Читать книгу Pate jalgpalliraamat - Timo Parvela - Страница 3

Ma ei saa siiani aru, mis õigupoolest juhtus.

Meie võistkonnas on kolm keskründajat. Mina ning kaksikud Riks ja Raks. Ainult kaks meist pääsevad turniirivõistkonda.

Läksin kaksikute kätt suruma. Hea mäng.

Mina: Kahjuks peab üks meist välja jääma. Selline see aus mäng on.

RIKS: Jah. Ehk on järgmisel korral rohkem õnne.

RAKS: Alati ei saagi võita.

RIKS: Võib-olla lubatakse sul meie joogipudeleid kanda.

RAKS: Või hoopis meie trennikotte.

RIKS: Või siis meid koos trennikottide ja joogipudelitega.

Mina: Ah? Millest te räägite?

Treener kuulutas välja turniirile pääsejad. Tema kõrval seisis pikk kiilakas mees, kellel oli suur pappkast kaenlas.

Treener: Keskründajad on Riks ja Raks.

Kõik plaksutasid. Alati ei saa võita, aga kaotamine teeb siiski meele mõruks.

Treener: Ja lõpetuseks tahan tänada Riksi ja Raksi isa, kes kingib tervele võistkonnale need eriti uhked uued võistlusvormid.

Treener võttis kastist kiiskavpunase võistlussärgi. Selle seljal seisis suurelt RIKS 10. Järgmisel särgil oli kirjas RAKS 11.

Ma imestasin, et nad olid osanud juba enne turniirivõist-konna väljakuulutamist kaksikute nimed särkidele trükkida, ja Riksi omale veel minu võistlusnumbri.