Читать книгу Kullakene - Tiit Sepa - Страница 6

Loomulikult jäi Samanta meile ööseks. Mahtusime kõik lahedasti ära. Ka Valli ja Priit ei läinud Märjamaale, vaid lubasid osa võtta meie segi pööratud perekonnaelust. Järgmisel päeval sõitsime aga Tallinna. Sam pidi oma kontserdi asju hakkama ajama ja meie läksime kogu vaardiga Synne torni. Enne aga küsisin Samanta käest tema õe aadressi. Mind hakkas see asi huvitama ja ma tahtsin teada saada, mis värk tal selle mehega on, kes lapsi ei salli. Samanta helistas ette ja ütles, et lähiajal tulevad õele külalised, kes on tema head sõbrad. Õde lubas meid väga viisakalt vastu võtta, kuid mida see täpselt kujutas, seda ma ei teadnud.

Saina oli tornis veidi hämmeldunud, aga me läksime kohvikusse.

„Mõtle, kui palju kooki siin on,“ ahastas plika ja keeras ennast baarmeni poole, kes meid teenindama tuli.

Võtsime kooki ja kõike, mida väike plika tahtis. Pisu oli ka laevas, nagu öeldakse, ja ma küsisin, kas tüdruk kooli ei pea minema.

„MA OLEN AMETLIKULT HAIGE,“ nähvas plika.

„Mismoodi?“ ei saanud Synne aru.

„Mul on kehvveresus, leepra, langetõbi, pidalitõbi, soofanimiilia...“ laksutas plika.

„Mis asi?“ uurisin. „Pidalitõbi ja see soofanimiilia.“

Synne naeris ja ka Valli ning Priit itsitasid.

„See on selline haigus, et kui ma kommi ei saa, siis suren ära,“ kärtsatas Pisu. Ausalt – see plika on meile ikka täiega pähe istunud.

„Ja mis komm see peab olema?“ päris Synne.

„Mõmmi,“ kriuksatas Pisu. Samas helistas talle aga ema Linda ja küsis, kus tüdruk on ja miks teda koolis pole.

„Tal on see soofanimiilia,“ teavitas Synne ja seletas endisele klassiõele täpsemalt, kus nad on ja mida teevad. Ilmselt jäi Linda selle teabega rahule, kuigi osaliselt jäi see arusaamatuks.

„Minul on ka soofiilia,“ näuksatas Saina ja keeras oma kaunid pruunid silmad tagurpidi pähe.

Jopa kolla, ütlen ma ja ma mõtlen seda tõsiselt. Igatahes – nad said oma kommid ja see pagana soofanimiilia võis taganeda. Vähemalt esialgu. Hiljem tuleb see loomulikult tagasi. Olin selles kohe veendunud.

Priit ja Valli läksid lastega kaasa, kui need tahtsid mööda torni ringi hulkuda. Meie istusime Synne ja Oliveriga kohvikus edasi.

„Ma mõtlen, et tahaksin väga näha Sami õde ja seda meest,“ sõnasin.

„Mina ka,“ tunnistas Synne.

Istusime õhtul kõik koos Synne korteris ja vaatasime telekat. Lapsed ajasid kommi näost sisse ja ma ei kujuta ette, mida Samanta oleks öelnud, kui ta oleks oma tütart sellises olukorras näinud, kus lapse põsed on punnis magusast ja väike „mereröövliplika“ uriseb mõnust. Ta istus diivanil ja nautis koos Pisu, Oliveri ja Ritaga multikaid. Meie istusime aga magamistoas ja pidasime nõu.

„Mulle tundub, et see asi ei ole päris õige,“ heietas Synne ja viskas pikali.

„Mis nimelt?“ uuris Priit ja Valli noogutas.

„Noh, see, et Signe mees sedasi rongi alla jäi ja et tema uus mees nüüd enam lapsi ei salli.“

„Vahel ongi mehed sellised,“ poetas Valli. „Ka minu teine mees, kellega ma koos elama hakkasin, ei sallinud Ritat silmaotsaski. Vähe veel sellest – ta läks talle ka kallale ja kui mina vahele läksin, sain ka ise peksa.“

„Seebiks tuleb sellised mehed keeta,“ kärtsatasin tigedalt. Mina ju teadsin, mida mulle lapsed tähendavad. Juba Riina tüdruk, keda ma hoidsin, siis mu enda poeg ja veel...

„Mida me siis teeme?“ nõudis Synne.

„Lähme homme ja vaatame, mis tegelastega tegemist on,“ pakkusin ja nii see jäigi.

Hommikul läksime kogu pundiga Laagrisse. Seal Rästiku tänavas Signe elaski. Tal oli ilus maja ja avar aed, kus kasvasid mõned elupuud. Andsime ukse taga kella ja samas jooksis maja tagant välja suur koer, kes meid lõrisedes vaatama jäi. Kohe tuli ka Signe ja keelas koera.

„Tore, et te tulite. Sina ka, Saina, issand, kui armas. Astuge aga sisse,“ siristas kaunis blond naine elurõõmsalt. Siis aga ilmus uksele Signe elukaaslane ja turtsatas: „Mida need kaltsakad siit tahavad?“

„Ise oled kaltsakas!“ röögatas Signe ja me mõistsime, et nende suhted polnud just kuldsel tasandil. „Korjasin sind linnast üles ja võtsin enda juurde. Ole vait, igavene jurakas.“

Tundsin imelikku surinat, kui ma meest nägin. Olin sellist tunnet ka paar korda enne elus tundnud, kui juhtusin... ühesõnaga – see tundus mulle uskumatuna.

Läksime tuppa ja istusime. Signe pakkus meile kohvi ja oli üldse väga külalislahke. Ka tema oli muusik ja mängis suures sümfooniaorkestris.

„Kahjuks nii andekas ma aga ei ole kui Samanta,“ kurtis Signe ja vaatas suurest aknast, mis tagaaeda ulatus, välja.

„Mis te siin kondate? Kaduge minema,“ kuulsin Egari häält, kes hakkas laste kallal karjuma, kui nad omapead hulkuma läksid. Kohe olid Oliver ja Priit jalul ja läksid olukorda uurima. Kostis veel sõimu ja siis paar matsatust. Välisuks kriuksatas ja saabus vaikus.

„Me viskasime ta välja,“ teatas Oliver, kui nad koos isaga tagasi tulid.

„Õieti tegite. Mul oligi temast juba kõrini. Muidu on ta normaalne, aga siis, kui mulle keegi külla tuleb, pöörab ta täitsa ära,“ seletas ilus naine. „Endal tal pole nagu kedagi. Ma olen küsinud, aga ta pöörab jutu mujale.“

„Saina on senikaua meie juures, kui Samanta kontserdituuril on,“ ütlesin.

„Kui Sam sedasi tahtis, siis muidugi,“ kostis Signe ja silitas Saina pead. Plika niutsatas ja teatas, et tal hakkab peale tulema soofanimiilia. Signe ei saanud aru, mida see tähendab. Viimaks tõi ta külmutusest suure tordi ja pani selle lauale. Lapsed eesotsas Ollega lausa sukeldusid sellesse.

Signega oli tore juttu ajada. Mõnes mõttes oli ta väga sarnane Samantaga, keda me juba nii hästi tundsime. Ta oli lahke, aval ja siiras. Tundus, et leidsime temas endale veel ühe sõbra. Kutsusime teda endale külla, kuid naine kahtles.

„Ma ei tea. See pagana Egar tuleb jälle tagasi ja ma ei saa. Ta tahab, et ma oleksin ainult tema, ja kui mul on mäng, siis hakkab ta ka vinguma,“ lausus Signe ja raputas oma blonde juukseid.

„Kuidas ta ikka tagasi tuleb, kui me ta välja viskasime?“ imestas Priit.

„Tuleb,“ nohises Signe. „Korraga seisab ta öösel mu voodi ees ja tuleb siis mu kõrvale. Aga meest temast ei ole. Ma ei tea, kas ta on impotent või mis... Igatahes – ta on selles osas täielik käpard,“ avas Signe oma voodisaladusi. Saina vaatas naist suurte silmadega. Samasuguste pruunidega nagu emal ja maigutas suud.

„Kuidas ta sisse saab?“ hämmeldusin.

„Ei tea,“ nohises Signe ja rüüpas kohvi.

Läksime tagasi torni, enne aga jalutasime veel linnas. Vabaduse väljaku tunnelist läbi minnes märkasin, et mingisugune naisterahvas müütas seal oma „imekivimeid“, mis pidid õnne ja edu tooma. Astusin lähemale ja uurisin asja. Lõpuks ostsin Synnele oonüksist ümmarguse kera. Synne sünnipäev oli jaanuaris ja see sobis täpselt tema tähtkujuga. Endale ja Laurisele ostsin oletatava rubiini (kui see muidugi rubiin ikka oli). Vähemalt hind oli küll sinnakanti.

Valli ja Priit koos Ritaga võtsid ka endale õnnekivid ja ega Rita ning Oliver ilma jäänud. Samuti Saina. Tema sai samuti oonüksi, kuid see oli peenikese paela otsas ja tüdruk riputas selle endale kaela. Me olime nüüd nagu mingisugune geoloogia muuseum, aga tühja kah. Läksime torni ja Synne tellis limo, et tagasi Kurrule sõita. Meie autod pidid tagasi tooma Rego, Madis ja Jaanika, see hiiglasest naine, kes oli Harkus vangivalvur.

„Mõtle, kui palju soomanifiiliat siin on,“ säutsus Saina õnnelikult, kui oli avastanud kapi, kus limos maiustusi hoiti. Ka mina leidsin teise kapi üles ja seal... Tähendab – Synne vaikival nõusolekul ja Valli kurva pilgu all tegime selle kapi tühjaks. Peaaegu. Kurrule jõudes plartsatasin ma kohe konnatiiki, et pead selgemaks saada, ja solgerdasin seal.

„Onu, kas sulle lestad ei hakka külge kasvama?“ uuris Saina. „Sellise külmaga ujud ikka ringi.“

„Küll nad kasvavad, kui ma tahan,“ arvasin ja läksin tuppa riideid vahetama. Võtsin autovõtmed ja hiilisin välja. Kutsusin ka Priidu, Pisu ja Saina endaga kaasa. Sõitsime alevisse Maxima juurde. Läksime poodi ja võtsime endale suured õlled ja mõned viinad. Meist olid ikka täis joodikud saanud, arutlesin endamisi. Saina tuuritas kommileti juures koos Pisuga ja nad vedasid oma tavaari poelindile. Mis siis ikka – maksin ära ja tulime tulema. Juhtus aga see, et jäin politseile vahele ja mul tuvastati alkoholijoove. Õnneks polnud aga promillid väga suured ja asi piirdus vaid hoiatusega.

Artur tuli meile. Ikka see tossav piibutobi näos ja jahipüss õlal, nagu mingi partisan.

„Ma vaatasin siin, et teil on tegemist. Aga mul on lambaliha. Ilusasti ära soolatud ja äkki suitsetate midagi,“ rääkis mees.

„Lase käia. Too liha siia. Ma teen tule alla,“ sõnasin. Ja nii ma tegingi. Artur läks liha tooma ja meie tegime tule suitsuahju alla.

„Kuulge, noormehed,“ uudistas Valli, „kas te täna tuppa ka tulete?“

„Ei tea veel, aga eks see hiljem paistab,“ vastas Priit.

Synne ja Valli tõid soojad tekid ja ka Rita puges meie juurde. Nii armas oli vaadata Sainat, kes puges Rita kaissu ja varsti seal magama jäi. Tüdruk keeras ta hoolikalt teki sisse, sest oli ikkagi oktoober ja ööd olid külmad. Aga seal ta siis vaikselt nohises oma kommipalavikust vabanedes.

Artur tõi liha ja istus ise samuti meie juurde. Pakkusime ka temale jooke, mis olime toonud, ja Artur hakkas mõnusalt oma piipu popsides meenutama jahimehejutte. Kuulasime teda huviga ja ma pean tunnistama, et jahist mees teadis. Ainult kuidas ta oma viltu kiskuva jahipüssiga hakkama sai, seda ma ei teadnud.

Öö oli juba saabunud, kui meie ikka veel suitsuahju juures konutasime. Jõime ja tundsime ennast mõnusalt. Vahepeal tuli külast üks joomar ja tahtis vägisi meie sekka hakata, aga me ajasime ta minema. Loomulikult vihastus see pulstunud välimusega mees ja hakkas ähvardama. Viimaks kõikus ta ikka edasi või tagasi. Kurat seda teab. Asi aga nii ei jäänud. Pool tundi hiljem kõlas jahipüssi lask ja kuul tungis üsna lähedale minu kõrvale. Natukene jäi puudu, et see oleks mind tabanud.

„Synne. Mine too kiiresti käerauad,“ kamandasin naist. Ta silkaski tuppa. Mina aga võtsin oma Cloki ja tulistasin vastu. Hämarduva taeva taustal nägin, kuidas mees madalamale laskus ja siis pikali heitis. Jooksime kiiresti tema juurde. Synne võttis tema jahipüssi ära ja mina panin tal käed raudu.

„Sa, sitavares, tead ka, kellega sul tegemist on!“ karjusin mehele.

Too vaatas mulle oma joobnud silmadega otsa ja lubas meid kõiki maha lüüa.

„Sitaks, meil on neid laipu juba niigi ja üks veel ei tee muret,“ lausus Priit.

„Mis laipu,“ ei taibanud joodikas.

„Selliseid nagu sina,“ kohmas Synne.

Vedasime mehe suitsuahju juurde ja viskasime murule.

„Kas te oletegi need?“ küsis mees. Arnold oli vist ta nimi.

„Kes?“ pöördusin mehe poole.

„Noh – need maffiamehed,“ pobises tema.

„Lollakas,“ nähvas Synne, „me oleme politseinikud, mitte mingisugused maffiamehed. Need ajad on juba möödas.“

Arnold mõtles natukene ja vajus siis norgu.

„Kuidas ma ise selle peale ei tulnud,“ ümises ta.

Arnoldi käeraudu me esialgu lahti ei teinud. Pärast küll. Mees istus koos meiega lõkke äärde ja me andsime talle ka oma kärakat. Varsti hakkasime kõik korralikult jokki jääma. Muidugi lapsed välja arvatud. Arnold hakkas praalima, kui kõva vend ta oli nooruses olnud, ja kukkus Oliveriga maadlema. Nad läksidki kaugemale, et jõudu proovida.

„Issand küll,“ ahastas Valli.

„Rahu, ainult rahu,“ sõnas Priit nagu Karlsson. Ta teadis, et Olle oli sitke ja tugev poiss. Mis sellest, et alles üsna noor.

Varsti oli Olle tagasi ja istus meie juurde.

„Kus see Arnold on?“ tahtsin teada.

„Magab seal kusagil heinamaal,“ vastas Oliver ükskõikselt ja uuris liha, mida me küpsetasime.

„Peaasi, et ära ei külmuks,“ muretses Valli.

„Sitta kah, kui külmub. Üks joodik vähem siin ilmas,“ näuksatas Rita. Saina ja Pisu vaatasid meid suurte silmadega ega saanud aru, millest jutt käis. Seda nad muidugi nägid, kuidas me Arnoldi kinni võtsime, aga edasi... oli tühi maa.

Moorisime liha ja muidugi ka ennast ja hommikul oli liha valmis ja meie Priiduga keskmises joobeastmes. Viisime liha tuppa ja läksime koos Priiduga ennast konnatiiki turgutama.

„Sa mõtle ainult, kui hea see asi on,“ kiitis Priit konnatiigist välja pugedes. Valli oli samuti sinna tulnud ja tõmbas Priidule käterätikuga vastu pead. Tundus, et perekonnaelu hakkas neil juba arenema. Mina sain ka tuppa minnes Synne käest paraja koslepi.

„Ma ei taha, et sa lollusi teed, aga eks see on sinu enda asi. Arvesta aga sellega, et alati olen mina sinu selja taga ja sa saad vastavalt,“ ähvardas naine ja samas suudles mind.

„Tädi ja onu noklevad,“ leidis Saina, kes parasjagu kööki tuli ja meid märkas. Tüdruk seisatas, keeras pea viltu ja lihtsalt oli.

Pärast sõitsid Priit, Valli, Rita, Olle ja Pisu minema. Viisime nad Märjamaale ja selleks tuli teha kaks tretti, sest ühega ei mahtunud kõik ära. Liiklusreegleid polnud ka mõtet rikkuda. Andsime neile kaasa hunniku suitsuliha.

Pärast läksime Kadakamarja juurde ja vaatasime, kuidas seal elu kulgeb. Kulges küll... Riina oli ennast siia vedanud ja konutas nüüd jõllis silmadega köögilaua taga. Meid nähes ta lausa rõkatas ja hakkas käiama, et ma sõidaksin Märjamaale õlle järele. Saatsin Riina kukele, sest enam ei viitsinud ma mitte kusagile hakata minema. Tahtsin veeta rahuliku õhtupooliku koos Synne ja Sainaga.

Pärast läksid Kadakamari ja Saina taas ratsutama. Meie aga läksime Kurrule. Riina jäi Kadakale ja lootis hakata Kadakamarja moosima. Kummalisel kombel tal see ka õnnestus. Õlle järele läksid nad HOBUSEGA. Ma ei kujutanud ette, kuidas Riina seal taga oma paksu kerega õõtsus, aga ära nad käisid. Igatahes trehvasid nad poe juures Valliga ja tema mulle helistaski. Kargasin püsti ja rääkisin kiiresti Synnele, milles asi oli. Nüüd hüppasime küll kõik autosse ja sõitsime säästuka juurde. Meile avanes kummaline vaatepilt: parklas olid pargitud autod ja nende keskel posti külge seotud hobune.

Kadakamari ja Riina tulid poest. Olime kaugemal ja meid nad ei märganud. Hobuse ümber seisis päris palju inimesi, kes looma uudistasid. Rahulikult aitas Kadakamari Riina hobuse selga, sidus Kronu lahti, hüppas ise järele ja nad hakkasid Naistevalla poole tagasi tulema.

Meie sõitsime kiiresti teist teed mööda Kurrule ja leidsin sealt eest Laurise, kes rahulikult köögis istus ja suitsuliha sõi. Ma rääkisin ka poisile, millega Kadakamari ja Riina olid hakkama saanud, ja poiss puhkes naerma.

„Nojah,“ tähendas ta, „see ka liiklusvahend, millele pole juhiluba vaja.“

Kadakamari ja Riina tulid Kurrule. Nimelt tahtis Kadakamari roosid üle vaadata.

„Mis asja te ometi teete?“ küsisin. „Miks te hobusega läksite?“

„Sina ju ei sõitnud,“ kobises Riina.

Tahtsin veel midagi küsida, kuid samas helistas Samanta ja küsis, kuidas meil läheb.

„Kõik on korras,“ vastasin ja ulatasin telefoni Sainale.

„Mõtle, kui vahva mul siin on. Peaaegu sama tore kui mereröövlilaeval. Me käisime tädiga ratsutamas ja siis läksid...“ Ühesõnaga – Saina pajatas emmele kõik ette, mis oli juhtunud ja mida ta oli näinud.

„Kas sa oled väga ehmatanud?“ tahtsin teada, kui jälle Samantaga rääkisin.

„Ei. Miks? Ma tean, et te hoolitsete tüdruku eest ja usaldan teid,“ kostis Samanta.

Saina ei julgenud üksinda magada. Olime meie Synnega ja Lauris, kes samuti meile ööseks jäi. Seega tegime Sainale voodi enda magamistuppa. Tüdruk uinus kiiresti, aga meie ajasime veel Synnega kaua vaikselt juttu. Põhiliselt arutasime Signe ja tema elukaaslase olemust, kuid mingile kindlale seisukohale me ei jõudnud. Viimaks otsustasime mõnel päeval talle uuesti külla minna ja uurida ise kohapeal, mis mehega tegemist on, sest Signe oli öelnud, et kindlasti tuleb Egar tagasi. Lõpuks jäime magama.

Hommikul kolisin vaikselt oma läpakaga kööki, tegin kohvi, keerasin ennast hommikumantli sisse. Siis tõusin ja läksin konnatiiki. Mulistasin seal mõnuga. Kui välja tulin, ootas mind Arnold. No ütle nüüd – ole veel inimese vastu sõbralik ja ta kleebib ennast sulle külge nagu takjas. Enam lahti ei saa. Ta hakkab meie heatahtlikkust lausa ära kasutama.

„Kas külm ei ole?“ esitas ta mulle juba tüütuks saanud küsimuse.

„Ei ole. Mis sa tahad?“ küsisin ennast kuivatades. Teadsin, kus mees elas. See oli kahekorruseline maja üsna Via Baltika ääres, kuhu vallavalitsus talle pärast vanglast vabanemist kahetoalise korteri andis. Mehel olid ka kusagil endine naine ja lapsed, kuid nendega ta ei suhelnud ja praktiliselt oli ta üksinda, kui muidugi mitte arvestada neid kaabakaid, kellega ta suhtles. Ta oli lühemat kasvu ja töllis mokaga mees, kellele oli kohe näkku kirjutatud, et kakskümmend aastat oma elust on ta vähemalt kinni istunud. Tegemist oli vargaga. Mina enda asjade pärast ei muretsenud, sest neid sai alati uusi osta. Temale tuleb sellest pahandust, kui ta millegi säärasega hakkama saab. Arnold teadis, et oleme Synnega politseinikud, kuid vist ei uskunud seda. Ta arvas ilmselt, et lihtsalt mingid tavalised tegelased, kes kasvatavad roose ja elavad kaunis jõukalt. Politseid oli ta oma elus juba küllalt näinud ja meie ei mahtunud oma mõõdetega nende piiridesse.

Kutsusin Arnoldi tuppa, kuid käskisin tal vaiksemalt olla, sest pere alles magab. Mees oli kainena üsna viisakas ja istus. Mina aga torkisin arvutis ja lugesin ajalehti.

„Ma rääkisin sulle, et olen varas, aga omade tagant ma ei varasta,“ kinnitas tema ja esialgu ta seda tõepoolest ei teinud. Edaspidi aga...

„Kas sa tahad osta endale kümmet hõbelusikat?“ uuris mees ja ladus lusikad kõlinal lauale.

„Kust kohast sa need pihta panid?“ pärisin otsekoheselt. Polnud võimalik, et mehele, kellel polnud hinge taga mitte midagi, tekkisid korraga hinnalised hõbelusikad.

„Ma pole neid mitte kusagilt varastanud,“ vandus Arnold ja tema mokk vajus veel rohkem töllakile. „Mul suri üks sugulane ära ja ta pärandas kõik asjad mulle. Seal on veel nodi ja ma pean selle ära tooma.“

„Kus ta elab? Ma aitan sul asjad ära tuua,“ pahvatasin.

„Pärnu-Jaagupis,“ lausus Arnold silmagi pilgutamata. Tundus, et ta ei valetanudki.

„Lähme siis sinna,“ pakkusin ja tõusin, et riidesse panna.

„Lähme,“ oli ka tema nõus.

Sõitsime Arnoldi oletatava sugulase korteri juurde ja Arnoldil oli olemas isegi võti, et sisse minna. Korter oli vanas puumajas ja üsna räämas. Ega sealt suurt midagi võtta polnud, sest enamik asju ja tehnikat oli juba vanad ning aegunud. Ütlesin, et Arnold tassiks autosse kõik, mida ta vajalikuks peab, ja mees tegigi seda. Naistevallas vedas ta kogu kraami oma korterisse ja tuli siis minuga kaasa.

„Kuidas siis lusikatega jääb? Nüüd sa usud mind,“ nuias Arnold.

„Palju sa tahad?“

„Sada eurot,“ ütles mees ja silitas käega lusikaid.

„Hea küll,“ olin nõus. Avastasin aga, et mul pole kodus sularaha, seega pidin minema alevisse. Mõistagi tuli Arnold minuga kaasa, sest kell oli ammu kümme läbi ja igast poest sai kärakat. Seda enam, kui ta veel raha sai.

„Kuhu sa lähed?“ uuris Synne koos Sainaga alla tulles.

„On natukene käimist. Ma ostsin Arnoldi käest hõbelusikad, aga mul pole sularaha, et need välja maksta. Pean automaadist võtma,“ tunnistasin.

„Ah soo. Mul vist ka pole,“ haigutas Synne ja läks pesema.

Arnold oli viiekümne seitsme aastane, kuid paistis välja vanem. Muidugi ei jäta vangilaagrid inimesesse eriti rõõmsaid noote. Tema näos olid korralikud armid ja ilme oli ka selline, nagu oleks teda läbi prügikastide veetud. Muidugi pole inimese välimuse järele otsustamine just kõige õigem asi, aga ma ei leidnud midagi muud enamat selle lüheldast kasvu ja longu vajunud mehe juurest.

Alevis sai Arnold raha kätte ja kadus kohe Maximasse, mille juures me olime. Ka mina läksin sinna ja ostsin endale, Synnele ja Sainale ühtteist. Sõitsime Naistevalda tagasi ja Arnold tuli jälle meie juurde. Varsti vajus ka Riina siia ja seltsis kiiresti Arnoldiga. Kaalu ja kasvu poolest olid nad küll väga erinevas mõõdus, kuid ega see ei takistanud nende lähedust. Koos kadusid nad kaksikute tuppa ja hakkasid seal edasi mulisema.

Synne hakkas pesu pesema, aga meie läksime koos Sainaga üle põllu Kadakamarja vaatama. Saina paitas Lontut ja mina läksin tuppa. Kadakamari istus laua taga ja vaatas hajevil silmadega aknast välja.

„Kas midagi on pahasti?“ ehmatasin, sest noore naise nägu oli morn ja nukker.

„Ei ole. Ma lihtsalt jäin mõttesse. Nägin täna öösel kummalist und ja see pani mind arutlema,“ seletas Kadakamari. „Nimelt tundus mulle, et teatud ajahetkel võime minna kas tulevikku või kaugesse minevikku. On vaja ainult leida see sobiv punkt, millele toetuda. Maailm on oma olemuselt tegelikult näilisus ja me teame seda. Ometi usume tõelisusse ja selle olemusse. Kõik on aga kõrgema tasandi pettus, mis tahab meid reaalsusesse uskuma panna. Tegelikult pole ju midagi. Kõik on tühisus, nagu Koguja ütleb, ja tema teadis seda juba siis.“

„Kas sa oled piiblit lugenud?“ üllatusin.

Kadakamari noogutas.

„Loomulikult. See on võib-olla ainus raamat, mille ma olen täiesti läbi lugenud.“