Читать книгу Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud - Timothy Snyder - Страница 3

Ükski Euroopa dünastia ei olnud valitsenud nii kaua kui Habsburgid ja mitte ükski Habsburg ei olnud valitsenud nii kaua kui keiser Franz Joseph. 1908. aasta detsembrikuu teisel päeval kogunes tema impeeriumi kõrgeim seltskond Viinis õukonnaooperisse, et tähistada keisri võimuloleku kuuekümne aasta juubelit. Aadlikud ja printsid, ohvitserid ja ametnikud, piiskopid ja poliitikud tulid tähistama selle mehe kestvust, kes Jumala armust nende üle valitses. Kohtumiskohaks olev ooperimaja oli samuti ajatuse tempel. Ooperimaja nagu ka teised Franz Josephi ajal Viinis püstitatud suurejoonelised hooned oli ehitatud historitsistlikus stiilis viidetega renessansile, aga tema fassaad avanes ühele kõige kaunimale Euroopa moodsatest avenüüdest. Ooperimaja oli ehtis kalliskivina Ringstraßet, ringikujulist avenüüd, mis rajati Franz Josephi valitsusajal ning mis sai kesklinna piiriks. Nii toona kui ka tänapäeval võivad kehvad ja suursugused ühtviisi istuda trammi ning sõita lõputult mööda Ringstraßet, igavikupilet käes.

Keisri valitsemisjuubeli tähistamine oli alanud juba eelmisel õhtul. Viinlased olid kogu Ringstraßel, kogu linnas süüdanud igaüks oma aknal ühe küünla, mis heitis tuhmkuldset helki mustendavasse öösse. See tava oli saanud Viinis alguse 60 aastat varem, kui Franz Joseph oli revolutsiooni ja sõja ajal troonile tulnud, ning tema pika valitsuse jooksul oli see levinud kogu impeeriumis. Mitte ainult Viinis, vaid ka Prahas, Krakówis, Lvivis, Triestes, Salzburgis, Innsbruckis, Ljubljanas, Brnos, Tšernivtsis, Budapestis, Sarajevos ja lugematutes teistes suurtes ja väikestes linnades ja külades kogu Kesk- ja Ida-Euroopas olid Habsburgide lojaalsed alamad avaldanud nõndaviisi oma austust ja demonstreerinud oma andumust. Kuue aastakümne järel oli Franz Joseph ainus valitseja, keda suurem osa tema miljonitest alamatest – sakslastest, poolakatest, ukrainlastest, juutidest, tšehhidest, sloveenidest, slovakkidest, ungarlastest, rumeenlastest – oli iial teadnud. Viinis aga ei olnud kuldne kuma nostalgiahõnguline. Südalinnas särasid tuhandetest võbelevatest küünaldest heledamalt miljonid elektripirnid. Kõiki Ringstraße suurejoonelisi hooneid valgustasid tuhanded hõõglambid. Väljakuid ja ristmikke ehtisid hiigelsuured elektrilised tähed. Elektrilampidega oli pärjatud ka keisripalee Hofburg. Miljon inimest tuli tänavaile seda vaatemängu imetlema.

Detsembrikuu teise päeva hommikul võttis keiser Franz Joseph oma Hofburgi keisripalees Ringstraßel vastu austusavaldusi ertshertsogitelt ja ertshertsoginnadelt – keiserlikku verd printsidelt ja printsessidelt, kes olid möödunud aegade Habsburgide järeltulijad nagu temagi. Ehkki enamikul neist olid Viinis oma paleed, tulid nad kokku üle kogu impeeriumi, kohtadest, kuhu nad olid varjunud õukonnaelu eest või kus nad teostasid oma ambitsioone. Näiteks ertshertsog Stefanil oli kaks paleed impeeriumi lõunaosas Aadria mere ääres ja kaks lossi põhjas ühes Galiitsia orus. Stefan ja tema naine Maria Theresia tõid sel hommikul oma kuus last Hofburgi, et avaldada keisrile oma lugupidamist. Nende noorim poeg Willy oli kolmeteistaastane, õukonna tseremooniareeglite järgi just nii vana, et võis juba osa võtta. Sinise mere ääres kasvanud Willy leidis end ümbritsetuna suguvõsa võimu ja pikaealisuse kuldsetest rekvisiitidest. See oli üks neid haruldasi kordi, mil ta nägi oma isa Stefanit täies õukonnarüüs. Isal oli kaelas Kuldvillaku ordeni kett, ühe kõige ülevama rüütliordu tunnusmärk. Näib, et Willy hoidis kogu sellest suursugususest teatavat distantsi. Ta küll kasutas võimalust, et uurida keiserlikku varakambrit, kus hoiti troone ja juveele, aga tseremooniameistrit nimetas ta oma mälestustes kuldseks kukeks.

Õhtul ooperimajas kohtus keiser taas ertshertsogitega, sedapuhku publiku ees. Kella kuueks olid ka teised külalised kohale jõudnud ja oma kohtadele asunud. Veidi enne seitset ootasid ertshertsogid ja ertshertsoginnad – nende seas Stefan, Maria Theresia ja nende lapsed – märguannet. Kui hetk saabus, ilmusid ertshertsogid ja ertshertsoginnad suursuguselt saali ning patseerisid üheskoos loožidesse. Stefan, Willy ja kogu nende pere asusid oma kohtadele vasakpoolses boksis ning jäid seisma. Alles siis ilmus nähtavale keiser Franz Joseph ise – mees, kel oli turjal 78 aastat ja selja taga kuus aastakümmet valitsemist –, kühmus, kuid tugev, imposantse põskhabeme ja läbitungimatu ilmega. Ta võttis teatavaks ülemistelt rõdudelt kostva aplausi. Ta seisatas hetkeks. Franz Joseph oli seismise poolest tuntud: ta seisis kõigil laulatustel, muutes need meeldivalt lühikesteks. Samuti oli ta tuntud vastupidamise poolest: ta oli elanud üle oma venna, naise ja oma ainsa poja vägivaldse surma. Ta kestis kauem kui teised inimesed, ta kestis kauem kui põlvkonnad, ta näis kestvat kauem kui aeg ise. Aga nüüd, täpselt kell seitse, ta istus ja ka kõik teised võisid istuda ning järjekordne etendus võis alata.

Kui eesriie kerkis, kandus publiku pilt oleviku keisrilt möödunud aegade keisrile. „Keisri unenäo”, juubeli auks kirjutatud ühevaatuselise näidendi peategelane oli esimene Habsburgide soost keiser, Rudolf. Publik tundis Rudolfis ära Habsburgi, kes oli 13. sajandil teinud Habsburgide perekonnast valitseva dünastia, nagu ta oli nende päevilgi. Ta oli esimene Habsburg, kelle teised vürstid 1273. aastal valisid Püha Rooma riigi keisriks. Ehkki sel tiitlil oli keskaegses sadade väiksemate ja suuremate feodaalriikide Euroopas vaid piiratud võim, pretendeeris selle kandja kadunud Rooma impeeriumi pärandile ning kogu kristliku maailma juhi rollile.

Samuti oli Rudolf see, kes sõjaga oli 1278. aastal vallutanud Austria maa-alad hirmuäratavalt Tšehhi kuningalt Ottokarilt. Neis sai tema pärusvalduste tuumik, mis läks edasi tema poegadele ja neilt kõigile hilisematele Habsburgidele kuni Franz Josephi endani.

Laval hakkas keiser Rudolf avaldama oma muremõtteid impeeriumi Austria maade saatuse pärast. Vallutused selja taga, mõtles ta nüüd tulevikule. Mis saab maa-aladest, mille ta oma poegadele pärandab? Kas nad osutuvad tema väärilisteks pärijateks? Ja mis saab tulevastest Habsburgidest? Rudolfit, kes oli olnud pikka kasvu, kõhetu ja üsna julm tegelane, mängis lühikest kasvu, tüse ja armastusväärse olekuga näitleja. Jõhkrast tegudemehest sai laval sümpaatne kuju, kellel on vaja tukastada. Ta jääbki troonil magama. Tema selja tagant tõuseb tuleviku vaim, kes räägib talle Habsburgide koja aulisusest eelolevatel sajanditel. Õrn muusika hakkab mängima ja Rudolf palub, et tuleviku vaim teda juhiks. Too näitab talle viit unenäopilti, mis pidid talle kinnitama, et seda, mis ta on võitnud, peetakse kalliks ja kaitstakse.1

Esimene unenäopilt on kahe suure kuningliku perekonna vahel sõlmitavast abielulepingust. 1515. aastal läksid Habsburgid riski peale välja, sidudes end Poola valitsejate ja Ida-Euroopa juhtiva perekonna Jagelloonidega. Sõlmides topeltabielu, riskisid nad oma kroonimaadega, selleks et saada võimalust võita endale Jagelloonide maad. Ludwik II Jagelloon oli Poola, Ungari ja Tšehhi kuningas, kui ta 1526. aastal Mohácsi lahingus oma väed Osmanite impeeriumi armee vastu viis. Ta sai lüüa ning lahinguväljalt põgenemisel kukkus ta jõge ületades oma hobuselt ja uppus selle all. Abielulepingu tõttu oli tema naiseks Habsburgide printsess; pärast Ludwiki surma nõudis naise vend Tšehhi ja Ungari krooni endale. Tšehhist ja Ungarist said Habsburgide kroonimaad, mida pidasid enda omaks kõik Habsburgide valitsejad kuni Franz Josephini välja. Ungari kuningas Mátyás I Corvin oli kirjutanud 15. sajandil: „Sõdu teised pidagu! Sina, õnnelik Austria, naitu! Mis teistel annab Marss, saab Veenuselt osaks sulle.” Ta pidas silmas Hispaania omandamist: Habsburg oli abiellunud troonipärilusjärjekorras kuuenda printsessiga ja siis pealt vaadanud, kuidas ülejäänud viis vastutulelikult ära surid. Sama teed läks ka tema enda Ungari kuningriik.

Ent Ungari valdamine ei ole nii lihtne, nagu Tulevik Rudolfile seletas. Habsburgide ja Osmanite vahel möllas sõda. 1683. aastal marssisid Osmanid saja tuhande sõduriga Viini enda peale. Igal pool Habsburgide valdustes helisesid ja siis vaikisid kirikukellad, andes häiret enne, kui nende linnad türklaste kätte langesid. Viin oli piiramisrõngas ja Habsburgid lõksus. Appi tuli neile põhjapoolne naaber, samuti katoliiklik Poola kuningriik. Poola kuningas tõttas oma kardetava ratsaväega lõunasse ning jäi laagrisse künkale, millelt avanes vaade linnale. Tema rüütlid kihutasid Osmanite laagritesse nagu musta pigi oja, mis neelas kõik oma teele jääva, nagu kirjutas üks muhameedlasest kroonik. Teises unenäopildis näitas tuleviku vaim Rudolfile Habsburgide keisri ja Poola kuninga kohtumist. Osmanid olid puruks löödud ning Habsburgidest said Ungari ja Kesk-Euroopa valitsejad, kelle võimu keegi ei vaidlustanud.

Sõda võidetud, tuleb Habsburgidel raskusi abieludega. Nagu Tulevik Rudolfile selgitas, seisab neil ees mitu päriluskriisi. Habsburgid valitsesid suurt osa Euroopast ja maailmast sama perekonna kahe haruna, millest üks andis valitsejad Hispaaniale ja selle kaugel asuvatele koloniaalvaldustele, teine Püha Rooma riigi keisrid ja Kesk-Euroopa peremehed. 1700. aastal suri Habsburgide Hispaania liin välja ning Kesk-Euroopa haru sõdis edutult Hispaania ja selle impeeriumi valdamise pärast. Ka sellel harul polnud meessoost pärijat, kes oleks võinud troonile asuda. Probleemi lahenduseks oli niinimetatud pragmaatiline sanktsioon, mida kujutati Tuleviku kolmandas unenäopildis. Selles kuulutas keiser kaheksa-aastase ertshertsoginna Maria Theresia juuresolekul, et temast saab keisri troonipärija. Maria Theresia astus Habsburgide troonidele 1740. aastal ja temast sai kogu dünastia üks kõige kuulsamaid valitsejaid. Tulevik kinnitas Rudolfile, et see keisrinna hakkab valitsema kindla käega.

Keisrinna Maria Theresia viis oma perekonna abieluimperialismi põhimõtte selle loogilisse äärmusse, nagu avaldas tuleviku vaim Rudolfile neljandas pildis. Selles näidati Maria Theresiat ja tema peret 1763. aastal aplodeerimas klaverit mängivale noorele Mozartile. Pildil olid ka Maria Theresia kuusteist last. Mozartile viitamine oli kena viis anda mõista, et Habsburgid on tsiviliseeritud valitsejad ja kunstide patroonid, aga selle pildi keskne sõnum oli, et Maria Theresia oli oma üsa ja aru varal laiendanud Habsburgide võimu Euroopas. Ta valmistas oma vanimat poega valitsejaks ning valitses siis koos temaga, ning ta pani nii paljud oma tütred, kui ta suutis, mehele Euroopa monarhidele. Vanim poeg oli Joseph, valgustatud absolutist, kes sarnaselt oma emaga soovis teisendada Habsburgide monarhia avarduvad maaalad hästi administreeritud riigiks. Maria Theresia noorim tütar oli Maria Antonia, keda rohkem tuntakse tema prantsuspärase nimega Marie Antoinette kui Prantsuse revolutsiooni antikangelannat.

Kui Maria Theresia läkitas oma tütre Prantsuse kroonprintsile mõrsjaks, oli see tüüpiline Habsburgide abieludiplomaatia näide. Prantsusmaa oli Habsburgide traditsiooniline vaenlane. Ehkki nii Prantsusmaa kui ka Habsburgide monarhia olid katoliiklikud riigid, oli Prantsusmaa toetanud muhameedlaste Osmani riiki, kui selle sõdurid Viini suunas marssisid. Üks Prantsuse diplomaat oli isegi püüdnud pistiseid jagades ära hoida poolakate sekkumist. 16. ja 17. sajandi ususõdade ajal oli Prantsusmaa toetanud protestantlikke vürste Habsburgide vastu. Prantsuse Bourbonide dünastia oli Habsburgide peamine rivaal Mandri-Euroopa võimuvõitluses. Prantslased leiutasid oma pikaajalise konfrontatsiooni kestel Habsburgidega tänapäevase diplomaatia, mille aksioomiks oli, et riiklikud huvid seisavad kõrgemal kõigist muudest kaalutlustest. Sellise armutu lähenemise vastu saatsid Habsburgid tüdruku, kes pidi riidest lahti võtma. Kui 14aastane Maria Antonina 1773. aastal Reini ääres oma rõivastest vabastati, sai temast sümboolselt Prantsuse printsess Marie Antoinette, ning ta kinnitas vana korra legitiimsust, võttes osa kahe kõige väljapaistvama perekonna abielulepingust.

Kuusteist aastat pärast seda, kui Maria Theresia oli üritanud taltsutada Bourbonide vaenulikkust, kinkides neile oma tütre, kukutas Prantsuse revolutsioon selle kuningakoja. Prantsusmaa kuninganna troonilt tõugatud Marie Antoinette avastas, et temast on saanud lihtkodanik ning süüdistatav riigireetmises ja veel hullemates kuritegudes. Giljotiin oli tabanud tema tuttavate ja armastatud inimeste kaela. Vanglas kästi tal 1792. aastal suudelda huultele ühe printsessi maharaiutud pead – kuulujuttude järgi olevat too olnud tema lesbiarmuke. 1793. aastal mõisteti ta süüdi revolutsiooni takistamises ja oma poja seksuaalses kuritarvitamises. Ta giljotineeriti Revolutsiooni väljakul.2

Kui Prantsuse revolutsioon 1790. aastatel terrorivalitsusse ja siis diktatuuri kaldus, püüdis Napoleon Bonaparte oma suure armeega kogu Euroopas vana korda kukutada. Ta tõi kaasa uut laadi poliitika, sellise monarhi valitsemise, kes väitis oma võimu tuginevat pigem rahvale kui jumalikule hierarhiale. Kui Napoleon oli end 1804. aastal keisriks krooninud, pani ta oma sugulased nende uute kuningriikide troonidele, mille ta oli loonud Habsburgidelt ja teistelt võistlejatelt äravõetud maadele. 1810. aastal proovisid Habsburgid taas abieluga, pakkudes keisri tütart Napoleonile mõrsjaks. Tehingu leppis kokku kaval Habsburgide diplomaat Klemens von Metternich. Abielu tõepoolest toimus ja tulemuseks oli õnnelik paar. Et Habsburgid olid neutraalsed, võis Napoleon 1812. aastal Moskva peale marssida. Hukule määratud sissetung Venemaale oli katastroof, mis muutis kõik. 1813. aastal liitusid Habsburgid Napoleoni-vastase koalitsiooniga ja viimane sai lõplikult lüüa.

Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad olid eelmänguks viiendale unenäopildile, mille Tulevik Rudolfi silme ette tõi: Viini kongress aastail 1814–1815. Teise korruse toas, mille kolmest aknast avanesid vaated keiserlikule pealinnale ja mille lagedes oli neli võret Metternichi spioonide jaoks ning viis ust läbirääkivate poolte jaoks, sõlmiti Euroopas rahu. Selle juhtprintsiibid olid õigusriik, et monarhiad peavad olema dünastiate valitseda; ja jõudude tasakaal – et ükski riik ei tekitaks segadust ülejäänud maailmajaos. See viimane unenäopilt, mida Tulevik Rudolfile näitas, oli lootusrikas. Habsburgid ei olnud tulnud Napoleoni sõdadest välja mitte üksnes võidukatena, vaid keskse tähtsusega võimuna, mille huvides oli Euroopa stabiilsus, ning võimuna, mille stabiilsus oli teiste Euroopa riikide huvides. Nende partnerid viimases Napoleoni-vastases koalitsioonis – britid, venelased ja preislased – kiitsid selle tulemuse heaks. Prantsusmaa, kus monarhia taastati, sai tagasi oma varasema positsiooni Euroopa suurriigina.

Maailmas on kõik korras, lõpetas tuleviku vaim. Rudolfi valdusi, mille ta oli rajanud kavaluse ja vägivallaga, hoitakse alles ja laiendatakse õnnelike abielude, naiste võimu ja taktitundelise diplomaatia abiga. Näidendi lõpuosas kiitis Rudolf heaks oma dünastia sellise pehme loo, öeldes, et ta on ka ise sõjast väsinud ning rõõmustab rahu sõlmimise üle.

Näidendi autor, krahvinna, kellele oli abiks valitsuse tellimus, jättis kõrvale kaotatud au ja hiilguse teema, rõhutades rahuteemat. Habsburgide jaoks oli Viini kongress õnnestunud – see oli kinnitanud nende õigusi vanadele põhjapoolsetele valdustele Poolas ja lõunapoolsetele Aadria mere ääres, aga isegi nõnda laiendatuna ei olnud nende riik midagi muud kui Kesk-Euroopa impeerium.

Publikule oli teada, et keisrid Rudolfi ja Franz Josephi vahelisel ajal olid seisnud palju suuremate nõudmiste eest ja valitsenud palju suuremaid valdusi. Mitu keisrit oli pretendeerinud tervele maailmale või isegi enamale. Karl von Habsburg,3 kelle impeeriumi kohal Vanas ja Uues Maailmas päike iial ei loojunud, valis oma isiklikuks deviisiks „Plus ultra” ehk „Veel kaugemale”. Tema poeg Philipp (Felipe) müntis medaljoni, millel seisid sõnad „Orbis non sufficit” ehk „Maailmast ei piisa”. Kestvalt jäi kõlama ka see, kuidas keiser Friedrich III seletas lahti oma deviisi AEIOU: 15. sajandi ladina keeles „Austria est imperare orbi universo” ja saksa keeles „Alle Erdreich ist Oesterreich untertan” – „Austria impeerium on üle ilmamaa”.

Teine selle lühendi tõlgendus oli ehk kõige südamelähedasem Franz Josephile: „Austria erit in orbe ultima” – „Austria jääb viimsena maailma püsima”. See deviis oli Franz Josephi isa lemmik ja see, mida tema poeg, kes austusest esimese Habsburgide soost keisri vastu oli saanud Rudolfi nime, eeskätt meelde tuletas. 20 aastat varem, 1888. aastal, oli kroonprints Rudolf kirglikult kritiseerinud oma isa selle pärast, et ta oli loobunud keiserliku mineviku aupaistest teisejärgulise Euroopa riigi keskpärase saatuse kasuks. Rudolf väitis, et on raske kokku sobitada traditsioonilisi piiritute ambitsioonide visioone ajalooga, mis lõpeb diplomaatilise kompromissiga. See pettumus oli üks põhjusi, miks uuema aja Rudolf – Franz Josephi poeg ja pärija – oli endale 1889. aastal kuuli pähe lasknud.4

Võib-olla suutiski Franz Joseph leppida aupaistest loobumisega. Võib-olla oli paradoksaalsel kombel just see tema suuruse võti. Isegi seda arvestades pani Franz Joseph näidendi juures kindlasti tähele üht asjaolu. See oli tema auks kirjutatud lavateos. Sellegipoolest ei puudutanud ükski unenäopilt tema kuuekümneaastast valitsust. „Keisri unenäo” tegevus lõppes 1815. aastal, viisteist aastat enne Franz Josephi sündimist. Ta ise koos kõigi oma pika elu sündmuste ja saavutustega oli näidendist välja jäänud.

Franz Joseph sündis koos rahvusluse ajastuga 1830. aastal – samal aastal, kui Pariisis lahvatas revolutsioon taastatud monarhia vastu ja kui Poola ülestõusnud peaaegu murdsid Vene impeeriumi haarde. Habsburgid oli küll laiendanud Viini kongressiga oma valdusi, aga nüüd pidid nad vaatama tõtt itaalia, saksa, poola ja lõunaslaavi (või Jugoslaavia) rahvusküsimustega.

Need rahvusküsimused olid Napoleoni lahkumiskingitused. Ta oli nimetanud ennast Itaalia kuningaks. Ta oli laiali saatnud Püha Rooma impeeriumi ning kümneid saksa pisiriike, valmistades seega teed Saksamaa ühendamiseks. Ta oli loonud lõunaslaavlaste maadele Illüüria kuningriigi – hiljem said need rahvad tuttavaks serblaste, horvaatide ja sloveenidena. Ta oli Varssavi hertsogiriigina osaliselt taastanud impeeriumide poolt 18. sajandi lõpul tükeldatud ja maakaardilt kadunud Poola. Kui Habsburgid ja nende liitlased olid need Napoleoni moodustised hävitanud, suhtusid nad rahvuslusse kui revolutsioonilisse ideesse, mida tuli kõikjal Euroopas maha suruda. Metternich, kellest oli saanud kantsler, andis oma politseile korralduse vahistada vandenõulased ning oma tsensoritele korralduse lõigata ajalehtedest ja raamatutest välja kahtlased lõigud. Franz Josephi noorusaegade Habsburgide monarhia oli politseiriik.5

Samal ajal kui Franz Josephit koolitati 1830. ja 1840. aastatel konservatiivset impeeriumi valitsema, maalisid patrioodid tulevasest Euroopast uduse kaardi, kus kohalik värv immitses läbi impeeriumide mustade piiride. 1848. aasta veebruaris puhkes Pariisis järjekordne revolutsioon. Habsburgide valdustes haarasid uhke ajaloo ja arvuka aadliseisusega rahvused – sakslased, poolakad, itaallased ja ungarlased – kinni võimalusest esitada Habsburgidele protestide ja ülestõusudega väljakutse. Nad rüütasid aadli traditsioonilise suurema kohaliku võimu nõudmise uude rahvusliku vabaduse nõudmise retoorikasse. Kantsler Metternich pidi Viinist pesuvankriga põgenema.

Franz Joseph tõusis troonile õrnas eas, 18aastasena. Mässuliste rahvuste vastu, keda juhtis nende oma aadel, otsis ta abi teistelt – rumeenlastelt, horvaatidelt, ukrainlastelt ja tšehhidelt. Mõned rahvused tõstsid keisri vastu mässu, teised jäid talle lojaalseks, aga nii või teisiti olid nad kõik oma olemasolu teatavaks teinud. Niisiis, isegi kui mässulised rahvad lahinguväljal lüüa said, leidis rahvusluse põhimõte üldistamist ja kinnitamist. Veel enam, Habsburgid olid pannud aluse vaiksele ühiskondlikule revolutsioonile. Talupojarahvuste toetuse võitmiseks vabastas ta talupojad nende tavapärastest kohustustest maaomanike ees. Talupoegade lapsed ja lapselapsed võisid saada edukateks talunikeks või isegi linlasteks. Ilma ajaloolise aadlita rahvad hakkasid nägema ennast rahvustena, kes väärivad õigusi.

1848. aastal leidsid patriootlikud ideed küll suurt vastukaja, aga ilmsiks tulid ka nende praktilised vastuolud. Kõik rahvad, kes suutsid rahvusliku vabanemise nimel oma keisrile vastu hakata, tahtsid rõhuda teisi rahvaid: ungarlased slovakke, poolakad ukrainlasi, itaallased horvaate ja nii edasi. Selles olukorras suutis Franz Joseph laveerida vaenupoolte vahel ning leida endale tee tagasi ülemvõimule. Rahvus, kes suutis välja panna kõige muljetavaldavama armee – ungarlased – sai lõpuks lüüa monarhiale lojaalsetelt ohvitseridelt ja sõduritelt (ehkki Franz Joseph pidi alandaval kombel appi kutsuma ka oma naabri, Vene impeeriumi väed). Rahvusküsimusi võisid püstitada kirjanikud ja neile võisid vastust nõuda mässajad, aga vastust anda ei saanud neile ilma monarhide ja kindraliteta.

1848. aasta revolutsioonid, mida mäletatakse rahvuste kevadena, olid kuningatele ja keisritele õppetunniks. Pärast 1848. aastat taipasid monarhid rahvusluse riske ja võimalusi ning alustasid isekeskis uut laadi rivaliteeti. Rahvused polnud suutnud valida oma valitsejaid, seepärast valisid valitsejad nüüd endale rahvusi. Auhinnaks oli Saksamaa – ligi 30 riiki, mis kokku panduna olnuks Euroopa kõige rikkam ja võimsam maa. 1850. aastatel püüdis Franz Joseph ühendada kõiki saksa riike oma valitsuskepi alla, paludes väiksematelt valitsejatelt allumist temale, kuid ei suutnud.

Saksamaa ühendati ilma Habsburgideta. Nobe noor saksa kuningriik Preisimaa oli see, kes leidis viisi, kuidas ühendada dünastiline valitsemine saksa rahvuslusega. Preisimaa oli suur saksa monarhia, mille pealinn asus Berliinis ja mida valitses Hohenzollernite dünastia. Hohenzollernitest, kes olid omal ajal allunud Habsburgidele, olid saanud nende võistlejad. Kui Habsburgid vajasid hääli, et jääda Püha Rooma riigi keisriteks, said Hohenzollernid selle eest soodustusi. Kui Habsburgid vajasid toetust Hispaania pärilussõja ajal, nõustusid nad andma Hohenzollernitele kuningatiitli. Suurim Hohenzollernite soost valitseja, Friedrich Wilhelm, kindlustas riigivõimu kaks sammast: rahanduse ja sõjaväe. 1683. aastal, kui Habsburgid sulatasid reliikviaid, et saada kulda oma Osmanite piiramisrõngas pealinna kaitsmiseks, kehtestas Preisimaa maksusüsteemi. 1740. aastal vaidlustas Preisimaa pragmaatilise sanktsiooni kehtivuse ja seega ka Maria Theresia valitsemisõiguse ning ründas Habsburgide riiki, haarates lõpuks enda kätte suurema osa rikkast Sileesia provintsist. Hohenzollernid polnud nüüd mitte üksnes kuningakoda, vaid suurvõim, mis oli Habsburgid lahinguväljal puruks löönud.6

1866. aastal ründas Preisimaa kuningas Wilhelm I Habsburgide impeeriumi, mida valitses Franz Joseph. Sadová lahingus sai arvuliselt väiksem Preisi armee tänu paremale relvastusele ja organiseeritusele otsustava võidu. Preisi väed oleksid võinud marssida edasi Viini peale, aga Preisimaa kantsler Otto von Bismarck ei soovinud Habsburge hävitada. Ta tahtis hoida nende riiki puhvertsoonina enda ning Venemaa ja Osmanite vahel, et ise samal ajal ühendada ülejäänud Saksa alad rahvuslikuks monarhiaks. Kui Bismarck 1870. aastal provotseeris sõja Prantsusmaaga ja selle võitis, oli ta oma eesmärgi saavutanud. See sõda tõi paljud väiksemad Saksa riigid tema poolele ning võit Prantsusmaa üle tegi Preisimaast Euroopa võimsaima sõjalise jõu. Saksamaa ühinemine kuulutati välja Versailles’ palee Peeglisaalis 1871. aasta jaanuaris. Üks suur Preisi kindral oli kord öelnud, et trooni turvalisuse tagab poeesia. Suurim saksa poeet Friedrich Schiller uskus, et Saksamaast saab üks rahvus siis, kui tal on rahvuslik teater. Tuli välja, et selleks rahvuslikuks teatriks oli välismaal peetav sõda. Sulg on vägevam koos mõõgaga.

1866. aasta lüüasaamine ning Habsburgide väljasurumine Saksamaalt avaldas Habsburgide perekonna järgmisele põlvkonnale tohutut mõju. 1860. aastal sündinud ertshertsog Stefan oli Bismarcki rahvusliku ühendamise ajastu laps. 1866. aasta sõjas kihutas Preisi armee läbi tema koduprovintsi Moraavia, kus kirjutati alla ka rahulepingule. Sel ajal kui Stefan sai 1870. aastatel Moraavias hariduse, oli selle provintsi naabriks kadestamisväärselt võimas Saksamaa. Näis, et Saksamaa ühinemine sulges Habsburgid alalisse kaitseseisukorda. Nad pidi kas seisma vastu sakslastele nõrga vastasena või liituma nendega nõrga liitlasena. Franz Josephi põlvkond teadis, et maailmavõim oli neile kättesaamatu, aga kuni 1866. aastani võisid nad ikka veel unistada Euroopast ja Saksamaast. Ertshertsogite põlvkond, millesse Stefan kuulus, oli esimene, kes sai täisealiseks riigis, mis ei olnud enam Euroopa suurvõim ega isegi pretendeerinud Saksamaa valitsemisele.

Isegi abiellumine, see traditsiooniline Habsburgide ekspansioonitööriist, meenutas nüüd neile vaid lüüasaamist. 1886. aastal, kui Stefan abiellus Habsburgide soost ertshertsoginnaga, kes oli ühtlasi Toscana printsess, ühendas ta oma saatuse ühe teise rahvusliku ühinemise orvuga, nimelt Itaaliaga. Kui Stefani lapsepõlve kujundas Bismarckide uus Saksamaa, siis tema pruudi Maria Theresia lapsepõlve piiritles Prantsusmaa rahvuslik imperialism Itaalias. Prantsuse keiser Napoleon III oli puhunud lõkkele Itaalia patriotismi, astudes liitu Piedmonte-Sardiinia kuningriigiga, et võita Habsburgidelt Põhja-Itaaliat. 1859. aastal sai Austria Prantsusmaalt ja Piedmontelt Solferino lahingus lüüa. See vallandas laviini, mida itaallased nimetavad taastõusmiseks (Risorgimento), Apenniini poolsaare rohkearvuliste väikeriikide ühendamise ühtseks Itaaliaks. Itaallased rajasid oma riigi Saksamaa egiidi all. 1866. aastal, kui Preisimaa võitis Habsburgide vägesid Stefani koduses Moraavias, jäid Habsburgid ilma ka Veneetsiast. Nad loovutasid selle Prantsusmaale, et tagada viimase neutraalsust, Prantsusmaa aga andis Veneetsia Itaaliale.

Itaaliast oli saamas ühtne rahvuslik monarhia. Saadud võidust elevil, võtsid Itaalia patrioodid seejärel sihiks kogu võõrvõimu väljatõrjumise nende maalt ning see hõlmas ka prantslasi endid. 1870. aastal, kui Preisimaa Prantsusmaad ründas, pidid Prantsuse väed taanduma Roomast, et kaitsta oma kodumaad. Preisi armee jõudis sellegipoolest Pariisi. Samal ajal kui Berliinist sai ühendatud Saksamaa pealinn, sai Roomast ühendatud Itaalia pealinn. Prantsusmaa ja Habsburgid, kes olid ajalooliselt võidelnud ülemvõimu pärast Euroopas, kogesid mõlemad alandust ning uuele Saksamaale ei suutnud maailmajaos keegi vastu astuda. Ertshertsoginna Maria Theresia mõlemad vanaisad olid valitsenud maavaldusi Itaalias; ühendatud Itaalia kuningriigi loomine jättis nüüd kaks pärilusliini, mis ei viinud mitte kuhugi. Niisiis oli Maria Theresia abiellumine Stefaniga taganemine Itaaliast, kus Habsburgid enam kunagi ei valitsenud.

Unenäopildid pididki lõppema 1815. aastas, enne kui algasid natsionalismi luupainajad. Franz Joseph sündis politseiriigis, mis üritas olemasolevat alles hoida, ning ta tõusis troonile revolutsiooni ajal. Tema valitsusaega ei iseloomustanud rahu, vaid lüüasaamine, mitte stabiilsus, vaid kaotus, mitte universaalvõim, vaid õõnestav partikularism. Näis, et kõik monarhid peale Franz Josephi olid rahvusluse oma kontrolli alla saanud ning leidnud aulise koha nende kaasaja Euroopas, luues rahvusliku monarhia. See ei tundunud olevat sobilik teema unenäopiltide jaoks.

Näidendis tuli Franz Josephi valitsuse kuut aastakümmet kujutada mingi teist laadi kunsti kaudu. „Keisri unenäo” lõpupoole teatab Rudolf, et ta on unenäopiltidega rahul, ning tahab kuulda ülejäänud lugu. Tulevik toob kohe tema ette uue aulisuse kirjelduse, sellise, mis ei nõudnud territooriumi laienemist ning võis seega pühitseda Franz Josephi Habsburgidest suurimaks. Keisri ees seistes, mõlemad käed välja sirutatud, nimetas Rudolf Uut Testamenti tsiteerides armastust kõigist voorustest ja saavutustest ülemaks. Tuleviku vaim nõustus temaga ning väitis, et nii nagu kõik Habsburgid, olid Rudolf ja Franz Joseph kõigi oma rahvaste seas väga armastatud.7

Siis ilmub Armastus ise, keda kehastav naine (Liebe on saksa keeles naissoost sõna) kesklava tuleviku vaimult ja Rudolfilt üle võtab. Tema öelda on viimane sõna keisri ja tema rahvaste kohta. Lennates üle mägede ja orgude, üle jõgede ja merede, on Armastus oma sõnutsi jälginud Franz Josephi lihtsaid alamaid nende igapäevaelus. Rahustavalt annab ta teada, et nad kõik armastavad oma keisrit. Näidendi viimased sõnad – tänuavalduse keisrile – ütleb välja Armastus, kes räägib kõigi keisririigi rahvaste nimel. Selleks ajaks oli kogu publikule täiesti selge, et keiser, keda mõeldi, ei olnud enam Rudolf, vaid Franz Joseph. Kui eesriie langes, olid kõigi pilgud ja aplaus suunatud Franz Josephile. Armastus ühendas oma näiliselt kahjutu teema abil mineviku ja oleviku ning lõpetas Habsburgide ajaloo noodiga, mille üle võis rõõmu tunda.8

See polnudki päriselt vale. Habsburgid tõepoolest armastasid oma rahvaid, vähemalt niivõrd, kui need tähendasid kroonimaid, võimu ja rikkust. Habsburgid olid juba sadu aastaid kasutanud selliseid keeli ja kohanenud selliste kommetega, mis võimaldasid neil kõige paremini valitseda. Nende armastus oli kosmopoliitne, isekas, tormakas ja seega teatud mõttes täiuslik. Vaevalt oleks neid võinud ühe konkreetse etnose liikmeteks lugeda. Nagu mõistis ka noor Wilhelm, „etniliselt oli minu perekond väga segavereline”. Kui Habsburgid olid pärinud mingi rahvuse, siis oli see nende oma perekond. Tänapäeva rahvuslus toimib perekondlike kujundite varal, kinnitades, et üks rahvas on õed ja vennad, kellel on ühine isamaa või emamaa. Mis vajadust oli Habsburgidel selliste kujundite järele, kui nende perekond tõepoolest valitses sajandist sajandisse ja põlvkonnast põlvkonda ning kui keisrit tajuti ka 20. sajandil veel miljonite alamate isa või vanaisana? Nende isamaa oli seal, kus nende isad olid kõndinud – kogu Euroopas – või purjetanud – kogu maailmas. Nende alamate rahvuslust võis sallida, taluda ja ehk ühel päeval ka ületada.9

Armastuse teema tegi võimalikuks ülemineku ühest Habsburgide ajaloo ajastust järgmisse. Sajandite jooksul oli Habsburgide armastus tähendanud ühele või teisele abielu maaga. 19. sajandil ei olnud jutt enam armastusest nõtkete Habsburgi printsesside ja võõramaiste valitsejate vahel, vaid armastusest paljude Habsburgide rahvaste ja nende valitseja Franz Josephi vahel. Armastus ei suutnud enam impeeriumi laiendada, aga ehk suutis ta seda koos hoida. Franz Josephi valitsemise ajalugu alates 1848. aastast rääkis tema rahvaste kasvavast natsionalismist ning tema valitsemise küsimus oli, kas rahvuslust saab kokku sobitada kõrgema lojaalsusega tema isikule ja troonile. Just sellepärast, et Habsburgide monarhiast oma kümnete eri rahvastega polnud võimalik moodustada rahvusriiki, otsisid ja leidsid Franz Joseph ja tema valitsused võimalusi, kuidas tulla toime suurte rahvuslike erinevustega, samal ajal kui toimusid suured rahvuslikud ühendamised. Viimased 50 aastat olid olnud rahvuslike kompromisside aeg.

Kaubeldes nõrkuse positsioonilt pärast oma kaotusi sõdades Itaalia ja Preisimaaga, tegid Franz Joseph ja tema ministrid järeleandmisi ühele rahvusele teise järel. Pärast 1859. aasta Itaalia vapustust kuulutas keiser Franz Joseph 1860. aastal välja niinimetatud oktoobridiplomi, omamoodi põhiseaduse. See andis teatud võimu Habsburgide kroonimaade provintsiassambleedele ehk seisusekogudele, rahustades vanemaid rahvusi traditsiooniliselt valitsenud aadliseisust. Oktoobridiplom tähendas, et keisri võimu, mis põhimõtteliselt oli absoluutne, oli praktikas võimalik kokku sobitada kohalike võimuallikatega. Pärast Preisimaa-vastase sõja läbikukkumist 1866. aastal leppis Franz Joseph kokku kõige suurema ja kõige raskemini valitsetava aadlirahva, ungarlastega. Ungarlaste ülestõus 1848. aastal oli olnud teistega võrreldes kaugelt kõige tõsisem. 1867. aasta kompromissi tingimuste kohaselt sai Ungari aadel enda kätte kontrolli poole impeeriumi üle.10

Pärast 1867. aastat tunti Habsburgide monarhiat Austria-Ungarina ning selle rahvuste ajalugu läheb lahku. Ungari ajas tsentraliseerimispoliitikat, mis pidi hoidma võimu ja rikkuse Ungari maa-aadli käes. Impeeriumi teises pooles, millel eraldi nime polnud, aga mida tavaliselt nimetatakse Austriaks, valitsesid teistsugused põhimõtted. See oli kummaline üksus, mis embas Ungarit kirdest edelasse nagu kaljul istuv meelas naine. Selle hulka kuulusid nii eripalgelised kroonimaad nagu kirdes asuv Galiitsia, mis oli võetud Poolalt ja kus elasid poolakad, ukrainlased ja juudid; edelas varem Veneetsiale kuulunud Istria ja Dalmaatsia, mida asustasid horvaadid, sloveenid ja itaallased. Nende vahel olid vanad Habsburgide kroonimaad, provintsid, kus olid ülekaalus sakslased ja tšehhid. Juute oli igal pool, aga eriti arvukalt Galiitsias ja Viinis; tegelikult võis kõigi rahvuste esindajaid leida igalt poolt. Assimileerumine ja kakskeelsus olid laialt levinud. Suur keisriametnike ja ohvitseride klass pidas end rahvusest kõrgemal seisvateks dünastia lojaalseteks teenriteks.

Franz Josephi rahvuspoliitikal, mis unenäopiltidesse ei sobinud, ei puudunud siiski teatav suurus. Ta juhatas suurejoonelist ja enneolematut eksperimenti: kas mitmerahvuseline impeerium võib jääda püsima rahvuste Euroopas ja kui, siis mis põhimõtetel? Esimene põhimõte oli kompromiss ajalooliste rahvustega, kellel oli suur aadelkond, mis nõudis traditsioonilisi omavalitsusõigusi. Varsti pärast seda, kui Habsburgid olid Ungaris aadlile ülemvõimu andnud, loovutasid nad Galiitsia haldamise Poola aadelkonnale. Teine põhimõte oli talupojaühiskondade toetamine vastukaaluks neile väga aadellikele rahvustele. 1848. aastal oli Franz Joseph kaotanud viimased pärisorjuse jäänukid. 1867. aastal võttis ta vastu konstitutsioonilise seaduse, mis tegi kõik rahvused ametlikult võrdseteks. Alates 1879. aastast laiendasid Franz Josephi ministrid järk-järgult võrdset valimisõigust kõigile täiskasvanud meestele, jõudes 1907. aasta valimiste ajaks üldise valimisõiguseni. Austria parlamendi alamkoda hakkas esindama riigi elanikke, mitte aadlit.

Kolmas põhimõte oli alalised läbirääkimised tšehhidega. Tšehhid elasid Tšehhimaal ja Moraavias, impeeriumi keskmes, ning nende maad olid kõige rikkamad ja kõige kõrgemini maksustatud. Tšehhid olid olulised selle tõttu, kes nad olid ja kus nad elasid, aga ka selle tõttu, mida nad esindasid. Tšehhid olid slaavi rahvas ja seega sümboliseerisid riigi tulevikku. Nüüd, kus Habsburgid olid Saksamaast ja Itaaliast ära lõigatud, jäi nende saatuseks valitseda impeeriumi, mille elanikkond koosnes valdavalt slaavlastest. Peaaegu pool riigi elanikest olid slaavlased (tšehhid, slovakid, poolakad, ukrainlased, sloveenid, horvaadid ja serblased); vaid ligikaudu neljandik olid sakslased ja neljandik ungarlased. Habsburgid pidid säilitama oma slaavi alamate lojaalsust, mis tähendas, et rahuldada tuli auahnet tšehhi rahvuslikku liikumist. Kui slaavi rahvad ei olnud rahul, võisid nad Habsburgide vastu mesti astuda, kujutades nende dünastiat sakslaste rõhumisena. Slaavlased oleksid võinud ka otsustada astuda liitu teiste slaavi riikidega väljaspool Habsburgide piire, näiteks Vene impeeriumi või Serbiaga. 1905. aastal eraldati sakslased ja tšehhid Stefani koduprovintsis Moraavias eraldi poliitilisteks üksusteks ning nende täiskasvanutele võimaldati eraldi valimised ja lastele eraldi koolid.11

20. sajandi algus, mil poeedid ja ajaloolased lõid rahvusajalugu, mis pidi tõmbama rahvamassid ühte kollektiivsesse liikumisse, oli rahvuslike ärkamiste aeg. Rahvusdraamadel oli alati kolm vaatust: möödunud kuldajastu, mis lõppes võõramaise sissetungiga; olevik, mida tumestas võõramaine türannia; tulevik, millele andis piirid vabanemine. Sedamööda, kuidas kirjanikud lihtrahvalikust õlest unustatud mineviku hiilguse kulda ketrasid, vaatasid Habsburgid, vanad alkeemikud, seda professionaalse huviga pealt. Habsburgid soovisid, et iga rahvusdraama rõhumisvaatus oleks lahendatud kohalikus võtmes: et näiteks tšehhide kaebused puudutaksid vaid kohalikke sakslasi ja nad ei käsitaks Habsburge türanliku saksa dünastiana; või Galiitsia ukrainlased arvaksid, et neid alandavad poola aadlikud, mitte Habsburgid, kes olid andnud poolakatele õiguse valitseda. Kui seda lugu nii jutustataks, siis võiks Habsburgide riik figureerida Euroopa lavana, millel rahvusdraamat etendatakse, mitte näitlejana, kellele antakse märku lavalt lahkuda.

Tehes järeleandmisi oma aadliga rahvustele, lootsid Habsburgid neid rahuldada, enne kui nad täielikku iseseisvust nõudma hakkavad. Talupojarahvuste toetamisega lootsid Habsburgid võluda rahvamasse sel hetkel, kui nad poliitikasse astuvad. Nende uskumust mööda pidid need talupojaühiskonnad tooma demokraatliku poliitika ajastusse kaasa oma traditsioonilise ja harjumusliku lojaalsuse impeeriumile. Kroonimaadel sai vaidlusi ära kuulata ja kompromisse sobitada Viini kui vahekohtuniku abiga. Habsburgid pidid jääma keskmesse, tasakaalustades oma aadliga rahvusi ja talupojarahvusi, võites kummagi lojaalsuse, juhtides nende kaebused Viini aadressilt üksteise vasu.

Hoolimata sellisest kohandumisest modernse rahvusluse poliitikaga oli Franz Joseph, nagu ta kord Theodore Rooseveltile ütles, viimane vana koolkonna monarh. Ühe imetleva elulookirjutaja arvates oli ta tugev just seetõttu, et ta ei teadnud midagi oma ajastu ideedest. Keiser ei kasutanud telefoni ega lifti. Isegi kui ta õhtul haige oli, keeldus ta oma arsti vastu võtmast, kui see polnud riietatud kohaselt ametlikku saterkuube. Ta oli oma elu lõpuni absoluutne monarh, kes valitses Jumala armust. Konstitutsiooni, meeste valimisõigust ja ka parlamenti ennast tuli mõista suveräänse võimu kingitustena oma alamatele. Neid võis anda ja jälle ära võtta. Monarh arvas heaks valitseda vastavalt konstitutsioonile, mille ta oli andnud, ja kooskõlas parlamendis vastu võetud seadustega. Franz Joseph kiitis heaks laiendada järk-järgult valimisõigust, sest ta uskus, et see suurendab tema tegelikku võimu. Tema deviis oli „viribus unitis”, mis tähendab „ühendatud jõududega”.

Franz Josephi valitsuse kordaminekud olid küllaltki reaalsed, ehkki unenäopiltide jaoks mitte piisavalt säravad. Seepärast viipas Rudolf viimases vaatuses Franz Josephi suunas, kattes puuduva sajandi dramaatilise energiaga, ning näidendi lõpul kutsuti kohale Armastus, kes asus lava keskele ja juhtis publiku tähelepanu nende monarhile. Muidugi teadsid kõik vaatajad, et impeeriumi keerukas organisatsioon tähendas kompromisside tegemist võistlevate jõududega. Vanadele rahvustele anti provintsiparlamendid, uutele rahvustele hääleõigus keiserlikus parlamendis. Vanad rahvused andsid Franz Josefile ministreid, uusi rahvuseid esindavad saadikud koostasid edumeelseid seaduseelnõusid. Iga kompromiss lahendas vältimatult ühe kriisi ja tekitas teisi, millega omakorda võis tegelda monarhia õiguslikus ja poliitilises raamistikus. Säärane reaalsus, mis oli ebamugav, kuid vastuvõetav, oli meeltmööda nii rahvuslastele, kes nautisid mõõduka edukuse hetki, kui ka keisrile, kelle käes püsis võim aastakümneid. See kestis kaua ja oleks võinud kesta kauemgi.12

Ertshertsog Stefan aplodeeris oma boksist, kuid tal olid oma mured. Ta sai aru, et armastus tähendas kompromissi rahvuslusega, ning soosis igati mõlemat, aga teda pani muretsema rahvuslike kompromisside ajastu lõppemine. Ta teadis, et Habsburgide laval, kus nüüd paljud rahvused võisid oma värve heisata, oma nõudmisi esitada ja oma vaidlusi lahendada, oli ka pime tagauks.

Rahvuslusele järeleandmiste tegemine toimis Habsburgide oma valdustes üsnagi hästi, aga see ei suutnud peatada rahvusluse väljakutseid, mis tulid väljastpoolt impeeriumi. Rahvuslus põhja- ja läänepiiril oli ajanud Habsburgid välja Saksamaalt ja Itaaliast; teised ohud terendasid idas ja lõunas. Saksamaa ja Itaalia oli kumbki lõpuni ühendatud, aga kahel teisel rahvusel oli see tegemata: poolakatel ja lõunaslaavlastel. Stefanit, kellel olid maavaldused Balkani poolsaarel, pani kõige rohkem muretsema Habsburgide lõunanaaber Serbia, mille valitsev dünastia vihkas Habsburge ning soovis nende maid endale. Habsburgide impeeriumi ja Serbia vahel asusid Bosnia ja Hertsegoviina vaidlusalused provintsid, mille Habsburgid olid mõni nädal tagasi, 1908. aasta oktoobris, annekteerinud. Nüüd, 1908. aasta detsembris, olid ajalehed täis sõjakuuldusi. Sel õhtul viibis õukondlikus ooperimajas Habsburgide kindralstaabi ülem, kes tahtis alustada ennetavat sõda Serbia vastu.13

Kui „Keisri unenäo” aplaus oli vaibunud, sai Franz Joseph halva uudise. Viin oli pärjanud teda kuldse valgusega, ooperimaja tema rahvaste ja ajastute kiitusega. Ent igal pool tema impeeriumis ei olnud troonijuubelit nii rahumeelselt tähistatud. Prahas, kus sama näidendit samal ajal ette kanti, protestisid ja mässasid tšehhid. Habsburgide must-kuldsed lipud, mis olid selleks puhuks tseremoniaalselt heisatud, kisti maha ja rüvetati. Mõnikord süüdati need ka põlema, nagu tehti Serbias. Osa tšehhe oli Serbia asja ajamise oma südameasjaks võtnud. Protestides Bosnia ja Hertsegoviina annekteerimise vastu, hüüdsid nad: „Elagu Serbia!”14

Franz Josephil polnud järelemõtlemiseks palju aega. Prahas kehtestati sõjaseisukord. Viini ooperimajas aga tõusis taas eesriie ning algas teine etendus. Kerges balletinumbris „Kodumaalt” liuglesid rahvarõivastes tantsijad ja lauljad üle lava, kuulutades impeeriumi iga rahvuse armastust keisri vastu. Lõpuks kogunesid nad tohutu suureks kooriks, kes seisis näoga keisri poole ja väljendas ühiselt oma lojaalsust talle. Stefan jälgis tantsijaid oma loožist. Ta nägi riigi tosinat rahvust, kes toodi tema ette igaüks oma rahvarõivastes. Ta ise kandis Kuldvillaku ordeni ketti, Habsburgide soost printsi tunnust, aga ta teadis, et kostüümi võib muuta. Ta ise eelistas vähem ettearvatavaid muutusi. Oma Galiitsia lossis armastas ta korraldada kostüümiballe lühikese etteteatamisega. Ta ise ilmus aruka narrina alati koomilises maskeeringus.

Stefan mõistis keisri unistust – impeerium, mis koosneb rahvustest, kes on pühendunud oma valitsejale, hoolimata rahvuslusest. Tal oli ka oma unistus. Rahvuslus oli vältimatu, rahvuslik ühinemine oli vältimatu, aga see ei tarvitsenud nõrgestada Habsburge. Saksamaa ja Itaalia olid pööranud rahvusluse Habsburgide vastu, jäid Poola ja lõunaslaavlased. Need olid rahvusküsimused, mille 1815. aasta Viini kongress oli alla surunud ja mis ka unenäopiltides alla suruti, aga elus esitati see kuulide ja tääkidega. Franz Joseph oli leidnud, et kestvuse võtmeks on kompromissid; aga mitte ükski Habsburg ei olnud veel leidnud rahvusliku innukuse lõõmavaid värve staatiliste unenäopiltide tüünest paletist ega lepitanud rahvuslike vabadusmarsside jõulisi viise traditsioonilise impeeriumi õrnade harmooniatega.

Poola oli Stefani silmis viimane hea võimalus. Ta arvas, et on leidnud viisi, kuidas rahvuslikke kompromisse keiserliku hiilgusega kokku sobitada. Ta tegi rahvusliku kompromissi iseendaga, pakkudes end Poola asja teenistusse. Ta ei hakanud ootama allutatud rahva imetlust, vaid liitus ise selle rahvaga. Ta lahkus Habsburgide lavalt rahvuspoliitika karmi reaalsusesse, jättis pealinna pärast juubelit maha ning pöördus tagasi Galiitsia kroonimaale kui Habsburgide ertshertsog, aga ka kui Poola vürst. Ta oli omandanud poola keele ning õppinud Poola kunsti ja ajalugu. Ta oli oma lossi poola stiilis ümber ehitanud ning võtnud oma lastele poolakatest eraõpetajad. Tema kolmel tütrel käisid külas Poola aristokraatide võsukesed. Stefan jättis eelolevates Balkani sõdades võitlemise teistele; tema eelistas vaadata, kuidas tema lapsed abielluvad. Ta rajas kuningliku perekonna rahvusele, kes veel ei teadnud, et vajab kuninglikku perekonda.

Poola oli kujutluste kuningriik ning Stefanil oli hea kujutlusvõime. Samuti oli ta elu jooksul palju kogenud. Lapsena Määrimaal oli ta pealt näinud, kuidas preislased Habsburge alandasid ja oma Saksamaad ehitasid. Noore mehena oli ta abiellunud printsessiga, kes põgenes Habsburgide võimu rusudelt Itaalia poolsaarelt. Ta viis oma pruudi paleesse, mis asus Aadria mere ääres, kus nad nägid pealt Serbia esiletõusu ning lõunaslaavlaste ühinemise ohtu. Poola pidi olema järgmine. Stefan oli selleks valmis ja nii ka tema perekond.

Noorimal pojal Willyl oli samuti hea kujutlusvõime. Kõigist lastest oli just tema pärinud Stefani fantaasialennu. Ta oli piisavalt vana, et isa plaanidest aru saada; piisavalt vana, et matkida; ja peaaegu piisavalt vana, et mässu tõsta. Mäss sai alguse Galiitsias, Habsburgide impeeriumi põhjapoolses otsas, külmas lossis, kus ta otsustas armastada rahvast, keda tema isa eiras – ukrainlasi. Aga Wilhelmi Ukraina-unistuse algeid, nagu ka tema isa Poola-unistuse algeid, tuleb otsida impeeriumi lõunaosast, Aadria mere soojade vete äärest. Just seal hakkasid unistusepildid sillerdama ja liikuma nagu kuldne päikesepaiste lainetel.