Читать книгу Kuidas olla. Teine väljaanne - Tõnn Sarv - Страница 3

Keegi pole täiuslik, kõik teevad vigu. Ei ole nii, et ainult mina olen see õige ja ilus ja aus ning kõik teised on süüdi, vastikud ja koledad, muudkui valetavad, sigatsevad ja petavad.

Oh ei, kindlasti olen ka mina teinud vigu. Kindlasti on keegi pidanud ka minu pärast kannatama, solvuma, minust sõltuma, kaotusi taluma ja võibolla nii, et ma ise sellest arugi ei saanud. Kes see siis ikka tuleb sellist asja tagantjärele ütlema; pigem hoiab hoopis rusikat taskus ja kui juhus tuleb, maksab kätte.

Jah, kõik algab inimesest endast. Naeratad ja sulle naeratatakse vastu, annad andeks ja ka sulle andestatakse, palud vabandust ja ka sinult tullakse vabandust paluma.

Hea küll, see kõlab ju hästi, aga kõik ei lähe kohe paremaks, isegi siis mitte, kui me ise paremaks saaksime. Sellest on igaüks aru saanud, vähemalt korra elus: teed kellelegi head, aga sellest ei tehta väljagi, võibolla saad hoopis sõimata. Ja nii kaobki paremaks saamise tahtmine ära, sest milleks, kui see kasu ei too ja keegi sellest ei hooli.

Kirutakse inimeste tigedust ja pahatahtlikkust ja niimoodi võib vastastikku kiruma jäädagi. Ega sellest midagi muutu, ainult hullemaks läheb ja nii see kurjus ja tigedus muudkui süveneb.

Ometi on olemas mitmeid võimalusi sellest nõiaringist välja tulemiseks. Algatuseks piisab, kui pisutki leevendada omaenda pidevaid eneseõigustamisi. Miks peaks just minul olema igas asjas õigus? Kuidas saab olla nii, et kõik võivad eksida, ainult mitte mina?

Jah, kui juba pisutki tunnistada, et ka mina võin mõnes asjas olla rumal, millestki valesti aru saanud, on see juba väga suur samm õiges suunas.

Aga mis seda takistab? Eks ikka hirm, kartus ja valesti-mõistetud uhkus. Et kui ma ka vaid endale julgeksin tunnistada, et olen eksinud, siis ma kaotaksin justkui midagi endast, lõhuksin oma meelerahu.

Tegelikult toimub see muidugi vastupidi. Mida vähem me endid õigustame, mida leebemalt me endisse suhtume, seda rahu-meelsemad me oleme, meelerahu tuleb juurde.

Ja enda ekslikkuse tunnistamine on alles esimene samm. Sest kui ma olen midagi valesti teinud üks kord, siis ilmselt on seda juhtunud mitmeid kordi. Ega eksita ju ainult teoga, ka tegemata jätmised, unustamised, hoolimatused, tähelepanu puudumine võivad olla päris suured eksimused. Kellegi lootuste petmine võib olla mõnikord lausa kuritegu.

Siit saab juba edasi mõtelda, näiteks küsides, mis on olnud mu kõige suurem viga või eksimus? Või ehk isegi paremini: mis on olnud minu kõige halvem tegu, suurim süü? Kui palju on neid, kes on pidanud minu pärast kannatama?

Ei, ei pea hakkama jälle endale õigustusi otsima, ei pea ka kohe hakkama mõttetult kahetsema või ennast süüdistama. Piisab sellest, kui endale rahulikult tunnistada, anda selgesti aru: jah, eksisin, käitusin valesti, tegin kurja, põhjustasin kannatusi. Ei pea selle pärast põdema, ise kannatama või ennast süüdistama ja karistama, vabandama ja andeks paluma. Enam ei saa nagunii midagi heaks teha ega kuidagi muuta.

Need ongi esimesed sammud paremaks saamise teel: seesuguste asjade mõistmine, nendest aru saamine, endale tunnistamine. Sealt saab vabaks lasta, sealt edasi tulevad juba järgmised sammud ja kunagi võib lõpuks ka nii kaugele jõuda, et hakkab tasapisi tekkima jälle juurde usaldust, hoolivust, armastust, rõõmu ja isegi õnne...

Nii võib saada paremaks.