Читать книгу Kuidas olla. Teine väljaanne - Tõnn Sarv - Страница 5

On asju, millest ei saa kunagi küllalt - ikka tahaks veel: rohkem seksi ja raha, maiustusi, šokolaadi ja jäätist, vahuvanni ja šampanjat, merevaateid ja luksusjahte, pidusid ja alkoholi ja kõiki mõnuaineid, tähelepanu ja kaastunnet, hoolitsust ja armastust, tunnustust ja kiitust, au ja kuulsust, komplimente ja meelitusi... - Alati on neist puudus, ikka tahaks neid rohkem, veel ja veel. Igavesti.

Need justkui oleksidki need kõige olulisemad, need justkui oleksidki need kõige kõrgemad sihid ja eesmärgid, see ülim õnn, kuhu püüelda. Olgu see siis raha, võim, seks või mis iganes. Et kõik naised mind tahaksid. Et kõik mehed mind jumaldaksid.

Lakkamatu tahtmine, nälg ja janu, igavene puuduse tunne. Kunagi pole küllalt, iialgi ei olda rahul, ikka on veel vaja.

Aga vaata näiteks kaktust. Kasvab ta kuskil kivide ja liiva vahel, palavas kliimas, kuivuses, pidevas veepuuduses, aga ta elab ja on niimoodi elanud juba sadu miljoneid aastaid.

Tema ehitus, tema koed ja rakud on kujunenud just selliseks, et kuivusest hoolimata elus püsida. Aurumine on minimaalne. Tal on võimalik elus olla ka väga pikka aega ilma mingit vett saamata. Aga kui ta peaks kasvõi pisutki vett saama, siis kogub ta selle endasse, hoiab alles, sest mine tea, millal jälle juhtub saama.

Mis elu see on, võiks küsida, sellises igaveses veepuuduses virelemine. Aga proovi sa vaid talle “head teha”, tema kasvukoht veega üle ujutada, ja ta hukkub. Ehkki vesi on nii temale kui kõikidele elusorganismidele eluliselt vajalik, ei suuda kaktus selle külluses ellu jääda. Tema elu ongi pidev janunemine, pidev veepuudus, sest ainult niimoodi saab ta elada.

Mõni võiks ju ka ütelda, et ta elab pidevas kannatamises. See kõlaks küllaltki banaalsena tolle kaktuse jaoks, kuid inimeste maailmas on sellel lausa religioosne tähendus. Elu pidavatki olema kannatus. Selle üle võiks mõtelda.

Miks piiratakse alkoholi ja teiste mõnuainete kättesaadavust? Miks on nii palju keeldusid ja tabusid seksi suhtes? Miks peab seadusandlik, kohtu- ja täidesaatev võim olema lahutatud ja piiratud? Miks ei tohi ametnik oma sugulastele ja sõpradele mingeid eeliseid pakkuda? Miks on rahast kogu aeg puudus?

Muidugi selleks, et me ei hukkuks, nagu too kaktus vees. Elus olemiseks peab millestki puudus olema, elu peabki olema selles mõttes kannatamine ja võibolla olekski parem, kui me mõnest asjast ei räägiks, kedagi ei meenutaks, kui me mõnda asja üldse ei teaks.

Miks me sööme? Ega ometi sellepärast, et meie organism vajab toitaineid, mingeid valkusid, süsivesikuid või rasvu? Mingeid vitamiine, mikroelemente või kaloreid, et ilma söömata me ei saaks edasi elada? Muidugi mitte. Meil ei ole tegelikult vaja süüa, vähemalt küll mitte nii palju, kui me seda kipume tegema, niisamuti ei ole meil vaja juua, tarvitada alkoholi ega muid mõnuaineid.

Söömine ei ole eluküsimus, vähemalt mitte meile, vähemalt mitte selles maailmas, kus me praegu elame. Me ei sure ära, kui me terve päev mitte midagi ei söö või süüa ei saa, isegi nädal või paar nälgimist ei tapa. Ja sama käib ka igasuguste tahtmiste kohta. Ei pea kõike võimalikku tahtma, ei pea muretsema millestki ilma jäämise pärast. Mida vähem tahad, seda parem.

Me sööme eelkõige selleks, et toita oma hinge. Meie hing on näljas, meie hing on hädas, ja söömine aitab, teeb tuju paremaks, rahustab ja leevendab. Õigupoolest on temalegi väga vähe vaja. Tal on vaja tunda mingit maitset, soolast, kibedat, hapukat, magusat, kuidas kunagi. Tal on vaja tunda, kuidas midagi ragiseb hamba all, ta tahab midagi krõbedat, krõbisevat. Toitumisega pole sel midagi tegemist. Kui krõpsud on niiskust saanud ja nätskeks läinud, siis need enam talle ei kõlba, ehkki need koosnevad ikka samadest toitainetest. Või siis tahab ta midagi vintsket, midagi järeleandmatut või midagi külma või midagi suus kihisevat. Aga seda kõike on tal vaja ainult selleks korraks, siis ta jääb rahule, seda tal vaja oligi, rohkem pole tegelikult vaja.

Kuid nende hingeliste vajaduste rahuldamine käivitab meie kehas ainevahetuslikud sündmused. Meie organism tunneb, et nüüd hakkab süüa saama ja siis me söömegi edasi, ehkki tegelikult poleks enam vaja. Hingeline vajadus, mis sundis meid miskeid krõbuskeid krõbistama, sai juba rahuldatud, aga me krõbistame edasi ja nii me paksuks lähemegi.

Söömine ei ole vajalik ellujäämiseks, aga me tahame, me nõuame, meil on vaja süüa, kogu aeg, sest me oleme haiged, meie hing on haige, meie vaim on haige, me oleme vaimuhaiged, sõna tõsises mõttes.

Kui me ei saa oma eluga hakkama; kui me ei oska elada, kui me ei saa seda, mis meid aitab; kui meil on kurb olla, kui me kardame, kui me vihkame, oleme kadedad, ei salli, oleme solvunud – siis me vajame lohutust, siis on meil vaja tunnustust, õigustust, toetust. Ja selleks me söömegi, söömine aitab.

Muidugi on see pettus, muidugi ei ole see eluvajadus. Sa ei sure kohe ära, kui sa ei saa just nüüd just neid krõpse, just seda jäätist, seda šokolaadi. Sa oled nagu väike laps, sa tahad ja kohe ja siinsamas just seda, sest see on sulle nii oluline, see on nii tähtis, sellest justkui sõltukski kõik.

Aga kes sunnib sind neid manustama? Ikka sa ise oma hinge- ja meeleolu-hädadega, ikka sa ise, kes tunneb millestki puudust, saamata aru, et ka puuduvast võib kasu olla.

Lao-zi:

Soovid toovad kurja.

Rahutus toob pahandust.

Tahtmine toob õnnetust.

Kui tead, et piisab,

siis ka piisab.