Читать книгу Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud - Tina Frennstedt - Страница 4

ORKAAN RUT KÕMISES Skåne ranniku poole. See möirgas männivõrades, peksis vastu maad, samas kui oksad maja ümber maha kukkusid.

Linnea Håkansson süütas öökapilambi ja astus akna juurde. Ninaots läks tuuletõmbusest külmaks. Nöör peksles palavikuliselt vastu lipuvarrast. Mullu suvel, nende esimesel selles majas, lõi välk ühte mändi. Puu läks keskelt pooleks ja kukkus otse naabermaja peale. Pärast seda suhtus Linnea kõrgetesse mändidesse pinge ja valvsusega. Ta tõmbas ruloo alla, lahkus toast ja läks väikesest trepist üles kööki ning täitis veekeetja.

Ta nägi vaimusilmas, kui tormine peab olema meri, kuidas lained viskuvad üles ja uhuvad rannariba ära.

Kui tee oli tõmmanud, ronis ta tekki mähkununa elutoa suurele hallile diivanile. Uus tugev tuuleiil haaras majast, torm keeldus välja jäämast, see vilises ja koputas maja igas nurgas.

Uudistes näidati kraanat, mis kõikus kontrollimatult Malmö kesklinnas. Kõik lähedalasuvad majad olid evakueeritud.

Mingi kriipiv hääl sundis teda tõstma pilgu telekalt aknale. Miski kaapis vastu aknaklaasi. Ruloo laperdas tuuletõmbuses ja lambid vilkusid. Ta tõusis püsti ning tegi tiiru köögis ja esikus. Heitis pilgu ukse poole.

Peagi pidi Mats helistama, ta teadis seda. Ka tema oli olnud täna tööreisil. Linnea ise oli külastanud Clarioni hotelli Umeås ja jõudnud hilja koju. Lapsed ööbisid vanavanemate juures. Halb ajastus. Siia kolides ei olnud ta valmis tundeks, mis kaasnes esimesel korrusel elamisega. Tänavalt nägid kõik suurtest akendest otse sisse, eriti talvel. Nagu elaks mändidega ümbritsetud akvaariumis.

Silmanurgast nägi ta köögiukse kohal suurt hõbedast kella. Aeg lähenes üheksale ja Linnea läks vannituppa ennast ööseks valmis seadma. Ta pruuni tukka hoidis üleval diadeem, kui ta ihupiima näkku määris.

Valju paugu peale haaras ta kraanikausist.

Mänd. Nüüd see juhtuski, nüüd kukkus see majale peale. Ta keeras kraani kinni ja läks ettevaatlike sammudega kööki. Tuli vilkus jälle ja ta heitis kiire pilgu köögi lakke, kust puu pidi olema läbi kukkunud, aga kõik oli tavapärane. Metsakohin levis läbi maja, kui ta esikule lähenes. Miski eeskojas paukus. Ta pani kõrva vastu ust, avas selle ja kobas käega piki seina lambilüliti järele. Niipea kui ta eeskotta jõudis, lõi külm talle vastu. Väike aken oli pärani lahti läinud. Ta tegi paar sügavat kergendatud hinge­tõmmet. Edasi-tagasi kõikuv tänavavalgusti heitis tema poole rahutut kuma. Ta tõmbas akna kinni ja pani haaki.

Linnea jättis välisvalgustuse sisse, sisestas koodi ning pani esiku ja köögi alarmi alla.

Kui ta edasi magamistoa poole läks, kriipis miski jälle akent. Kuidas ta saab siin elamisega üldse kunagi harjuda? Otsusekindlate sammudega läks ta akna juurde ja tõmbas ruloo üles. Ta surus näo vastu külma klaasi ja vaatas välja. Miski liikus siseõuel väikese pruuni õuemaja juures. Ta teravdas pilku, aga vari oli kadunud. Metskits, ütles ta endale. See oli metskits, ei midagi muud. Nüüd ei kavatsenud ta sellel neetud tormil rohkem võimu haarata. Ta läks magamistuppa, tõmbas ukse häälte summutamiseks enda järel kinni ja tiris päevateki voodilt maha.

Telefon helises. Linnea viskus täispikkuses voodile, et mobiilini ulatuda ja vastas.

Mats kuulis, et ta on ärritunud.

„Lihtsalt see kohutav torm, kõik vihiseb, vilgub ja koliseb. Kas see ei lõppegi ära? Ja just siis, kui ma kavatsesin magama minna, lendas eeskojaaken pärani lahti.“

„Ma tean,“ vastas Mats, „välja minemise eest on hoiatatud. Ma parandan akna homme ära.“

Nad rääkisid veidi aega ja tasapisi tundis Linnea, kuidas rahu ta kehas levis. Kui nad kõne lõpetasid, võttis ta raamatu ja hakkas lugema. Keset lauset vilkus tuli uuesti ja seejärel jäi toas pimedaks. Ta pani raamatu voodile, istus vaikselt ja kuulas väljas märatsevat tormi.

See veel puudus.

Ta ohkas valjult, tõusis voodist üles, pani mobiiltelefoni taskulambi põlema ja läks akna juurde. Naabermaja välisvalgustus oli samuti kustunud. Ta kummardus ja võttis öökapi sahtlist tikud, süütas aknal hõbeküünlajalgades olevad küünlad ja ronis jälle teki alla. Leegid värelesid tuuletõmbuses.

Ta helistas Matsile.

„Nüüd läks elekter ära. Õnneks laadisin telefoni täis.“

Ta soovis, et lapsed oleksid kodus. Selles polnud mingit loogikat, aga ta tundis ennast alati palju rahulikumalt ja turvalisemalt, kui nad olid lähedal. Mats kinnitas talle, et vool tuleb peagi tagasi.

Linnea proovis tormist mitte välja teha, sisendas endale, kui mõnus on homme, kui see on vaibunud. Ta tõusis üles, puhus küünlad ära ja ronis jälle teki alla.

Esimene kord, kui ta kuulis nõrka kääksumist magamistoa ees, pööras ta ennast voodis ainult pooleldi ringi. Ta keha oli raske, oli maganud rahutult.

Teine kord oli ta täiesti ärkvel.

Ta proovis öökapilampi põlema panna, ent mõistis, et elekter oli ikka veel ära. Mobiiliekraani tugev valgus pimestas teda, kell oli pool kuus. Ta võttis mobiili ja pani selle kõhu vastu. Väljas jätkas torm mändide väänamist ja rebimist.

Jälle kostis nõrk nagin. Ja jälle. Nüüd veelgi selgemalt, elutoast.

Ta tõmbas ennast aeglaselt voodipeatsi najale istuma, mõtles tuulega lahti läinud aknale. Kas see oli võinud uuesti juhtuda, võib-olla oli seekord mõni kass läbi akna sisse hüpanud? Aga kassil pole saapaid jalas.

Nad olid Matsiga varemgi sarnase nagisemise peale ärganud. Hiljem olid nad aru saanud, et see oli parkett, mis oli mängima hakanud. Nad lugesid netist, et puitpõrandale pandud parkett on liikuv. Kui aken on lahti ja radiaatorid sees, võib temperatuuri vaheldumine tekitada hääle, nagu keegi kõnniks parketil.

Nad olid enda üle naernud, aga praegu oli naermine viimane asi, mida Linnea teha tahtis. Ta tundis ennast ühtaegu ärkvel ja kurnatuna. Pea kohises ja tuksles võidu südamega, mis tugevatest löökidest valutas. Ta hõõrus kätega nägu, andis põsele tugeva laksu, et üles ärgata.

Kui sammud uksele lähenesid, ta enam ei kõhelnud. Ta kummardus ja võttis voodi alt pesapallikurika, lohistas ennast aeglaselt jalutsisse, pani iPhone’i koos taskulambiga aluspükste serva vahele ning ootas ja valvas. Uued selged sammud.

Eileõhtune viha tuli tagasi. Kui tegu on murdvargaga, siis mida ta tema magamistoas teeb? Aeglaselt ja hääletult tõusis ta püsti, astus kaks ettevaatlikku sammu vasakule, seadis ennast valmis, ise ukse taha peidetud. Ebareaalsus- ja paanikatundega nägi ta, kuidas magamistoaukse käepide allapoole liikus. Ta tõstis pesapallikurika üles, käsi ootamatult kindel, kui uks lahti läks. Maskeeritud mehe profiil eristus pimeduses. Taskulambi valgus paljastab ta iga hetk. Kui mees astus sammu voodi poole, karjus Linnea täiest kõrist, lüües samal ajal nii kõvasti, kui suutis, mehele pähe.

Löök tabas meest küljelt. Ta ei jõudnud reageerida, vaid kukkus halisedes põrandale. Kukkudes tõmbas ta endaga kaasa kõrval laual olnud veeklaasi. Ta hoidis endal peast ja miski kukkus tal käest. Põrandal läigatas nuga. Mehe vehkivad käed olid ees, aga mobiili taskulamp valgustas osaliselt tema profiilis nägu. Tal polnud mingit maski. Hämmastusega nägi Linnea, et mehe nägu oli mustaks värvitud. Süsimustast vahtisid kaks silmavalget otse tema poole.

Mees kobas kätega enda ees ja sai Linnea jalast kinni, aga naine rapsis ennast lahti ning tal õnnestus elutuppa joosta.

Köögist läbi ja välja esikusse. Sõrmed pigistasid kramplikult pesapallikurikat. Ta kuulis eemalt lohisevat heli. Kindla käega keeras ta luku lahti ja tõukas välisukse vallali. Alarm läks tööle.

Linnea võttis sihikule pimedusse mattunud naabermaja. Paljajalu hüppas ta üle aia ja jooksis naabritest vanapaari ukse juurde ja hakkas sellele peksma.

„Appi, aidake mind!“ karjus ta.

Tema hüüded uppusid tormi, paistis, et kedagi polnud kodus. Tema enda maja välisuks kiikus tuule käes ja alarm oli vaikinud, pausile läinud. Ta ei julgenud paigale jääda ja oodata, vaid pööras ringi ja jooksis aeda. Kui ta üle aia hüppas, nägi ta meest ukseavas seismas. Linnea tormas tänavat mööda alla, heitis kiireid pilke üle õla. Kõikjal pimedus. Tuul lõõtsus igast suunast. Pesapallikurikas käes, jooksis ta läbi männimetsa viivale rajale.

Kaugemal mere pool oli veel maju ja ta jätkas nende suunas. Öösärk laperdas tuules. Oksad kriipisid paljaid jalgu ja ta komistas mahalangenud okste otsa.

Mõne hetke pärast ta peatus ja hingeldas, paljad jalatallad valutasid. Kuu valgustas üht majakatust. Kõige rohkem saja meetri kaugusel. Ta vaatas igas suunas, teadis, et mees oli kusagil seal, ajas teda taga. Edasi, ta peab lihtsalt edasi minema.

„Palun, aidake mind,“ proovis ta jälle karjuda, kui maja ees seisis.

Aga hääl ei kandnud. Selle asemel tuli ainult tugev lõõtsutamine. Ta pööras ringi ja jätkas teed ranna poole. Üks suur oks blokeeris tee ja ta kummardus ning roomas selle alt neljakäpukil läbi. Peopesad savised, tõusis ta püsti, nägi puude vahelt vilksatavate paadikuuride katuseid.

Mul on uut plaani vaja, mõtles ta. Avatud rand, tormine meri, need tundusid vabastuse ja tagasipöördumisväravana.

Ta tõusis esimesele rannavallile, tundis puitplanke jalge all ja jooksis ühe kuuri taha. Nüüd oli võim tema käes, ta teadis, kui lihtne on siin ära eksida. Ta tahtis edasi kuuride vahele minna ja astus mõne ettevaatliku sammu külmunud liivas. Meri märatses, kõrge pilliroog, mis ranna alguses kasvas, kriipis nahka. Jaks hakkas otsa saama. Kui ta ennast veidi aega peidab, siis äkki annab mees alla. Siis saab ta mööda pillirooäärt edasi minna ja hoida kaugemal teiste majade juures metsa vahele.

Ta ronis väiksele kuuriverandale, tõmbas jalad konksu ja asetas pesapallikurika haavades põlvede vahele. Surus sõrmenukid vastu suud ja pani teise käe värisevate jalgade ümber. Pilved sööstsid taevas mööda ja kuu peegeldus merepinnalt.

Higi nirises mööda selga, jäine ja soe ühtaegu.

Väsimus levis kehasse. Kell pidi liginema seitsmele, mõtles ta ja luges meeleheitliku palve, et mõni tervisejooksja või koeraomanik varsti välja ilmuks.

Ta toetas pea põlvedele, hammustas ennast reide, kui kuulis lõõtsutavat hingamist. Vaatas üles.

Kaks valget täppi vahtisid otse tema poole.

TURVAVÖÖ MÄRGUANDETULI LAES kustus ja näitas, et nad olid teel Sturupi poole saavutanud lennukõrguse. Lennuk oli vaevu pooltäis.

Kriminaalinspektor Therese Hjalmarsson ehk Tess, nagu kõik peale ta ema teda kutsusid, lasi istme seljatoe allapoole. Häire ­Linnea Håkanssoni kohta Höllvikenis tuli kohe pärast kaheksat hommikul. Kohtumine Stockholmi lahendamata juhtumite rühmaga oli katkestatud ja Tess pidi istuma esimesele koju Malmösse viivale lennukile.

Koera jalutanud naine märkas elutut keha paadikuuri juures. Kui mõrva detailid selgeks said, ei läinud kaua, kui Malmö politsei­majas kõlasid häirekellad. Rünnakul oli halvaendelisi sarnasusi nende kuritegudega, mille oli toime pannud mõrvar ja vägistaja, keda Taani politsei oli üle kümne aasta taga ajanud. Kas ta võis, pärast mitmeaastast jahtumisperioodi, jälle hoos olla, nüüd lahe Rootsi-poolses küljes? Malmö politsei pidi lisama ühe vägistamise ja ühe uue mõrva viimasel aastal linna tabanud jõhkrate kuritegude niigi pikka nimekirja.

Tess vaatas välja lennukitiiva poole. Päike pimestas teda ja ta tõmbas aknakatte alla. Ta ei saanud lahti pildist, kuidas Linnea Håkanssoni, seljas ainult öösärk, varahommikul rannani taga aeti.

Tess sai aru, miks tema kohale kutsuti. Malmö politsei pidi praegu kaasama kõik olemasolevad jõud. Aga see tähendas ka seda, et tema ja ta lahendamata juhtumite osakonna töö katkestati.

Selle väikese rühma juhina oli ta neile, ja iseendale, l­ubanud, et saavad mõne vana juhtumiga, mis pikaks ajaks kõrvale olid jäetud, lõpuks põhjani minna. Isegi juhtkond oli oma lubaduse andnud. Aga nüüd tuli üks kahtlustatav sarikurjategija vahele.

Lennuk rappus tugeva tuule käes. Tess tõmbas aknakatte jälle üles ja vaatas möödakihutavaid rahutuid pilvemasse. Vihane orkaan Rut tuli edelast ja nüüd Skåne kohale jõudes selle tugevus suurenes. Uudistes räägiti, et see on viiekümne aasta üks rängimaid torme, hullemad kui nii 2005. kui ka 2007. aasta jaanuaritormid Gudrun ja Per.

Tess tundis kõrvus rõhumuutust ja haigutas. Mootor vaikis, nad kaotasid kiirust ja mõne sekundi jooksul tundus, nagu seisaksid nad õhus täielikult paigal. Ta haaras refleksiivselt istme käetoest. Ta ei kartnud lendamist. Vastupidi, talle meeldisid suured kõrgused, ülevaade, mille see andis, ja ta eelistas alati aknakohta. Aga need rappumised olid veidi liiga jõhkrad. Lennuki mootor võttis jälle hoogu ja lennuk kerkis.

Pärast uut õhuauku käis lennukisalongist kahin läbi ja naine Tessi taga turtsatas närviliselt naerda. Tema väike poeg hüüdis lõbustatult: „Ameerika mäed, emme, me sõidame Ameerika mägedel.“

Stjuardess kõndis vahekäigus.

„Kas soovite midagi?“

„Veidi vähem turbulentsi, kui teil on.“

Tess vaatas üles ja naeratas. Seni, kuni personal oli jalul ja ringi kõndis, ei saanud olukord väga halb olla. Stjuardessi nimesildil seisis „Anette“. Ta kükitas vahekäiku, nägu istme poole. Tess vaatas veidi ringi.

„Teate, turbulents iseenesest ei ole ohtlik. Ja see siin pole midagi, ütlen ma teile. Eelmisel aastal lendasin Costa Ricas. Seal võime me turbulentsist rääkida.“

Ta pilgutas Tessile silma ja tegi käega lainetavat liigutust, et näidata, kuidas lennuk oli liikunud.

„Õhkutõus ja maandumine on need, mille puhul peab ettevaatlik olema,“ sosistas ta ja tõusis püsti.

Nad pidid maanduma veerand tunni pärast. Tess proovis mõelda, kui õudne pidi olema Costa Rical. Lennuk rappus veel mitu korda. Pärast eelmist õhuauku jäi salongis täiesti vaikseks.

Tiivatipul välkus lamp ja ta nägi kaugel ühte teist, vastassuunas lendavat lennukit. Pilvede vahelt eristas ta ühte ovaalset järve. Lennuk rappus jälle, nagu vana kinni jäänud lift.

Tess vajutas nuppu, et seljatugi jälle püsti tõsta, tundis ennast kangena ja soovis, et oleks jõudnud hommikul jõusaalis käia.

Lennukimootorite mürin vaibus ja stjuardessi hääl täitis salongi. „Daamid ja härrad, oleme alustanud laskumist Sturupi ja Malmö lennuvälja poole. Meeskond ja kapten ...“ Mootor võttis hoogu ja lennuk tegi järsu kaare üle Skåne külmunud niitude, järvede ja alleede.

Nüüd tuleb kõigepealt vihasest Rutist läbi saada, mõtles Tess. Piloot keeras ja võttis sihikule Sturupi tasase ümbruse.

Tugevad tuuled tekitasid uue turbulentsi, kui nad vajusid läbi esimese õhema pilvekihi. Kui maa nähtavale ilmus, hakkasid lennuki­mootorid aeglustuma. Tugev pidurdus tekitas tunde, nagu oleksid nad alla kukkumas. Maandumistelik lasti välja ja lennuk hüples.

Tess nägi vilksamisi Skåne lõunatippu, kuni Smygehukini välja. Rootsi kindel lõpp oli mähkunud kompaktsesse halli massi. Enda taga kuulis ta ühte beebit ootamatu rõhumuutuse tõttu täiest kõrist karjumas. Reisijad, peamiselt meessoost ärimehed, valmistusid kiiresti lennukist lahkuma. Varsti hakkas karjuma veel üks beebi.

Plastpudel Tessi ees toolitaskus oli rõhu tõttu kokku tõmbunud. Ta haigutas, et lukus kõrvadele leevendust saada. Lennuk jõnksatas uuesti tugeva tuule käes. Maapinnani oli ikka veel paarsada meetrit.

Tess tõmbas sõrmedega läbi oma blondeeritud juuste. Need kaldusid nii paremale kui vasakule nagu hõljuksid külg ees mingis hiigelkiiges. Ta nägi, kuidas lennuk läheneb maapinnale ja hakkas loendama.

Viis. Neli. Kolm. Kaks. Üks.

Maandumisrattad lõid tugeva põntsuga vastu maad, lennuk hüppas kolm korda üles-alla, samal ajal, kui üks pagasiluukidest pauguga lahti läks. Tess surus ühe käe enda ees olevale seljatoele. Vöö hoidis teda tagasi ja ta lootis, et maandumisrada ei saa otsa enne, kui piloot jõuab masina seisma saada. Isegi range ärimees teispool vahekäiku nägi vaevatud välja ja nende kergendunud pilgud kohtusid, kui lennuk lõpuks parkimistaskus paigal seisis ja turvavöö märguandetuli kustus.

Tess lülitas mobiili sisse, viis uut sõnumit. Üks kolleeg Marie Erlingilt: „Ootan väljas parkimisplatsil.“ Ja neli Elenilt. Tessi kehasse sigines väsimus, kui tema sõnumeid nägi. Eleni oli ennast salvestanud nime all Agapimo, „mu kallis“ kreeka keeles. Ta vaatas sõnumid kiiruga läbi.

Aknast tulvas sisse nõrk hall pärastlõunavalgus. Tess sai esimesena lennukilt maha. Tagumise väljapääsu juures raputas ta lamedaks tõmbunud plastpudelit stjuardess Anette ees ja naeratas veidi kõveralt.

„Kokku surutud, nagu minu kõrvad.“

„Jah,“ vastas naine. „Kapten tegi täna veidi toore maandumise, nii see sellise tugeva tuulega on. Aga peame olema rõõmsad, et me üldse tohtisime maanduda, nad panevad lennuvälja ilma tõttu varsti kinni.“

Tess tõmbas musta nahkjaki selga, ronis lennukitrepist alla ja kõndis maandumisrajal ümber tiiva. Väikesed kõvad vihmapiisad peksid vastu ta nägu ja ta hoidis ajalehte enda kaitseks tugevas haardes pea kohal, kui ta trepist üles terminalide poole astus.

*

„Hjalmarsson.“

Kriminaalinspektor Marie Erling rebis pilgu telefonilt.

Tess tõmbas tugeva tuule käes autoukse kõvasti kinni.

„Die nächste Möglichkeit links zum großen Gegenstein nehmen.“

Marie Erling vajutas kinni GPS-i, mis oli saksa keele peale jäänud, ja sõitis parkimisplatsilt välja, ise midagi intensiivselt närides. Põrandal vedelesid kommipaberid ja plastkarp krevetivõileiva jäänustega.

Ta rebis järgmise kommipaberi lahti ja keeras autokõlarite helitugevuse suuremaks.

„Mida ta õieti seal rannas onnis tegi? See oli vaat et viimase viiekümne aasta kõige tugevam torm.“

„Küllap aeti teda taga. Kohutav vaatepilt tema leidnud naise sõnul, vägistatud, tapetud omaenda pesapallikurikaga.“

„Ja abikaasa oli ...?“

„Sundsvallis konverentsil. Tema kinnitaski, et pesapallikurikas oli naise oma. Ta ütles ka, et naine kartis kohutavalt pimedust ja hoidis kurikat voodi all, kui üksi kodus oli.“

Marie ohkas.

„Täitsa lõpp, milline õudukas.“

„Turvamehed, kelle signalisatsioonifirma välja saatis, olid kohal veidi pärast kuut ja leidsid eest tühja maja. Elekter oli ära. Esimese kohale jõudnud patrulli sõnul oli magamistoas vägivalla ja rüseluse märke.“

„Ja miks arvatakse, et seda tegi taanlane? See Valby-mees, tema viimasest tegevusest on ju mitu aastat.“

„Üks Taani uurijatest, kes selle juhtumiga töötas, helistas kohe ja andis häiret, kui nägi sarnasusi: keskealist naist rünnatakse tema enda kodus. Eramajade piirkond. Varane hommik, kohe enne kella kuute. Ei jätnud endast mingeid jälgi. Täpselt, nagu Valby-mehe juhtumite puhul Kopenhaagenis. Vägistamistest kaks lõppesid mõrvaga.“

Marie pani suhu järgmise iiriskommi.

„Issand jumal, kõik lähevad pärast seda arust ära.“

Tess vaatas talle otsa.

„Magusaisu?“

„Mul on sellised neetud kõrvetised, pean kogu aeg sööma,“ vastas Marie ja pööras järsult E65 peale Malmö poole. „Kui meil veab, on nad tee jälle lahti teinud, üks sõiduridadest teel siia oli kinni, suur koormakate ja osa koormast oli veoauto pealt maha lennanud.“

Marie kirus ametiauto viletsat kiirendust ja otsis esitlusloendeid, üks käsi iPhone’il.

Tess raputas pead. Pärast peatust Höllvikis kavatses ta juhtimise üle võtta.

Kõlaritest hakkas kostma mingi lugu Marie’ Spotify esitlusloendist. Läbilõikav kitarrisoolo täitis auto mälestustega needitud nahkvöödest ja V-kujulistest kitarridest.

„Krokus aastast 1980. Aegade kõige alahinnatum bänd,“ ütles Marie ja trummeldas vastu rooli.

Tess proovis karjuva laulja välja lülitada. Salongis oli soe ja Marie’ T-särgi varrukatelt tõusis esile tuld sülgavate silmade ja sarvedega koletis tekstiga „Motörhead. Death or Glory“.

Tessi enda tätoveering kaelast allpool, keldi armastusesümbol A-tähega, oli sellega võrreldes süütus ise. Ja nüüd, kui ta tagasi vaatas, üsna läbimõtlematu. Ta oli selle teinud mitu aastat tagasi koos Angelaga Kopenhaagenis. Angelal oli samasugune, aga T-tähega. Kui see veel alles oli.

Nad sõitsid vaikides ja Tess vaatas tasast maastikku Malmösse viiva tee ääres. Äsja pügatud köndistatud pajuallee viis ühe suurema talu poole. Rohi väljal oli maadligi ning puud ja põõsad paindusid kõva tuule käes. Ta mõtles oma emale, tema uuele majale, mis asus siin läheduses ja mida ta polnud veel pärast ema-isa lahutust vaatamas käinud.

Tumesinine pilvesammas kõrgus auto ees ja peagi tabas esiklaasi intensiivne rahesadu.

Mõne minuti pärast oli see läbi ja nad jõudsid Höllviki. Ringtee juures astus üks mees otse tänavale auto ette.

Marie pidurdas järsult, lõi autoukse lahti ja kargas välja.

„Kas sa näed siin kusagil ülekäigurada? Viimati, kui ma kontrollisin, seda siin, kurat mind võtku, polnud.“

Mees taganes hirmunult.

„Või oleme mina ja mu auto nähtamatud? Mis?“

„Ei-ei, vabandust.“

Tess avas ukse ja kutsus kolleegi käeviipega sisse tagasi.

„Tule nüüd,“ ütles ta ja raputas pead.

Suur osa Höllviki rannast oli sisse piiratud. Tehnikud uurisid ranna­onni ja kammisid rada läbi.

Metsatukk nägi pärast öist tormi välja nagu lahinguväli, murdunud puud vedelesid risti ja põiki maas. Tuul, mis oli ikka veel tugev, raskendas tööd ja jälgede otsimist.

Tess pidi türkiissinise valgete servadega onni verandabalustraadist kinni hoidma. Ta kujutas ette, kuidas naine oli ennast punase ukse ette kägarasse tõmmanud, otsides mehe eest varju. Hirm, mida ta pidi tundma, meeleheitlik lootus, et võib-olla õnnestus tal mees maha raputada. Puitlaudadel oli ikka veel näha rünnakust jäänud vereplekke.

Mobiiltelefon helises. See oli nooremkonstaabel Adam Wikman, uustulnuk rasketes kuritegudes, kes lootis kindlat kohta ja pingutas selle nimel.

„Kas me teame naise kohta midagi veel?“ küsis Tess.

„Linnea Håkansson, kolmekümne seitsme aastane. Töötas Malmö Clarion hotellis turundusjuhina. Korrapärane elu, kaks last, kes ööbisid vanaema juures, palju aastaid abielus Matsiga. Oli käinud eelmisel päeval Umeås tööreisil. Kuriteoregister puudub, teadaolevaid vaenlasi pole. Treenitud, meeter seitsekümmend kuus pikk. Kas boss vajab veel infot?“

Tess oli jupp aega vait, enne kui sai aru, et see küsimus oli suunatud talle.

„Ei, see on kõik, aitäh.“

„Kohutav vaatepilt,“ jätkas Adam. „Ma käisin tund aega tagasi sealt läbi.“

„Käisid või? Miks?“

„Me olime nagunii autoga väljas, nii et tahtsin sündmuskohta oma silmaga näha. See on uue juhtumi puhul tähtis.“

Tess tänas ambitsioonikat nooremkonstaablit ja vajutas kõne kinni. Ta silmitses jälle onni.

Kõik juhtus alles mõni tund tagasi.

Piirkonna elanike ustele koputamine ei olnud veel midagi andnud. Üks naabrites arvas, et kuulis naishäält hüüdmas, aga ilma tõttu oli võimatu kindlaks määrata, kust see hääl tuli. Kui ta aknast välja vaatas, nägi kõik tavapärane välja.

Linneat pidi olema rünnatud tema enda kodus. Kas mõrvar teadis, et naine on üksi kodus? Mis oleks juhtunud, kui lapsed oleksid kodus olnud?

Silme ette kerkis Timi nägu. Tess sundis mõtted temast eemale. Mitte praegu.

Ta pööras ringi ja vaatas merele. Kõik rääkis selle poolt, et ­Linnea põgenes randa ja et mees tuli talle järele. Mida ta ise oleks teinud, kui ta oleks ühel saatuslikul tormisel hommikul tagaajamise käigus siia sattunud? Meri oli nagu tume ja läbitungimatu sein onnide ja ranna ees. Ta mõtles läbitud katastroofikursustele. Kui olla politseinikuna relvastamata või kui vastupanu on liiga suur, peab esmajoones põgenema. Teisisõnu leidma peidupaiga. Ründamine oli viimane väljapääsutee.

Arvatavasti oli Linnea olnud sunnitud tegema kolmandat asja kõigepealt, alustama rünnakuga. Seejärel oli ta põgenenud ja lõpuks proovinud ennast peita.

Tess sulges silmad. Tal oli pilt Linneast võrkkestal, nägi tumeda­juukselise naise põgenemist läbi metsa. Ta leiti ilma jalatsiteta, ta pidi paljajalu külma ja tuule käes edasi komberdama.

Võib-olla oli ta onnide juures tundnud korraks lootust tärkavat. Siis ilmus mees välja ja ta ei saanud enda kaitsmiseks enam midagi teha.

Pesapallikurikas oli onni juures alles, kui naine leiti. Kurjategija ei olnud sellest vabanemiseks jõupingutusi teinud. See saadeti analüüsi, aga Tess kahtlustas, et nad ei leia midagi.

Onni ees nägi Tess kustunud lõkke jälgi.

„Uus või vana?“ küsis ta onni juures tegutsevalt kriminaal­tehnikult ja osutas lõkkekohale.

„Vähemalt mõned päevad vana,“ vastas Ljungströmi-nimeline kriminaaltehnik. „Ühes onnis veidi eemal oli vandaalitsetud, arvatavasti saadi lõkkes kasutatud puit sealt. Kallis lõbu. Selle piirkonna onnid maksavad üle kümne tuhande krooni.“

„Kui kaua ta siin vedeles?“

„Surnukeha oli üsna jahtunud, ent oletatavasti maksimaalselt pool tundi, enne kui suri. Koera jalutav naine leidis ta poole kaheksa paiku.“

Nad seisid vaikides onni juures. Taamal tungisid jäljekoerte haugatused läbi valju merekohina.

„Esimene vereplekkide analüüs näitab, et rünnak ise toimus verandal, naine proovis ennast kaitsta, ent sai oletatavasti ühe hoobi juba seal. Siis vedas mees ta liiva sisse, kus toimus vägistamine.“

Ljungström näitas lohistamisjälgi.

„Verejäljed pesapallikurikal. Kurjategija lõi naist pähe ja vedas ta verandale, kust ta leiti.“

„Surma põhjus?“

„Selged kägistamisjäljed kaelal.“

„Kingajälgi?“

„Raske pinnas, millel neid kinnitada, liiga lahtine liiv. Aga me saatsime ühe poolpiduse kipsijäljendi teele. Vaatame, mis analüüsid annavad.“

„Kas tal oli telefon kaasas?“

„Ei, ja majas lauatelefoni pole. Tema mobiil on välja lülitatud ja kadunud.“

„Kes selle onni omanik on?“

„Perekond Sandberg. Elavad siin ühes majadest, aga nad läksid kaheks nädalaks Taimaale reisile.“

Tess tänas tehnikut. Kõvad väikesed vihmapiisad piitsutasid vastu põski.

Lained oli kõrged ja kõmisevad, kui lõid vastu randa, seda vähest, mis sellest alles oli. Rannariba oli vaevu paar meetrit lai ja seda ääristasid sajad rõõmsavärvilised rannaonnid. Tess teadis, et need olid ihaldatud. Falsterbo-Skanör oli nagu tirp meres ja Näset, nagu seda siin kutsuti, oli rikka rahva paradiis. Probleemid, millega siin maadeldi, hoiti koduseinte vahel varjus.

Kui Tess ümber pööras, nägi ta Marie’d metsast välja tulemas.

„Koerad aitasid välja selgitada, kuidas ta läbi metsa liikus,“ ütles ta hingeldades. „Seal näeb välja nagu mingi neetud katastroofi­piirkond kõigi mahakukkunud okste ja puudega.“

Nad lahkusid rannalt ja kõndisid auto poole.

Nooremkonstaabel Adam Wikman helistas jälle.

„Me saime esimese kohtumeditsiinilise raporti, nad usuvad, et ta proovis naise genitaale pärast pesta.“

„Pesta?“ küsis Tess. „Miks küll?“

„Jah, mul pole aimugi. Aga Taani kriminaalpolitsei sõnul on samu jälgi nähtud Valby-mehe varasemate ohvrite juures. Kas boss tuleb siia?“

Tess osutas telefonile ja naeratas Marie’le.

„Jah, boss on teel tagasi.“

Marie kergitas kulme, kui Tess kõne lõpetas.

„Adam Wikman? Issand jumal, ta peaks proovima maha rahuneda.“

„VAALIUMIRANNIK,“ ÜTLES OLA Makkonen ja naeratas.

Tess Hjalmarsson ja kriminaalkomissar Per Jöns vaatasid teda küsivalt.

„Tuntud hüüdnimi, mida tihti kasutab Vellinge sotsiaalamet,“ selgitas Makkonen häält tõstes.

Malmö politseihoonet renoveeriti parajasti ja vali puurimislärm täitis ruumi ees oleva koridori.

„Höllvikeni prouad krõbistavad vaaliumit süüa, et igavust välja kannatada.“

Jöns sügas kergelt oma punakat habemetüügast.

„Sellest Linnea Håkanssoni kodus jälgi polnud,“ ütles ta.

„Ei, ta oli sinna alles kolinud ja noor, polnud veel jõudnud retsepti välja osta,“ ütles Makkonen.

Ta nägi välja, nagu oleks otse jõusaalist tulnud. Paksud blondid juuksed olid korralikult küljele kammitud.

„Ma elasin ise mitu aastat seal,“ jätkas ta. „Reede pärastlõunati näevad Ica Toppeni poe töötajad kurja vaeva, et kõiki kaupu tagasi oma kohale panna, teate, miks?“

Tess ja Jonas vaatasid jälle teineteisele otsa.

„Nojah, naised korjavad korvi homaare, vähke ja kallist liha, et üksteisele muljet avaldada. Siis poetavad nad kassale liginedes kaubad siia-sinna, et mitte nende eest maksta. Kõige tähtsam on fassaadi hoida.“

Tess Hjalmarson niheles rahutult toolil. See, et Jöns oli uurimisse kaasanud kriminaalinspektor Ola Makkoneni, keda osa kutsus ka Mackaniks1, oli oodatav, ta oli raskete kuritegude alal üks kogenumaid uurijaid. Ja Per Jöns, raskete kuritegude uurimis­rühma uus juht Lõuna politseipiirkonnas, vajas enda kõrvale praegu nii Makkoneni kui Tessi. Aga Tess ei usaldanud Makkoneni, kellele meeldis liiga palju end meedias näidata ja koos oma advokaadist abikaasaga Malmö üksikutel punase vaiba üritustel käia.

Tess kahtlustas, et Makkonen oleks võinud sama hästi töötada näitleja, saatejuhi või kellegi muuna, kelle koht on rambivalguses.

Ent eelkõige erines tema ja Tessi arvamus selle kohta, millele Malmö politsei oleks pidanud ennast pühendama. Makkoneni arvates oleks pidanud kõik jõud panustama tulistamis- ja mõrvajuhtumitesse, mille taga oli Malmö organiseeritud kuri­tegevus. Hetkel oli nende nimekirjas viisteist mõrva, neist enamik seotud jõukudega ja lahendamata.

„Need tulistamised on, kurat võtaks, demokraatlik probleem,“ oli Makkonenil kombeks koosolekutel pasundada. „Ja me hakkame kontrolli nende üle kaotama.“

Aga ta ei olnud sunnitud kohtuma kõigi nendega, keda Tess lahendamata juhtumite rühma juhina kohtas. Inimestega, kelle omaksed tapeti mitu aastat tagasi ja kes pole siiani ühtegi seletust saanud. Makkonen polnud istunud nendega vastamisi, näinud leina, mis oli nendesse sööbinud. Need pildid vaimusilmas, teadis Tess, mida esikohale seada.

Juhtkond oli mitu aastat proovinud teda veenda liikuma organisatsioonis ülespoole, panustama juhiks pürgimisele. Ameti­võimud otsisid naisjuhte. Aga Tess loobus. Tal polnud midagi peainspektori ameti või palgakõrgenduse vastu, mis sellega kaasnes, aga mitte iga hinnaga.

Ta ei tahtnud tegeleda administratiivtöö ja personaliküsimustega suuremas ulatuses, kui ta praegu oli sunnitud tegema Marie Erlingi ja Lundbergiga. Ta oli oma väikese rühmaga täiesti rahul ja talle meeldis teha päris politseitööd. Eriti siis, kui olukord Malmö politseis nägi välja selline nagu hetkel. Lõdvalt seotud kriminaalsed grupeeringud, kes olid Malmös kanda kinnitanud ja linnas märatsesid – selle lahendamine oli lootusetu ülesanne, tohuvabohu, milles keegi politseiga ei rääkinud ja koostööd ei teinud. Päeval, mil politsei juhtkond otsustab suunda muuta, kavatseb tema lahendamata juhtumite osakonna uurijana lõpetada, seda oli ta juba otsustanud.

Raskete kuritegude uurimise juhina oli Per Jöns ka Tessi ja lahendamata juhtumite rühma otsene ülemus. Aga traditsioonide, ja vajaduse tõttu, nagu nad ise tihti viitasid, pidi LJ-rühm toimima võimalikult iseseisvalt. Kui neid kistaks pidevalt uutesse aktuaalsetesse juhtumitesse, ei oleks neil võimalust süveneda kõigisse aega nõudvatesse uurimistesse, mis ootasid läbivaatamist. Tess tundis ennast papagoina iga kord, kui juhtkonnale seda meelde tuletas.

„Kolmteist vägistamist kolmeteistkümne aastaga Kopenhaageni piirkonnas,“ jätkas Per Jöns ja proovis toolil oma asendit kohendada. „Esimesed kaks sooritas ta Valby linnaosas, sealt ka tema hüüdnimi. Tema südametunnistusel on vähemalt kaks mõrva. Valby-mees oli aktiivne intervallitaja, siis katkestas ta järsult kolm aastat tagasi.“

Makkonen pani käed pea taha ja kiikus toolil.

„Kõige rohkem mäletan ma sellest mehest seda, et ta võis jätkata tundide viisi. Keegi ei saanud aru, kuidas.“

Ta naeris veidi.

Taani kriminaaltalitus oli Tessi rühmaga mõned aastat tagasi ühenduses olnud pärast ühe prostituudi mõrva Landskrona lähistel. Uurimine ei viinud kuhugi, aga tal olid head teadmised selle kohta, kuidas Valby-mees tegutseb ja ta oli lugenud mitme Taanis ohvriks langenud naise tunnistusi.

„Ta pole kunagi endast jälgi jätnud,“ ütles Tess. „Ta koristab kõik äärmiselt hoolikalt ära, on tunnistajate sõnul pealaest jala­tallani maskeeritud, teibib väiksemadki praod varrukate ja püksisäärte juures kinni, ei jäta midagi juhuse hooleks. Ja nüüd öeldakse, et ta on pesnud pärast oma ohvrite genitaale.“

„Haige värdjas,“ pahvatas Makkonen. „Nagu arvaks ta, et see kustutab tegelikud jäljed?“

Jöns ajas ennast toolilt üles ja läks taarudes akna juurde. Nende viie kuu jooksul, mis ta oli raskete kuritegude uurimise juhi toolil istunud, oli ta omajagu kilosid juurde võtnud.

„Me peame korraldama pressikonverentsi,“ ütles ta. „Aga ma tahan, et kõik võimalikud sarnasused Valby-mehega hoitaks praegu vaka all. Detailid, nagu kellaajad ja pesemine, hoiame enda teada.“

„Spekulatsioonid juba käivad,“ ütles Makkonen ja sirvis oma mobiiltelefoni. „Nii Aftonbladeti kui Kvällsposteni veebilehtedel tõmmatakse „Malmö villaõuduse“ ja Valby-mehe vahel hoogsalt paralleele. Keegi ei julge enam oma prouat üksinda koju jätta. Pressiosakond on täiesti ülekoormatud.“

Ta pani telefoni lauale.

„Detailid levivad ilmselt naabrite vahel nagunii. Meedia on kõikjal.“

„Jah, aga igal juhul ei tule see info meie käest,“ ütles Jöns. „Ja me peame vältima paanikaolukorda Malmös.“

„Selleks on juba liiga hilja. Isegi mu vana ema, kes ei aja ennast asjata elevile, helistas äsja ja küsis, kuidas ta peaks julgema nüüd hommikuti üksi olla.“

Makkonen tõmbas käe läbi kammitud juuste.

„Kalk raibe, see Valby-mees. Ootab alati, kuni mees on hommikul tööle läinud. Alati hommikul, kella kuue paiku. Eelistab selgelt keskealisi naisi, meeleldi jõukate piirkondade väikeste laste emasid. Ja tal on hea maitse, nad on tihti ropult ilusad. Nii et vaata ette, Hjalmarsson.“

Tess vaatas talle väsinult otsa.

„Ma pole mingi jõukas väikelaste ema, nii et küllap ma saan hakkama.“

„Ma ei viidanud sellele.“

Makkonen tegi talle silma.

Tess tõusis püsti.

„Kas oleme lõpetanud?“

„Ma ei tee nalja, Hjalmarsson. Viis aastat tagasi murdis ta sisse ühe Taani naisuurija juurde.“

„Luban, et panen täna õhtul ukse lukku. Kui ta välja ilmub, oled esimene, kes teada saab, see sulle ju meeldib. Esimesena teada saada, ma mõtlen.“

Makkonen noogutas rahulolevalt.

Tasku vibreeris ja Tess võttis telefoni välja. Veel üks SMS „­Agapimolt“.

„Õhtusöök kl 19? Kas jõuad? Musi.“

Per Jöns kuivatas salvrätikuga otsaesist.

„Me peame taanlased eemal hoidma,“ ütles Makkonen. „Hetkel on see meie juhtum. Tõsiselt, eelmine kord lõppes see peaaegu kaklusega ülekuulamisruumi ees. Arvad, et oled jõudnud milleski kokkuleppele, et meil on ühine strateegia, aga siis ajavad nad su selja taga ikkagi oma asja. Kurat, Rootsi on viis korda suurem ja ikkagi kujutavad nad endale ette, et on suurvõim. Ilma meieta poleks neid olemaski.“

Tess seisis, selg vastu seina.

„Küllap paneb torm täna õhtul silla kinni, nii et see laheneb iseenesest,“ kostis ta.

Jöns pöördus nende poole.

„Carsten Morris tuleb homme Kopenhaagenist siia. Kui nad on jõudnud silla jälle lahti teha.“

Makkonen kirtsutas nina.

„Morris, see masendunud poisiklutt? Kas ta mitte psühhiaatrilises ei istu?“

„Ei, paistab, et ta on jälle kombes. Kui keegi teab Valby-mehe kohta midagi, siis on see tema.“

Jöns vaatas küsivalt Tessi poole.

„Jah, muidugi ma tean, kes ta on,“ ütles Tess. „Legend.“

Makkonen raputas pead.

„Kas see on ikka hea mõte? Selline profileerimine siia ja sinna, ohtralt psühholoogilist jura. Milleni see viinud on? Kui kaua ta Kopenhaagenis asjaga tegeles? Kolmteist aastat ja nad ei saanud teda kätte.“

Jöns pigistas ennast jälle toolile.

„Ilmselt on taanlased pidanud Morrist veenma. Ta pole veel midagi lubanud, ta oli haiguslehel ja võttis määramata ajaks aja maha.“

Makkonen lõi peopesadega vastu põlvi.

„No siis peame lootma, et see väike psühh Morris peab seekord kauem vastu. Viimati proovis ta ennast elutuppa üles puua.“

Ta tõusis ohates püsti.

„Nonii, sinna läks suusavaheaeg. Lapsed lähevad hulluks,“ lausus ta ja lahkus ruumist.

Jöns sõrmitses üht pastakat ja vaatas põrandale.

„Täna õhtul on ametiühinguga kriisikoosolek,“ ütles ta. „Kakskümmend kaheksa tuhat kuus, kui oled mitu edukat aastat ametis olnud. Muidu kakskümmend neli. Issand, kuidas me alguses nii halbade tingimustega nõustusime?“

Ta koputas lauale.

„Ka kõige osavam matemaatik ei saanud seda eelarvet klappima. Eile istusin Exceli tabeliga laua taga ja kleepisin ja lõikasin. Täielik nali. Kuidas ma asja ka ei pööraks ega käänaks, on meil kümme meest puudu. Kümme meest, keda meile lubati viimati sügisel. Ja kolm uut autot. Aga need, kes selle eelarve koostasid, on nüüdseks lahkunud.“

Lahendamata juhtumite osakonna poole liikudes kuulis Tess, kuidas Jöns sügavalt ohkas.

Tess istus kirjutuslaua taha. Enne Stockholmi-reisi jagas ta juhtumid erinevatesse rühmadesse selle põhjal, kui usutav nende lahendamine oli. Ta tõmbas endale ligemale need kolm juhtumit, mida ta oli viimastel kuudel hakanud läbi käima, pani käest „Supervõmmi“ sildiga kohvitassi. Selle, mille ta sai pärast seda, kui oli lahendanud Arlövi surnuaiamõrva. Marie Erling sai sarnase tähtedega kaunistatud tassi, aga tekstiga „Sidekick“. Ja Lundbergi kaunistati prillidega, mis pidid olema tema järeleandmatu eel­uurimismaterjali sukeldumise sümbol.

Tema, Marie ja Lundberg said hakkama sellega, mida keegi ei olnud pidanud võimalikuks. Nad puhusid elu sisse kaheksateist aastat vanasse juhtumisse, Sofie Axelssoni mõrva uurimisse, pöörasid selle pea peale ja pesid lõpuks välja väikese kullatera, kaotatud sõidumeeriku, mis viitas veoautojuhile, kes oli algusest peale kahtlus­alune. Sensatsioonilist lahendust kajastati kolmeleheküljelises reportaažis ameti enda ajalehes, Polistidningenis, milles ülistati armastatud nõudlikku politseiprofessorit ja teisi selle valdkonna inimesi. Tess Hjalmarson nimetati Skåne supervõmmiks. Ajaleht Kvällsposten tegi temaga suure intervjuu pühapäevalisas, ta esines nii Expresseni teleajakirjas Brottcentralen kui ka „Nädala kuriteos“ ja ta oli ära öelnud jumal teab kui paljudele teistele päringutele.

Aga Tess teadis, kui kiiresti see kõik võib muutuda, ta on ainult nii hea nagu tema viimane juhtum. LJ-rühm pidi jälle tulemusi näitama, kui tahtis ellu jääda. Malmö hetkeolukorra – kõikide tulistamiste ja viimaste aastate politseikriisi – valguses oli lahendamata juhtumitel oht kõrvale jääda. Neid peeti kalliks, ressursimahukateks ja juhtumeid lahendati vähe. Politsei juhtkond ei arvestanud aga omaste aastatepikkuse kannatusega.

Tess ärritus iga kord, kui mõtles vabalt ringi kõndivatele mõrvaritele. Tihti tundis ta ennast üksi, nagu oleks ta ainus, kes tõstis häält peaaegu unustatute nimel, keda see õudus oli tabanud ja kes jätkasid elu lahendamata traumaga.

LJ-rühm tuleks kaitse alla võtta ja sel peaks olema võimalus töötada oma juhtumitega metoodiliselt, aga see tundus hetkel kauge tulevikuna. Taas kord langes Tessi pilk dokumentidele ta ees. Kusagil nendes materjalides on lahendus.

Jarmo, uksevalvur, kes pussitati Malmös surnuks kakskümmend aastat tagasi. Relva ei leitud ja miski ei rääkinud selle poolt, et vanu tehnilisi jälgi tuleks uuesti uurida. Raskesti lahendatav.

Paremal oli Annika Johanssoni kadumine Simrishamnis. Kõige peale oli Tess asetanud foto üheksateistaastasest, rõõmsast heleda­lokilisest noorest naisest, kes kadus kuusteist aastat tagasi ühel öösel teel Simrishamni tantsukohast koju. Sinine metallkäevõru, mis leiti ühelt metsarajalt ja hägusad tunnistused. Ja siis vaevatud omaksed, süütud kahtlustatavad ja kohutavalt halvasti läbi viidud uurimine. Lahendus oli kusagil seal olemas, kõikide nende paberite seas, kiilutud kuhugi ülekuulamisse või kahe silma vahele jäänud detaili, selles oli ta veendunud. Ta kohtas tüdruku pilku kirjutuslaual ja tundis, kuidas süümepiinad kõhus keerasid. Kust paberikuhjast ta peaks otsimist alustama?

Vastaspoolel oli Liedbergide juhtum. Foto punasest talust Råå lähedal. Talunikupaar Kerstin ja Gunnar Liedberg mõrvati, pealtnäha täiesti põhjuseta, ühel päikeselisel sügishommikul üksteist aastat tagasi. Kui Tess istus eelmisel nädalal selle suure uurimisega kirjutuslaua taga ja käis kõik kesksed detailid läbi, kasvas temas veendumus: Liedbergid tundsid kurjategijat. Pensionäripaari polnud mõrvanud mingid Baltikumi röövlid, nagu varasemad uurijad kahtlustasid. Kaheksal juhul kümnest oli ohvri ja kurjategija vahel mingisugune suhe ja mida rohkem Tess luges, seda rohkem sai ta aru, et sama kehtis ka seekord. Kerstin polnud mitte ainult teinud kohvi ja pannud koogid külaliste jaoks lauale. Tal olid ka pidulikud kingad jalas.

Pidulikud kingad olid kõige võti. Kelle jaoks oli ta ennast ilusti riidesse pannud? Ja Gunnari mängusõltuvus, kuidas see pildiga sobitus, kas keegi tuli võlgu sisse nõudma?

Otsustav hetk oli kusagil seal ja Tess kavatses selle üles leida. Veel enne aasta lõppu sõidab ta nende tütre Fredrika juurde ja räägib talle, miks tema vanemad leiti õue pealt tapetuna. Miski ei muuda juhtunut, aga seletus on leinaga hakkama saamiseks oluline ja annab võimaluse edasi minna. Selle nimel ta töötabki, et saaks lõpuks minna ja omastele teate edastada. Ringi sulgeda.

Vähe on neid asju, mis frustreerisid Tessi sama palju kui lahtised niidiotsad, kontekstivabad esemed ja sündmused. Sellepärast ta arvatavasti oligi politseinikuks hakanud. Mis võiks olla veel lõplikum kui kellegi vahistamine, tõendite ette ladumine, kohtuotsuse langetamine ja paberite, peal tempel „Lahendatud“, ladustamine keldrisse?

Timi ema mõrv, niinimetatud Lena-juhtum, ei saanud kunagi seda templit. Aga seda ei olnud ka tema kuhjas, sest politsei mõistes peeti seda lahendatuks. Süüdlaseks peeti üsna kindlalt peigmeest, aga tõendeid polnud piisavalt.

Tess tõusis laua tagant püsti. Kas ta õpib kunagi süütundega elama? Kustutama tehtud vigu? Ta oli viimastel aastatel käinud mitu korda Timil külas ja poiss tundis ennast, nii palju kui tema aru sai, paremini kui varem. Aga kui ta poisile silma vaatas, oleks nagu miski seal sügaval ennast peitnud ja Tess soovis, et poiss talle ühel päeval sellest räägiks. Nii poiss kui tema surnud ema olid ära teeninud ringi sulgumise.

1 Võileib (rootsi k)