Читать книгу Must muld - Timothy Snyder - Страница 5
2
Berliin, Varssavi, Moskva
ОглавлениеMaailmavaade ei ole võimuhaaramise plaan. Juudibolševistlik müüt lõi kujutluspildi vaenlasest, aga mitte välispoliitikast. Lebensraum oli impeeriumi loomisele üles kutsuv sõna, mitte sõjaline strateegia. Hitleri kui mõtleja probleem oli selles, et Saksamaa poliitikat, naaberriike ja Euroopas valitsevat korda ei saanud lihtsalt sulepeaga ära kaotada. Kui Hitler 1924. aastal vanglast vabanes, oli ta saanud mõned praktilised õppetunnid, kuid teooria osas ta oma meelt ei muutnud. Esimese maailmasõja noore veteranina võis ta ette kujutada, et dramaatilisest žestist, riigipöördekatsest Münchenis 1923. aastal piisab Saksamaa muutmiseks. Selles ta eksis. Ta sai lüüa ja tema kaasvõitleja Scheubner-Richter hukkus kokkupõrkes riigile ustavate üksustega. Kümme aastat pärast läbikukkunud putši aga tuli Hitler juba palju osavama poliitikuna ikkagi võimule ning tema ja ta parteikaaslased, kellele kuulus siis suure hulga rahva toetus, muutsid Saksamaad. Hitler võis ette kujutada, et Nõukogude Liit on argpükslik juutide riik, kuid selles ta eksis. Ometi õnnestus tal kaheksa aastat pärast võimuletulekut alustada Saksamaa sõda Nõukogude Liidu vastu ja asuda ellu viima juudi küsimuse lõplikku lahendamist.
Et Hitleri maailmavaade suudaks maailma muuta, pidi temast saama uut tüüpi poliitik, kes viib ellu uut tüüpi poliitikat. Et anarhistlik teooria käivitaks praktilise hävitustegevuse, tuli Saksa riik ümber vormida ja naaberriigid hävitada. Euroopa juutide tapmiseks tuli anastada riigid, kus juutidel oli kodakondsus. Valdav enamik Euroopa juute elas väljaspool Saksamaad, suurim hulk Poolas. Poola polnud üksnes juutide oluline kodumaa, vaid ka riik, mis lahutas Saksamaad Nõukogude Liidust. Nii või teisiti kuulus Poola Hitleri plaanidesse, mis nägid ette juutide ja Nõukogude riigi hävitamist.
Kuue aastaga pärast võimuletulekut õnnestus Hitleril Saksamaale küll uus nägu anda, kuid mitte Poolat oma sõjaliseks partneriks värvata. Kui Poola ja Saksamaa oleksid 1939. aastal liitlastena Nõukogudemaa vastu sõdinud, oleks see kahtlemata tähendanud Euroopa juutidele katastroofi. Holokaust, nagu me seda praegu tunneme, järgnes hoopis Saksa-Nõukogude sõjale Poola vastu. Et teine maailmasõda algas just nõnda ja just siis – Poola riigi ja rahva hävitamise kampaaniana 1939. aasta septembris –, johtus Hitleri edust kodumaal, suutmatusest Poolat oma välisvallutuste ulmadesse kaasata ja Nõukogude Liidu valmisolekust ühineda kallaletungisõjaga.
Esmapilgul võis Saksa-Poola liit tunduda usutavam kui Saksamaa ja Nõukogude Liidu koostöö. Natsid ja kommunistid tampisid 1930. aastate teisel poolel teineteist halastamatus propagandasõjas, kumbki pool kujutas teist ülima kurjuse kehastusena. Varssavil ja Berliinil paistis seevastu olevat nii mõndagi ühist. Aastail 1935–1938 olid nii Saksamaa kui ka Poola kesksed Euroopa riigid, kes esitasid naabritele territoriaalseid nõudmisi ja hooplesid suuresõnalist retoorikat kasutades, et kohe seisavad ees globaalsed muutused. Nii Berliinis kui ka Varssavis süüdistasid riigijuhid maailmakorda, mis piiras ligipääsu toidule, toorainetele ja inimressursile. Mõlemad asetasid diplomaatilise retoorika keskmesse juudi küsimuse, väites, et selle lahendamist Euroopas nõuab rahvusvaheline õiglus. Mõlemad rõhutasid Nõukogude kommunismi ohtu.
Sageli seletatakse Saksamaa otsust 1939. aastal Poolat rünnata samas võtmes, mille esitasid Hitler ja tema propagandistid: see oli Berliini samm riigipiiri korrigeerimiseks, millele Varssavi vastu seisis. Tegelikult polnud riigipiiril asjaga mingit pistmist. Sõda Saksamaa ja Poola vahel oli hoopis tingitud sügavast erimeelsusest juutide ja Nõukogude Liidu küsimuses, mida Poola diplomaatia aastaid varjas. Hitler oli valmis suhtuma Varssavisse kui liitlasesse oma suurel sõjakäigul Moskva ja juutide vastu, samuti oli ta valmis Poola täielikult hävitama, kui selline liit paistis nii ebareaalne, nagu see 1939. aasta alguses paistis. Nii või teisiti nägi Hitler Poolat üksnes väikese elemendina oma suures plaanis: abilisena suures sõjas idarindel või territooriumina, kust sellist sõda saaks alustada. Hitler mõtles palju rohkem esimesele kui teisele variandile, mis oli 1939. aasta alguses Saksa-Poola diplomaatia üllatuslikule läbikukkumisele järgnenud kiire improvisatsioon. Kogu selle aja oli Poola omaette tegija, kellel olid omad sihid ja püüdlused. Saksamaa ja Poola sattusid omavahel vaenujalale lõpuks sellepärast, et Saksamaa ja Poola välispoliitika olid üles ehitatud täiesti erinevale globaalpoliitika analüüsile ja riigi rollile selles poliitikas.
Maailmapoliitikat, mida Berliin pärast Hitleri võimuletulekut kuulutama hakkas, võiks nimetada rekoloniaalseks. Sellised impeeriumid olid õiglased ja head; parimad impeeriumid olid rassilised; Suurbritannia ja Ameerika olid konkureerivad näited ühe rassi ülemvõimust; Saksa impeerium taastaks maailma tasakaalu. Maailm oli loomulikul moel konkureerivate impeeriumide päralt; juudi impeeriumi – Nõukogude Liidu – olemasolu oli selles ebaloomulik tegur, nagu ka juutide mõju Londonis, Washingtonis, Pariisis ja mujal. Saksamaast saaks lunastav rassiimpeerium, mis tõrjub dekadentliku juudi ülemvõimu välja. Hitler nägi Poolale selles rekoloniseerimise projektis kohta Saksamaa abilisena: sõjas liitlasena või sõbraliku neutraalse riigina, hiljem satelliit- või marionettriigina. See kontseptsioon ei eeldanud mingeid vägivaldseid muudatusi Saksa-Poola piiril, sest Poola pidi loovutama osa territooriumi Saksamaale, saades vastutasuks osa nende ühisest vallutusest Nõukogude Liidus. Lõppkokkuvõttes polnuks sellel mingit tähendust, sest Poola langenuks sõja ajal iseenesest Saksamaa lõa otsa.
Varssavi globaalpoliitilist hoiakut võiks seevastu nimetada dekoloniaalseks. Poola ajaloost mäletati Poola-Leedu uniooni hävitamist naaberimpeeriumide poolt 1795. aastal ja rahvusriigi loomist 1918. aastal. Poolakad nägid asja nõnda, et impeeriumid ei ole kuigi legitiimsed ning ajaloolise loogika ja õigluse kohaselt taandusid need rahvusriikide ees. Impeeriume võib hävitada, nagu arvasid ka natsid, aga kui see juhtub, siis asemele tulevad rahvusriigid, mitte rassilised režiimid. Kõik riigid on ajaloos enam-vähem võrdsed tegijad ja püüdlevad vabaduse poole. Enamik Poola juhtivaid poliitikuid juhindus rahvusriigi ideest kui loomulikust väärtusest ja lähimineviku kollektiivsest saavutusest. Riigi antipaatne konservatiivne definitsioon – vägivallamonopoli hoidja ja seaduste täidesaatja – oli paljude poolakate jaoks liig; see oli liiga agressiivne ja ebatõenäoline, et olla eesmärk. Hoolimata suurtest sõnadest välispoliitilises retoorikas ei kujutanud ükski Poola liider ette, et Poola võiks mõne maailmariigi kõrvale tõrjuda. Erinevalt Hitlerist ja mõnedest teistest natsidest ei räägitud Poola juhtkonnas mingist Nõukogude Liidu või mis tahes muu impeeriumi juutlikust salavalitsusest, ka ei loodud mingeid illusioone suurriikide varjatud haprusest. Imperialistlik süsteem, mille enam-vähem normaalne osa oli ka Nõukogude Liit, taandub varem või hiljem rahvaste vabadusliikumise ees. Vahepeal pidid aga mereimpeeriumid Suurbritannia ja Prantsusmaa avama ennast miljonite Poola juutide ümberasumiseks. Varssavi lootis, et Poola juudid tõstavad impeeriumide vastu mässu ja moodustavad Poola juutide riigid, mis laiendavad Poola mõju kõikjal, kuhu juudid ümber asuvad – kõige tõenäolisemalt Palestiinas. Iisraelist kaugemale Varssavi unistused ei ulatunud.
Nii Berliin kui ka Varssavi toetasid miljonite juutide lahkumist Euroopast. Hitleri jaoks oli see osa hiigelsuurest ökoloogilisest taastusprojektist, mille raames juutide hävitamine pärast Saksamaa võitu korrastaks planeedi. Saksa riik oli eesmärgi saavutamise vahend; seda võib muundada ja muundataksegi. Antisemitismil oli Poolas tõenäoliselt suuremgi kandepind kui Saksamaal, vähemalt enne 1933. aastat, kuid mitte keegi, kelle ideed Hitleri omadega sarnanesid, ei pääsenud Varssavis võimu lähedalegi. Kui Saksamaa poliitika nägi ette nende riikide hävitamist, kus juudid elasid, siis Poola poliitika pidas õigeks juutidele oma riik rajada. Saksamaa välispoliitika varjatud sisu 1930. aastate lõpus oli auahne plaan rajada Ida-Euroopas tohutu rassiline impeerium. Poola välispoliitika varjatud eesmärk oli luua Palestiinas Iisraeli riik nendest aladest, mis Rahvasteliidu mandaadiga Briti impeeriumi käsutusse anti.
Natside rekoloniaalne ja Poola dekoloniaalne hoiak olid mõlemad omamoodi üsna radikaalsed. Mõlemad esitasid väljakutse olemasolevale imperialistlikule korrale; esimene nägi ette selle ümberkorraldamist rassilisest printsiibist lähtuvalt, teine aga selle möödapääsmatut asendumist postkolonialistlike riikidega. Mõlemast lähtunud välispoliitikad võisid väliselt paista üsna sarnased, eriti Berliinis resideerivale Führerile, kes arvas, et ta vajab liitlasi. Poliitteooria otsustaval tasandil oli vastuolu aga põhimõtteline: traditsioonilise riigi eitamine versus selle soosimine.
Riigiteoreetiliste arusaamade fundamentaalne erinevus tulenes suurel määral esimese maailmasõja vastandlikest kogemustest ja tõlgendustest. See oli teise maailmasõja algpõhjus. Poola patriootidele oli 1918 imede aasta, kui Euroopa kaardile tekkis taas iseseisev Poola riik, mis oli sealt enam kui sajandi puudunud. Sakslastele oli 1918 kirjeldamatu sõjalise lüüasaamise aasta, millele järgnes 1919. aastal Versailles’ rahuleping koos alandava territooriumide loovutamisega – enamjaolt uuele Poola riigile.
Pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset õppis Hitler poliitilist asjaajamist, kasutades sakslaste pahameele energiat selleks, et oma erakordseid ambitsioone ellu viia. Ta rakendas Saksamaal maad võtnud laialdast konsensust Euroopa poliitilise korra revideerimiseks, ehkki tema enda eesmärk oli see hävitada. Ta etendas rahvusliku enesekindluse sihiteadlikku edendajat, ehkki ta tegelikult ei uskunud rahvaste enesemääramisõigusse. Samuti õppis ta pehmendama oma juudi ohu retoorikat. Ta ei öelnud enam avalikult, et kristlus on sama juutlik nagu bolševism. Saksa kristlased said võimaluse oma doktriini modifitseerida ning neid ei sunnitud sellest loobuma, samal ajal kui nad kaasati suuremasse võitlusse, milles kadus kristluse sisu ja mõte. Hitlerile pakkusid rahvuskaaslased huvi üksnes sedavõrd, kuivõrd neid oli võimalik üles kihutada arutusse sõtta rassi tulevase õitsengu nimel. Teisisõnu olid sakslased pettumust valmistavalt tühised ja maadlesid 1920. aastate Weimari vabariigis oma tühiste muredega. Seda ei saanud Hitler neile öelda ega öelnudki.
Pärast vanglast vabanemist olid Hitleri mõtteavaldused võrreldes Saksamaad valitsenud sotsiaaldemokraatide või traditsiooniliste konservatiivide omadega endiselt radikaalsed, kuid siis oli tema radikalism poliitiliste rivaalidega dialoogis ja see pidi võitma sakslaste hääli. Edu saabus 1930. aastate alguses, kui maailma majandus vaevles kriisis ning kapitalism ja kommunism paistsid olevat ühtemoodi läbi kukkunud. See pakkus natsionaalsotsialistidele võimaluse kujutada nii kapitalismi kui ka kommunismi hullumeelsusena ja hukatusele viiva valikuna ning ennast päästjatena, mitte revolutsionääridena. Hitler ei rõhutanud siis, nagu ta tegi seda „Mein Kampfis”, et ainult juutide hävitamine säästab sakslasi ja kogu maailma nendest kahest väidetavalt juudilikust režiimist. Oma valimiskampaanias 1932. ja 1933. aastal esitles Hitler hoopis omaenda natsionaalsotsialismi kui stabiilsuse garantiid ja mõistlikku alternatiivi, mis vastandub vaimuhaigusega võrreldavale kapitalistlikule ja kommunistlikule ideoloogiale.
Tegelikkuses kätkes natsionaalsotsialism eesmärki hävitada kommunism, et ehitada üles tohutu impeerium, mis isoleeriks Saksamaa globaalse kapitalismi heitlikest oludest. Selles eesmärgis ei olnud vähimatki konservatiivsust. Hitler ei esitlenud oma antikommunismi sõjaretkena suurriigi vastu, vaid murena Saksamaa ettevõtete tuleviku ja riigi valijaskonna täis kõhu pärast. 1933. aasta kevadel, kui üleminek kollektiivsele põllumajandusele tõi Nõukogudemaal kaasa miljonite maainimeste nälja, kasutas Hitler seda inimeste hirmutamiseks, et nad vasakpoolsete poolt ei hääletaks. Kõneldes Berliini Sportpalastis „miljonite inimeste näljutamisest”, rõhus ta just keskklassile ja nende hirmudele. Kui ta jätkas väitega, et Nõukogude Ukrainast võib saada „terve maailma viljaait”, kõneles ta oma natslikele jüngritele. Ta looritas Lebensraum’i ühe mõtte, elamisruumi verise vallutamise teisega, mis tõotas materiaalset heaolu.
1933. aastal võidutses Hitler demokraatlikel valimistel, mis peeti Saksamaa pika põhiseaduskriisi ajal, kui võim oli juba koondunud riigikantsleri kätte. Hitleri natsionaalsotsialistlik partei, mis 1928. aastal sai parlamendis vaid 12 kohta, võitis 1932. aasta juulis koguni 230 kohta. Uutel valimistel novembris 1932 vähenes see arv küll 196-ni. Konservatiivide ja natsionalistide koalitsioon, kes uskus, et suudab Hitlerit kontrolli all hoida, nimetas ta 1933. aasta jaanuaris kantsleriks. See oli viga. Parlamendihoone tulekahju veebruaris 1933 andis Hitlerile ettekäände Saksamaa kodanike õigusi piirata ja kehtestada pidev eriolukord, mis võimaldas tal valitseda ilma parlamendile aru andmata.
Hitleri võimuvolituste laiendamise ajal 1933. aasta kevadel viisid tema jüngrid läbi pogromme ja korraldasid juutidele kuuluvatele äridele boikoti. Umbes 50 000 Poola kodanikust juuti, kes Saksamaal elasid, ei allutatud neile repressioonidele. Neid kaitses natside rõhumise eest Poola kodakondsus veel viis aastat. See oli seda tähelepanuväärsem, et Poola juudid korraldasid Poolas vastuboikoti, keeldudes Saksamaaga kaupu vahetamast. Saksa juutide boikoteerimine ja peksmine oli pealtnäha barbaarne, kui jällegi võrrelda eelnevalt aset leidnud sündmustega. Kuid need andsid vaid pisut eelmaiku poliitilisest armagedonist, mis Hitleril meeles mõlkus. Hitler vajas sõda, ja erilist sorti sõda. Selleks ei läinud tal tarvis üksnes võimu Saksamaal, vaid ka Saksamaa võimu ümberkujundamist.
Pärast Hitleri võimule tõusu 1933. aastal ajas ta üle kuue aasta sisepoliitikat, enne kui alustas oma esimest sõda. Inimesele, kelle propageeritav teooria nõudis tungivalt vereohvreid, et loodusseadused taas maksma panna, pidi see aeg ilma relvastatud võitluseta pikk tunduma. Hitler oli pärast oma 1923. aasta riigipöördekatse nurjumist õppinud taktikat ja isegi teatavat taktitunnet, kuid tema valimisstrateegia ei kasvanud läbimõeldud programmiks. Maskeerida oma lõppeesmärki võimule tulla ei ole sama mis langetada igapäevaseid otsuseid, kui võim on võidetud. Hitler ei uskunud institutsioonidesse ega oleks rahuldunud lihtsalt Saksamaa haldusorganite rakendamisega oma eesmärkide teenistusse. Ta ei olnud isegi saksa rahvuslane. Tema vaadete kohaselt olid sakslased küll eeldustelt kõigist teistest rahvustest üle, kuid see hierarhia tuli alles praktikas rassisõjaga kehtestada. Ta vajas erimeetmeid, et viia Saksamaa selle sõjani, ning pidi astuma tavatuid samme, et suunata riiki anarhia tekke poole.
Ülesanded oli mammutlikud, tema taktika aga nende ülesannete kõrgusel.
Esmast inspiratsiooni sai Hitler oma sõnul Balkani mudelist. Nagu paljud teised temaaegsed poliitikud, nägi ta Osmani impeeriumi languse järel 19. sajandil tekkinud Balkani rahvusriikides õiget suhet sise- ja välispoliitika vahel. Serbia ja muud Balkani riigid olid näidanud, kuidas saavutada „konkreetset välispoliitilist eesmärki” sõjaliste konfliktide abil. Balkani laadis militarism esindab erilist poliitökonoomiat. Rahvusriigid, kelle siseturg oli piiratud ja ekspordi moodustasid peamiselt põllumajandustooted, püüdlesid oma juhtide tahtel suurema majandusruumi poole. Riigi territooriumi laiendamist õigustas justkui teisel pool piiri elavate rahvuskaaslaste vabastamine. Kodumaal räägiti valijatele, et tegemist on vabastussõjaga, tegelikult aga laiendati territooriumi hõivamisega tulumaksubaasi. Sisepoliitika ainus eesmärk oli Hitleri arvates mobiliseerida energiat ja ressursse, mis on vajalikud, et piiri taga elamisruumi hõivata.
Teatud mõttes oli Hitler Balkani laadis militarist. Nii kodumaal kui ka rahvusvahelisel areenil põhjendas ta sõjalise võimsuse suurendamist klassikalises Balkani võtmes enesemääramisõigusega. Sisepoliitikast sai niisiis ressursside kogumise ja avaliku arvamusega manipuleerimise kunst, nii et sõda muutus võimalikuks ja paistis möödapääsmatu. Näis küll, et Hitlerit isiklikult suurt ei huvitanud välissakslaste keeruline olukord, aga ta mõistis, et sedalaadi rahvuslus võiks Saksamaal avalikkuse meelsust vajalikus suunas suunata. Hitler paisutas Saksamaa relvajõud üle kõigi varasemate piiride ja pealtnäha lausa üle mõistuse suureks. 1935. aastal taaskehtestati kohustuslik väeteenistus ning riigieelarvest tehtavad sõjalised kulutused kasvasid aastast aastasse märkimisväärselt. Kogu seda sõjamasinat luues kasvatas Hitler riigivõla nii suureks, et seda oli võimalik katta üksnes sõjaga, ning säärasest olukorrast sai veel üks argument sõja alustamise poolt. Vana eelarveprioriteetide dilemma – kahurid või kõhutäide – sai lahendada traditsioonilises Balkani laadis: hankides kõhutäidet kahurite abil. Või nagu Hitler seda sõnastas: „Sõja viletsusest võrsub vabaduse leib.”
Ta pidas Balkani mudelist lugu, kuid nägi selles vaid esimest sammu, mitte lõppsaavutust. Ehkki Hitleril oli vaja kontrolli Saksa riigi üle, polnud see tema tegelik eesmärk. Ehkki ta mõistis saksa rahvusluse kasulikkust, ei olnud ta tegelikult natsionalist. Sakslaste rahvustunne oli tema sõnul „eluruumi vallutamise jõud”, mis annab tõuke rassivõitluseks, ning selle käigus kujuneb sakslastel arusaam oma erakordsusest ja võimalus end teostada. Armastust kodumaa vastu tuli ergutada, et saata saksa mehi kodunt välja võõrastesse maadesse, mida nad võiksid valitseda. Üks Hitlerit hästi mõistnud sakslanna väljendas seda nii: „Kalduvus eelistada ruumikitsikust on kleepuva massina saksa rahva külge jäänud, sellest tuleb üle saada.” Märksa ambitsioonikama Lebensraum’i projekti jaoks tegi Hitler Balkani mudelis seitse täiendust: üheparteisüsteem, vägivallainstitutsioonide asutamine, anarhia eksport, institutsioonide ristamine, riigituse tsoonide kehtestamine, Saksa juutide probleemi globaliseerimine ja sõja mõiste ümberdefineerimine.
Erinevalt Balkani riigijuhtidest, kellele ta vastumeelselt tunnustust avaldas, ei olnud Hitler kuningas, kes juurutaks uuendusi väljakujunenud legitiimsuse ja suveräänsuse arusaamade pinnalt. Ta ei olnud oma kohustuste ja huvidega rahva isevalitseja kehastus, vaid pigem igavesse verisesse võitlusse määratud rassi selge pilguga esindaja – vähemalt ta ise nägi seda nii. Looduse apostel pidi sobitama traditsioonilised institutsioonid oma tulevikunägemusega, mis tähendas nende ümberkorraldamist enne sõtta minekut. Alates kuhtuva vabariigi kantsleri seaduslikust positsioonist pärisid Hitler ja teised natsid suure hulga institutsioone ning lõid neist midagi uut.
Vana ja uue Saksamaa teoreetiliseks lepituseks loodi üheparteiline süsteem ehk parteiriik. Sellise sünteesi oli esimesena kasutusele võtnud Lenin Nõukogude Liidus kümme aastat varem. Nõukogude riik oli igas mõttes riik: sel oli oma valitsus, parlament, kohus, riigipea ja isegi põhiseadus. Tegelikult allus aga Nõukogude riik kommunistlikule parteile, mis väidetavalt pidi esindama töölisi ja nende huve. Kommunistlikku parteid juhtis keskkomitee, mida omakorda suunas väikesearvuline poliitbüroo ning poliitbüroos domineeris tavaliselt üksainus inimene. Lenin puutus kokku kõigi revolutsiooniga kaasnenud heade ja halbade tagajärgedega, Hitleri parteil neid ei olnud. Nõnda toimus natside partei assimileerimine riigiga ehk Gleichschaltung järk-järgult.
1934. aastal sai Hitleri ametlikuks tiitliks „Führer ja riigikantsler”. See ebamäärane tiitel näitas, et Hitler juhib kogu rassi ning ühtaegu valitsust. Hitler oli teoorias rassistlik kolonialist ja praktikas Weimari vabariigi vastane. Rassilise konsolideerumise nimel hävitas ta vabariigi põhivabadused ja teotas põhiseadust. Ometi pidasid bürokraadid Hitleri valitsusvõimu õiguslikult järjepidevaks.
Muidugi on parteiriigi mõiste iseenesest vasturääkiv. Natside partei põhines lakkamatu rassikonflikti eeldusel, samal ajal kui traditsiooniline riik hoiab aus õigust vägivalda kontrollida ja piirata. Konflikti tuli üleval hoida ja samal ajal kanaliseerida. Parteiriigi olemasolu sõltus seepärast Hitleri teisest uuendusest, vägivallainstitutsioonide tegevusest.
Klassikalise definitsiooni järgi, mille on andnud Saksa sotsioloog Max Weber, on riik institutsioon, mis püüab legitiimset vägivalda monopoliseerida. 1920. aastatel ja 1930. aastate alguses püüdis Hitler diskrediteerida Weimari vabariiki, väites, et see pole suuteline nimetatud ülesannet tegelikult täitma. Hitleri relvastatud kaitseüksused, mida tunti nimetuste SA ja SS all, tegutsesid juba enne tema võimuhaaramist 1933. aastal vägivalla demonopoliseerijatena. Vastaseid pekstes ja kaklusi algatades demonstreerisid nad olemasoleva süsteemi nõrkust. Järgides Benito Mussolini eeskuju pärast tolle võimuletulekut Itaalias, säilitas ka riigi etteotsa tõusnud Hitler oma sõjaväestatud üksused. Pärast revolutsiooni allutatakse professionaalsed pahalased sageli riigile ja neist saavad korrarikkujatest korrakaitsjad. Kuid SA ja SS jäid parteilisteks organisatsioonideks isegi pärast riigi ülevõtmist. Ehkki nende liikmed kandsid mundreid ja neil olid auastmed, ei näidanud need konkreetset kohta riigi hierarhias. SA ja SS olid võimuorganisatsioonid, kuid ei esindanud sellist võimu, mis mahuks konventsionaalse riigi raamidesse. Nende ülim eesmärk oli rassi hüvang, nagu seda määratles Führer. Pärast 1933. aasta võimuvõttu said neist vägivallatsejad, kes otsisid võimalusi ja vahendeid tapatöödeks, mis teeniksid rassiimpeeriumi suure projekti huve, samal ajal kui Saksa riik langes natside võimu alla.
See uuendus tekitas omakorda põhimõttelise probleemi: kuidas SA ja SS said propageerida vägivalda Saksamaal, kui Hitler vajas hoopis välissõda ja seega Saksamaasisest ühtset võitlusjõudu? Kui palju verd võib valada sellessamas riigis, mida Hitler vajas rassi hüvanguks peetava globaalse sõja baasina? Kui vägivallaga harjunud inimesed õpetatakse vägivalla abil välja, siis kus seda väljaõpet rakendada? Nõukogude Liidu valitsejad olid varem seisnud silmitsi sama probleemiga ja lahendanud selle elegantselt. Teoreetilisel tasandil nõutav konflikt pidi jätkuma, kuid mitte teoreetikute poolt kontrollitud maades. Kommunistlik partei pidi juhtima töölisi läbi kannatusterohke klassivõitluse, aga pärast revolutsiooni ei saanud sellise asja olemasolu Nõukogude Liidus mõistagi tunnistada. Bolševikud väitsid seepärast, et nende riik on sotsialismi rahumeelne kodumaa, mis näitab teed harmoonia loomisele kogu ülejäänud maailmas. Nõukogude välispoliitika oli rajatud eeldusele, et klassikonflikt väljaspool Nõukogude Liitu hävitab lõpuks ülemaailmse kapitalismi ja annab talle uued liitlased. Kuni see juhtub, oli Nõukogude välispoliitika seisukohalt arukas ja seaduslik seda ajaloolist protsessi tagant õhutada. Teisisõnu monopoliseeris Nõukogude võim vägivalla oma kodumaal ja eksportis revolutsiooni.
Hitleri kolmas uuendus, anarhia eksport, oli samuti vastus keerukale küsimusele, kuidas legitimeerida ja kultiveerida vägivalda, säilitades samal ajal oma autoriteedi. Pärast 1933. aastat oli Natsi-Saksamaa peamiselt edasiste välisoperatsioonide baas ning need operatsioonid muutsid ka Saksamaad ennast. Saksa institutsioone muudeti osalt selleks, et muuta sakslasi, peamiselt aga selleks, et sillutada teed pretsedenditule vägivallale väljaspool Saksamaa piire. Revolutsioon jätkub välismaal ja selle lõpuleviimine lunastab sakslased ja nii saavad nad oma kodumaad ülendada. Saksa riik pidi säilima nimelt selleks, et teised riigid saaks hävitatud, ning kui see on saavutatud, saab kehtestada uue, rassipõhimõttele tugineva korra.
Selle lahenduse üldised jooned kujunesid välja 1934. aasta juunis, veidi rohkem kui aasta pärast Hitleri võimuhaaramist, kui üks vägivallatsejate organisatsioon, suurem ja rahvalikum Sturmabteilung (SA) sai lüüa teiselt, elitaarsemalt kaitsemalevalt, mis kandis nime Schutzstaffel (SS). SA ja selle juht Ernst Röhm olid natsiideoloogiale ustavad selle otseses, poliitilises tähenduses. Röhm kujutas ette, et tema SA meestest kujuneb uut tüüpi armee, mis õhutab revolutsiooni Saksamaal ja piiri taga. Ta kõneles teisest revolutsioonist, mis pidi järgnema Hitleri võimuvõtule 1933. aastal. Hitler seevastu mõistis, et poliitiliste muutuste periood Saksamaal peab eelnema revolutsiooni lõpetamisele välissõjaga. SS arreteeris ja hukkas nõndanimetatud pikkade nugade ööl Röhmi ja teised SA juhid, propaganda aga tembeldas ohvrid homoseksualistideks. Nagu natside puhul sageli tavaks, varjati näilise konservatismi taha midagi tõeliselt radikaalset. Õigusteoreetik Carl Schmitt väitis seaduse mõiste tavatõlgendusele vastu seistes, et Hitler kaitseb ühtainsat tõelist seadust, rassiseadust. SA mahasurumisega õnnestus Hitleril rahustada Saksa armee juhte, kes olid SA-d ohtlikuks pidanud.
Kui SA oli kehastanud Hitleri noorusaja anarhismi, siis SS mõistis vajadust uut laadi rassipoliitika järele, mis oleks radikaalne, kuid püsiv. SS polnud Saksa armee rivaal ega Saksamaa korda ähvardav oht. Selle juht Heinrich Himmler nägi nagu Hitlergi Saksamaad kui poliitikatandrit, kus muutused sünnivad järk-järgult. Selle asemel et nõuda revolutsioonilist võimu Saksamaal, osales SS hoopis välisriikide hävitamises. See pani paika tulevase tööjaotuse sõjaväega ning välistas rivaliteedi. Kasulikud Saksa institutsioonid lihtsalt pidid olemas olema, kui kehtisid džungliseadused. Oleviku Saksamaal toimepandud teod pidid sillutama teed tulevastele konfliktidele, milles seisnes natsionaalsotsialismi sisu. Saksa armee valmistab tee ette, alistades vastaste väed, seejärel kehtestab SS loomuliku rassihierarhia, hävitades riike ja likvideerides rahvaid.
See kunagi saavutatava ülemvõimu missioon aitas noortel meestel, kes SS-iga liitusid, sobitada rassismi elitismiga ja karjerismi teatava fatalismiga. Nad uskusid, et kaitsevad midagi, mis on sakslusele parim, isegi kui nende organisatsiooni olemasolu muutis Saksa riiki.
Pärast võitu pikkade nugade ööl viis SS ellu Hitleri neljanda uuenduse, institutsioonide ristamise. Kuritegevust hakati defineerima teisiti, rassistlikud ja riiklikud organisatsioonid ühendati, juhtfiguure liigutati edasi-tagasi. 1935. aastal määratles Himmler olulise reformi käigus selge sõnaga SS-i ja politseiaparaadi kui ühtse rassipuhtuse kaitse organi. Himmler, kes teenis rassistlikku liikumist, mitte traditsioonilist riiki, juhtis alates 1936. aastast isiklikult nii SS-i kui ka Saksa politseid. SS-i julgeolekutalitus Sicherheitsdienst (SD) pakkus välja poliitilise kuriteo uue definitsiooni. See polnud kuritegu riigi vastu, riigil oli autoriteeti üksnes sedavõrd, kuivõrd ta esindas rassi. Kuna poliitika ei põhinenud millelgi muul kui bioloogial, oli poliitiline kuritegu saksa rassi vastane kuritegu. SD-d juhtis Himmleri asetäitja Reinhard Heydrich, keda Hitler kutsus „raudsüdamega meheks”.
1937. aastal asutas Himmler uue kõrge võimuinstitutsiooni SS- und Polizeiführers, andes need kaks valdkonda enda ametisse pandud ja temale allunud väikese rühma käsutada. Need SS-i ja politsei juhid mängisid sõja ajal väljaspool Saksamaad olulist rolli. Saksamaal piirasid nende võimu politseiinstitutsioonide tihnik ja seadused. Ida-Euroopas said nad kehtestada uue poliitilise korra ilma seesuguste takistusteta. 1939. aasta septembris määrati Heydrich uue institutsiooni etteotsa, mis kandis nimetust Reichssicherheitshauptamt, mis ühendas SD (parteiline ja rassistlik asutus) ja Sicherheitspolizei (julgeolekupolitsei, riiklik institutsioon). Heydrichile tehti ülesandeks moodustada Einsatzgruppen (operatiivgrupid), mis siirduksid Saksa armee järel vallutatud territooriumidele. Einsatzgruppen olid samuti ristandüksused, millesse kaasati SS-i liikmeid ja teisigi. Kõik need jõud olid omavahel ühendatud, politseiohvitsere värvati SS-i ja SS-i ohvitsere määrati politseisse. Riigi salapolitsei (Gestapo) ja kriminaalpolitsei (Kripo) uurijad ning isegi korrakaitsepolitsei (Orpo) mundrikandjad muutusid kõik Himmleri rassisõdalasteks.
SS-i piiratud vastutusalasse kuulusid sõjaeelsel Saksamaal koonduslaagrid kui väikesed riigi kaitseta tsoonid Saksamaa enda sees. Selline riigitustamise pretsedent oli Hitleri viies uuendus. Himmler rajas esimese laagri Dachausse 1933. aastal kohana, kus natsionaalsotsialistlik partei (vastandatuna Saksa riigile) saaks inimesi karistada seaduseväliselt, nagu parteijuhid seda vajalikuks pidasid. Poliitiline vaenlane ja ühiskondlik vaenlane oli rassivaenlane ning laagritesse heideti kõik sellised inimesed. Sotsialistid, kommunistid, dissidendid, homoseksualistid, kurjategijad ja „tööpõlguriteks” tembeldatud inimesed olid laagrites tavapärasest riigi õiguskaitsest isoleeritud ning muust Saksamaa kogukonnast eraldatud. Selline tööjõud aitas Saksamaal valmistuda sõjaks, mis pidi teisi riike hävitama.
Laagrite puhul oli kõige olulisem nende näol loodud pretsedent. Saksamaa-sisene koonduslaagrite võrk ei olnud 1930. aastatel eriti ulatuslik – sellega võis võrrelda Saksamaa 1890. aastate koloniaalasutusi ja samal ajal eksisteerinud Nõukogude Liidu Gulag oli rohkem kui sada korda suurem. Peaasjalikult demonstreeriti Saksamaa laagritega, et niisuguseid sunniasutusi saab Führeri tahtel ja okastraadi abil seadusest ja riigist lahutada. Selles mõttes olid koonduslaagrid harjutusväljakuks enne SS-i laiahaardelisemat missiooni väljaspool Saksamaa piire, milleks oli riikide hävitamine rassistlike institutsioonide juhtimisel. Hukkunute arv Ida-Euroopa maades, kus SS-i ülesanne oli riigid hävitada, kujunes palju suuremaks kui Saksamaa 1930. aastate koonduslaagrites.
Hitleri kuues poliitiline uuendus oli Saksamaa juutide probleemi globaliseerimine. Tegelikkuses moodustasid juudid üksnes väikese osa Saksamaa rahvastikust, alla ühe protsendi. Enamik juute oli keelelt ja kultuurilt sealse ühiskonnaga assimileerinud, kusjuures 20. sajandi alguse Saksamaa kõrgkultuur, sealhulgas suur osa modernistlikust kultuurist, mida tänapäevani au sees peetakse, oli tähelepanuväärsel määral just juutide looming. Enamik sakslasi ei puutunud juutidega oma igapäevaelus kokku ega osanud neid õieti mittejuutidest eristadagi. Uus rassistlik lähenemisviis tähendas Saksamaa rahvusühtsuse ehk Volksgemeinschaft’i konsolideerimist.
Pärast Hitleri võimuletulekut hakkasid Saksa riigi alamad järgima natsistliku partei liikmeskonna reegleid. 1933. aastal keelati juutidel riigiametite pidamine ja advokaadina töötamine. 1935. aasta Nürnbergi seaduste kohaselt kuulutati juudid teisejärgulisteks kodanikeks. Natside õigusteoreetiku Carl Schmitti väitel olid need seadused osa „vabaduse konstitutsioonist”, kuna nende põhjal tehti suvalisel moel vahet sõbra ja vaenlase vahel, tänu millele oli tema nägemuse kohaselt võimalik normaalselt poliitikat ajada. 1938. aastal ei tohtinud juudid Saksamaal töötada enam üheski ametis, mis oli seotud kaubanduse, meditsiini või juriidikaga. Juutide järjepidev isoleerimine avalikust elust pidi kannustama neid Saksamaalt lahkuma ja sakslasi oma maailmavaadet ümber kujundama. Igapäevases elus sundisid juudivastased meetmed sakslasi juutidest mõtlema, juute märkama ja ennast „aarialastena” määratlema – nad kuulusid rühma, mis sulges kaasmaalastest juudid väljapoole.
Samal ajal surus natslik propaganda Saksa juute agressiivselt ühte kujuteldavasse rühma, mille siduv tegur oli rahvusvaheline juutide vandenõu. Juute ei käsitatud sageli üldse üksikisikutena, vaid Weltjudentum’i ehk ülemaailmse juutluse esindajatena. Kui põletati raamatuid, oli sõnum globaalne: Heidelbergis pandi tuli otsa kõigele, mis oli „juutlikku, marksistlikku või muud säärast päritolu”, Göttingenis süüdati raamatuid koos sildiga, millel oli Nõukogude Liidu rajaja Lenini nimi. Niiviisi sai juudist bolševik ning see liit kinnitati põletamise aktiga. Üsna varsti aga ei põletatud enam raamatuid, vaid juute endid, kes kandsid samasuguseid silte.
Saksa juutide probleemi globaliseerimine 1930. aastatel oli tähtis, kuid piiratud ulatusega saavutus. Hitler nägi asja nii, et juudid jäävad Saksamaale. Juutidest saab Saksamaal lahti vaid siis, kui juudid likvideeritakse kogu planeedilt, aga seda mõtet polnud veel võimalik täpsemal moel sõnadesse valada. Hilisemad kogemused näitasid, et juutide tapmiseks tuleb nad esmalt Saksamaalt välja toimetada. Kui mõnisada erandit välja arvata, ei mõrvanud sakslased Saksa juute nende ühise sõjaeelse kodumaa pinnal. Sakslased, kes tungisid Saksamaalt naaberriikidesse ja okupeerisid need, puutusid juutidega kokku paikades, kust poliitiline võim oli kõrvaldatud ning juutidel puudus kaitse. Neid inimesi kirjeldati sageli umbisikuliselt, nagu propaganda ette nägi. Juudid, kes olid elanud väljaspool Saksamaad, moodustasid holokaustiohvrite valdava enamiku. Rassismi globaliseerimine osutus kombinatsioonis maailmasõjaga vägagi edukaks.
Hitleri viimane uuendus oli sõja mõiste ümberdefineerimine. Erinevalt Balkani maade liidritest ulatas tema arusaam militarismist konventsionaalseteks sõdadeks valmistumisest kaugemale. Ta ei kavatsenud lihtsalt vallutada territooriume, mida võiks pidada etniliselt lähedasteks nagu Balkani mudelis, vaid hävitada terveid riike ja allutada terveid rasse. „Meie piir on veri,” kõlas SS-i loosung. 1938. aastal likvideeris Hitler sõjaministri ametikoha ja võttis relvajõudude juhtimise enda kätte. Himmler, Göring, Heydrich ja teised natside juhid kavandasid Ida-Euroopas hävitussõda, rahvaste näljutamist ja koloniseerimist.
Конец ознакомительного фрагмента. Купить книгу