Читать книгу Lahendamata juhtum. Kadunud tüdrukud - Tina Frennstedt - Страница 5

SUSANNE TULI AEGLASELT jälle meelemärkusele. Avas ettevaatlikult ühe silma, kuid nägi ainult pimedust. Ta oli juhtunust täielikult teadlik. Enda all tundis ta esiku kivipõranda kütte­spiraale. Keset hirmu oli põrandasoojendus midagi turvalist, mille külge klammerduda. Ta jalad olid paljad ja kollane hommiku­mantel oli tema alla libisenud. Ta väänas käsi, mees oli tal need üle pea sidunud ja ta lihased olid piimhappest krampis.

Ta pööras ettevaatlikult pead, et proovida silmakatet eemaldada. Et ta ainult poleks ülemisele korrusele jõudnud, mõtles ta. Ükskõik mida, aga mitte seda. Ta proovis seotud jalad lahti põtkida, aga tulemuseks olid ainult väikesed jõnkslevad liigutused. Võimetus segunes vihaga.

Elutoa parketi vaikne nagin rahustas teda. Ta oli endiselt all. Puhtast enese alalhoiuinstinktist lebas ta põrandal täiesti vaikselt, mängis minestanut. Mängid surnut. Võib-olla huvitab korjus koletist vähem. Vastupanu paistis meest sütitavat. Ja veel ühe korra, seda Susanne üle ei elaks.

Ta ei uskunud, et see on tõsi, kui mees kogu keharaskusega jälle tema peale heitis. Vaevalt pool tundi pärast esimest korda. Seekord tagant. Ta tundis noatera omakõril. Mehe niiske hingeõhk lõõtsutas ta kuklas. Lõpuks lülitus ta välja, keha pidi rünnakuga üksi hakkama saama.

See oli siiski vabastav tunne, et kõige valu keskel saab kehast lahkuda, ära hõljuda.

Kui kõik oli läbi, kuulis ta nõrka oiet ja seda, kuidas mees ohkas. Lõpuks tõusis mees püsti, tõmbas püksid üles. Tundus, et ta pesi teda sealt alt käterätikuga, reite vahelt nirises. Jalad valutasid, nagu oleks ta proovinud spagaati teha. Mees lõhnas sigaretisuitsu järele ja ta aimas ikka veel tema haisu.

Ta tundis jälle iiveldust. Maohape oli teel üles, sokk ta suus peaaegu lämmatas ta.

Maskeeritud koletis käis nende kodus toast tuppa, tõmbas välja sahtleid ja avas uksi. Mida ta otsis?

Susanne’ist vasakul oli töötuba. Pead keerates nägi ta nõrka valgust, nagu oleks päikesekiir ta otsmikule langenud.

Väljas tänaval kuulis ta ühte autot peatumas. Ta keskendus ikka veel töötava mootori helile. Vali ja agressiivne tuututamine pani ta võpatama. Ei, palun, ära tuututa. Ei mingeid helisid. Ta pani silmad kinni ja lootis, et auto jääb vaikseks.

Parkett nagises uuesti, seekord tuli heli köögist. Tee minuga, mida tahad, aga ära mine üles, karjus ta sisimas. Võib-olla ei olnud ta neid veel avastanud. Teismelised tüdrukud ülakorrusel tundusid ikka veel magavat. Iga heliga, mida mees tekitas, kasvas hirm, et nad ärkavad ja hakkavad rääkima. Et nad tulevad trepist alla ja imestavad, mis toimub. Siis on liiga hilja. Siis ei saa ta neid kaitsta.

Ta väänas ennast uuesti soojal kivipõrandal, hõõrus kukalt vastu põrandat. Silmakate tuli veidi lahti, tal oli õnnestunud saada väike pilu silmanurka. Ta nägi, avaus oli ainult mõne millimeetri suurune, aga ikkagi. Läbi prao nägi ta kööki, mis peegeldus suurelt esikupeeglilt. Mees seisis küljega ja oli külmkapi lahti teinud.

Külmkapi kõrval seisis mikrolaineahi ja ta kissitas, et näha, palju kell peegelpildis näitas. Lõpuks eristas ta näidu: 07.20. Ta abikaasa oli tööl ega teadnud midagi sellest, mis tema kodus sel hommikul toimus. Kohe pärast kella kuut, ainult kümme minutit pärast seda, kui mees oli lahkunud, oli uksekell helisenud. Maskeeritud röövli­maskis koletis viskus Susanne’ile peale, kui ta ukse avas.

Mees pööras ennast Susanne’i poole ja naine pani silmad kinni. Kui ta lõpuks jälle üles vaatas, oli tal õnnestunud pilu veidi suurendada ja ta nägi mehe pead paremini. Too oli maski ära võtnud ning jõi seistes otse koolapurgist. Paksudest mustadest juustest tungis esile terav valge laik, hele nelinurk kõrgel pealael. Susanne neelatas tugevalt. Mehe nägu oli mustaks värvitud.

Mees pani külmkapi kinni ja vahtis ust. Kummardus, paistis ühte fotot uurivat. Siis asetas ta koolapurgi köögilauale ja vaatas ringi. Alguses Susanne’i ja siis jälle külmkappi. Mees astus tema poole. Seisis peagi otse tema ees esikupõrandal. Naine nägi läbi pilu, et mees oli riietunud nagu sukelduja. Kindad ja kingad, kõik oli hoolikalt kinni topitud. Ta pani silmad kinni ja lootis jumalat anudes, et mees ei märkaks lahti tulnud silmasidet.

Kui ta kuulis mehe samme trepil, lõi ta silmad jälle lahti. Mees astus sammu korraga, vaadates tema paanikat ja meeleheidet kasvamas. Ta rabeles ja proovis karjuda. Aga suure kangapalli tõttu suus tuli sealt ainult väikesi lämmatatud helisid. Mees kallutas pea tahapoole ja naeris korinal tema üle, ise reibaste sammudega ülemisele korrusele minnes. Susanne kasutas kogu oma jõudu, et ennast lahti rebida, aga teip ja köis olid liiga kõvasti kinni. Ta proovis seotud käed kõrvadele suruda, et helisid summutada. Veidi aja pärast kuulis ta ülevalt valju karjet. Siis jäi jälle vaikseks, nagu oleks padi näo peale pandud.

Sekund hiljem kostis vali mütsatus ja veel üks karjatus. Uks löödi lahti ja keegi tormas alla. Susanne nägi, et see oli tütre sõber Lea, kes oma helesinises öösärgis trepist alla lendas ja esikus maandus. Tüdruk vaatas üllatunult põrandale ja nende pilgud kohtusid. Susanne raputas pead. Põgene. Tüdruk tormas ukse juurde, avas selle ja jooksis otse tänavale. Tema vali appikarje kajas kogu kvartalis ja levis naabermajade hommikusöögilaudadesse.

TESS SIRUTAS ENNAST, et telefoni valjenev alarm välja lülitada. Rõdupiire magamistoa akna taga kägises. Kuigi ta elas merest teises reas, tähtis detail Västra hamnenis elavate seas, jõudis tuul majade vahele ja tema korterini.

Eleni liigutas ennast unes tema kõrval. Tess jäi hetkeks lamama ja vaatas lakke. Ta oli siia sisse sadanud. Nad olid täna öösel jälle seksinud.

Ta tõusis aeglaselt püsti. Enne voodist lahkumist vaatas ta Eleni selga. Tema helepruuni pehmet alasti ihu.

Tess oli liigselt välisele keskendunud. Oli saanud üha ilmsemaks, kui vähesest neil omavahel rääkida on. Ta polnud kunagi varem õhtuti nii palju trenni teinud ja töötanud, mille üle Eleni tihti kurtis. Tess pani talle teki peale ja hiilis üles. Eleni koer, puudlisegu Chilli, kraapis ust ja tahtis magamistuppa. Tess tegi ukse lahti ja läks kööki, pani Nespressomasina tööle ja kuulis koera innukat tammumist enda taga parketil.

Tess pani masinasse ühe kapsli.

Hambaid pestes proovis ta endaga arutleda. Tegelikult ei tahtnud ta Eleniga suhtesse edasi jääda ja üksinda olemist ta ka ei kartnud. Miks ta temast lihtsalt lahku ei läinud? Miks ta oli suhete lõpetamises nii halb? See läks risti vastuollu tema enesetunnetusega, ta oli ju keegi, kes peab otsad kokku tõmbama.

Angelaga oli teisiti, Tess kartis elu eest, et see, mis nende suhtest alles oli, saab lõplikult otsa, kuigi nüüdseks oli kulunud poolteist aastat. Ühel päeval septembri alguses selgitas Angela ilma eriliselt ette hoiatamata, et suhe on läbi.

Tess mõtles terapeudi sõnadele. Et šokolaadimunal tuleb lasta avatud peopesal vabalt lebada. Sest mis juhtub, küsis terapeut, kui pigistada käsi rusikasse, kust šokolaad välja tungib?

Aga Angela läks ikkagi ära, hoolimata Tessi avatud peopesast.

Ta käis teraapias edasi veel ühe aasta. Harjutas piiride tõmbamist, milles ta terapeudi arvates pidi paremaks saama. Kogu tema eksistentsi olid vorminud Angela soovid ja tahtmised.

„Anna märku, kui ma sinu arvates liiga lähedale tulen,“ ütles terapeut ja kõndis aeglaste sammudega Tessi poole.

Lõpuks seisis ta, pea tema kõrva juures.

„Kas sulle ei tundu, et ma olen nüüd veidi liiga lähedal?“

„Ee, jah,“ vastas Tess üllatunult.

„Sa oleksid vist pidanud piirid veidi varem paika panema.“

Tess peatus, hambahari suus. Kas Eleni puhul kummitas teda vajadus tunnustuse järele? Lohutuse järele pärast krahhi, katse näidata, et on Angelast üle saanud? Arvatavasti oli see segu sellest kõigest.

Aga Eleni püüdlused sümbioosi poole, selle poole, et nad saaksid kõike jagada ja kõike koos teha, hakkasid Tessi hulluks ajama. Ja oma lesbidest sõprade seas oli ta näinud liiga palju suhteid purunemas pärast seda, kui osapooled hakkasid käituma nagu kaksikud. Sest kes tahab magada oma õega?

Angelaga oli olnud vastupidi, ta oli alati teel kuhugi mujale, enamasti omal käel. Igatahes olid nad lõpuks koos seitse aastat ja üheksa kuud.

Tess loputas suu ja vaatas ennast peeglist. Staar tööl, aga isiklike suhete eest ei saaks ta mingeid kuldmedaleid.

Chilli vaatas anuvalt ukse tagant ja lehvitas saba.

„Jah, sa võid kaasa tulla.“

Tess läks magamistuppa, et tuua kapist trenniriided. Eleni vaatas uniselt üles.

„Hei, kaunitar, tule siia,“ ütles ta ja sirutas käed välja.

Eleni soe unine keha oli kutsuv ja juba teist korda samal päeval tegi Tess risti vastupidi sellele, mida oli otsustanud.

Ta heitis Eleni peale ja suudles teda tugevalt. Ta polnud kunagi kohanud nii füüsilist inimest kui Eleni, ta külvas Tessi voodis õrnustega üle. Ja seal, linade vahel, kui olid ainult nemad kaks, toimis nende suhe kõige paremini. Või üldse toimis. Sest nende seks oli hea. Võttes arvesse, kui külm ja surnud oli viimasel aastal olnud tema suhe Angelaga, tundus talle, et tal on paljus vaja järele jõuda. Ta nautis seda, kui tundis, kui märjaks Eleni läks, ja tema valjuhäälsete orgasmide kuulmist.

Aga pärast tuli tunne, et ta kasutas olukorda ära. Sest Eleni tahtis palju enamat. Alguses lootis Tess, et see on vastastikune, et Eleni võiks ka kujutada ette ainult seksuaalset suhet. Ent sai üha selgemaks, et nii see polnud.

Ta pani naeratades oma sõrme Eleni suule, ülemised naabrid ei pidanud kõike kuulma.

Hetk hiljem avas Tess välisukse ja pooleldi jooksis trepist alla. Ukse peal oleks tugev tuul ta peaaegu tagasi trepikotta paisanud. Chilli surus ennast vastu maad ja vingus hirmunult. Västra hamnen oli täielik tuulekoridor ja nüüd oli Rut tõeliselt hoos.

Rannapromenaad oli tühi. Lained lõid kõvasti vastu sildu, merepind mäsles, maruvihaselt ja valjuhäälselt. Kell oli veidi pärast kaheksat ja keegi ei läinud vabatahtlikult tormi kätte.

Kõrgel Tessi kohal kõrgus Turning Torso pilvelõhkuja. Kruvi­kujulise hoone poolt kostis kohinat ja vihinat. Eelmisel kevadel, kui Tess pärast lahkuminekut siia piirkonda kolis, arvas ta, et see on staadionil oleva publiku mühin, kuni avastas, et see oli Torsosse tungiv tuul.

Rahutud tormipilved kihutasid taevas ja peegeldusid Öresundi väinal. Silmapiiril võis ta eristada Kopenhaageni siluetti. Seda polnud alati näha, enamasti oli riikide vahel paks niiske udu. Aga Tessi jaoks tähendas vaade vabadust. Teadmine, et teine riik oli nii lähedal, et ta võis seda oma magamistoa aknast näha.

Tess võttis tuule käes hoogu. Lootusetu jooksuilm, iga meeter tundus nagu kümme, ja lõpuks oli ta sunnitud alla andma. Uudistest kuulis ta, et Rut muutus öösel orkaaniks tuulekiirusega üle kolmekümne meetri sekundis. Ja miski ei viidanud tormi vaibumisele. Vastupidi, arvati, et see võis kesta mitu päeva, võib-olla see isegi tugevneb, ja meteoroloogid nägid ennustamatu orkaani kaardistamisega kurja vaeva. Inimesi manitseti püsima siseruumides ja hoiatati, et tähtsad ühiskonnafunktsioonid võivad päeva jooksul välja lülituda.

Kas see võib veelgi kulmineeruda? mõtles Tess ja võitles edasi. Kui ta läks ümber nurga avatumale pinnal, püüdis üks tuulehoog ta kinni ja ta kukkus peaaegu ümber. Chilli oli õhus nagu kriips. Klaassein maja kõrval kriuksus. Tess vaatas üles. Ta jõudis just Chilli enda ligi tõmmata, kui üks suur klaasplaat nende ette kildudeks kukkus. Ühe terrassi värav oli lahti ja paukus ning kilekotte ja muud prügi lendas pööraselt nende ümber.