Читать книгу Pilgud ette. Arengufondi mõtteraamat 2013 - Tõnis Arro - Страница 6

Taavi Kotka on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi IT asekantsler. Ta on endine tarkvaraarendusettevõtte Nortal (siis Webmedia) juhatuse esimees ja varasem Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu president. 2011. aastal valiti Taavi koos Priit Alamäega aasta ettevõtjaks. Ta on õppinud Tallinna tehnikaülikoolis informaatikat ja Tartu ülikoolis infotehnoloogiat.

Veduri asemel esimeseks vaguniks

Innovatsiooniveduriks olemine on kallis ning aeganõudev, mistõttu on vahel palju kavalam olla nutikas esimene vagun.

Taavi Kotka Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium

Euroopa poliitikanõustajate büroo (BEPA) eestvedamisel toimus juulis avaliku sektori innovatsioonile keskendunud seminar, mille avakõnede põhisõnum oli: Euroopa avalik sektor vajab rohkem innovatsiooni. Tõdeti, et Ladina-Ameerika, Aasia, Ameerika Ühendriigid jt arenevad meeletu kiirusega ning Euroopa on üha rohkem ja rohkem maha jäämas ning globaalselt oma tähtsust kaotamas.

Tuleb nõustuda, et olukord on halb, kuid mitte lootusetu. Jättes kõrvale erasektori ja keskendudes avaliku sektori analüüsimisele, joonistub selgelt välja muster, et kiirelt arenev „muu maailm” ei leiuta avalikus sektoris midagi kardinaalselt uut, vaid on keskendunud pigem teiste riikide parimate praktikate kopeerimisele. Miks ei võiks sama teed minna ka Euroopa Liidu liikmesriigid?

Kas leiutada või kopeerida?

Pärast Nõukogude võimu alt vabanemist oli Eesti mahajäämus Põhjamaadest mäekõrgune ning parim viis seda vahet vähendada ja oma elujärge parandada oli kopeerida teistelt parimaid kogemusi. Seda alates õigusloomest ning lõpetades infotehnoloogiaga. Näiteks Eesti tänase infoühiskonna ühe tehnoloogilise alustala, rahvusliku ID-kaardi on välja töötanud soomlased. Eestlased õppisid soomlaste juurutusvigadest, lisasid protsessile oma innovatsiooni ning suutsid erinevalt põhjanaabritest ID-kaardi üleriigiliselt tööle rakendada. Uus tehnoloogia lõi uued võimalused ning uued leiutised (à la e-valimised).

Erasektoris on parimate kogemuste kopeerimine tavapärane, kuna innovatsiooniveduriks olemine on kallis ning aeganõudev. Palju kavalam on olla nutikas esimene vagun. Tavakasutajale mõeldud puutetundlikku tahvelarvutit demonstreeris 2000. aastate alguses ühena paljudest ettevõtetest ka suurettevõte Microsoft. Maailma muutev innovatsioonialge oli loodud, kuid läbimurret ei saabunud.

Murrang tuli 4−5 aastat hiljem, kui Steve Jobs ja Apple muutsid maailma, andes puutetundlikele nutiseadmetele uue tähenduse. Läks veel paar aastat ning täna kopeerivad Apple’i innovatsiooni nii Samsung, Nokia kui ka Microsoft ise. Ja nad teevad seda valehäbita, sest kui turg soovib, siis tuleb seda pakkuda.

Millegipärast selline parimate praktikate ülevõtmise mõtteviis aga ei leia Euroopas kandepinda. Enamus riike põevad kompleksi, mida võiks kutsuda terminiga „digitaalne šovinism”. Kõik on halb, mille kohta saab öelda: „Not invented here.” Selle asemel, et valehäbita kopeerida ja üksteiselt õppida, pusib igaüks oma nurgas, vahetevahel Brüsselis suuremast koostöövajadusest rääkimas käies.

Eurooplased on innovaatilised

Taanlased otsustasid 2005. aastal, et avalik sektor ei võta enam vastu paberarveid ja aktsepteerib ainult e-arveid. Uuringud näitavad, et tehniliselt mitte kõige keerulisem muudatus säästab Taani riigile igal aastal kümneid miljoneid eurosid.

Eestlased kasutavad igapäevaselt digitaalset allkirja, mis arvutuste kohaselt säästab igale tööealisele elanikule keskmiselt vähemalt ühe töönädala aastas.

Sellelaadsete näidete loetelu võib jätkata ning kindlasti leiab igast Euroopa Liidu liikmesriigist uuenduslikke kogemusi, mida teistel riikidel ühes või teises võtmes oleks võimalik (ning tulekski!) üle võtta.

Taanlaste e-arve kogemusest on tänaseks õppinud Soome, Itaalia, Hispaania ja veel mõned riigid. Aga kus on ülejäänud, sh Eesti? Miks ei tee Euroopa Liit seda kohustuslikuks, kui majanduslik efekt on ennast liikmesriikides tõestanud?

Seega, loomulikult peab Euroopa Liit jätkama innovatsiooni edendamist, kuid veelgi olulisem on keskenduda juba olemasolevate ideede juurutamisele ehk valehäbita kopeerimisele. Digitaalne šovinism tuleb endas maha suruda ning „pole siin leiutatud” kompleksist üle saada.

Mõelgem veel kord tahvelarvuti evolutsiooni näitele ja sellele, kui palju on selline positiivne konkurents mõne aastaga kogu maailma edasi arendanud, ning seejärel küsigem: miks on jätkuvalt Eesti ainuke maa, kes kasutab igapäevaelus aktiivselt digiallkirja ja sellest tulenevaid võimalusi?

Millal meie vedurile sappa haagitakse?