Читать книгу Pilgud ette. Arengufondi mõtteraamat 2013 - Tõnis Arro - Страница 7

Tõnis Arro on Arengufondi juhatuse esimees. Ta on asutanud ja juhtinud mitmeid ettevõtteid, sealhulgas konsultatsiooniettevõte Fontes, konverentsikorraldaja Balti Juhtimiskonverentsid ja kirjastus Hermes. Tõnis on õppinud Tartu ülikoolis psühholoogiat, Helsinki ülikoolis psühhoteraapiat ja juhtimist London Business Schoolis.

Ettevõtlik Eesti

Vaesel külmal põhjamaal pole meil eduks paremat retsepti, kui ise ettevõtteid asutada. Meie ettevõtluse edust sõltub, kui palju saame kulutada oma heaolu ja tuleviku kindlustamiseks.

Tõnis Arro Arengufond

Eestis on palju ettevõtlushuvilisi, ent jätkusuutlikke ja ambitsioonikaid ettevõtteid liiga vähe, nagu näitas Arengufondi eestvedamisel rahvusvahelise konsortsiumi koosseisus läbi viidud Globaalse ettevõtlusmonitooringu Eesti raport. Selle uuringu põhjal võime väita, et Eestis on orienteeruvalt viis tuhat ettevõtjat, kellel on ambitsioon minna välisturgudele ja kasvada suureks. Umbes sama vähe on neid, kes väidavad end tegevat midagi uuenduslikku.

Millised on Eesti ettevõtjad?

Enamus ettevõtjaid on rahul sellega, et nad on paari töötajaga väikesed Eesti ettevõtted, kus keskmine loodud lisandväärtus on töötaja kohta 16 000 eurot aastas. Seda on tihti liiga vähe, et püsida konkurentsis ja luua ettevõtja jaoks olulise kandvusega pensionisammast. Pooled alustanud ettevõtjad loobuvad mõne aasta jooksul pärast alustamist, enamasti seetõttu, et „ei saanud kasumit”, erinevalt näiteks Põhjamaade ettevõtjatest, kes lähevad oma asutatud ettevõttest pensionile, sageli samamoodi, nagu juba nende isadki tegid.

Ettevõtjaks hakkamist ja suhtumisi ettevõtjatesse kujundavad ühiskondlikud hoiakud, mida omakorda toidavad kuuldud lood. Ühte niisugust jutustab Mart Kadastik üheksakümnendatele tagasivaatavas raamatus „Kevad saabub sügisel”: „Kullaseemne oli Tambet mulda istutanud juba enne erastamist – direktorina oli ta paigutanud konservitehase raha asutatava panga aktsiatesse. Siis laenas ta pangalt iseendale kui eraisikule raha, mille eest ostis ära konservitehasele kuulunud pangaaktsiad. Kui skeemiudu haihtus, selgus, et Tambet Alverile kuulus viiendik riigi ühe suurima panga aktsiatest.” See mees, mitme tollase tippjuhi koondkuju, ei rikkunud ühtki (tolleaegset) seadust. Tõsi, ta kasutas ära oma ametiseisundit. Aga „ametiseisund ju selleks ongi, et seda kasutada”, nagu väljendas tabavalt toonaseid arusaamu riigiametnikust tegelaskuju suurepärases vene mängufilmis „Ununenud flöödiviis”.

Mõned tänapäeva noored loevad seda kadedusega, et näe, kus olid võimalused, teised jälle kehitavad õlgu – mina nii teha ei tahaks. Aga oluline on tähele panna, et enamik tänastest tuntud eestlastest, keda on kombeks ettevõtjaks nimetada, ei ole neile kuuluvaid ettevõtteid ise asutanud, vaid erastanud nõukogudeaegse ettevõtte, kus nad tihti direktorina töötasid.

Mäletan üht jutuajamist Erastamisagentuuri asutamise ajast, kui selle juhid ja konsultandid arutasid, et praktilises mõttes oleks kõige lihtsam kõik riigiettevõtted direktoritele ära kinkida. Aga kuna rahva õiglustunne sellist asja ei mõistaks, tuleb korraldada avalikud enampakkumised. Nii muidugi tehtigi ja lõpptulemus oli üldjoontes sama, direktoritel, oma aja ettevõtlikel inimestel, oli konkursside võitmiseks mäekõrgune eelis. Tõeline selektsioon tuli järgmises astmes – osadel õnnestus rikkust kasvatada, teistega jättis tema kiirelt saadud varandus sama kiiresti hüvasti.

Teine, uuel ajastul edu saavutanud ettevõtlik inimene oli asunud tööle ühisettevõttesse ja uute aegade tulles sai temast tänu optsioonidele tihti ettevõtte tuumikomanik. Mõne omanikud ei olnud nii helded, neile tehti vahel „rehepappi” – kõik nipid selgeks saanud juht kopeeris oma tööandja ärimudeli ja asutas konkureeriva ettevõtte, teinekord võttis üle ka töötajad ja kliendid.

Nii tekkis 1990. aastatel hulganisti kiirelt rikastunud inimesi, kes laiendasid tegevust, asutasid uusi ettevõtteid. Mõned võtsid seejuures liiga suuri riske ja kõndisid niigi puudulike seaduste piiridel. Mõned ettevõtted läksid pankrotti, mõned neist ehk ka ettekavatsetult. Kuigi paljusid selle eest vastutusele ei võetud.

Kõik need lood on avalikus ruumis ja meie ühises teadvuses olemas ning mõjutavad seda, mida täna ettevõtjatest ja ettevõtjaks hakkamisest arvatakse.

Nullist sajani

Mõne kahetsusväärse näite põhjal võidakse ebaõnnestunut ja pankrotti sattunut kurjategijaks pidada ning seetõttu on „aus palgatöö” paljudele atraktiivsem kui riskantne ettevõtjaelu. Need, kellel jätkub ebaõnnestumise puhul lugupidavat ja lootusrikast kaastunnet – näe, tubli mees, loodame, et tal jätkub jõudu veel järgmiseks ettevõtmiseks, – on kindlasti vähemuses, paremal juhul peetakse pankrotiga lõpetanud ettevõtjat lihtsalt luuseriks.