Читать книгу Kullakene - Tiit Sepa - Страница 5

Ma arvan, et maailmas pole võimsamat tunnet kui armastus. Muidugi ka vihkamine. Need tunded on pöördvõrdelised. Palju on inimesi, kes otsivad tõelist armastust, kuid paljudel jääbki see leidmata. Nad elavad oma elu teadmisega, et kusagil on olemas armastus ka nende jaoks, kuid kus... seda nad ei tea. Need õnnelikud, kes oma suure ja tõelise armastuse leiavad, hoiavad seda tunnet südames elu lõpuni. Lootsin, et nii on ka meil Synnega.

Olime tagasi Kurrul, kuid Pärnu korteri jätsime alles. Me ei kavatsenud seal elada, aga las ta olla seni, kuni see võimalik on. Oli saabumas sügis, kuid arvasime, et suvel oleks Pärnus hea suvitada. Kahjuks meenutas kõik seal Tanjat, seda tüdrukut, kellele tahtsime uue elu anda ja kelle me kahjuks kaotasime. Kindlasti tahtis ka tema armastada ja olla õnnelik, saada ilusaid lapsi ja elada koos oma kallimaga, ent kahjuks see nii ei läinud. Olime kõik õnnetud ja arvasime siiralt, et neiu mõrv oli tingitud lihtsalt kadedusest, aga päris kindlad me ka polnud. Teist versiooni me ei leidnud ja nii jäime esialgu selle juurde. Mõrva uuris küll Pärnu politsei, kuid me ei lootnud, et nad eriti kaugele jõuavad. Ise me ka midagi teha ei saanud, olime kahe venna, Romeo ja Ronaldi käest teada saanud, et Pärnu kodutute hulgas liigub kõlakas nende sekka imbuda tahtvatest politseinikutest ja nad on valvel. Asjata polnud ka mõtet pead tulle pista. Hea oli see, et leidsime Samanta tütre Saina, nüüd oli ta tagasi ema juures. Käisime Samanta kontserdil ja see oli võrratu. Meie muusikameel ärkas taas ja meenutasime suure ümmarguse köögilaua taga istudes aegu, mil Siilikesed olime. Tegelikult oleme praegugi, kuid oleme kõik kontserdipakkumised tagasi lükanud ja nüüd on neid jäänud vähemaks.

Kadakamari tuli meile ja teatas, et Einar oli otsinud talle hobuse. Too olla siit mõne kilomeetri kaugusel. Kui me tahame, siis võime samuti kaasa tulla, et loom üle vaadata. Loomulikult läksime. Ka Oliver, Rita ja Pisu tulid meiega kaasa. Vallit ja Priitu seekord Kurrul polnud. Nad olid Märjamaal.

Loom oli ilus. Kadakamari patsutas teda ja naeris õnnelikult. See noor naine armastas meeletult loomi. Nagu tegelikult meiegi, aga hobust polnud meil küll kavas soetada. Piisas juba Pollyst ja Takist, sellest valgest kassivolaskist, kelle Valli oli Synne tornist kunagi leidnud. Kass kasvas iga päevaga ja püüdis usinalt hiiri. Hoolikalt tassis ta need trepi ette ja vaatas meile uhke näoga otsa. Seda nähes läks Pisu paanikasse.

„Miks ta tapab väikseid süütuid hiirekesi? Sedasi ei tohi!“ ulgus plika ja paitas ometi Takit.

„See ongi kassi toit,“ seletas isa talle.

„Ta saab ju niigi siit süüa. Tal pole vaja hiiri murda,“ leidis Pisu.

„See on juba tema loomuses. Ta ei saa teisiti,“ kostis Priit ja silitas tüdruku pruune juukseid. Laps vaatas mehele suurte silmadega otsa ja noogutas nukralt.

Läksime hobust vaatama.

„Palju see hobune maksab?“ uuris Synne peremehe käest ja mees ütles summa. See polnudki teab mis suur, aga selge oli, et tegemist polnud ka mingisuguse tõuhobuse, vaid üsna tavalise tööloomaga.

„Mis siis ikka,“ kehitas Synne õlgu. „Kust sa, Kadakamari, aga hobusele talveks heinu saad?“

„Einar lubas anda,“ siutsus Kadakamari ikka veel hobust patsutades.

„Nojah,“ ühmasin.

Taluperemees oli veel nii kena, et andis Kadakamarjale ka valjad ja oleks vankrigi andnud, kuid seda tal kahjuks polnud. Vanker jäi Kadakamarja ja meie muretseda. Kui arved olid õiendatud, tulime tagasi. Kadakamari muidugi ratsutades.

„Mina tahan endale ka hobust,“ vingus Pisu, kes tegelikult hakkas juba kaheteistaastaseks saama, kuigi jäi meie kõnepruugis ikka veel Pisuks.

„Kus sa teda hoidma hakkad?“ imestasin.

„Orgital. Panen maja taha ja las ta siis seal olla. Mõtle, kui vahva, kui ma ratsutades Orgitale lähen. Ema vist minestaks. Ussid ussideks, aga hobune on ikka midagi muud,“ pajatas Pisu.

„Seda kahtlemata, aga hobuse pidamine pole nii lihtne,“ tähendas Synne. „Kunagi oli minu vanaisal ka Raikkülas hobune. Ta võttis meid õega vankrile ja sõidutas. Olime seal heinte sees ja päris mõnus oli. Aga ma nägin, kui palju hoolt ja vaeva tal hobusega oli. See pole nii lihtne, nagu sina, Pisu, arvad.“

Pisu langetas nukralt pea ja ohkas. Hobuse saamine jäi vist ikkagi tema jaoks lootusetuks unistuseks.

„Sa võid ju alati Kadakamarja juurde minna ja tema hobust vaadata. Äkki õpetab ta sind isegi ratsutama,“ leidsin ja vaatasin üle õla tüdruku poole.

Väike piiga noogutas nukralt.

Kodus ootas meid üllatus. Samanta auto oli seal, nad tulid koos Sainaga masinast välja.

„Saina tahtis teid nii väga näha. Mina muidugi ka. Mul pole praegu kontserte, aga varsti lähen tuurile Rootsi ja Saksamaale. See kestab umbes kuu aega ja siis ma ei saa teile tulla,“ rääkis naine ja naeratas muhedalt.

„Tore, et tulite,“ rõõmustasime kõik ja läksime tuppa. Istusime ja hakkasime juttu ajama. Väikesest mereröövliplikast Sainast oli nüüd saanud tavaline väike piiga, kellele meeldis koos Pisuga mööda sügisest ümbrust hulkuda, ja nad läksid Kadakamarja juurde tema hobust vaatama. Meie puhusime niisama juttu.

„Mul on nii hea meel, et just teie mind leidsite ning suutsite selle segaduse ära lahendada,“ kiitis Samanta.

„Mitte ainult meie,“ lausus Synne ja koputas sõrmega lauale. „Lisaks meile oli veel palju teisi inimesi, kes aitasid. Meenuta või Päädeva jälgimist, laeva ründamist ja palju muud. Üksinda poleks me suutnud midagi.“

„See on õige,“ nõustus Samanta ja vaatas korraks aknast välja. Vihma oli hakanud sadama ja kõik oli niiske. Oli ju ikkagi sügis oma kuldses võlus, algavate hallade ja hommikuse kahutanud rohuga.

Samanta mängis meile ateljees natukene klaverit ja me kuulasime teda. Samal ajal tulid uksest sisse Priit ja Valli. Neil oli samuti väga hea meel Samantat näha. Mõlemad istusid ja kuulasid naise võrratut mängu.

Mõne aja pärast jäi vihm järele. Varsti nägime ateljee aknast, kuidas üle põllu tulid ratsutades Kadakamari, Pisu ja Saina. Hobune astus rahulikult ja sõitjad õõtsusid kergelt tema seljas. Ka Samanta tuli klaveri tagant ja silmitses muiates tulijaid.

„Mõtle, kui vahva, mina olen oma elus hobust ainult telekast näinud. Olen linnatüdruk ja mu vanemad elavad Nõmmel. Kui ma kadunuks jäin, hakkasid vanemad koos õega mind taga otsima. Neid aga ähvardati ja lubati mind ära tappa. Ka Saina oli nende käes ja sellepärast tõmbusid nad tagasi. Jäi üle loota ainult imele. Ja see ime juhtus,“ seletas Samanta ja läks ratsutajatele vastu. Seda tegime ka meie.

Lapsed olid üliõnnelikud, kui nad hobuse seljast alla aidati. Kadakamari sidus hobuse kinni ja me läksime tuppa tagasi.

„Mis sa hobusele nimeks paned?“ küsisin ma Kadakamarja käest.

„Ma ei tea seda veel isegi,“ kohmas Kadakamari ja hakkasime ühiselt hobusele nime nuputama. Koer oli tal Lontu, aga hobune...

„Välk,“ pahvatas Pisu.

Muigasin seda kuulates. Traavlit sellest hobusest küll polnud. Joosta ta muidugi võis, aga välgust jäi asi siiski kaugele. Nii me arutlesime edasi ja viimaks arvas Kadakamari, et hakkab hobust kutsuma Kronuks. Nii nagu seda oli teinud tema vanaisa Aksel oma hobusega.

„Miks mitte,“ leidsime. Ega see ka halb nimi ole. Kui Kronu, siis Kronu.

Hommikul käisin jälle oma armsaks saanud konnatiigi ääres. Istusin kaldale ja sirutasin jalgu. Ma ei pannud tähelegi, kui Synne ja Samanta minu juurde tulid. Synne suudles mind kuumalt ja sõnas: „Oh sina, mu väikene merirott, ma armastan sind, mu lollakas.“

Algus oli ilus, aga lõpp kiskus käest ära.

„Mis lollakas?“ uurisin pahaselt.

Synne punastas kergelt.

„Noh, sa oled vahel selline ettearvamatu,“ pobises mu miljardär, keda ma kogu oma hingest armastasin. Loomulikult oleksin ma võinud ka oma miljonitega rahulikult elu lõpuni elada, aga mulle oli tähtis SYNNE, see imeline naine, kellest ma joobunud olin. Ma armastasin teda ja tema mind.

„Kui ma vaatan seda, mis teil siin kahel on, siis mõtlen, et tahaksin ise samuti kedagi, kes minust ja Sainast hooliks,“ ütles Samanta. „Aga mul pole sellist inimest. Praegu ajab mulle külge üks vilets viiulimängija ja tahab esipianistiks saada. Aga temal pole seda taju, mis peaks olema. Ma võin teile omavahel öelda, et olite oma Siilikestega võrratud. Ma lausa nautisin teid. Aga nüüd on mul üks mure. Ma ei tea, kuidas seda kohe rääkida...“ Samanta katkestas jutu ja vaatas maha langenud vahtrapuulehti. Nägin, et naine nuttis.

„Samanta, kallis, räägi oma mure ära, mis sind vaevab. Nii on kergem,“ pakkus Synne ja embas naist. Samanta naeratas nukralt, vaatas korraks minu ja siis Synne otsa ja hakkas aegamisi seletama.

„Te olete mind nii palju aidanud ja ma ei taha teile enam tüli tekitada,“ pobises naine vaikselt, samas oma kleiti näppides, nagu oleks ta alles noor plika, mitte ema ja üle maailma kuulus pianist.

„Räägi ikka, armas Samanta,“ palus Synne.

Noor ja võrratult kaunis naine mõtles natukene. Ta vaatas loojuvat päikest ja neid ratsanikke, kes üle põllu meie juurde tulid. Loomulikult oli üks neist tema tütar, aga Sam usaldas meid nii palju, et teadis, tema tütrega ei juhtu midagi halba. Lapsed olid jälle ratsutama läinud ja küllap meeldis see neile väga. Kui meie muidugi siin oleme. Ja me olime ju...

Ma katkestasin jutu, sest lapsed tulid tuppa. Arvasin, et kõige targem oleks saun küdema panna. Rääkisin seda ka Priidule ja Vallile ja varsti ei läinudki palju aega, kui sauna korsten juba tossas.

„Priit, võtame õige pillid ja teeme seda head lugu, kus metsa ääres, kui õitseb sirel...“ ütlesin mehele. Tema polnud ka vastu ja nii me mängisime. Samanta ja Saina ja Pisu kuulasid meid teraselt. Peale laulu tunnistas Samanta: „Te olete palju paremad, kui arvata võis.“

Tänu sellegi eest. Oleme, nagu oleme, ja meid ei muuda miski. Vähemalt hea oli seda tunnustust meid naeratades silmitseva maailmakuulsa muusiku käest kuulda.

Istusime saunas ja seal olime kõik koos. Ärge imestage, kallis rahvas, aga ajal on olemas oma piirid, millest üle astuda ei saa. Muidugi on see võimalik, aga siis on suur süütunne ja häbi terveks eluks. Nagu Katrin ja Artur hakkasid koos elama. Kas nende vahel ei tekkinud Judithi ja Olevernese tunnet? Ma usun, et mitte. Nad on ja elavad. Ma hoolin neist.

Lajatasin sahmaka leili ja Pisu tormas saunast välja. Varsti järgnes talle ka Valli ja siis juba Kadakamari.

„Ma ütlesin sulle, igavene persevari, et täna teeme sauna, mitte grillahju!“ röökis Kadakamari mulle järele.

Ma naersin selle peale kõhinal ja Synne itsitas minuga kaasa. Ma kallistasin naist ja meil oli koos hea olla. Veidi hiljem läksime välja ja leidsime natukene üle praadinud külalised konnatiigist. Samanta oli sellega muidugi juba algust teinud, aga lapsed...

Bella Donna Mamma Mia, kui palju läks igasuguseid rohte, et neid üles turgutada. Mu klassikaaslane Maiu mässas terve öö, et neid jalule saada. Kui tõusidki, siis olid nagu zombid mingist viletsast ameerika filmist, kus ilased lõustad aina veritsevad. Jama ju!

Ma arvasin, et olen saunaga natukene üle pingutanud, ja otsustasin selle heaks teha. Aga kuidas? Küsisin Synne käest nõu ja naine arvas, et ainuke võimalus oli vastu võtta see kontsert Raplas, mida meile pakuti.

Okei. Sättisime oma asjad valmis ja läksime.

Raplas oli meie vastuvõtt fantastiline. Mulle pakuti konjakit ja ma ei keeldunud sellest.

„Nüüd sõidan mina koju tagasi,“ sisistas Synne. „Sina enam seda ei saa. Kas sa mängida ikka suudad?“

„Muidugi, kallikene, ikka suudan,“ vastasin reipalt ja jõin veel konjakit. Synne vaatas mind esialgu vihaselt, kuid siis juba naeratas natukene ja see oli ilus.

Me mängisime. Muusika oli nagu ulm, mis meid endasse haaras. Ma olin ja nagu ei olnud ka seal. Kõik see oli kaduv, aga meie jaoks jäi see igaveseks. Loomulikult andis Samanta meile oma vürtsi juurde ja see oli lausa müstiline. Kui ma oleksin veel Samantat näidanud... aga lõpuks tuli ta ise lavale ja... Rahvas oli pöördes. See oli fantastiline. Võrratu.

Oh jumal küll, kui palju igasuguseid kosilasi ma olen eemale peletanud, aga Samiga oli hoopis raskem. Nad aina tulid ja tulid ja viimaks ei jäänud mul midagi muud üle, kui ütlesin, et olen pollar ja kes tahab kuuli saada, astugu ette. Nii nad tõmbusid taamale ja meie saime oma eluga edasi minna.

Lõpuks saime kuidagi Kurrule tagasi. Olime ateljees pikali ja loomulikult täiesti kurnatud. Esimene asi, mis ma tegin, oli mõistagi minu kalli konnatiigi külastamine. Sukeldusin sinna ja lihtsalt mõnulesin. Kui ma uuesti pinnale tulin, vaatas mulle vastu Pisu õnnis nägu ja Saina säras tema kõrval.

„Onu Hinno, pole paremat lahendust murede lahendamiseks, kui on olemas internet ja kohalik kommipood,“ kinnitas Pisu mulle.

„Synne, appi,“ röökisin. Plika oli oma kommidega sama, mis Riina oma õllega. Vaata, et hullem veel.

Synne tuligi jooksujalu. Kuuldes, mis probleem mul on, hakkas ta naerma: „Olgu siis, sina moluta oma mudaaugus ja meie läheme kultuursetele inimestele provianti ostma.“

„Mis kuradi provianti?“ vihastasin. „Ma olen siin koolemas ja sina kullerdad nendega ringi. Mis pagana proviant see on?“ plärtsusin pahaselt.

Synne keeras ennast minu poole ja vaatas mulle naerulsui otsa.

„Kui mõned mõtlevad, et proviant on ainult see, millest eskimod elavad, siis tegelikult see nii ei ole. Proviant – see on Toit ja selle suure algustähega. Saad sa sellest aru, va igavene mudaorikas,“ latsutas Synne ja patsutas mind õlale.

„Eks ma püüan siis saada,“ nohistasin ja sukeldusin taas konnatiiki.

Synne, Samanta ja lapsed tulid alevist tagasi. Nad olid igasugust jama kokku ostnud ja mugisid seda nüüd õndsate nägudega. Kui mina tuppa tulin, vaatas Synne mind ja küsis: „Onu Hinno, kas sina tahad ka natukene kooki ja jooki?“

Ma kurisesin pahaselt. Samantaga jäi meil jutt pooleli ja ma tahtsin teada, mida kenal naisel öelda on, aga ma ei saanud seda teha, sest laua taga oli ometi nii palju igasuguseid kooginägusid. Kõik vaatasid õndsa ilmega ringi ja Saina mätserdas ennast koogiga kokku. See tähendab muidugi, et enda näo.

„Ma olen koogikoll,“ tänitas ta õnnelikult.

Samanta oigas ja läks last pesema. Varsti olid nad tagasi ja Sam istus minu kõrvale.

„Vaata, Hinno, ma tahtsin sulle rääkida sellest, et mul on vanemad ja õde. Muidugi on nad toredad inimesed. Isal on hulgimüügifirma ja ema on seal pearaamatupidaja. Neil on alati nii kiire ja aega ei ole. Vaevalt saavad nad minugi kontserdile tulla, kui ma neid kutsun. Asi pole aga selles. Nimelt sai mu õemees õnnetult surma. Ma ei teagi, kuidas seda õnnetust kutsuda, kui inimene kukub kaine pea ja erksa meelega Lillekülas rongi alla. Aga nii see juhtus. Nüüd on Signe üksinda. Tegelikult aga mitte. Talle tekkis üks mees, kellega ta koos elama hakkas. Ma ei tea, kas ta armastab seda meest, aga ta ei taha lihtsalt oma suures majas üksinda olla. Nii nad siis elavadki. Aga üks asi on imelik – Signel lapsi pole ja kui ma Sainaga tema juures käin, siis mulle tundub, et see mees lausa vihkab lapsi. Ta on Saina vastu nii karm ja isegi rõve. Ma ei tea, miks see nii on. Signe keelab teda, aga mees ei kuula ja ülbitseb edasi. Egar elab ju ometi Signe majas ja temal pole seal mingit sõnaõigust, aga selline ta on. Nüüd ongi mul mure, kuhu ma Saina jätan, sest mu vanemad on liiga hõivatud, Signe juurde Saina minna ei taha ja üks sõbranna, kelle juurde ma võiks tüdruku jätta, on lesbi ja seda ma ei taha. Tal käib igasuguseid naiskülalisi ja nad amelevad seal koos ja pole vaja, et laps seda näeb.“

Synne kuulis samuti meie juttu ja vaatas suurte silmadega meile otsa.

„Miks mitte,“ pahvatas ta. „Saina võib vabalt ju meie juures olla seni, kui sa kontserdituuril oled.“

„Seda küll,“ olin ka mina nõus. „Meil on ennegi lapsi siin olnud ja Sainale meeldib siin väga.“

Meenutasin Ketterit ja seda, kuidas ta siin elas.

Samanta kohmetus. Ta koputas käega lauale ja korraks tundus mulle, nagu tahaks ta klaverit mängida. Siis aga kostis naine: „Ma olen teile juba niigi palju tüli teinud ja nüüd siis veel…“

„Jäta, Sam,“ keelasin. „See pole mingi tüli. Meile meeldivad lapsed ja me armastame neid. Vaata või Pisut ja Oliveri. Sa oled neid tundma õppinud. Samuti Agne Mari ja Indrek ning Pille. Miks me muidu neid hoiame? Nad on meie lapsed ja me armastame neid.“

„Te olete harukordsed inimesed,“ arvas Samanta ja nuuksatas.

Ise me seda küll ei leidnud, et me nii harukordsed oleme. Lihtsalt inimesed ja kõik.

Saina ja Pisu tulid tuppa. Õnnelike nägudega astusid nad köögilaua juurde ja naeratasid. Sain kohe aru, et plikadel oli mingi saladus, aga mis... seda ma veel ei teadnud.

„Emme,“ nohistas Saina. „Hobune tegi pabulaid ja me tõime ka sulle neid näha. Vaata, siin nad on.“

Saina poetas lauale peotäie hobuse kakat.

Samanta oigas jälle ja jooksis peldikusse oksendama. Meie aga hakkasime Synnega naerma.