Читать книгу Olen ammu tahtnud sinust loobuda - Tiit Sepa - Страница 6

Võtsin värvid ja papi ning asusin maalima. Lihtsalt niisama. Kady ukerdas alumisel korrusel juba ringi kahe kargu toel, mis ma olin talle toonud. Käisin plikadel koolis järel ja seal olid tüdrukud ühele klassiõele rääkinud, et ämmal on reieluu pooleks ja vaja oleks midagi, millega vanamoor saaks edasi roomata. Klassiõde pakkus lahkelt välja oma vanaema kargud, sest temal polnud neid enam vaja – kalmistul saab ka nendeta hakkama. Niisiis sõitsimegi pärast kooli klassiõe juurest läbi ja tüdruk tõi meile kargud. Olin väga tänulik ja lubasin kindlasti need pulgad tagasi tuua, kui naisel parem on ja ta suudab juba oma jala peal käia.

„Ämma?” Ma keerasin ennast tagaistmel istuvate tüdrukute poole.

„Mida me siis pidime ütlema?” õigustas Gaili.

„Teil on veel vara ämma peale mõelda. Olete alles neljateistaastased,” kähvasin sõitma hakates.

„Mis vahet seal on? Mõni asi! Üks plika on alles kaheteistaastane ja elab juba poisiga koos. Me võime samuti öelda, et ämm,” õiendas Maili.

„Reieluu pooleks!” imestasin. „On teil ikka fantaasia!”

„Reieluu, sääreluu, vaagnaluu – mis vahet seal on?” kädistas Maili edasi. „Igatahes on eidel koss katki ja ta ei saa liikuda. Laperdab nagu pime nahkhiir, keda me suvel nägime. Nüüd on tal veidi parem.”

Tüdrukud on hoolitsevad, aga nende suuvärki peaks veidi kohendama, aga ega ma ise targem ole.

Kady rõõmustas karkude üle. Ta koperdas nüüd üsna usinalt mööda tuba ringi ja hakkas õhtusööki tegema. Korraga oli ka Lauris koos Epuga meil ja teatas, et tal on meile üllatus.

„Väga põnev,” lausus Kady heatujuliselt. Varsti ta enam nii rõõmus polnud, sest poiss tuli õuest tagasi maani täis Riinaga, kes vaevu jalul seisis. Eit luksus, nagu oleks ta kardinapuu alla neelanud ja selle konksud kõrisevad tal kurgus. Kujutan ette, kui see tõesti nii oleks ja ta pärast asjale läheks…

„Kust sa selle leidsid?” küsisin kerekat naist vaadates.

„Oli seal kaugemal tee ääres ja hääletas,” selgitas poeg.

„No on lollakas,” arvasin naist tagatuppa tirides. Oli seda õnnetust veel siia vaja! Muidu oli ju kõik nii vaikne, sõbralik ja rahulik. Nüüd hakka veel selle tohmakaga maid jagama.

„Ta petab mind!” röögatas naine voodisse vajudes.

„Jajah,” vastasin. Seda juttu oli Riina Retsi kohta juba ammu rääkinud. Muud põhjust lakkumiseks naine ei leidnud.

„Õlut tahad?” küsisin. Lihtsalt selleks, et moor ei hakkaks mööda tube ringi kooberdama, vaid magama kobiks. Väike köögitagune tuba sobis talle selleks ideaalselt. Natuke pisike Riina suure kere jaoks, aga keerama mahub ennast küll.

„Agga muddugi,” pudistas naine ja naeratas napakalt.

Kuna Lauris võttis vahel mõne õlle, siis oli mul külmikus paar pudelit igaks juhuks varuks ja ma viisin ühe neist Riinale.

„See pole õll-lu,” vaidles naine pudelit silmitsedes.

„Mis siis?” küsisin pahaselt. „Ehtne Po…” Pagan! Ma ei tea enam isegi õllemarke. Olen jõudnud need aastatega ära unustada.

Riina viibutas minu poole paksu sõrme, luksus natuke ja varises siis voodisse, nagu oleks talle tellis pähe kukkunud. Et naise norskamine meid ei häiriks, lükkasin ukse kinni.

„Oli seda veel siia vaja!” tänitas Kady mööda kööki ringi kakerdades. „Ma ei salli sellest ajast joodikuid silma otsaski, kui ma veel sinuga koos elasin!” lärmas ta mind vaadates.

„No tead, Kady!” Ma hüppasin püsti ja läksin ateljeesse. Ikka peab ta mulle minevikku nina peale viskama. Ela siis sellisega! Synne ei teinud seda kunagi. Muidugi ei olnud tema mind tol ajal tundnud nagu Kady, kes pidi selle kõik omal nahal üle elama. Praegu oli kõik möödas, ent Kady tahtis mulle ikka haiget teha.

Mossitasin ateljees ja püüdsin edasi maalida, aga igasugune tuju oli kadunud. Ei saa ju teha kõrget kunsti, kui su loominguline meeleolu on allapoole nulli ja kõõlub kusagil meeleheite ja suitsiidi piirimail. Ja veel Riina ka. Ma ei salga, et Vainul elades ja juba aastaid ilma naiseta olles, oli meil vahel ka lähedasemaid hetki olnud, kuid ma olin selle juba kaugele unustusse jätnud ja nüüd poleks mulle pähegi tulnud, et võiksin Riinaga… Issand hoidku, ma ei suuda isegi Kadyt naisena võtta ja see teeb ta ikka veel tigedaks.

Lauris tuli minu juurde ja istus tugitooli.

„Ära pane emale pahaks. Tead ju, et tal on haigena kehv olla,” lohutas poeg mind.

„Ma ei panegi. Ma saan temast aru. Riina on üks nuhtlus, aga mäletad seda, kui suureks abiks ta meile oli, kui me veel kahekesi olime?” küsisin.

„Mäletan küll,” kinnitas poiss. „Kui Riinal joomatuuri polnud, oli ta töökas ja puhas ning tegi hästi süüa, pesi ja triikis minu riideid. Ema oli teinekord isegi pahane, et mingi naine minu eest sedasi hoolitseb. Esialgu arvas ta isegi, et Riina ongi sinu uus naine.”

„Äh!“ mühatasin ma tugitoolist tõustes. „Riina minu uus naine!“

„Nojah. Nii ta arvas ja võib-olla on ta siiani pisut armukade. Tead ju naisi. Nad ütlevad küll, et pole, aga hiljem tunnistavad ikka, et olid. Epp on ka vahel…“

Tõmbasin kardinad akna ette, sest väljas hakkas juba pimedaks minema. Istusin tagasi tugitooli ja silmitsesin pooleliolevat maali.

„Inimese elu on üks imelik värk. Mõni suudab ennast jalule ajada, aga mõni ei saa seda kunagi. Ja ometi on igaühel meist oma koht siin maailmas. Keegi meist pole siia asjata tulnud,” mõtisklesin.

Epp tuli Laurise juurde ja toetas ennast tugitooli käetoele. Ta oli lapse jätnud oma ema hoolde Vainule. Eks vahel oli ju päris mõnus lihtsalt kahekesi olla ilma lapse pärast muretsemata. Olin juba aru saanud, et Lauris ja Epp pidasid plaani ööseks Kurrule jääda, ja mul polnud selle vastu midagi, ainult… Ma pidin täna öösel jälle koos Kadyga magama. Mis siis saab, kui naine öösel taas oma teooriaid arendama hakkab? Siis jääb mul veel üks öö magamata. Oleksin ikka pidanud arsti juurest mingi kangema unerohu retsepti võtma. Paar tabletti Kadyle sisse ja ta magaks nagu mauk. Õnnis rahu oleks toas ja voodis. Jumal küll! Miks ma enne selle peale ei tulnud?

Hommikul, kui mina ülevalt alla jõudsin, istus Riina juba köögilaua taga, lopergune nägu korralikult paistes.

„Anna õlut!“ nuias ta nagu tavaliselt, kui ennast sellises seisundis avastas.

„Rohkem pole,“ vastasin endale kohvi keetma asudes.

„Kurratt!“ vandus naine ja sirutas toekad jalad välja.

Peagi koperdas ka Kady trepist alla, ilmselgelt kehvas tujus, sest kukkus kohe kaksikute kallal norima. Ehk tundis siiski oma õpetajatööst puudust. Ma olin ju soovitanud tal endale mõni pedagoogikoht otsida, kuid ta polnud seda teinud. Nüüd siis… Miks ikka ennast piinata, kui sul on jõukas eksmees, kes teinekord üsna kena kopika poetab.

Gaili oli vihane ja kui Kady tegi ettepaneku, et viib lapsed ise kooli, kukkus tüdruk õiendama:

„Vigase jalaga ei saa sõita. Tõmbad veel kraavi ja ajad oma seljakoti mõlki.“

„Tead, neiu!“ käratas Kady nii rangel pedagoogi toonil, et ma lausa ehmatasin. „Sina, tüdruk, vaata, et sul õppimisega kõik korras oleks, ja ära pilka minu autot. Poleks Laurise isa teid enda juurde võtnud, siis…“

„Vait, Kady!“ röögatasin. „Sina ei tule siin ütlema, mida mina oleksin teinud ja mida mitte. Kõik on nii nagu on ja nõnda ka jääb. Kui tahad, võid Vainule kolida või hoopis Pärnusse tagasi. Mul on savi. Mine otsi oma Raimo üles ja elage jälle!“

Kady vaatas mind, näol ilme, mis ei tõotanud midagi head. Minagi olin vihane. Me ei kavatsenud teineteisele kallale minna, aga suurem sõnavahetus oli ilmselt plaanis küll. Maili ja Gaili sättisid endale toolid ja istusid. Nagu kinos.

„Mis teie siin vahite?“ põrutas Kady, siiski tooni võrra madalamalt kui enne.

„Pole ammu ehedat löömat näinud,“ teatas Gaili ja viskas jala üle põlve.

„Viimane oli siis, kui Ester Karmole pasunasse andis,“ lisas Maili.

„Õudne, millised lapsed sa oled kasvatanud,“ oigas Kady. Naine haaras autovõtmed ja surus need pihku.

„Isa on meil hea,“ arvas Maili.

„Aga emmedega pole eriti vedanud. Peale Synne, muidugi,“ tähendas Gaili.

„Olgu,“ rahunes Kady kiiresti. „Hakkame minema. Ka mul on alevisse asja.“

„Mis asja?“ küsisin omakorda.

„Pole sinul ka vaja kõike teada,“ nähvas Kady ja vaatas Riina poole. „Kas sa tahad ka kaasa tulla?“

„Võiks kah, kui õlut saab,“ arvas naine ja läks jopet võtma. Ma kahtlesin, kuidas Riina ennast kitsasse autosse ära mahutab, aga hakkama ta sellega sai.

„Laena mulle natukene raha,“ palus Kady.

„Kas sa tahad jälle seemneid osta?“

„Ise oled üks seeme,“ kähvas naine. „Mul on raha vaja. Mina ei sekku sinu ellu ja sina minu omasse. Me leppisime ju kokku?“ Kady hääletoon oli jälle selline, nagu oleks ta koolis klassi ees.

„Olgu,“ ühmasin ja võtsin rahakoti. Majanduslikult sõltus ta ju minust ja ma olin lubanud, et aitan teda vajaduse korral. Inetu oleks nüüd oma sõna murda. Võtku, kui tahab! Omal ajal oli tema ju mind aidanud, mõnikord isegi peaparanduseks õlut toonud nagu mina nüüd Riinale. Aga miks ta ikkagi Riina kaasa võtab, kuigi oli alles eelmine päev kuulutanud, et vihkab igat masti ja sugu joodikuid, mõtlesin neid silmadega saates, kui auto mööda porist teed alla vingerdas. Eemalt vaadates sain aru, et auto oli natukene paremale viltu, sest Riina istus vasakul tagumisel istmel.

Algul mõtlesin oodata, millal poeg ärkab. Siis jõudsin järeldusele, et ilmselt mitte enne lõunat. Ma jõin kohvi lõpuni ning otsustasin oma aega teistmoodi sisustada. Panin jope selga ja läksin välja. Niiske õhk lausa kutsus sügavalt sisse hingama ja ma jalutasin üle põllu Arturi poole. Mees oli varajase külaskäigu üle üllatunud, kuid pakkus oma veidi räpases köögis mulle lahkesti istet ja tahtis kohe ka midagi lauale otsida. Kinnitasin, et süüa ma ei taha ning kohvi olen juba joonud, ja palusin tal hoopis Jaaniussi talu peremehe Värdi kadunud pojast rääkida.

„Mis tema kohta ikka rääkida.“ Vanamees ohkas ja toetas ennast kägisevale toolile. „Sihuke vaikne poiss, elas nagu omas maailmas. Joonistas hästi, temast oleks võinud kunstnik saada nagu sina, aga ei tahtnud. Elas sedasi omamoodi. Hästi töökas oli ta küll. Isal tegi kõik ära ja kui vaja, tuli mullegi appi. Lausa lollus, et ta sellise naise otsa sattus. Kaurile meeldis väga loodus. Teinekord kadus päevadeks metsa, keegi ei teadnud, mida ta seal tegi. Vahel võttis ka labida ja sae kaasa, võib-olla ehitas mõne onni. Igatahes oli ta kuldsete kätega, kõike oskas. Tark oli ta samuti, tundis hästi nii loomi kui ka taimi. Igati tubli poiss. Kahju nüüd, et ta sedasi kadunud on.“

„Juhtub,“ ühmasin ja mõtlesin Riina peale. Tal oli kolm last ja üks neist, Heidi, alles üsna väikene. Minagi olin selle lapse eest hoolitsenud, aga nüüd elas Heidi kenasti turvaliselt Synne ämma ja tema elukaaslase juures Sakus. Riina andis endale aru, et lapsega ta hakkama ei saa, ega nõudnud tüdrukut enam tagasi.

„Nojah,“ arvas ka Artur ja võttis piibu, toppis selle täis ning hakkas suitsetama.

„Mida sa sellest Liviast tead?“ pärisin.

„Suurt midagi,“ vastas Artur. „Litsike oli. Kaur hoidis teda ja popu­tas, aga kus sa sellega. Kes litsiks loodud, see selleks ka jääb. Esialgu oli kõik ilus nagu ikka, aga siis läks asi persse. Nii kui lapse ära sünnitas, kukkus ringi tõmbama. Kui Kaur talle raha andis, põrutas kohe alevisse ja oli mõnikord mitu nädalat kadunud. Kaur ei pahandanud temaga kunagi, kui ta lõpuks tagasi tuli, ainult Värdi luges talle vahel sõnu peale, aga sellist ei paranda. Varsti pani jälle minema, ikka alevisse hoorama. Poiss elas nagu ikka: käis metsas, hoolitses lapse eest, tegi talutöid, nagu oleks kõik kõige paremas korras. Aga tema silmavaade oli muutunud, kogu tema olek oli teistsugune. Lapsi armastas ta endist viisi ja tuli ikka kõigile alati appi, kuid ta oli kuidagi vaikseks jäänud, ei rääkinud enam peaaegu midagi. Värdi pelgas isegi, et poiss hakkab hulluks minema… Eks iga isa tunneb oma last kõige paremini. Kuigi minu arust hull ta küll polnud. Lihtsalt pettunud. Peitis oma valu endasse, käis ikka metsas, küllap otsis sealt lohutust. Sügisel korjas nii palju seeni, et terve küla sai söönuks. Seenekohti ta teadis.“

Nagu minagi omal ajal, kui mul väga raske oli, mõtlesin endamisi. Pagesin ikka loodusesse. Tuleb välja, et minusuguseid on teisigi. Muidugi oli Kaur palju noorem kui mina, aga näib, et meis oli siiski midagi ühist. Nüüd oli noormees kadunud ja laps ilma isata. Emast polnud ju asja, oleks siis vähemalt isagi! Salamisi lootsin ikkagi, et Kaur ilmub välja ja midagi tõsist pole juhtunud.