Читать книгу Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud - Timothy Snyder - Страница 4

Oli 1908. aasta detsember ning Stefan von Habsburg istus Viini ooperimaja loožis, Kuldvillaku ordeni kett kaelas ning vaatas „Keisri unenägu”. Laval viipas tuleviku vaim keiser Rudolfit kaasa teekonnale läbi sajandite, et näidata talle Habsburgide tulevast au ja hiilgust. Ta näitas keisrile võite lahinguväljal, suurlinnade kasvu ja kaubanduse õitsengut. Päris lõpuks kutsus tuleviku vaim ta Aadria mere äärde, kus ta nägi „võitmatu mereväe hiilgavat laevastikku helesinistel merelainetel ujumas ja sadama tumedatest küpressisaludest möödumas”. Stefan oli sellel helesinisel merel purjetanud, neid küpresse istutanud ja selles mereväes teeninud. Helesinine maailm oli see, kus ta oli oma lapsi kasvatanud. See oli paik, kus tema poeg Wilhelm veetis suurema osa oma lapsepõlvest.

Oli 1934. aasta juulikuu ning Wilhelm von Habsburg viibis uhkes Montmartre’i klubis, kulutades oma isa pärandust. Hoonetele langes punane valgus, Moulin Rouge’i tiivad käisid õhtutaeva taustal laisalt ringi. Wilhelm istus, lobisedes oma ajakirjanikust sõbraga, kes pidas seltskonnakroonikat. Ühel hetkel tõstis Wilhelm käe, et kella vaadata. Seejuures paljastus tema käsivarrele tätoveeritud ankur. Kõrvallauas istunud naine ahhetas. Arvates, et tegemist on lihtsa meremehega, kutsus ta klubijuhataja, et kaebust esitada. Wilhelm ja ta sõber said kõhutäie naerda ning Pariisi lehelugejail avanes järgmisel päeval võimalus selle loo üle muheleda.

1947. aasta augustis istus Wilhelm von Habsburg tähistamata auto tagaistmel ning kihutas Nõukogude vangla suunas. Käekella ära võttes pidid valvurid kindlasti märkama ankrutätoveeringut selle all. Järgnenud ülekuulamistel mainis Wilhelm oma isa Stefanit ja oma lapsepõlve, mis möödus merel. See ei läinud sugugi korda tema ülekuulajatele, kes soovisid vaid tõestada, et tegemist on Ukraina natsionalistiga ja seega Stalini vaenlasega. Seda oli ta kindlasti, aga kuidas ta selleks sai? Tema teekond rahvuslusse sai alguse mere ääres, Habsburgide valitsuse alusel soojal maal, tema isa mõjutusel. Tätoveering jäädvustab unustatud merelise võimsuse taotlust, mis kujundas nii isa kui ka poega. See oli olemas loo lõpus ja viib mõtted tagasi algusesse.15

Stefan ja Wilhelm olid viimased Habsburgid, kes püüdsid saada merede valitsejaks, aga nad ei olnud esimesed. 16. sajandil, oma hiilguse tipul, olid Habsburgid maailma juhtiv merevõim. 18. sajandiks oli Hispaania, Portugali ja Madalmaade kaotamine jätnud nad Euroopas kuivale ning ülemaailmsele impeeriumile pretendeerimiseks polnud enam palju alust. Võit Napoleoni üle andis oodatud väljapääsu merele – Aadria mere lääne- ja idarannikule. Habsburgid tegid Veneetsiast oma mereväebaasi ja peamise sadama. 1848. aasta revolutsioonide ajal mõrvasid itaalia mässajad Habsburgide relvalao ülemjuhataja Veneetsias. Impeerium vajas paremat sadamat, impeeriumi laevastik vajas turvalisemat baasi.16

Aadria mere põhjapoolses tipus ehitasid Habsburgid Trieste linna ümber moodsaks sadamaks. 1859. aastal ühendas Triestet juba ka raudtee Viiniga; pärast Suessi kanali avamist 1869. aastal võisid laevad Triestest sõita Aasiasse ja Aafrikasse. Nende kahe kiire sammuga astusid Habsburgid globaliseerumise ajastusse. Samal ajal, 1850. ja 1860. aastatel, kohandasid Habsburgid Pula küla Aadria mere idarannikul oma mereväebaasiks. Ümberehituse alguses elas Pulas vaid mõnisada inimest ja palju rohkem kummitusi. Kuldvillaku müüdi järgi oli see koht, kus Medeia oli reetnud oma venna Iasonile, kes ta tappis. Roomlaste ajal oli Pulas foorum, Bütsantsi ja seejärel Püha Rooma keisririigi ajal oli see provintsivõimude residents. Sellele oli järgnenud pool aeglast aastatuhandet ning tagasipöördumine varasemate eluviiside juurde. Kui ehitustööd algasid, kajas Pula Rooma varemetes kitsede määgimine. Kahe aastakümnega sai sellest nagu Triestestki tänapäevane ja mitmerahvuseline linn, mille elanike arv küündis kümnetesse tuhandetesse.17

Seda uut Aadria mere impeeriumi tuli kaitsta Itaalia rahvusluse eest. Itaallased olid tõstnud mässu Habsburgide vastu 1848. aastal ja saanud neist võitu 1859. aastal. Itaalia ühendamine oli protsess, millel puudus loomulik lõpp-punkt. Itaalia patrioodid ei näinud mingit põhjust, miks nende uus rahvuskuningriik ei peaks Aadria mere ääres edasi laienema – Triestesse, Pulasse ja veelgi kaugemale lõunasse piki idarannikut. Itaallaste ettekujutuse kohaselt ei olnud selle mere ida- ja läänekallastel mingit erinevust. Isegi Habsburgide valitsuse ajal räägiti Aadria mere idaranniku linnades itaalia keelt – see oli sajanditepikkuse Veneetsia ülemvõimu pärand. Itaaliaga võrdne merevägi oli nii turvalisuse kui ka prestiiži seisukohalt tähtis küsimus. Mereväeline võidurelvastumine Itaaliaga oli võitlus, mille Habsburgid suutsid võita ja võitsidki. Rahvusriikide ühendamiste ajastu sundis Habsburgid valdama meresid. 1866. aasta sõjas, kus Habsburgid kaotasid Saksamaa juhtimise Preisimaale ja kontrolli Veneetsia üle Itaaliale, lõid nad itaallasi lõpuks ometi vähemalt merel.18

Habsburgide mereväe ümberkorraldamine oli ertshertsog Maximiliani, keiser Franz Josephi venna töö. Tema oli see, kes pani Pula arsenali nurgakivi pärast 1848. aasta revolutsioone, tema oli see, kes tegi 1859. aasta fiaskost järelduse, et Habsburgid peavad võtma oma võimusesse Aadria mere, tema oli see, kes oli veennud Franz Josephit, et kaasaegse laevastiku loomine on võimalik ja hädavajalik. Uurides soomuslaevade kasutamist Ameerika kodusõjas, mõistis Maximilian, et puidust sõjalaevade aeg on läbi. Tema surus läbi 1862. aasta mereväe-eelarve, mis tagas Habsburgidele soomuslaevastiku paljudeks aastateks. Kogu selle aja seisis Maximilianil meeles Habsburgide kunagine au ja hiilgus meredel. Triestes ehitas ta oma Miramari palee laevasarnasena, ümmarguste illuminaatoritaoliste akendega. Isegi seestpoolt jättis see mulje sügavikest ja õõtsus kaasa eelmäestiku pehme kajaga. Maximilian kaunistas lossi saalid oma Hispaania Habsburgidest esivanemate, Atlandi maailma valitsejate portreedega. Ta andis puitlaeva Novara meeskonnale käsu sõita ümber maailma, et teha Habsburgide sissejuhatus maadeavastamise ajastule.19

Siis sai Maximilian võimaluse matkida Hispaania Habsburgide vägitegusid ja hakkas Mehhiko keisriks. Mehhiko oli sel ajal iseseisev, kuid võlgades maa ning selle Euroopa võlausaldajad, eriti Prantsusmaa, tahtsid oma raha kätte saada. Prantsusmaa esitas Maximilianile käputäie Mehhiko oligarhide ettepaneku tulla Mehhikosse ja valitseda neid keisrina. Maximilian kõhkles, kuid tema naine tahtis saada keisrinnaks ja seepärast jäi ta lõpuks nõusse. 1864. aasta aprillis asus ta Prantsusmaa sõjalisel toetusel Novara pardal Mehhiko poole teele. Tema impeeriumile avaldasid vastupanu Mehhiko vabariiklased, keda prantslastel polnud õnnestunud alistada. Prantslased lahkusid 1867. aasta veebruaris ja sama aasta mais võtsid mehhiklased Maximiliani vangi. Vangistajad naersid tema üle, kui ta oma perekonna eriõigustele pretendeeris. Ta oli mõistnud surma vabariiklaste juhi ja nüüd mõisteti ta ise surma.

1867. aasta 9. juuni hommikul kõlas Queteréro liivaluitel seitse lasku. Viis neist tabasid Maximiliani keha. Pärast seda, kui ta maha kukkus, ikka veel hingates, ikka veel rääkides – üsna tõenäoliselt hispaania keeles, mida ta oli valitsemiseks õppinud –, sihtis keegi ohvitser oma saabliga Maximiliani südant. Üks sõdur tegi halastuslasu ja keiser Maximiliani ei olnud enam. Ta säilitas lõpuni oma väärikuse. Enne hukkamist andis ta kõigile oma seitsmele hukkajale andeks, kinkis neile igaühele kuldmündi ning palus, et nad ei tulistaks teda pähe. Novara pöördus tagasi Austriasse, Maximiliani surnukeha pardal.20

Mehhiko krahh jättis Habsburgide mereväe ilma suurepärase juhita ning ilma ertshertsogita, kes oleks esindanud mereväe erihuvisid keiserlikus perekonnas. Järgmine põlvkond näis andvat talle väärika asendaja, noore ertshertsog Stefani. 1860. aastal sündinud Stefan pärines Habsburgide perekonna sõjaväelisest liinist. Tema vanaisa, ertshertsog Karl von Habsburg, oli saavutanud Aspernis võidu Napoleoni üle. Pärast isa surma lapsendas Stefani ja andis talle hariduse tema onu, ertshertsog Albrecht, Habsburgide armee feldmarssal, korralik sõjastrateeg. Albrecht kasvatas Stefanit ning tema vendi ja õde juhtideks. Stefani vennast Friedrichist sai feldmarssal. Teisest vennast, Eugenist, sai Saksa ordu suurmeister. Nende õde Maria Christina oli edukas seal, kus Maximilian oli läbi kukkunud. Ta uuendas Habsburgide sidet Hispaaniaga, abielludes Hispaania kuningaga.21

Pikka kasvu, särtsakas ja sportlik Stefan saadeti mereväkke, et ta jätkaks Maximiliani teist missiooni, Aadria mere allutamist Habsburgide kontrollile. Pärast kaht õpinguaastat keiserlikus mereväeakadeemias sai ta 1879. aastal ohvitseripatendi. Ka siis, kui Stefan teenistusredelil ülespoole liikus, jäi ta noorte ohvitseride seas populaarseks, ehkki mitte niivõrd kõrgemate ohvitseride seas. Ta oli keiserliku-kuningliku jahtide flotilli asutajaliige; see on auühing, millel puudus ametlik suhe mereväega. Tollel ajal oli jahtlaevaga purjetamine enamiku aristokraatide meelest kohutavalt kodanlik, sestap väljendas Stefani toetus sellele spordialale edumeelset seisukohta. Teda peeti moodsate vaadetega meheks.22

Stefani armuelu oli traditsiooniline, ta kurameeris Toscana printsessi, ertshertsoginna Maria Theresia von Habsburgiga. Üks Maria Theresia vanaisa oli Leopold II von Habsburg, Toscana viimane suurvürst, kes kukutati 1859. aastal. Tema teine vanaisa oli Bourbonide soost Ferdinando II, Mõlema Sitsiilia kuningas, kes sai 1848. aasta ülestõusu jõhkra mahasurumise eest hüüdnimeks Pommikuningas. Sel ajal, kui 1862. aastal sündinud Maria Theresia oli väike tüdruk, sai Itaaliast ühtne kuningriik, mis ei vajanud võõramaiseid dünastiaid. Tal vedas, et Stefan teda kosis. Temaga koos Habsburgide Aadria mere piirkonda Pulasse minnes võis ta rääkida edasi oma emakeeles, itaalia keeles. Nende liit esindas Habsburgide jätkuvat mereülemvõimu taotlust.

Maria Theresia oli oma peigmehega üsna lähedalt sugulane. Stefani vanaisa Karl oli tema vanavanaisa. See sobis kokku Habsburgide kosjasobitamise parimate traditsioonidega. Kahe Habsburgi abielu oli võrdsete abielu, mis kindlasti rahuldas ka Viini õukonda. Peagi saatis keiser Franz Joseph riigipeadele käsitsi kirjutatud pulmateated ja noorpaarile parimast portselanist serviisi. Ameerika Ühendriikide president Grover Cleveland saatis kirja, milles soovis Stefanile ja Maria Theresiale õnnistatud perekonnaelu. Nende väljavaated selleks olid oivalised. Noorpaar laulatati Viinis keisripalees 28. veebruaril 1886. Stefan oli abiellunud oma seisusest veidi kõrgemal oleva naisega: tema pruut oli keisriga lähemalt sugulane kui tema ning seega keisrile ja õukonnale lähemal. Maria Theresia oli leidnud endale koha Habsburgide uute ambitsioonide keskmes – Aadria mere valdamises. Noorpaar asus elama Pulasse. Neil olid suurepärased eeldused asutada uus, sobivalt moodsate ambitsioonidega Habsburgide liin.23

Stefani ja Maria Theresia von Habsburgi abielu tõi dünastiale rahututel aegadel vähe rõõmu. Noorpaari oli kokku juhatanud Habsburgide valduste kokkukuivamine – pruut oli leidnud Aadria mere rannikult aseaine Itaaliale, peigmees aga kasvavast ja moderniseeruvast mereväest hüvituse Habsburgide sõjaväe lüüasaamistele. Laevastik oma maadeavastamise potentsiaaliga võis vähemalt väliselt taas luua mulje rahvusvahelisest suurvõimust. Stefan ise veetis suure osa oma noorusest Vahemerel purjetades ja käis ära ka Ladina-Ameerikas.

Ent enamikule Habsburgidest näis nende riik olevat keskpärane maismaaimpeerium ning sageli tundsid nad end kohustuste lõast kammitsetuna. Franz Josefi monarhia, alandatud oma liitlase Saksamaa poolt ja piiratud kompromissidest oma rahvastega, ei suutnud rahuldada enamikku Habsburgi soost printse. Säärane impeerium vahetas au ja kuulsuse kestvuse vastu, loobudes igivanast universaalvõimu unistusest Euroopa jätkuva turvalisuse ebakindla tõotuse kasuks. Esimest korda sajandite jooksul ei olnud Habsburgi ertshertsogitel kedagi mehele panna, et võita troone, ega polnud ka sõjaväge, mis oleks võinud viia suurtele võitudele. Neid hoidsid oma piires näiliselt võitmatud Euroopa rivaalid ja troonipärimise võimaluse välistas keisri näiliselt lõppematu elu.

Sestap asus oma vennast keisrist palju andekam ertshertsog Maximilian taga ajama Mehhiko unistust ja suri Uues Maailmas. Ka Franz Josephi ainus poeg, kroonprints ertshertsog Rudolf kannatas auahnuse tõttu. Nagu enamikul troonipärijatel oli tema vahekord isaga keeruline. Franz Joseph määras talle eraõpetaja, kes äratas teismelise Rudolfi keset ööd püstolipaukudega ja sundis teda lumes võimlemisharjutusi tegema. Rudolfi mäss oli pigem ideede kui tegude mäss. Ta uskus inimese ja rahvaste õigustesse. Ent niikaua kui valitses tema isa, ei võinud tema poliitika kohta midagi öelda. Ta kirjutas anonüümseid ajaleheartikleid, milles kritiseeris valitsuse poliitikat. Erilist kibedust tekitas temas Habsburgide monarhia liit Saksamaaga. Ta eelistas Prantsusmaad, sest tema arusaamise järgi pärines sealt liberalism ja demokraatia, mida ta ka ise toetas. Samuti oli ta üsna tõenäoliselt ka lihtsalt kade Saksa keisri Wilhelm II peale. Wilhelm oli peaaegu täpselt sama vana kui tema ja juba võimul.

1888. aastal sai Rudolf kolmekümneseks: see oli vanus, mille üle ta pidi häbi tundma, eriti kuna tema isa oli tulnud võimule juba 18aastaselt. Oma naisest oli ta võõrdunud ning soovis abielu tühistamist. Naine oli sünnitanud talle tütre; Rudolf oli nakatanud oma naise suguhaigusse ning seetõttu polnud tal enam iial võimalik talle poega sünnitada. Paavst saatis abielu tühistamise petitsiooni tema isale edasi – küllap teravdas see veelgi Rudolfi lapseliku abituse tunnet. Ta lohutas ennast alkoholi, morfiini ja naistega, aga kõik need süvendasid veelgi tema hingehäda. Tõenäoliselt ajasid suguhaigused teda hulluks. Tema paljudest armukestest ei olnud tema lemmik 17aastane pooleldi kreeklannast paruness Mary Vetsera. Tema lemmikarmuke ja tõenäoliselt tema elu armastus oli Mizzi Kaspar. Rudolf oli kinkinud Mizzile Veneetsias maja, kus ta elas ja kus nende ühine sõber kõrgklassi bordelli pidas. Rudolf lohutas end neil kurbadel päevadel Mizziga, käies veinibaarides ja lauldes rahvalikke laule. Kuid Mizzi naeris Rudolfi üle, kui too rääkis oma soovist sooritada topeltenesetapp, ning teavitas sellest politseid, lootes Rudolfit peatada. Mary Vetsera aga oli femme fatale