Читать книгу Mandala - Tõnu Õnnepalu - Страница 4

Kui kassid peaksid koostama inimeste edetabeli, nii-öelda inimese tõuraamatu, siis poleks kahtlustki, et aukohal ja kõige kõrgema tuhvi peal seisaks seal kindlalt Vanem Daam.

Vanem Daam on inimkonna tippsaavutus, sealt edasi pole minna enam kuhugi. Tal on aega. Ta kurjustab harva. Ta teeb tihti pliidi peal süüa, vahel tikib või õmbleb lambi valgussõõris, ei tõuse sealt tundide viisi, tema süles võib järjest ära magada mitu und. Või noh, see oli nüüd rohkem ajalooline vanadaam. Tänapäeva Vanem Daam vaatab pigem televiisorit. Kassid on tulised televisiooni pooldajad! Teleka ees on inimene paigal. Või isegi kui teleka ees pole parajasti inimest, on seal vähemalt mõnusad tugitoolid, diivan. See, mis telekast tuleb, neisse väga ei puutu, kuigi vahel jookseb seal toredaid väikesi pallikesi, pudinaid, vudinaid, neid võib isegi korraks uurida, kuigi, jah, käpa alla ei jää sealt midagi.

Aga paraku! Inimeste tujud on nii vahelduvad, vaevalt on kassid jõudnud televisiooni omaks võtta, kui inimestel on juba uus mänguasi. Neil on nüüd sülearvuti, nagu nad ei teaks, kelle koht on süles! Tõsi, kui arvuti on laua peal, tuleb selle tagant mõnusat sooja tuult, seal võib pikutada. Klahvide peal pole ka paha, aga ei lubata. Ometi ei mõtle kassid, kui nad vahel natuke kirjutavadki (sdrrrrtstqeeeee’’’wrbhj), sellega midagi halba. Arvuti uue asjana on küll eelkõige kahtlane, hulga miinustega (inimene ainult teeb, nagu poleks), aga samas, eks ole, just tänu arvutile on ka kassidele nüüd kättesaadav kirjalik eneseväljendus. Kõigil miinustel on omad plussid. Mõni väike ikka.

Kuid Vanem Daam ongi selle poolest täiuslik, et ta ei jookse uuega kaasa, tal pole arvutit. Tema on truu veel vanale heale televisioonile. Ta vaatab korralikult ära kõik järjefilmid, harivad saated, saated pensionäridele, noorsoo probleemsaated, uudised, majandusanalüüsi, ilmateate; aiandus- ja kirjandussaated, lauluvõistluse kõik eelvoorud. Tal on kannatust, see on üldse põhiline. Ta ei kiirusta kuhugi. Kui ta ei vaatagi telekat, veel parem: kuulab raadiot, pikutab voodis ahju ääres. Ta toob turult värskeid räimi, hakkliha, teeb kotletti. Tema kass elab veel traditsioonilise köögi peal, ei ole ära rikutud võltsi vabrikutoiduga.

Vanem Daam uurib ajalehest, prill kenasti ninal, surmakuulutusi, ei pahanda, kui natuke lehenurgaga mängitakse. See ju krabiseb nii vahvalt! Või kui natuke pahandabki, siis see pole kunagi päriselt, see on stiili pärast. Sest Vanemal Daamil on stiili, on maitset, on arusaamist! Tema juures valitseb rahu. Mis kõige tähtsam: Vanem Daam ei kipu kodust minema, ei reisi (vähemalt klassikaline vanadaam ei reisi), ei tuiska ringi mööda poode, mööda maailma, ei koli, sest kõik need vanad asjad, mööbel, mälestused – kuhu ta nendega lähekski…

Oh! Kes kass kord saab endale perenaiseks Vanema Daami, see on koos kõige suurema mõeldava õnnega. Isegi kui see ei jää kestma, sest paraku, mis siin ilmas jääb kestma?

Aga – kassid ei ole selles mõttes ka üldse valivad. On Vanem Daam, väga hea. On lapsed, lõbus. Lastel on ikka enamasti ema ka. Vanameeste juures on samuti täitsa muhe elada, mis siis, et torisevad vahel, söödavad ajalehepaberilt silgupäid (laudlina suhtes pole kassidel kunagi pretensioone!). Mis puutub aga vanapoistesse, siis ka need on väga toredad, kuigi mõnes mõttes veel hullemad kui lapsed. Laps tüdib kassi kräunutamisest ära või vähemalt kasvab suureks, aga vanapoiss – mitte iial!

See-eest abielupaar, kellel pole lapsi: puhas klassika. Aga miks ka mitte näiteks ostukeskuse kassapidaja: pikad vahetused, mille ajal saab põõnata, kus tahad, ja iial ei jäeta vahele mitte ühtegi Kiisueine sooduskampaaniat.

Ja noh, kui kasside peremeheks saabki kirjanik, mis seal’s ikka. On nagu on.

Et kirjanikul, Kollase maja uuel asukal, on omad miinused, ja mõned päris pikad, seda taipasid Kollase maja mõlemad kassid muidugi jooksu pealt. Esiteks, ta polnud vana. Ta polnud ka just noor, aga kindlasti polnud ta küllalt vana. Niisugune võib veel üllatusi valmistada, ja seda pidid nad paraku ka tunda saama. Ega see, et kass elab hetkes, ei tee teda veel vähem ettenägelikuks.

Teiseks, kirjanik ei olnud kassidest just vaimustuses. Ta polnud arvestanud, et saab koos Kollase majaga kaasa kaks musta emast kassi, mõlemal ilmselt pojad kõhus, ja sellel väiksemal, kes tegelikult on suurema mamma – kuidas need asjad on, selle oli Joosep kirjanikule kohe selgeks teinud –, sellel Väikesel Mammal on pealegi veel tihti keeleots suust väljas. Ja siis pole ta kuigi targa näoga. Aga kirjanik hindas arukust, intelligentsust. Tõsi, nagu me edaspidigi näeme, polnud ta alati just kõige terasem seda märkama. Ta pidas ennast ka küllaltki vabameelseks, mõistvaks inimeseks. Aga mõnede asjade suhtes olid tal siiski päris kindlad seisukohad. Näiteks kasside kohta teadis ta kaljukindlalt, et esiteks, õige kass käib hallivöödiline, ja teiseks: kõik kassid on pätid. Ei kuula sõna, ei võta õppust. Käivad ikka söögilaual, varastavad taldriku pealt vorsti, jätavad väljaununenud võitüki sisse reetlikke hambajälgi, mida ka keelega lakkumine pole päriselt kinni katta suutnud…

„Pätid ja muud mitte midagi,” teatas ta resoluutselt, kui keegi kassidest juttu tegi, nende toredusest, armsusest.

„Kasvatamatud!”

Nojah… Selles kõiges võib ju omajagu tõtt olla, aga kas siis nüüd kohe pätid? Mis mõttes kasvatamatud? Kas tuleb siis jätta tore võimalus kasutamata lihtsalt sellepärast, et hästi ei tohi? Mõnikord natukene ikka ju võib!

Ühesõnaga, kassid muidugi nägid, et kirjanikul on nende suhtes teatavaid eelarvamusi, aga nad ei teinud sellest numbrit. Sest: alati tasub olla kannatlik, peaasi, hoida esialgu madalat profiili (see kasside iidne tarkus!), vaadata, mis saab. Küll ta tasapisi harjub, küll ta lõpuks aru saab, kui toredad me oleme! Enesekriitikas on kassid tugevad: nad ei lasku selleni iial.

Mis siis, et me talle praegu natuke ei meeldi. Väljas on kõige palavam suvi, ega ei peagi toas passima. On nagu on.

Ja lõppude lõpuks oli ta ju Joosepi emale öelnud need sõnad:

„No mis seal siis ikka, las nad jääda, püüavad hiiri…”

•

Tõtt-öelda ei pannud kirjanik neid kahte majaga kaasa saadud kassi esialgu väga tähelegi. Sest realismi huvides tuleb siin kohe ära öelda: me küll räägime, et kirjanik ja kirjanik, aga vähemalt esialgu ei paistnud kirjaniku kirjanikuks olemine välja mitte kuskilt otsast. Pigem meenutas ta ühte tavalist meest, kes mässab ennastunustavalt oma maja kallal, innustub lõputult asjadest, mis paraku ei paku huvi mitte kellelegi peale tema enda. Nagu katuse harjalaud, mis on lahti tulnud, või küsimus, kas vahetada välisvooder kohe välja või oodata sellega veel natuke. Kõigile teistele on need teemad ülimalt haigutamaajavad, isegi majaomanikule endale on – niipea, kui voodrivahetusest juba natuke aega mööda saab. Juba ei näe ta enam üldse, et see keskmine laud, mille pärast ta mitu ööd järjest magada ei saanud, jäigi viltu.

Kassidest me parem ei räägigi. Ehitus ja remont kohe kindlasti pole nende stiihia! Kuigi nad on tõesti suured realistid, võib neid vaevalt materialistideks nimetada. Kass hindab siiski rohkem vaimseid väärtusi, nagu rahu, vaikus, kontemplatsioon, kiindumus, püsivus, kannatlikkus…

Kuid Väike Mamma (nii kirjanik teda siis kutsuma hakkaski, parema nime puudusel) ja isegi tema tütar nägid siiski kohe ära, et olgu Kollase maja uus peremees pealegi veidi oma eelarvamuste kütkes ja üleliia toimekas – temas on siiski perspektiivi, on arenguruumi. Temaski võivad veel avalduda vaimsed huvid!

Muidu tal eriti mööblit polnud (pehmete tugitoolide poolest oli ta kohe üsna vaene), aga suure raamaturiiuli ehitas ta Kollasesse majja kohe alguses. Ta nimelt (siiski) armastas (aeg-ajalt!) väga lugeda ja raamatuid oli tal sellele vastavalt. Ta oli need kõik vähemalt, nagu ta rõhutas, ühe korra läbi lugenud. Aga mis on üks kord! Kui raamat meeldib, siis see nagu polegi midagi, ainult korraks nägemine. Tahaks ju veel. Teine kord on juba tutvus. Kolmas: saame sõpradeks. Aga tõeliselt head raamatut loed ikka ja jälle ka siis, kui ta sul juba peas on. Alati on mõni koht, mis üllatab, mida sa mäletasid täiesti teistsugusena!

Raamaturiiul tuli päris suur küll, aga kui ta raamatuid täis oli laotud, jäi põrandale veel hulk raskeid kaste. Kirjanik ohkas. Pööras neile selja. Eks ükskord hiljem vaata… Nii ütles ta mõttes tihtipeale, kui olukord, mida ta parajasti nägi, talle väga ei meeldinud. Just nagu oleks ta uskunud, et „hiljem” vaadates on pilt kuidagi iseenesest muutunud. Näiteks raamatukastid on õhku haihtunud. Aga nagu me teame, ei nad nii naljalt haihtu. Ei haihtunud ka seekord. „Hiljem” tõstis kirjanik nad lihtsalt nurka virna (teen ükskord, kui aega saan, veel ühe riiuli… või viin pööningule, eks näis…) ja tõstis virna otsa selle varjamiseks paar kilekotti riietega. Kassidele see juba täitsa meeldis. Virna otsa sai ronida ja kilekotid riietega tundusid täitsa arvestatavate kohtadena, kuhu pojad tuua, kui kord see aeg kätte jõuab.

Egas me asjata ütle, et kassid nägid kirjanikus perspektiivi. Las ajab praegu jalust ära, las olla veidi tõre. Päris ära ka ei aja. Sabast ei kisu, haiget ei tee. Juba hulk plussisid näiteks Joosepi ja eriti tema väikese Vennaga võrreldes. Ja kes on öelnud, et armastus esimesest pilgust on just see kõige parem asi? Kassid selles küll nii veendunud ei ole. Esimesest pilgust, kena, aga mis siis saab, kui kümnendas vilksatab juba kahtlus, sajandas tüdimus? Ei, parem olgu ka kolmesajas veel ükskõikne, ärgu ta nähkugi meid. Aga siis – kes neid pilke jõuabki enam lugeda –, ühel õhtul, kui kirjanik istub Kollase maja „paraadtrepile”, päevasest haamerdamisest väsinud, ja kassid tulevad mõlemad sinna lähedusse (trepp on veel mõnus soe), jääb ta korraga vaatama. Naeratab, muigab natuke.

„Noh, kassid, pikutate siin, jah!”

See kõlab juba teisiti. Selles on juba leplikkust, isegi soojust. Ja lähevad aastad, võib-olla on see kolmekümnetuhandes pilk, võibolla neljakümne-, mis inimene neile heidab, ise mõeldes, et eks ilma nende naljaninade-siidisabadeta oleks ikka igav ka – mõnikord natuke…

„Aga ärge te mul mõelgegi sellepärast…” lisab ta kohe juurde, kasse sõrmega ähvardades.

Ei, nad ei mõtlegi.

Nojah, eks see esimesest pilgust ole muidugi ilus. Aga seda ei saa olla rohkem kui korra elus. See oli siis, kui väike must kass, kõhn ja kirpe täis, tuli Kollase maja ukse taha. Siis see pidi olema esimesest pilgust. Joosep ju ütles:

„Võtame ta endale!”

Aga kus on nüüd Joosep, Venna, nende ema?

Asjatu küsimus. Nagu seegi, kas neil oma kassidest kahju ei olnud? Natuke ikka oli. Joosep suutis ema isegi veenda, et tegelikult mitte natuke, vaid päris palju. Ja lõpuks ema lubaski tal koerakutsika võtta! Sellest kasvas pärast suur jämeda häälega krants, Kassu nimeks…

Kuid – ärgem tõtakem asjadest ette ja ärgem ajagem neid meelega keeruliseks, nagu tänapäeva kirjanikel paraku nii tihti kombeks on! Meid, jumal tänatud, kirjanduslikud püüdlused ei paina, võime endale lubada lihtsust. Või mis võime! Peame, sest, lihtsalt ei oska teisiti. Ja meie eesmärk on ka teine. Dokumenteerida.

Kuskilt juhtusime kord lugema üht lauset:

„Igaühel on õigus eluloole.”

Ja – nagu nende lausetega on, loed ja unustad. Aga see tuli tagasi. Ja hakkas kummitama. Korraga tundus ta nii tõene. Korraga jälle kahtlane. Sest nojah, teatavas mõttes muidugi, aga… On siiski suurmehed ja kuulsad naised, kes ajalukku oma jälje on vajutanud ja kelle biograafiaid, ükskõik kui mitmendat korda neid ka ei jutustataks (ja iga kord nii uut moodi, eks ole!) neelame me ikka põnevuse ja huviga. Need panevad meid mõtlema – inimloomuse, ajaloo, kõige üle.

Ja siis on tavaliste inimeste elulood, selliste, nagu me ise. Mis seal ikka niiväga jutustada on. Elas, oli. Käis koolis, abiellus, ei abiellunud, lahutas, jäi kokku, kasvatas lapsed, tegi tööd, saavutas. Tulid haigused, vanadus, surm. Eks muidugi saa seda kõike pikemalt, aga… on see siis ka veel huvitav? Sellepärast me endast, jah, parem mitte sõnagi. Kui, siis las teised. Kas nii pole lõpuks ausam…?

Kuid on veel vahepealsed, veidike nagu hallid juhtumid. Loodame siin mitte kedagi solvata, kuid meie arvates käib kirjanik just niisuguste alla. Noh, olgu peale, et kirjanik. Aga samas, mitte just eriti kuulus. Jätab ta ajalukku jälje? Ta ise, eriti kui tuju juhtub mitte kõige parem olema, kuulutab vastuvaidlemist mitte sallival toonil – oma kassidele, kui kedagi teist kuulamas pole:

„Ma olen juba praegu unustatud. Uued põlvkonnad ei loe mind enam! Või mida nad üldse loevad?”

Noh, olgu sellega kuidas on, laskem tulevikul ikka ise enda eest rääkida, aga tõepoolest, meie arvates on just kirjanik üks neist vahepealsetest juhtumitest. Vääriks nagu elulugu, vähemalt vanaaegsete arusaamade järgi – ja samas, siiski ka mitte nii eriti. Mingi staar ta ju ei ole. Müügiedetabelitesse tema biograafiaga ei jõuaks, isegi kui seal paljastada kõik, mis paljastada on. Aga mis seal siis ikka on? Sest eks ole seegi üks meie, tavaliste inimeste pettekujutlusi: et ka meil on saladusi. Noh, muidugi on. Aga kas pole nad kõik, kui lähemalt vaadata, samad, mis kõigil teistel meiesugustel? Ei midagi erilist. Ja kirjanikul? Ka vist… kui lähemalt vaadata…

Aga just selle vahepealsuse, mõnetise halluse pärast kirjaniku juhtum meid huvitama hakkaski. Tunneme teda juba ammu. Ta pole küll alati just kõige mugavam tuttav, sest kõik, mis sa tema kuuldes räägid, võib leida tee mõnda tema raamatusse. Seda oma pahet tunnistab ta kaudselt isegi.

„Minul endal pole mingeid mõtteid,” armastab ta öelda. „Kõike ma olen kuskilt kuulnud või lugenud, harilikult ei mäleta enam, kust.”

Ta väidab end koguni üldse mitte mõtlevat!

„Vähemalt kirjutades – mitte iial! Kirjutamine on tegu, mitte mõte,” on ta meile sulaselgelt öelnud. Mine sa võta kinni…

Muidu, mittekirjutades, tõsi küll, mõtlevat ta vahel ülearugi. See tõendavat tema arvates, et mõtlemine ei vii mitte kuhugi:

„Täielik tupiktee.”

Mõtlemine viivat ainult veel suurema mõtlemiseni ja see võib, oleme meiegi nõus, inimese lihtsalt haigeks teha. Kirjutamisel ei olevat mõtlemisega niisiis mingit pistmist:

„Nii kui mõtlema hakkad, kukud nööri pealt alla. Tuleb lihtsalt edasi minna.”

Kuid ka see väike ebamugavus – et ootamatult võid mõne oma mõtte, või mis veel hullem, eluseiga, isegi pihtimuse, leida kirjaniku raamatust – on õieti juba vana, unustatud asi. Esiteks, me oleme ajapikku taibanud, et sellel pole mingit tähtsust. Kuna me ise oleme niivõrd silmapaistmatu, selgelt ilma eluloota juhtum, siis ei tule kirjaniku lugejatele iial pähe, et mõni meie mõte, tegu või saladus võib olla just meie oma. Kui tegemist on mõne väärika mõtte, teo või saladusega, leidub sellele alati küllaga pretendente, ja kui ei, ka siis leitakse mõni meist põnevam isik, kellele näpuga näidata.

Teiseks aga on lugu veel nii, et kirjanik niikuinii enam ei kirjuta. Vähemalt ei avalda. Selle nimeks on muidu kriis, aga seda sõna ta keelab tarvitada. Tema ütleb: vanadus. Või: pole, millest.

Olgu-olgu. Eks me tea, et vahel ta ikka midagi kirjutab ka.

„Ah! Niisama, vanast harjumusest,” ütleb ta küsimise peale ja kinnitab, et igatahes avaldada ta seda küll ei mõtle:

„Kellele seda tüli ikka vaja on?”

Meie siis jälle katsume talle rääkida, et mis jutt see on, kas siis ümbrus, kus ta elab – kena maakoht, loodus, Kollane maja oma lugudega, aga veel enam vana mõis sealsamas lähedal –, kas sellest pole siis aineks juba rohkem kui küllalt? Ja kas peabki see, millest kirjutada, olema tingimata nii eriline, suurejooneline, tähtis?

Poiss – nii ta kutsub ikka oma väikest (nojah, mis väike ta enam nii on) vennapoega, keda isa-ema vahel tema juurde maale saadavad (kirjanik arvab, et tihti lihtsalt mugavusest, kui on vaja kuhugi reisile minna või pole koolivaheajaks poissi kuhugi mujale saata ja kodus istuks ta päevad otsa vaid arvutis) – ajab küll mõnikord kirjanikule peale, et:

„Aga miks sa oma kassidest ei kirjuta? Nad on ju nii vahvad! Kirjuta oma kassidest raamat, ma küll loeksin! Selle võiks netti ka üles riputada, tead, kui palju seal on kassidest!”

Loomulikult ei võta kirjanik sellestki tuld.

„Ah, kassid… Mis mõtet sellel oleks? Raamatud räägivad inimestest. Ma pole mingi kassikirjanik.”

Aga meie jäime selle poisi jutu peale just mõtlema. Pole midagi „ah kassid!”. Vahel ütlevad lapsed välja just selle, mida me kõik mõtleme, aga ei julge öelda. Või ei pea küllalt targaks. Kassid? Aga… Kui tõepooles kõigil on õigus eluloole, siis…

Ühesõnaga, kord mitu kuud hiljem võtsime meiegi selle teema jälle üles, et tõepoolest, kui midagi paremat pähe ei tule, kui on – hea küll, hea küll! – mitte kriis (ja tegelikult ka mitte vanadus, sest no lubage, mis vanadus see tänapäeval ikka on!), kui on, ütleme, lihtsalt niisugune vaheaeg, siis, lõppude lõpuks, miks ka mitte…

„Kassidest?” küsis kirjanik meie mõtteid justkui aimates.

„Kirjutasin juba kassidest. Andsin poisile, et las siis loeb, kui tahab just kassidest, ja minu pärast riputagu üles ka, kuhu aga tahab. Ainult ilma minu nimeta, loomulikult! Nett on täis kõiksugu prügi. Aga olgu. Parem seal, kui trükikojas. Sest trükikotta läheb veelgi hullemat prügi. Avaldada ma seda küll ei mõtle.”

Noh, hästi. Tuli välja, et eks poiss pannudki siis selle kassiloo netti üles. Nii-öelda vabavarana, mis ta ju ka kirjaniku poolest oli. Ja tõepoolest, ega seal midagi tõsist pole…

Aga ometi – biograafia! Koguni kaks biograafiat. Kass Rulli (Väikese Mamma) ja kass Sihvka (õige nimega Krasaavitsa) omad. Ja võib-olla isegi mitte ainult nende. Sest eks ole, kui hakkad jutustama ühe elulugu, pead natuke jutustama veel mõne oma. Elulood ju põimuvad, liituvad, kellegi elulugu pole vaid tema elu lugu. Ja lõpuks saab sellest kõigest üks muster…

Sest just nii me seda asja oma lihtsas ja kirjanduskauges meeles ette kujutame: kui igaüks natukenegi jutustab oma, või veel parem, kellegi teise elulugu, siis tasapisi saaks jutustatud kõigi oma korraga. Meie, tema, nende, isegi kasside, koerte, hobuste…

Aga, ühesõnaga. Toome siin selle ära: kirjaniku poolt poisi jaoks kirja pandud „ebatõsise” ülevaate tema kasside elust enne seda, kui nendest kirjaniku kassid said. Sest muuseas on see meie arvates hea sissejuhatus kirjaniku enda ellu (mille jutustamine on meie peaeesmärk), aega ja miks ka mitte – loomingusse.

Oma vanu raamatuid ta niikuinii uuesti avaldada ei luba. Isegi neist rääkimine on tema kuuldes kõvasti keelatud. Ja kui vastab tõele (milles me küll veidi kahtleme), et ta enam kunagi midagi ei avalda, võib see kaksikbiograafia kergesti osutuda kirjaniku üldse viimaseks teoseks. Ja sel juhul, kassidest või mitte, mingi kirjandus-looline väärtus võiks tal ju ometi olla?

Loo pealkirjaks oli ta pannud „Joosep”.