Читать книгу Kuidas seksist rõõmu tunda - Tõnn Sarv - Страница 9

Mõnikord tahaks lihtsalt keppi.

Väga väga naine

Inimesed muutuvad ja nende tahtmised koos nendega. Me teame seda omast käest. Meie ju muutume. Teiste muutumisi on veidi raskem tähele panna, aga miks siis nemadki ei peaks muutuma, kui meie seda teeme, eks ole.

Seetõttu pole erilist mõtet üritada kedagi kohe algusest peale lõplikult kuhugi liigitada või paika panna. Umbes nii, et see tahab ainult seda, et too imetleb ainult ennast või et kellelegi meeldib ainult niimoodi. Või et mingi astroloogiline märk määrab midagi lõplikult ära. Või kellegi vanus või välimus.

Seesugustest tähelepanekutest võib küll alguses veidi kasu olla, aga neid ei tohiks ületähtsustada. Ja päris kindlasti ei tohiks nendele kindlaks jääda, sest just niimoodi tulevadki kõik eksimused ja pettumused, tülid ja arusaamatused.

Just siis, kui me oleme teise inimese suhtes jõudnud täiesti kindlale veendumusele, et tunneme teda läbi ja lõhki, üllatab ta meid – meeldivalt või ebameeldivalt, vahet pole.

Oh õudust, ta on muutunud!

Ta polegi see, kelleks ma teda olin kogu aeg pidanud!

Aga just nii on see ka meie endiga. Me kõik muutume. Me kõik areneme. Kogu aeg.

Aga mis eriti huvitav – me muutume lausa hetkeliselt. Me oleme tujukad, ettearvamatud, ennustamatud. Kord meeldib meile midagi, siis aga muutub see kohe tüütuks ja ebameeldivaks. Siis vihastume kellegi peale, aga järgmisel hetkel tahaksime teda juba kallistada. Väga tuttavad tunded, eks ole, isegi täiesti kainelt.

Muidugi, me tahaksime teiste peale kindlad olla. Ja vist tahaksime samamoodi, et ka teised saaksid meie peale kindlad olla. Me vajame rahu ja tasakaalu, usaldust ja mõistmist. Aga samamoodi vajame ka üllatusi ja ootamatusi. Ja tahame üllatada ja ootamatusi valmistada ka teistele.

Sest, mõtleme järele, kust tulevad suurimad rõõmud? Ikka ju ootamatustest ja üllatustest, mitte rutiinist ja tasakaalust.

Seetõttu võiks muutusi ja üllatusi pigem tervitada.