Читать книгу Peksta ja kallistada. Arvamuslugusid Eestist ja eestlastest - Tõnn Sarv - Страница 5

Оглавление

Keelatud Eesti lipp

Olen alati maailmas ringi liikudes imestanud ja imetlenud, kui palju on igal pool näha vastava maa lippe. Üksõik millises riigis ma ka ei oleks, igal pool hakkab silma just nimelt selle maa lipp ja selle värvid. Igasugusel kujul – küll igasuguses suuruses lippudena, küll vimplitena, paeltena, õhupallidena, rosettidena; nii reklaamis kui lihtsalt kujunduses, dekoratsioonides, mustrites, ornamentides, rõivastel, aksessuaaridel, kunstis, ehetel, tarbeesemetel, kõikjal. Sest selle maa inimesed armastavad oma lippu ja rahvusvärve. Ja tahavad oma armastust ka teistele näidata.

Miks see siis imestama paneb?

Aga sellepärast, et Eestis olles ei näe meie lippu õieti kuskil, vaid asutuste välisuste kõrval. No ja veel miskitel tähtpäevadel, kui ollakse sunnitud seda välja panema. Aga muidu, vaevalt.

Välismaalased, kes meie maad külastavad, ei pruugi üldse teadagi saada, mis siis õieti on meie riigi- ja rahvuslipp või -värvid,sest nõnda vähe on seda näha.

Olin ise kunagi üks neist, kes organiseeris Tartu Muinsuskaitsepäevi 1988. aastal. Mäletan hästi, kuidas toodi välja rahvusvärvid ning mida see kõik tol ajal tähendas. Aga vaid mõned aastad hiljem tuli mitmetes ilusates ja toredates kohtades imestada, et miks lippe ei ole. Ja sain üllatusena teada, et Eesti lipp ja sinimustvalge kombinatsioon olevat ära keelatud.

"Mis toimub?" oleksin tahtnud hüüatada. Kas me siis selle eest võitlesime? Kas me siis ei tohigi oma lippu ja rahvusvärve kasutada? Justkui oleks nõukogude aeg, mil selle eest vangi pandi, tagasi tulnud.

Midagi pole parata, nii ongi. Hetkel kehtiv Karistusseadustiku § 271 (1) ütleb selgesõnaliselt: "Eesti lipu heiskamisele või Eesti lipu ja selle värvikombinatsiooni kasutamisele esitatud nõuete rikkumise, samuti Eesti lipu kaubamärgina kasutamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni sada trahviühikut või arestiga."

Ning Riigikantselei poolt kehtestatud Eesti lipu kasutamise kord ja hea tava ei näe tõesti ette selle kasutamist lihtsalt niisama. Muuhulgas sisaldab see näiteks järgmisi nõudeid: "Auandmiseks kallutatakse lipp aeglaselt 45° võrra ettepoole. Liikudes alustatakse auandmist umbes viis meetrit enne austatavat objekti (isikut või kohta) ning lõpetatakse umbes 1 meeter peale austatavat objekti lipu püstiasendisse tõstmisega."

Kas tõesti pannakse keegi vangi, kui ta on lippu langetanud üle 45° või pole seda teinud piisava aeglusega?

Hea küll. Ma saan ju aru, et kogu see jura on selleks, et minu lippu koheldataks piisava austuse ja väärikusega. Aga, vabandage, kuskil võiks ju ometi olla alles ka terve mõistus.

Miks näiteks peavad lipu nähtavale panemisel olema mingid kindlad põhjused, mingid reglementeeritud päevad ja kellaajad? Kas ma siis ei võigi lihtsalt ja vabalt oma rõõmu ja heameelt näidata? Kas ma tõesti tohin ainult salaja, kuskil metsas, kardina taga, kus keegi ei näe, oma lipu välja võtta? Kas see kõik peabki olema nii kroonulik, kohustuslik, sätestatud?

See pole ju ainult riigilipp – see on ka meie rahvussümbol. See on meie kõigi asi. Mida selliste eeskirjadega õieti kaitsta ja reguleerida üritatakse?

Sümbolid ja märgid on juba oma olemuse poolest vabalt sümboolseks kasutamiseks. Kui keegi ikka tahab oma meelsust avaldada, siis palun, lehvitagu oma lippu või pangu mõni teine lipp põlema selle asemel, et kellelegi otseselt nuga selga lüüa või pomm alla panna, eks ole?

See ongi ju üks sümbolite funktsioone. See ongi kultuur. Et kui sa muidu ei saa, siis demonstreeri, avalda meelt, hävita sümbol, aga jäta objekt ise siiski rahule.

Aga hakata sümboleid veel mingite eriliste seadustega kaitsma ja seejuures sugugi mitte sümboolsete, vaid juba täiesti reaalsete karistustega ähvardama – see ju ei tööta. Vähe sellest, nende piirangutega riivatakse kindlasti meie Põhiseaduse §-i 45 (igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi...) ja ilmselt teisigi sätteid.

Pealegi ei ole võimalik määratleda ega ammendavalt loetleda kõiki võimalikke rahvussümboolika kasutamise valdkondi ega juhtumeid. Ei ole ju alati tegemist meelsuse või veendumustega, olgu siis poolt või vastu. Küll ja küll on neid juhtumeid ja olukordi, kus Eesti või mistahes teise riigi lipu kujutist kasutatakse lihtsalt teavitamiseks, märgina, näiteks keele või valuuta tähistamiseks või mõnel muul täiesti neutraalsel puhul.

Huvitav, muideks, kelle initsiatiivil ja algatusel üldse see sinimustvalge reglementeerimine, represseerimine ja käskimine-keelamine-karistamine toimub?

Võiks ju kahtlustada, et ehk on selle taga endised kommarid, kes meie rahvusvärve salajas vihkavad ja tahavadki ära keelata. Või siis hoopis mingid erilised marurahvuslased, kes peavad Eesti lippu nii pühaks, et ei kannata välja mingisugustki omavoli. Või on see kõik selleks, et oleks kohe vastav seadus võtta, kui mõni tibla või muu pahaline peaks millegi jõledaga hakkama saama, et saaks kohe käed raudu panna.

Tegelikult käib selle juurde ju ka targutamine, et ega siis meie rahvas pole selline nagu mõned teised. Et meie ikka niimoodi põhjamaiselt vaikselt ja tasahilju ja vaoshoitult ajame omi asju. Et rahvustunne ja rahvusvärvid on meie südames ja et need polegi ilma peal lehvitamiseks kogu aeg. Ja siis veel ka see jutt, et kui liiga vabalt saaks neid asju kasutada, siis labastataks ja lagastataks kohe ära, ei oleks enam nii tähtis ega väärtuslik.

Nojah, vaevalt siiski. Igaüks on näinud, kas või filmidest või uudistest, kui palju näiteks USA-s kasutatakse nende lippu ja kui väga seda samal ajal ka austatakse. Usun, et ilmselt on meie rahvusvärvide kohta käivate nõudmiste puhul siiski tegemist inimliku rumaluse ja piiratusega vastavat ala haldavate ametnike poolt.

Ja veel see ahistav tingimus, et pärast päikeseloojangut ei tohi meie lipp ilma valgustamata väljas olla. Kindlasti on sellel mingi ajalooline traditsioon ja põhjendus, aga kui kujutada ette miskit ÜRO või EU või NATO asutust või mistahes rahvusvahelist kohta, kas või hotelli, mille ees lehvivad kümnete maade ja riikide lipud – ei kujuta ju ette, et keegi tuleb ja igal õhtul võtab ainult meie lipu sealt rivist välja või langetab ning igal hommikul jälle tõmbab üles. Absurd ju.

Olen seda meelt, et praegune Eesti lipu seadus ning Eesti lipu kasutamise kord ja hea tava koos Karistusseadustiku §-ga 271 keelavad, ahistavad ja piiravad meile olulise sümboolika vaba kasutamist.

Pole võimalik seadusandlikult reguleerida loomulikke asju. Keele või sümbolite kasutamine peaks olema, vähemalt minu arvates, sama loomulik ja endastmõistetav nagu lindude lend või rohu kasvamine.

Peksta ja kallistada. Arvamuslugusid Eestist ja eestlastest

Подняться наверх