„Ujuma oleks vist õigem,” tänitas Gaili.

„Äh!” vastasin käega lüües ja astusin välja. Jalutasin metsa poole ja pidin tunnistama, et Gailil oli õigus: üle põllu saamine oli juba paras ettevõtmine. Metsa all oli pisut tahedam ja lumelörtsi vähem. Ometi tilkus igalt poolt veepiisku ja ilm oli vastikult hall. Väljas oli selline niiskus, et kummikute asemel peaks jalga panema ujumislestad ja pähe maski. Lausa konnailm. Ainult akvalang võiks päästa igalt poolt pähe sadavast veest.

Läksin mulle lapsepõlvest tuttavas kodumetsas üsna kaugele ja korraga köitis miski kuuskede all minu tähelepanu. Ronisin puude vahele ja avastasin seal vedelevad lõpnud lammaste pead ja sisi­konnad. Oli selge, et huntide töö see polnud, sest loomad olid tükeldatud, parem liha kaasa võetud ja jäänused maha jäetud. Tegemist oli ikkagi vargusega. Ma uurisin mööda sihti kulgevaid selgeid kummikujälgi. Minejaid oli ainult üks. Kõndisin mööda jälgi, kuid vanale raudteele jõudes kaotasin need. Inimene võis lambalihaga minna kummale poole tahes ja mul polnud aimugi, missugust teed ta kasutas. Otse üle ta ei läinud, sest seal jälgi enam polnud. Vähemalt olin tõestanud, et Artur polnud loomi tapnud. Ma helistasin kohe talle ja rääkisin leiust.

„Vargad,” sõnas Artur lühidalt. „Seda on enne ka juhtunud. Mul viidi ükskord kaksteist jänest otse puuridest minema. Puurid olid pärast kõik ilusasti kinni pandud. Loom nii ei tee. Imelik, et Vääksu-eide koerad haukuma ei hakanud. Varas pidi keegi tuttav olema.”

„Tuttav jah,” ühmasin ega viitsinud selle asjaga enam pead vaevata. Läinud siis läinud. Pole midagi teha. Küllap oli kellelgi kõht tühi ja ta teadis kust kohast soodsalt lambaliha saab.

* * *

Tagasi koju oli üsna pikk tee minna, aga mulle meeldis jalutada. Enam ma läbi metsa ei läinud, vaid kõndisin mööda külateed. Üks naabritest, keda ma veel hästi ei tundnud, pidas kinni ja pakkus mulle küüti, kuid ma loobusin lahkest ettepanekust. Tahtsin lihtsalt jalutada. Oli küll niiske, aga puud ja mets lõhnasid mõnusalt kõdu, sambla ja männivaigu järele. Vähemalt vihm oli järele jäänud. Hea märk seegi.

Kodust leidsin eest Kady, kes ulgudes toolil istus. Lauris tõi tagumisest toast sidet, et ema jalg kinni siduda. Maili kallas otse pudelist haava peale joodi ja Kady polnud tüdruku hoolitsuse eest sugugi tänulik, vaid kukkus röökima, tahtis uksest välja tormata ja küsis siis minu käest tervet lehte kangeid valuvaigisteid ja pudrunuia, millega… ma ei tea. Igatahes kadus Maili seda kuuldes kiiresti tagatuppa. Mina soovitasin kiirabi kutsuda.

„Vaevalt nad selle muda sisse tulevad,” arvas Lauris ja tõmbas ema lõhkiseid pükse veel rohkem laiali, et saaks haava siduda.

„Kui sina oma seljakotiga läbi tulid, saab kiirabi ka hakkama,” sõnasin.

„Mine metsa oma jutuga!” vingus Kady. Naisele ei meeldinud, et ma tema Daewood seljakotiks nimetasin.

„Sealt ma just tulengi. Sina käisid siis luurel ja koerad tulid sulle kallale. No on sul ikka aru peas.”

„Tänita jah teise õnnetuse üle!” vihastas Kady.

„Tädi Kady, sinust pole politseinikku. Jäta see asi parem pooleli,” õpetas Gaili.

Kady vaatas vihaselt tüdruku poole ja mühatas arusaamatult.

„Järgmine kord upud täitsa ära,” õiendas Gaili edasi.

Nüüd märkasin ka mina, et naine oli üleni märg.

„Üks kraav oli mul ees ja ma ei pannud seda tähele,” rääkis Kady vaikselt. „Ma vaatasin, et koerte eest ära saan. Kargasin üle aia ja… aga ma olen hea ujuja.”

„Sul oli siis ikka kõva tulemine,” laususin. „Järgmine kord võiksid Värdile ette helistada, kui luurama lähed. Ta paneb siis vähemalt koerad kinni.”

„Küll on hea irvitada.” Kady ohkas.

„Tead mis,” sõnasin, „meil siin on maakoht. Loomaarstid jäävad kaugele ja mine tea, kas Värdi koerad olidki vaktsineeritud. Suure lumega ja külm talv on möödas. Mets on marutaudis kährikuid ja rebaseid täis. Pole võimatu, et mõni neist on ka Värdi koeri purenud.”

Kady vaatas mulle hirmunud silmadega otsa. Naine neelatas.

„Kas sa arvad nii?”

„Täiesti võimalik,” oletasin. „Vaatame edaspidi, kas sa hakkad suust vahtu välja ajama või mitte.”

Kady viskas mind joodipudeliga. Õnneks oli sellel kork peal.

„Sa tee endale kohe nimekiri nendest, keda sa hammustada tahad,” soovitasin. „Esimene on vist Raimo.” Kady oli Raimoga mitu aastat koos elanud ja viimaks lõplikult lahku läinud. Mees kolis tagasi Pärnusse ja kuigi ta enam koolidirektori kohta ei saanud, oli ta nüüd müüja elektroonikapoes. Kah asi, kui nii võtta! Kadyst hoidis Raimo igatahes eemale ja eks tal oli ka põhjust, arvestades äärmiselt äkilist iseloomu ja tujukust. Siiski olid nad ligi viis aastat koos vastu pidanud.

„Esimene oled sina,” sisistas Kady ja keeras mulle selja.