Читать книгу Must muld - Timothy Snyder - Страница 4

Ehkki Hitleri arvates olid inimesed lihtsalt loomad, suutis ta tänu oma vägagi inimesele omasele intuitsioonile muundada oma zooloogilise teooria iselaadi poliitiliseks maailmavaateks. Rassiline olelusvõitlus on ühtlasi Saksamaa võitlus oma väärikuse nimel, väitis ta, ja sel teel polnud takistuseks üksnes bioloogilised tegurid, vaid ka britid. Hitler sai aru, et sakslased pole oma igapäevaelus elukad, kes mullapinnast toitu kraabivad. Arendades oma mõtet „Mein Kampfi” II osas, mille ta kirjutas 1928. aastal, selgitas ta, et püsiva toidutagavara kindlustamiseks pole tarvis üksnes materiaalseid elatiseallikaid, vaid ka teatavat kontrolli vaimu üle. Briti laevastiku blokaad esimese maailmasõja ajal ei tähendanud ainult haigusi ja surma, mida see konfliktiaastatel ning relvarahu ja lõpliku rahulepingu vahelistel kuudel endaga kaasa tõi. Blokaad sundis keskklassi sakslasi seadust rikkuma, et hankida toitu, mida nad vajasid või arvasid end vajavat, ning see muutis nad võimude suhtes ebakindlaks ja umbusklikuks.

Maailma poliitökonoomia sisu määras 1920. ja 1930. aastatel Hitleri käsituse järgi Suurbritannia võim meredel. Brittide tehtav vabakaubanduse propaganda, uskus ta, oli vaid poliitiline suitsukate, valitsemaks maailma. Brittidel oli kasulik maailmale hambasse puhuda, et vabakaubandus tagab toidu kõigile inimestele, sest sel juhul ei ole teistel huvi Briti laevastikuga konkureerida. Oli fakt, et ainult britid suutsid kriisiolukorras oma varustuskanaleid kaitsta ja samal moel takistada teistel toitu hankimast. Seega blokeerisid britid sõja ajal oma vaenlasi ja see oli ilmselges vastuolus nende endi vabakaubanduse ideoloogiaga. Niisugune võimekus toidukanaleid kindlustada ja ära lõigata on oluline võimuelement, rõhutas Hitler. Ta nimetas olukorda, kus kellelgi teisel peale brittide polnud toit kindlustatud, „rahumeelseks majandussõjaks”.

Hitler mõistis, et Saksamaad ei toitnud 1920. ja 1930. aastatel üksnes omaenda territoorium, aga ta teadis ka, et sakslased ei jääks nälga, kui nad seda teha üritaks. Saksamaa võis ammutada kaloreid oma rahvastiku toitmiseks Saksamaa mullapinnast, kuid selleks tuli ohverdada osa tööstusest, eksportkaubast ja välisvaluutast. Jõukas Saksamaa pidi vahetama kaupu Briti maailmaruumiga, kuid seda kaubandusmustrit võis muuta, kui vallutada maismaaimpeerium, nii et Londoni ja Berliini vaekausid saaks tasakaalu, leidis Hitler. Kui vajalikud kolooniad on olemas, võib Saksamaa alal hoida oma tööstuslikku hiilgust ja nihutada oma toidukanalid brittide kontrolli all asuvatelt veeteedelt Saksa impeeriumi tagamaadele. Kui Saksamaa valitseb piisavalt suurt territooriumi, siis saavad sakslased endale soovitud koguses meelepärast toitu, ilma et see Saksa tööstusele midagi maksma läheks. Piisavalt suurest Saksa impeeriumist võib saada sõltumatu, „autarkiline majandus”. Hitler romantiseeris Saksa talupoega mitte kui rahumeelset maaharijat, vaid kui kaugete maade heroilist taltsutajat.

Britte tuli austada kui sugulasrassi ja suure impeeriumi rajajaid. Idee seisnes selles, et tuli nende võimuvõrgustikust läbi lipsata, ilma et sunnitaks neid reageerima. Teistelt maade äravõtmine ei ohusta suurt mereimpeeriumi, arvas Hitler. Kaugemas perspektiivis lootis ta, et „maailma jagamise alusel” püsitakse Suurbritanniaga rahujalal. Ta uskus, et Saksamaast võib saada suurriik, kui „armagedoni Inglismaaga” ei tule. See mõte julgustas teda.

Julgustav oli ka teadmine, et selline maailmakorra muutus, selline reglobaliseerumine oli hiljutises ajaloos juba aset leidnud. Mitmele Saksa imperialistide põlvkonnale ja ka Hitlerile endale olid seesuguse maismaaimpeeriumi musternäidiseks Ameerika Ühendriigid.

Ameerika demonstreeris Hitlerile, et piir vajaduste ja ihade vahel oli hägune ja need sündisid just võrdlusest teistega. Sakslased polnud üksnes loomad, kes ellujäämiseks toitu vajasid, kuid mitte ka üksnes ühiskond, kes janunes kindlustunde järele ettearvamatus Briti globaalmajanduses. Perekonnad jälgisid teisi perekondi, nii nurga taga kui ka mujal maailmas elavaid – seda viimast tänu moodsale meediale. Arusaamad sellest, kuidas tuleb elada, arenesid pelgast ellujäämissoovist, kindlustunde ja isegi mugavuse taotlemisest kaugemale, sest elatustasemeid sai võrrelda, ja seda kogu maailmas. „Tänu tänapäeva tehnikale ja sidele, mida see võimaldab,” kirjutas Hitler, „on rahvastevahelised suhted muutunud nii hõlpsaks ja lähedaseks, et eurooplased on – sageli seda ise mõistmata – hakanud Ameerika elutingimusi oma elu etaloniks pidama.”

Globaliseerumine tekitas Hitleris Ameerika unelma. Iga kujuteldava Saksa rassisõdalase taga seisis kujuteldav sakslanna, kes tahtis aina enamat. Ameeriklastel on idioom, mis põhineb teiste edukuse tajumisel ja väljendab elatustaseme suhtelisust: keeping up with the Joneses ehk „Jonesidega sammupidamine”. Teinekord nõudis Hitler käredal häälel, et sakslased peavad olema nagu sipelgad või metsvindid, mõeldes ainult ellujäämisele ja paljunemisele. Samas oli tema vaevu varjatud hirm sügavalt inimlik, vahest isegi väga mehelik. Just Saksa koduperenaine oli see, kes tõstis loodusliku võitluse latti aina kõrgemale. Enne esimest maailmasõda, kui Hitler oli noor mees, mängis Saksa koloniaalretoorika sõna Wirtschaft kahetähenduslikkusel: see tähendab nii majapidamist kui ka majandust. Saksa naistele oli ülesandeks tehtud võrdsustada mugavus impeeriumiga. Ja kuna mugavus on alati suhteline, siis jagus poliitilisi õigustusi kolooniatele ammendamatult. Kuna aga Saksa koduperenaise etalon oli missis Jones, mitte Frau Jonas, siis vajasid sakslased impeeriumi, mis oleks võrreldav ameeriklaste omaga. Saksa mehed pidid võitlema ja surema kusagil kaugetel piirialadel, lunastama oma rassi ja planeeti, naised aga pidid meestele toeks olema, järgides seda halastamatut loogikat, mille kohaselt ihaldatakse aina jõukamat kodumajapidamist.

Ameerika vältimatu olemasolu sakslaste teadvuses oli otsustav põhjus, miks Hitleri arvates teadus ei saanud lahendada toiduse probleemi. Isegi kui põllumajanduse tootlikkus tänu teadussaavutustele kasvab, ei suuda Saksamaa ainuüksi selle mõjul Ameerikaga sammu pidada. Tehnikasse puutuvat võivad mõlemad pooled pidada konstantseks; muutuv tegur on haritava maa suurus. Seepärast vajas Saksamaa sama palju maad, kui oli ameeriklastel, ning ka sama palju tehnikat. Hitler kuulutas, et pidev võitlus maa pärast on looduse tahe, aga ühtlasi mõistis ta, et inimese iha oma suhtelist mugavust suurendada võib samuti tekitada igavest liikumist.

Kuna Saksamaa jõukus jääb alati suhteliseks, ei saavutata lõplikku edu kunagi. „Saksa rahva väljavaated on troostitud,” kirjutas Hitler murelikult. Sellele kurtmisele järgnes selgitus: „Ei praegune eluruum ega see, mis meil oleks pärast 1914. aasta piiride taastamist, ei võimaldaks meil elada Ameerika rahvaga võrreldavat elu.” Võitlus jätkuks senikaua, kuni eksisteerivad Ameerika Ühendriigid, ja see tähendaks väga pikka aega. Hitler pidas Ameerikat esilekerkivaks suurriigiks ja Ameerika rahva tuumikut („rassiliselt puhtad ja rikkumata sakslased”) „maailmaklassi inimesteks”, kes on „nooremad ja tervemad” kui Euroopasse jäänud sakslased.

Kui Hitler kirjutas „Mein Kampfi”, õppis ta mõistma sõna Lebensraum (eluruum) ja rakendas selle oma eesmärkide teenistusse. Tema kirjutistes ja kõnedes kandis see mitmesugust tähendust, olles seotud loodusliku võitlusega, alates lakkamatust rassivõitlusest füüsilise ellujäämise nimel kuni lõputu sõjani, saavutamaks subjektiivset tunnet, et omatakse maailma kõrgeimat elatustaset. Mõiste Lebensraum tuli saksa keelde vastena prantsuse keelest pärit sõnale biotope ehk „elupaik”. Ühiskondlikus ja mittebioloogilises kontekstis võib see tähendada midagi muud: majapidamise mugavust, „eluruumi”. Nende kahe tähenduse sisaldumine ühesainsas sõnas viis Hitleri tsirkulaarset ideed edasi: loodus ei ole midagi muud kui ühiskond, ühiskond ei ole midagi muud kui loodus. Seega pole mingit vahet loomade võitlusel ellujäämise nimel ja perekondade soovil mõnusamalt elada. Kõik on seotud Lebensraum’iga.

20. sajand pidi tooma lõputu sõja suhtelise mugavuse nimel. Robert Ley, üks Hitleri varaseid kamraade natsiparteist, defineeris Lebensraum’i nii: „Rohkem kultuuri, rohkem ilu – seda peab rassil olema, muidu see hukkub.” Hitleri aparaadi propagandist Joseph Goebbels nimetas hävitussõja eesmärgiks „rikkalikku hommikueinet, rikkalikku lõunat ja rikkalikku õhtusööki”. Kümned tuhanded inimesed pidid nälgima, aga mitte selleks, et sakslased saaksid füüsilises mõttes ellu jääda. Kümned tuhanded inimesed pidid nälgima, et sakslased saaksid püüelda kõikide teiste omast kõrgema elatustaseme poole.

*

„Üks asi, mis ameeriklastel on ja meil puudub,” kurtis Hitler, „on avarustunne.” Ta kordas mõtet, mida Saksa kolonistid olid aastakümneid väljendanud. Selleks ajaks, kui Saksamaa sai 1871. aastal ühendatud, olid teised Euroopa suurriigid jõudnud juba maailma koloniseerida. Saksamaa kaotus esimeses maailmasõjas läks sakslastele maksma needki vähesed meretagused valdused, mis nad olid endale võitnud. Kus siis olid 20. sajandil Saksamaa jaoks veel need avarused, mida vallutada? Kus olid Saksamaale saatusest määratud kauged piirialad?

Jäänud oli ainult kodumanner. „Saksamaa jaoks,” kirjutas Hitler, „pole muud võimalust mõistlikku agraarpoliitikat ajada kui Euroopas uusi maid omandada.” Tõsi, Saksamaa lähiümbruses polnud ühtegi asustamata ega isegi väheasustatud piirkonda. Oluline oli aga ette kujutada, et Euroopa avarused on veel saadaval. Rassismiidee valguses muutusid asustatud alad potentsiaalseteks kolooniateks, seejuures lähtusid rassistide mütoloogiad mõne aja tagusest Põhja-Ameerika ja Aafrika koloniseerimisest. Nende kontinentide vallutamine ja ekspluateerimine eurooplaste poolt küttis Hitleri põlvkonna eurooplaste kirjanduslikku kujutlusvõimet õige palju üles. Koos miljonite muude lastega, kes olid sündinud 1880. ja 1890. aastatel, mängis ka Hitler Aafrikas sõja pidamist ja luges Karl May romaane Metsikust Läänest. Hitler ütles, et May avas tema silmad maailma ees.

19. sajandi lõpus kaldusid sakslased pidama indiaanlaste saatust nende kontrolli all olevate põlisaafriklaste saatuse looduslikuks pretsedendiks. Üks koloonia oli Saksamaa Ida-Aafrika – praegused Rwanda, Burundi, Tansaania ja osa Mosambiigist –, mille eest Berliin võttis vastutuse 1891. aastal. 1905. aasta Maji-maji ülestõusu ajal rakendasid sakslased näljutamise taktikat, mille tagajärjel suri vähemalt 75 000 inimest. Teine koloonia oli Saksamaa Edela-Aafrika, tänapäeva Namiibia, kus umbes 3000 Saksa kolonisti hoidis oma kontrolli all 70 % maast. Pärast sealset ülestõusu 1904. aastal sulgesid sakslased kohalikele hererodele ja namadele juurdepääsu joogiveele, kuni nad langesid „oma kodumaa looduse ohvriks”, nagu sõnastati ametlikus sõjaajaloos. Sakslased vangistasid ellujäänud ühel saarel asuvasse laagrisse. Hererode arv vähenes umbes 80 000-lt 15 000-ni, namade arv umbes 20 000-lt 10 000-ni.

Saksa kindralile, kes seda poliitikat ajas, oli ajalooline õiglus endastmõistetav. „Pärismaalased peavad ruumi tegema,” ütles ta. „Vaadake Ameerikat!” Saksamaa kuberner selles piirkonnas võrdles Edela-Aafrikat Nevada, Wyomingi ja Coloradoga. Saksamaa koloniaalameti tsiviilisikust juht nägi asja enam-vähem samamoodi: „Ameerika koloniseerimine, mis on ilmselgelt maailma ajaloo suurim koloniaalne ettevõtmine, nägi esimese asjana ette põliselanikkonna täieliku hävitamise.” Ta mõistis „hävitusoperatsiooni” vajalikkust. Saksa riigi peageoloog kutsus üles „põliselanike küsimuse lõplikule lahendamisele”.

Üks tuntud Saksa romaan sõjast Saksamaa Edela-Aafrikas ühendas nagu ka Hitler rassivõitluse idee taevase õiglusega. „Mustade” tapmine oli „Jumala õiglane tahe”, sest maailm kuulub kõige elujõulisematele. Nagu enamik eurooplasi, suhtus ka Hitler aafriklastesse rassistlikult. Ta kuulutas, et prantslased „neegristavad” segaabieludega oma verd. Ta jagas eurooplaste üldist ärritust selle peale, et prantslased kasutasid esimese maailmasõja järel Saksa Reinimaa piirkonna okupeerimisel aafriklastest sõdureid. Samas ei olnud Hitleri rassism seotud tavalise eurooplase üleoleva suhtumisega aafriklastesse. Tema jaoks oli kogu muu maailm „Aafrika” ja rassilisest vaatevinklist käsitles ta kõiki teisi rahvaid, sealhulgas eurooplasi. Nagu sageli muuski vallas, oli ta ka selles teistest järjekindlam. Rassism pani lõppkokkuvõttes paika, kes on täiel määral inimene. Nii võis rassilise üleoleku ja alaväärtuslikkuse ideid rakendada, kuidas tahtsid ja kuidas mugavam oli. Isegi naaberriikide ühiskondi, mis ei pruukinud Saksamaast väga erinevad paista, võidi määratleda rassiliselt teisiti.

Kui Hitler kirjutas „Mein Kampfis”, et Saksamaa ainus võimalus koloniseerida oli haarata maid Euroopas, siis lükkas ta kõrvale võimaluse pöörduda tagasi Aafrikasse, pidades seda ebapraktiliseks. Rassiliselt alaväärtuslike inimeste anastamiseks polnud tarvis ette võtta pikki merereise, sest neid leidus ka Ida-Euroopas. Juba 19. sajandil polnud Saksa kolonialismi oluline lava mitte salapärane Aafrika, vaid naaberriik Poola. Preisimaa oli võitnud poolakatega asustatud alade arvel territooriumi juba Poola-Leedu jagamise ajal 18. sajandi lõpus. Endised Poola alad olid seega osa ühendatud Saksamaast, mille Preisimaa 1871. aastal lõi. Poolakad moodustasid Saksamaa elanikkonnast umbes seitse protsenti ja idaaladel olid nad enamusrahvas. Nad allutati esmalt Bismarcki Kulturkampf’ile, roomakatoliikluse vastu suunatud kampaaniale, mille peamine siht oli poolakate rahvusliku identiteedi mahasurumine, seejärel aga riigi toetatud sisekolonisatsiooni kampaaniatele. Saksamaa Poola-teemaline koloniaalkirjandus, bestsellerid sealhulgas, kujutas poolakaid „mustadena”. Poola talupoegadel olid tõmmud näod ja sakslaste kohta kasutasid nad sõna „valged”. Poola aristokraadid, veidrad ja kasutud, olid alati mustade juuste ja mustade silmadega. Samasugused oli ilusad Poola naised. Nood olid neis lugudes võrgutajad, kes peaaegu eranditult viisid naiivseid Saksa mehi rassilisele enesealandamisele ja hukule.

Esimese maailmasõja ajal kaotas Saksamaa Edela-Aafrika. Ida-Euroopas oli olukord teistsugune. Tundus, et seal suudavad Saksa relvajõud aastatel 1916–1918 vallutada suuri alasid, mida valitseda ja majanduslikult ekspluateerida. Esmalt liitis Saksamaa oma sõjaeelsetele Poola aladele need, mis vallutati Vene impeeriumilt, ning moodustati Saksamaale alluv Poola kuningriik, mida pidi valitsema sõbralik monarh. Sõjajärgne plaan nägi ette Saksa-Poola piiri lähedal kõikide Poola maaomanike deporteerimist ja nende valduste ülevõtmist. 1918. aasta alguses, kui bolševistliku revolutsiooni järel oli Venemaa sõjast väljunud, moodustas Saksamaa Poolast ida pool vasallriikide ahela, mis ulatus Läänemerest Musta mereni. Suurim neist oli Ukraina. Saksamaa kaotas 1918. aastal sõja Prantsusmaal, kuid lõplikku lüüasaamist Ida-Euroopa lahinguväljal Saksamaale osaks ei saanud. See uus valdus Ida-Euroopas hüljati ilma seda lõplikult kaotamata või vähemalt nii võis see paista sakslastele.

Aafrika kolooniate täielik kaotamine sõja ajal ja pärast sõda lõi platsdarmi ebamäärasele ja kergesti suunatavale rassilise ülemvõimuga seotud nostalgiale. Populaarsetel romaanidel selliste pealkirjadega nagu „Tule tagasi, isand!” võis mõtet olla alles pärast seesugust täielikku murrangut. Sakslased võisid end endiselt pidada headeks kolonisaatoriteks, olgugi et koloniseerimise valdkond ise hägustus, kui seda tulevikku projitseeriti. Hans Grimmi romaan „Rahvas ilma ruumita”, mida müüdi Saksamaal enne teist maailmasõda pool miljonit eksemplari, käsitles ühe sakslase siseheitlust pärast Aafrikast lahkumist, kui kitsuke Saksamaa ja ebaõiglane Euroopa ülesehitussüsteem ta hinge muserdasid.

Probleem pakkus lahenduse iseenesest. Kuna rassism kujutab endast planeedil kehtivat õiguste hierarhiat, siis sai seda rakendada ka eurooplaste peal, kes elasid Saksamaast idas. Aafrika oli elualana kaotatud, ent „Aafrika” kui mõiste sai universaalseks muuta. Kogemused Ida-Euroopas olid tõestanud, et ka naabrid võivad olla „mustad”. Ka eurooplasi võidi kujutleda endale isandaid tahtmas ja ruumi loovutamas. Pärast sõda oli praktilisem mõelda tagasipöördumisest Ida-Euroopasse, mitte Aafrikasse. Nagu ka väga paljudel muudel puhkudel, tegi Hitler selles vallas ähmastest tundmustest halastamatult jäiku järeldusi. Näiteks käsitas ta Euroopa suurimat kultuurirühma, Saksamaa idanaabreid slaavlasi rassiliselt alaväärtuslikuna.

„Slaavlased on sünnilt orjalik mass,” kirjutas Hitler, „kes kisendab peremehe järele.” Eriti pidas ta silmas ukrainlasi, kes asustasid väga viljakat maa-ala, samuti nende naabreid – venelasi, valgevenelasi ja poolakaid. „Ma vajan Ukrainat,” teatas ta, „et keegi ei saaks meid enam niimoodi näljutada nagu eelmises sõjas.” Ukraina vallutamine garanteeriks „meie rahvale tänu Lebensraum’i omandamisele elutee järgmiseks sajaks aastaks.” Küsimus oli looduslikus õigluses: „On mõeldamatu, et kõrgem rahvas peab vaevaliselt olelema maa-alal, mis on nende jaoks liiga kitsas, samal ajal kui vormitu mass, kes tsivilisatsioonile midagi juurde ei anna, on hõivanud maailma viljakaima mullapinnaga otsatu territooriumi.” Kui ukrainlastelt maa ära võtta, ütles Hitler, „võib neile asemele anda rätte, klaaspärleid ja kõike muud, mida koloniaalrahvad armastavad.” Üksainus valjuhääldi igas külas annab neile „küllalt võimalust tantsida ja külaelanikud on meile tänulikud.” Natsipropaganda kaotab ukrainlased lihtsalt objektiivist. Üks natside laul naissoost kolonistidele kirjeldas Ukrainat nii: „Seal pole talusid ega koldeid, muld igatseb seal atra.” Erich Koch, kelle Hitler valis Ukraina asevalitsejaks, väljendas end ukrainlaste alaväärtuslikkust silmas pidades lihtsalt ja selgelt: „Kui ma leian ukrainlase, kes on väärt minuga ühes lauas istuma, pean ta maha laskma.” Isegi rassistlike mõrvaähvarduste taustaks oli söögituba.

Kui 1941. aastal algas Saksa okupatsioon, lõid ukrainlased ise seose Aafrika ja Ameerikaga. Üks Ukraina naine, kelle kirjaoskus ja mõtlemisvõime ületasid kõik natsliku rassismi ettekujutused, talletas oma päevikusse: „Me oleme just nagu orjad. Tihti tuleb meelde raamat „Onu Tomi onnike”. Kunagi me valasime pisaraid sealsete neegrite pärast, nüüd elame ise ilmselgelt sedasama läbi.” Ühes aspektis pidi aga Ida-Euroopa kolonialism Ameerika orjakaubandusest ja Aafrika vallutamisest siiski erinema. Selle tunnistamine nõudis kahesugust kujutlusvõime saavutust: visiooni, et pole mitte ainult teisi rahvaid, vaid ka Saksamaaga sarnaseid poliitilisi üksusi. Hitleri kinnisidee rassivõitlusest looduse nimel sulustas nii rahvad kui ka riikide valitsused. Riikide hävitamine oli igal juhul legaalne; kui need hävitati, siis see tähendas, et need tuligi hävitada.

Mõned riigid on ise rünnakuid esile kutsunud, väitis Hitler. Alamad rassid ei ole võimelised riiki üles ehitama, nii et nende valitsused on illusioon – juutide võimu väline külg. Hitler leidis, et slaavlased pole kunagi ise ennast valitsenud. Saksamaalt ida poole jäävaid riike on alati valitsenud „välismaised elemendid”. Vene impeeriumi lõi sisuliselt „Saksamaa kõrgklass ja intelligents”. Ilma selle saksaliku valitsuse traditsioonita „elaksid venelased ikka veel nagu küülikud”. Ukrainlased olid loomult koloniaalrahvas või „mustad”, nagu oleksid öelnud Saksa koloniaalvalitsejad. Kui Saksamaa oli sunnitud 1918. aastal oma üksused välja viima ja oma uue impeeriumi loovutama, siis liideti suurem osa Ukrainast nagu üldse kogu Vene impeeriumi aladest uue kommunistliku riigiga, mida nimetati Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liiduks (Nõukogude Liit, NSVL). Hitler väitis, et NSVL polnud muud kui juudi „maailmavaate” väljendus. Kommunismi idee oli paljas pettus, millega meelitati slaavlased „juutide uue valitsusvõimu alla”.

Kommunism oli parim tõestus Hitleri väitele, et kõik universaalsed ideed olid juutide omad ja kõik juudid teenisid universaalseid ideid. Juutide seostamine kommunismiga – juudibolševistlik müüt – oli Hitleri arvates asjakohane näide nii juutide üleloomulikust jõust kui ka nende looduslikust nõrkusest. See näitas, et juudid võivad oma loomuvastaste ideedega saavutada hävitava võimu masside üle. „Rahvusvahelise juutkonna bolševism üritab oma kontrollpunktist Nõukogude Venemaal mädandada maailma rahvaste tuumiku,” kirjutas ta. Kuid see näiline häda oli tegelikult võimalus. Slaavi rassi tugevaimate esindajate tapmisega Nõukogude Liidus teevad juudid tööd, mida sakslased peaksid muidu ise tegema. Juudi kommunism on selles mõttes „tulevikku silmas pidades õnn”, kirjutas Hitler. 1917. aasta bolševistlik revolutsioon oli Hitleri arvates seepärast „pelgalt ettevalmistus” edaspidiseks „Saksamaa ülemvõimu” taastumiseks.

Hitleri tõlgendus bolševistlikust revolutsioonist kui juudi projektist polnud sugugi ebatavaline: Winston Churchill ja Woodrow Wilson nägid asja samamoodi, vähemalt esialgu. Timesi korrespondent Londonis pidas ülemaailmse bolševistliku vandenõu juhtivaks jõuks juute. Ebaharilik oli aga Hitleri visalt püsiv ettekujutus, et Saksamaa võib saada ülemaailmseks suurvõimuks lihtsalt sellega, kui likvideerib Ida-Euroopa juudid ja alistab nende arvatava kantsi Nõukogude Liidus. Ta väitis, et see aktsioon pole midagi enamat kui enesekaitse, kuna bolševismi võit mis tahes salakavalal moel tähendaks „saksa rahva hävitamist, tõtt-öelda lõplikku hävingut”. Otsese vastuastumisega saaks aga juudi ohu likvideerida. Nõukogude juutide hävitamine tooks otsekohe kaasa Nõukogude Liidu kokkukukkumise. See osutuks „kaardimajakeseks” või „savijalgadel hiiglaseks”. Slaavlased võitleksid „nagu indiaanlased” ja tulemus oleks sama. Siis kordub idas „samasugune protsess nagu Ameerika vallutamisel”. Euroopas saab luua teise Ameerika, kui sakslased on õppinud suhtuma teistesse eurooplastesse nii, nagu nad suhtuvad indiaanlastesse ja aafriklastesse, ning käsitavad Euroopa suurimat riiki kui habrast juutide kolooniat.

Selles rassistlikus kollaažis olid eurooplased segamini aafriklaste ja põlisameeriklastega. Hitler surus kogu imperialismi ajaloo ja kõikehõlmava rassismi ühte väga lühikesse lausesse kokku: „Meie Mississippi peab olema Volga, mitte Niger.” Nigeri jõgi polnud pärast 1918. aastat enam Saksa imperialismile kättesaadav, kuid Aafrika jäi endiselt koloniaaligatsusi sümboliseerima. Euroopa idapiir Volga jõgi oli koht, kus Hitler kujutles asuvat Saksa võimu idapiiri. Mississippi polnud üksnes jõgi, mis voolab Ameerika Ühendriikide keskelt põhjast lõunasse. See oli ka piir, mille taha Thomas Jefferson soovis indiaanlasi tõrjuda. „Kes mäletab punanahkasid?” küsis Hitler. Hitleri jaoks oli Aafrika imperialistlike referentside allikas, mitte paik, millele saaks impeeriumi rajada; see paik oli Ida-Euroopa ja see tuli uueks luua niisamuti, nagu Põhja-Ameerika uueks loodi.

Nõukogude Liidu hävitamine, mõtles Hitler, võimaldaks tegelikul peremeesrassil õigusega tegelikke alaminimesi näljutada. Kui sakslased on juutide asemel koloniaalisandateks saanud, võib Ukraina toiduained jagada mitte kasutule Nõukogude rahvale, vaid saata need tänuväärselt Saksa linnadesse ja alistatud Euroopasse. Hitleri aksioom, et elu on näljutussõda, ja tema ettepanek korraldada sõjakäik slaavlaste vastu kajastus ka poliitilistes dokumentides, mis sõnastati pärast tema võimuletulekut Saksamaal 1933. aastal. Näljutusplaan, mis koostati Hermann Göringi juhtimisel, nägi ette, et „mitmedkümned miljonid inimesed sellel territooriumil muutuvad ülearuseks ja surevad või peavad ümber asuma Siberisse”. Seejärel võis vastavalt plaani teisele osale alata sakslaste kolonisatsioon.

Juudi bolševismi kontseptsiooni mõjul rakendas Hitler arusaama juutide ideedega saastatud ülemaailmsest ökosüsteemist planeerimise teenistusse. Juudibolševistlik müüt näis kätte näitavat sihtpunkti, kus Saksa jõu rakendamine võib viia impeeriumi ja planeedi taastamiseni. See lubas ka sõja- ja hävituspoliitikat, mis oleks juutide suhtes otsustav ja sakslaste suhtes teises mõttes samuti. Idee, et juutide globaalne võim oli ideoloogiline, kujutas juutide kontrolli territooriumide üle nõrgemana, mitte tugevamana. Kui juudid suudetakse hävitada, ei saa nad enam levitada oma väärideid inimeste solidaarsusest ja peavad oma ülemaailmsest ülemvõimust loobuma. Niisiis seisis juudibolševistlik müüt vastamisi sõdalastega, tõotades viimastele kerget võitu.

Kui sõda ei edene nii, nagu plaanitud, ning Nõukogude Liitu ei õnnestu hõlpsasti hävitada, siis võib juutide maailmavalitsemise idee jälle retoorika ja poliitika esirinda naasta. Kui juute esimene löök Nõukogude territooriumi pihta ei nõrgesta, peab sõda nende vastu eskaleeruma. Kui Saksamaa peab võitlema ülemaailmse vastasega, siis ei paista olevat ühtegi alternatiivi peale totaalse sõja juutide vastu, sest pikas sõjas võivad juudid anda löögi ükskõik mis ajal ükskõik millisest punktist. Saksamaa tagalas asuvad juudid tuleb hävitada. See Hitleri ideedes peitunud võimalus realiseerus praktikas: juute ei tapetud suurte hulkadena esmalt mitte Berliinis, vaid Saksa võimu äärealadel Nõukogude Ida-Euroopas. Kui sõjaõnn pöördus, liikus massiline tapmine okupeeritud Nõukogude Liidust lääne poole, okupeeritud Poolasse, seejärel mujale Euroopasse.

Juudibolševistlik müüt justkui õigustas ennetavat lööki teatud väärtuslikul territooriumil oma loomult ülemaailmse vaenlase vastu. See tähendas nii juutide hävitamist kui ka slaavlaste allutamist. Kui see seos õnnestuks teoorias luua ja sakslased paiskuksid ida poole sõtta, siis ei saaks Hitler praktikas läbi kukkuda. Slaavlaste alistamise nurjumine kinnitaks vajadust hävitada juudid.

Juudibolševistlik idee, mis oli teise maailmasõja põhialus, pärines esimesest maailmasõjast. Hitleri pähe jõudis see pärast sakslaste erilist kogemust Vene impeeriumi kokkuvarisemise ajal esimese maailmasõja idarindel.

Berliini vaatevinklist peeti esimest maailmasõda läänerindel Prantsusmaa (ja Suurbritannia, hiljem ka Ameerika Ühendriikide) ning idarindel Vene impeeriumi vastu. Saksamaad ümbritsesid mõlemalt poolt vaenlased ja ta pidi kiiresti ühe likvideerima, et teist alistada. Rünnak Prantsusmaa vastu kukkus 1914. aastal läbi ja Saksamaa pidi toime tulema pikaajalise sõjaga kahel rindel. Selles olukorras püüdsid Saksa diplomaadid mittesõjaliste vahenditega Vene impeeriumi sõjast välja lülitada, muu hulgas õhutasid nad Venemaal revolutsiooni. 1917. aasta aprillis, kui esimene revolutsioon oli Venemaal juba toimunud, korraldas Saksamaa bolševike juhi Vladimir Lenini sõidu kinnipitseeritud rongis Zürichist Petrogradi. Leninil õnnestus koos seltsimeestega korraldada novembris teine revolutsioon. Seejärel astus Venemaa Lenini eestvedamisel sõjast välja. Esmapilgul tundus see Saksamaale tohutu võit.

Enne 1917. aasta revolutsioone oli Vene impeeriumis elanud rohkem juute kui üheski teises maailma riigis, kusjuures Venemaa oli aktiivselt antisemiitlik riik. Juute diskrimineeriti ametlikul tasandil ja nende vastu korraldati üha sagedamini üha jõulisemaid pogromme. Riik neid ei organiseerinud, kuid Vene impeeriumi alamad, kes neid ellu viisid, uskusid, et nad täidavad keisri tahet. Juute emigreerus Vene impeeriumist peaaegu kakssada korda rohkem kui venelasi – osalt sellepärast, et nad tahtsidki lahkuda, osalt sellepärast, et keisririigi võimud nende lahkumist soosisid. Esimese maailmasõja ajal jäeti juudid poliitikast valdavalt kõrvale.

Juudid elasid Vene impeeriumi läänealadel, mida Vene üksused läbisid sõjas Saksamaa ja Austriaga nii pealetungil kui taganedes. Kui Vene sõdurid marssisid 1914. aasta sügisel Habsburgide monarhia territooriumile, leidsid nad eest juudid, kes pidasid talusid (Vene impeeriumis seadus seda ei lubanud), ja võõrandasid nende vara otsekohe. 1915. aastal süüdistati keisririigi ametlikes ringkirjades juute sabotaažis. Vene keisririigi armee ajas ühe kuuga Varssavi lähedal neljakümnest väikelinnast kodunt välja umbes 100 000 juuti. Kohalikud poolakad võtsid juutide vara endale. Kui sakslased 1915. aastal venelased tagasi itta tõrjusid, pidasid Vene sõdurid süüdlasteks ka juute ja korraldasid sadakond pogrommi. Vene parlamendi parempoolse fraktsiooni esimees (hilisem siseminister) seletas tagasilööke viitega juutide maailmavallutusplaanidele. Samal ajal deporteeris Vene impeerium kodudest pool miljonit juuti, kuna arvati, et nad võivad sissetungijaga koostööd teha. Armee oli nende küüditamiste elluviija ning sõduritel ja ohvitseridel lubati rüüstata oma kaasmaalastest juutide vara. See massiline väljaajamine maalt, mida juudid oma koduks pidasid, kujutas endast üht suurimat juutide elu segipaiskamist kogu selle rahva ajaloos.

Eurooplaste jaoks tõi küüditamine Venemaal kaasa juudi küsimuse muutumise. Kümned tuhanded juudid põgenesid Vene impeeriumist ja Euroopa linnades tekkis tunne, et ida poolt tulnud juudid on ühtäkki kõikjal. Küüditamine oli määrav tegur paljude tähtsate 20. sajandi juudi revolutsionääride, nii parem- kui vasakpoolsete elukäigus. Väikeste poistena pidid kodunt lahkuma ka Menachem Begin ja Avraham Stern, hilisemad paremradikaalid. Vene impeeriumis pagesid rindelt ära saadetud juudid suurlinnadesse, näiteks Moskvasse, Petrogradi ja Kiievisse, kus neisse suhtuti sageli halvakspanuga kui võimalikesse nuhkidesse, neile ei antud tööd ega peavarju. Pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni, kui impeerium astus suure sammu vabariigi moodustamise poole, anti juutidele ametlikult õigus saada riigi kodanikeks. Moskvas tollal elanud umbes 60 000 juudist olid pooled põgenikud. Paljud ühinesid Lenini teise Vene revolutsiooniga sama aasta novembris. Lenin tänas juute nende suure abi eest linnas, mille ta tegi oma pealinnaks.

1917. aasta novembris olid juudid ühtäkki uue revolutsioonilise riigi täieõiguslikud kodanikud, mitte enam impeeriumi allasurutud usuvähemus. Valdav enamik juute soovis 1918. aastal koju naasta, kuid enamasti leidsid nad oma majadest eest uued asukad. Juutide naabrid ei tahtnud neilt võetud vara tagasi anda ja selle asemel sageli hoopis ründasid neid. Üks režiim oli küll asendunud teisega, ent juute rünnati ikkagi. Esimesed revolutsioonijärgsed pogrommid viis läbi Punaarmee, kuid selle komandöride ideoloogia oli internatsionalistlik ja ohvitserid püüdsid juutidevastast vägivalda enamasti ära hoida.

Teine pool seesugust vaoshoitust üldjuhul ei ilmutanud. Inimesed, kes Lenini revolutsiooni vastu relvad haarasid, ei moodustanud mingit ühtset liikumist. Kui midagi üldse võis nimetada kontrrevolutsiooni ideoloogiaks, siis oli see antisemitism. Uue režiimi vastased püüdsid elanikkonna poolehoidu võita ja liitsid traditsioonilise usul põhineva antisemitismi valitseva ohutundega, portreteerides bolševikke kui uue aja saatanaid. Lahvatas kodusõda, milles hukkus miljoneid inimesi, ning revolutsioonivastased ajakirjanikud ja propagandistid arendasid selle käigus juudibolševistlikku müüti. Osa ideid võeti „Siioni tarkade protokollidest”. Juutide maailmavalitsemise kontseptsioon näis seletavat revolutsiooni ja sõjalise lüüasaamise topeltkatastroofi. Selle järgi oli universaalsuse idee võit rahvuslikkuse idee üle ühe kindla rahvarühma vandenõu, mille elluviijaid tuleb karistada.

Saksamaa toetas 1917. aastal revolutsionääre, kuid leidis varsti pärast seda end kontrrevolutsionääride poolelt. Lenini juhitud revolutsioonile järgnenud kaoses õnnestus Saksamaal luua vasallriikide ahel Läänemerest Musta mereni. Kõige tähtsam nendest riikidest oli Ukraina. Saksamaa plaan oli kutsuda 1918. aastal oma väed idast tagasi, et pidada viimane lahing läänerindel, toites sakslasi Ukraina teraviljaga. Ukraina riigiga 1918. aasta veebruaris sõlmitud lepingut nimetasid sakslased „leivarahuks” ja rahvas tervitas seda Saksamaal juubeldustega. Saksa väed tõrjusid Punaarmee kiiresti Ukrainast välja. Kuid luhta läks plaan ekspluateerida seda maad, võitmaks sõda, eriti kuna Ukraina talupojad, rahvakaitsevägi ja parteid avaldasid vastupanu. Sellegipoolest oli suur osa Ukrainast mälestusväärsed kuus kuud 1918. aastal midagi Saksamaa koloonia taolist. Kujutluspilt Ukraina küllusesarvest valdas blokaadi ja nälja ajal kogu Saksa rahva meeli.

Kui Saksamaa sai läänerindel lüüa ja oli sunnitud 1918. aasta novembris vaherahu sõlmima, pööras Lenini valitsuse sõjakomissar Lev Trotski tähelepanu Saksamaa hüljatud sõltlasriikidele, mis varem olid olnud Vene impeeriumi läänealad. Lätis, Leedus, Valgevenes ja Ukrainas jäid Saksa ohvitserid ja sõdurid võitlema Trotski Punaarmee vastu. Ukraina vajus 1919. aastal komplitseeritud kodusõtta, mille käigus mõrvasid kõikide osapoolte käsitäitjad umbes 100 000 juuti – seda tegid bolševikud, bolševismivastased ehk valged ning ennekõike iseseisva Ukraina riigi sõdurid ja ohvitserid. Kõikide nende mõrvade toimepanijad olid olenemata oma identiteedist ja lojaalsusest õppinud juutide kallal arveid õiendama Vene tsaariarmees. Väga paljud juutidest ohvrid olid Vene keisririigi poliitika tõttu küüditatud ning nii polnud neil uues asupaigas kindlustunnet ega sidemeid.

Sadade tuhandete alistatud Vene keisririigi alamate hulgas, kes alistatud Saksamaa üle ujutasid, olid ka juudibolševistliku teesi järgijad. Üks neist tõi kaasa „Siioni tarkade protokollide” eksemplari, mis ilmus saksakeelses tõlkes 1920. aasta jaanuaris. Lenini võimu eest põgenesid ka Baltikumi sakslased, kes võisid ilma selle tekstitagi saksa keeles juudibolševistlikku ideed propageerida. Nende hulka kuulusid Max Erwin von Scheubner-Richter ja Alfred Rosenberg, kes Hitlerit varakult natsistlike ideedega mõjutama hakkasid. 1919. ja 1920. aastal, olles kõnelnud inimestega, kes „Protokolle” tundsid, ja olles neid ise lugenud, võttis Hitler omaks juudibolševistliku müüdi ja arusaama, et juudid tapavad teisi neid näljutades. Nende ideede üle tekkis sel ajal äge debatt. 1920. aasta juulis teatas Nõukogude võimu esindaja Berliinis, et enamik juute on kodanlased, kes olid revolutsioonile vastu seisnud, ja neil pole Nõukogude riigis tulevikku. Nad ei pääse valitsema, vaid „hävitatakse”. See perspektiiv ei veennud sakslasi, kes otsisid revolutsioonilise liikumise ühtainsat võtit, mida võiks pöörata nii- ja naapidi, revolutsiooni või kontrrevolutsiooni poole. Just sel ajal oli Scheubner-Richter Münchenis ning kogus raha ja mehi, et pöörata relvad bolševike vastu ning eeskätt vabastada Ukraina.

Juudi bolševismi ideel on konkreetne ajalooline päritolu: selle taga oli antisemitismi levik Vene riigis, kristlike apokalüptiliste visioonide omaksvõtt kriisiajal ja vajadus põhjendada vana keisririigi korra lagunemist; see oli kodusõja lahinguhüüd ning lohutus pärast lüüasaamist. Kui natsistlik liikumine alguse sai, oli Venemaal ja Ukrainas käivitunud relvastatud kontrrevolutsioon ning selle võit oli Hitleri lähikondlaste arvates endiselt reaalne perspektiiv. 1920. aastal paistis korraks, et Punaarmee tungib Saksamaale. Kui bolševistide üksused augustis Varssavi peale liikusid, tundus, et kohe leiab aset viimane lahing revolutsionääride ja kontrrevolutsionääride vahel. Pärast Poola vägede üllatavat ja otsustavat võitu nii selles lahingus kui terves sõjas ning 1921. aastal järgnenud Euroopa süsteemi konsolideerumist omandas probleem teistsuguse iseloomu.

Scheubner-Richteri katse moodustada bolševismivastane armee luhtus 1922. aastal. Kui ta Hitleriga koos 1923. aastal Münchenisse marssis, osutus natside putš tema jaoks viimaseks hüppeks ida poole. Kui Scheubner-Richter sai surma ja Hitler vangistati, ei näinud osa natse selles läbikukkumises mitte niivõrd noore Weimari vabariigi, kuivõrd juudi bolševismi võitu, mille vastu nad uskusid end seisvat. Kui Hitler 1924. aastal vanglas „Mein Kampfi” kirjutas, ei pidanud ta bolševikke niivõrd konkreetseks rivaalitsevaks poliitiliseks rühmituseks, kuivõrd vahendiks, mis võimaldas tal oma juute puudutavaid ideid territoriaalsete ambitsioonidega siduda. Hitleri jaoks, kes Vene impeeriumist palju ei teadnud ja mõtles suurtele üldistustele toetudes, ei tähendanud juudibolševistlik idee Venemaa võitluse lõppu, vaid Saksamaa ristisõja algust; mitte valusatest sündmustest tekkinud müüti, vaid igavese tõe säravat valgust.

Juudibolševistlik müüt näis Hitleri skeemi lisavat viimase puudunud lüli, mis ühendas kohaliku ja ülemaailmse, slaavlastevastase võiduka koloniaalsõja tõotuse hiilgava üldse mitte koloniaalse võitlusega juutide vastu. Üksainus rünnak üheainsa vaenlase, Nõukogude Liidu vastu võib korraga lahendada kõik sakslaste probleemid. Nõukogude juutide hävitamine tähendaks juutide võimu likvideerimist ja võimaldaks luua idaimpeeriumi, nii et Ameerika piirialade anastamise ajalugu korduks Ida-Euroopas. Rassile rajatud Saksa impeerium kehtestaks uue globaalse korra ja algataks planeedil juutide saastatud looduse taastamise. Kui sõda on võidetud, saab juudid kõrvaldada nii, nagu kõige mugavam on. Kui alaväärtuslikud slaavlased peaksid sakslaste pealetungi mingil moel tõrjuma, siis langeb vastutus juutidele. Mõlemal juhul kaasneb rassiimpeeriumiga juutide hävitamise poliitika.

Hitleri ökoloogilise teooria kohaselt olid juudid oma kohaloluga planeedi rüüstanud, sest nad eirasid loodusseadusi, järgides inimloomust rikkuvaid ideid. Lahendus oli juutide heitmine puhastatud looduse meelevalda, kus loeks pigem verine võitlus kui abstraktne mõte ning juutidel poleks võimalust teiste kallal oma ideedega manipuleerida, sest teisi lihtsalt ei ole. Ebaharilikud paigad, kuhu Hitler arvas sobilikuks juute küüditada, Madagaskar ja Siber, ei langenud kunagi Saksa võimu alla, suur osa Euroopast aga langes. Varsti pärast seda, kui Hitler oli avaldanud oma mõtted igapäevasest leivast ja enesealalhoiu käsust, sundisid eurooplased juute lausuma meieisapalvet ja tapsid nad, kui nad seda ei osanud. Euroopast sai anti-Eeden, kaevikuid täis maastik.

Surmamarsi ajal kirjutas Miklós Radnóti luuletuse, mis pidi leitama tema riiete vahelt, kui tema maised jäänused massihauast välja kaevatakse: „Mina, juur, olin kunagi õis / kes lehtla seintel ronida võis / kuid surmasaag pea kohal vingus / ja lõiketerast lõppes mu hingus.”