Читать книгу Kuidas seksist rõõmu tunda - Tõnn Sarv - Страница 3

Kuidagi on nii välja kujunenud ja saanud justkui eelduseks või ettekujutuseks, et seks või seksimine on ikka ja igal juhul meeldiv ja rõõmustav sündmus. Et seda saab harva, seda tuleb üritada ja selle poole tuleb püüelda. Igaühel on seda vaja ja kõik seda tahavad.

Aga kas see on ikka nii? Kas seks on alati ja tõesti ikka rõõmustav sündmus?

Ei tahaks küll kohe alustada kõige mustema, kõige tumedama poole pealt, aga paraku seksitakse ka tüdinult, vastu tahtmist, sunniviisiliselt, lausa vägisi. Üks tahab, teine ei taha, aga on selleks sunnitud. Rõõmu ei paku see kellelegi, kohe kindlasti mitte.

Lugu läheb aga veelgi hullemaks siis, kui selline suhe kestab nädalaid, kuid, aastaid. Kui kedagi lihtsalt kasutatakse, hoolimatult, vägivaldselt, kurjalt. Kui kellegi vägistamine, peksmine, alandamine, mõnitamine, piinamine, orjastamine; kellelegi haiget tegemine ongi eesmärk, siht ja mõte.

On paraku inimesi, kes ei oska, ei tea, ei suuda ega tahagi end teistmoodi kehtestada, ennast teistmoodi välja elada kui just sellisel viisil. Ja on olukordi, kus selle eest polegi kuskile põgeneda ega abi otsida, kellelegi kaevata. On olukordi, kus ainsaks võimaluseks ongi kõik välja kannatada. Ning seda kõike tuleb ette ka kõige tavalisemas abielus.

Seda kõike tuleb ette ka mistahes muus kooselus. Vägistaja ei pruugi sugugi olla ainult mees ja kannatanu just naine. Võib ka vastupidi olla. Aga kurjust, viha, jõhkrust ja vägivalda, kaklusi, piinamisi, mõnitamisi ja alandamisi tuleb ette ka nii meeste kui ka naiste omavaheliste suhete puhul.

Keegi neist kuhugi ei teata. Kuskil nende üle arvestust ei peeta.

Ning ei pea vist rääkimagi sellest, mis toimub kinnipidamiskohtades, kus “allalastud” vange ära kasutatakse, ei pea vist rääkima muudestki jubedustest, kus seks on vaid vahend oma ülemvõimu näitamiseks.

Nõnda ei pruugi seks sugugi olla rõõmus sündmus.