Читать книгу Mandala - Tõnu Õnnepalu - Страница 6

Üks vähemalt on kindel: tõelise, ausa ja puhtatõulise maakassina sündis kass Rulli laudas. Laut, kus ta ilmale tuli, oli pikk, valgekslubjatud seintega, veel kolhoosiaegne. Mis oli kolhoos? Kolhoos oli see, et lehmad elasid hulgakesti koos riigi poolt neile ehitatud laudas, nende piim läks riigile, ja inimesedki, kes lehmade eest hoolitsesid ja neile heina tegid, elasid riigi poolt põlluserva ehitatud majas hulgakesti koos. Loomulikult elas kolhoosis ka kasse. Aga erinevalt lehmadest ja inimestest ei peetud kolhoosi kontoris nende üle mingit arvestust. Nad lihtsalt elasid. See oli nende kodupaik, juba nende vaaremad ja vaarvaarvaarvaarvaaremad olid seal elanud. Ammu enne kolhoosi. Talu ajal ja mõisa ajal. Alati.

Kuid ajal, millest räägib meie lugu, oli ka kolhoos juba minevik, kuigi veel lähi-. Nii kolhoosilaut kui ka kortermaja olid juba pooleldi maha jäetud. Või siis: alles pooleldi. Kuid kasse puudutavad inimeste omandi- ja tootmissuhted vaid kaudselt. Mis neile loeb, on lakk. Et majal, kuulugu ta kellele tahes, oleks suur lakk. Nii on see olnud sestsaadik, kui inimesed oma majadele õppisid lakkasid ehitama. Võimalik, et seda õpetasid neile kassid.

Lakk on tähtis, sest lakas on heinad, heinamaadelt niidetud rohi, mis suvel on päikese käes kuivanud, mõnusalt lõhnav ja krabisev, hiirepesi täis. Kevadeks söövad altkorruse lehmad küll heinad ära, aga nii palju jääb neid laka peale ikka, et Emakassil on, kuhu ta oma pojad toob.

Milline see Emakass just täpselt oli – ajalugu vaikib. Võime vaid kujutleda, et ehk oli samasugune musta kasukaga, valge tähniga rinna ees, kartmatu iseloomuga, meelekindlalt oma pisut kõveratel jalgadel aina uutele ja uutele kassipojapesakondadele hiiri ja linnukesi kandev kassimamma.

Valja jaoks, kes lehmi ja vasikaid talitab, on ta üks laudakassidest, kes iga päev pärast lehmade lüpsmist piimaruumi ukse taga oma järge ootavad. Seal on üks vana alumiiniumkauss, veidi mõlkis ja mitte just kõige puhtamate äärtega. Aga põhi on alati puhas, hõbedane, tuhmilt läikiv, karedatest kassikeeltest poleeritud. Soojadel suvepäevadel jalutab seal alati mõni kärbes.

Kui lehmi elab laudas täpselt kakskümmend kaks (mahuks märksa rohkem), vasikaid-mullikaid parajasti kolmteist, kõigil kollased numbrid kõrva küljes ja mõnel lemmikumal isegi juba ka Valja pandud nimi, siis kasside arv on täpselt kindlaks tegemata, aga enamasti pole neid üle kümne. Kuna nende hulk pidevalt muutub, pole mõtet neid lugema hakatagi.

Aga laut on koduks ka kärbestele. Keegi ei oska isegi aimata, kui palju neid seal elab. Võib-olla miljon. Võib-olla kaks. Kui on suvi. Talvel kärbsed magavad. Kus – ärge küsige. Kuhu aga pugeda saab! Igatahes, kui on suvi, siis mõni neist miljonist kärbsest jalutab alati kassikausi puhtakslakutud põhjal. Kärbse keel on väiksem ja nobedam kui kassi oma. Tema leiab piimatilga veel sealtki, kust mitu kassi on järjestikku üle käinud.

Kassid kärbseid ei salli. Neid ei salli ka lehmad, kes peavad kogu aeg kõrvu liigutama, pead raputama, sabaga vastu vasakut ja vastu paremat külge lööma. Iga kord langeb mõni kärbes, teised tõusevad korraks lendu, et kohe jälle samasse kohta tagasi laskuda. Valja ka ei salli kärbseid. Sest kes salliks! Aga ärge te öelge. Laudas elab suviti veel rahvast. Lae all ühe tala kõrval, kuhu kassid iial ligi ei saa, ükskõik kui igatsevalt nad sinnapoole ka ei vaataks, on pääsukesepesa. Teine on veel ja kolmas on veel. Igas pesas hulk poegi, täpselt nagu kassipesaski, ja neile tassivad ema ja isa päev läbi kärbseid. Pojad ajavad aga nokad laiali ja ema ja isa muudkui sööstavad edasi-tagasi. Sügiseks kasvavad poegadele samasugused pikad sabad, läikivad mustad tiivad, nagu on nende vanematel, ja nii saavad nad üheskoos Aafrikasse lennata, kus kärbsed ka talvel ei maga. Võib öelda, et sinna lendavad nad puhtalt kärbeste jõul. Ja kevadel tagasi jälle, ikka kärbeste jõul!

Aga Valja niisiis teab Emakassi küll. Emakass on üsna metsik, väga katsuda ei lase, aga tuleb siiski ligi, kui piim kaussi valatakse. Valja vahel isegi valvab veidi juures, ajab vana hirmsa näoga ilma kõrvadeta kõutsi eemale, et Emakass rahulikult lakkuda saaks. Valja näeb, et tal on pojad kõhus ja siis ühel päeval enam ei ole.

„Noh, kuhu sa nad siis peitsid mul?” küsib ta emakassilt omas keeles.

Valja on ukrainlane, sündinud sellel kaugel maal, kus põllu peal kasvavad isegi arbuusid. Aga elu on toonud ta Emakassi kodumaale. Elu ei vii mitte ainult kasse teinekord sünnikohast kaugele, vaid võib sama teha ka inimestega. Kerge pole see kummalegi. Kõik on seal võõras ja tundmatu, võib-olla ohtlik, võõrad puud ja metsad, võõrad majad, koerad, inimesed, maanteed, hiireurud, võõrastest kurjadest kassidest rääkimata. Võtab tükk aega, kuni nad kõik selgeks saavad. Kassidel on ometi see eelis, et kassikeel on igal pool ühesugune. Ega need inimesekeeledki lõpuks nii erinevad pole. Aga kohe aru küll ei saa, peab õppima. Valjale meeldib lehmade ja kasside juures see, et nendega saab rääkida omas keeles.

Emakass muidugi ei ütle Valjale, kuhu ta nad peitis. Lakub kiiresti-kiiresti piima, siis on äkki kadunud. Kuhu? Lehmad ainult vehivad kärbseid, pääsuke istub lahtisel aknal ja kudlitab-kadlitab, keegi pole midagi näinud.

Ühel päeval, juba kesksuvel, kui laudalakas lõhnavad uued heinad, toob Emakass oma pesakonna ometi Valjale näha. Kuigi ta ennast katsuda ei lase, on Valja siiski tema usalduse võitnud. Nüüd lakuvad pojad kõik kooris, limps-limps-limps, Emakass vaatab pealt, susiseb vana kõutsi peale, kes parem hoiab eemale. Ta teab, et Emakassi poegadele (milline neist ka tema oma võiks olla?) parem ei maksa ligi minna. Ühe hetkega võib sellest rippuva kõhu ja tissidega just nagu ohutust loomakesest saada väike turtsuv ja küünistav masin. Osa poegi on hallivöödilised, üks on mustavalge-lapiline, kaks mustad nagu söetükid, ühel siiski selge valge tähn rinna ees. See ongi tulevane Rulli-proua. Aga praegu pole tal mingit nime ja ilma kindla nimeta elab ta veel aastaid. Ta on lihtsalt üks nimetu must maakassipoeg, nagu neid läbi aegade kõigil lakapealsetel ilmale on tulnud. Pojad on sama arad kui Emakass. Ainult see üks valge tähniga must ei jookse kohe eest ära ega hakka küünistama, kui Valja teda kinni võtta proovib. Pisike süda taob küll kõvasti ja silmad on suured, roosa keeleots suust väljas. Valja laseb ta teiste juurde tagasi.

Mis neist kõigist sai, me ei tea. Nende väikest maailma tabas just enne talve katastroof. See polnud küll tulekahi, milliseid on kassirahva mälusse talletatud tuhandeid ja tuhandeid, üks hirmsam kui teine. See ei juhtunud ka nii äkki. Algul nagu polnudki midagi. Piim oli iga päev kausis, ainult Valja oli justkui teistmoodi, vahel isegi kärkis kassidega, vahel jäi neid vaatama, ohkas. Ükskord istus piimaköögis pingil ja nuttis kõva häälega. Selline asi ei pruugi ka kassidele midagi head tähendada. Eks nad siis katsu inimest lohutada. Arg Emakass isegi võttis julguse kokku, puudutas vurruotstega Valja säärt, aga väike must hüppas koguni ise talle sülle ja hakkas kõvasti nurru lööma. Peab ütlema, et kassid saavad inimest tema hädades aidata väga vähe. Vahel nad ajavad inimese naerma. Aga ega seda enam nii vähe polegi, kui järele mõelda. Näiteks kirjanik, väikese musta nüüdne peremees, eriti ei naera. Ta elab üksi ja inimesega on kord nii, et kui ta on üksi, ta naerab vähe, sest tal ei tule lihtsalt meelde naerda. Naermine on veidi nagu kassidel nurrumine. Mis sa üksi ikka naerad. Kass Rulli oma vallatustega saab naeruahtra peremehe siiski vahel muigama:

„Vana kassimutt ise, aga näe, kui ulakas!”

Kirjanikul läheb korraks oma elu meelest ära ja alati on hea, kui oma elu korraks meelest ära läheb. Kassid ei tuleta seda kunagi meelde. Ikka on huvitavamaid asju. Hiirekrabin, lind, kärbes, vaibanurk, mida tagumiste käppadega udida, endal nägu metsik peas nagu tiigril, või siis muidugi, jah, peremehe pehme voodi, eriti veel padi. Milleks oma pead vaevata asjadega, mis lihtsalt on? Nagu oma elu.

Valja juba naerataski, pühkis pisarad ära, võttis väikese musta kassipoja pihku ja küsis temalt, ikka omas keeles:

„Ja mis siis teist saab, te mustad ja triibulised ja lapilised?”

Inimene küsib vahel kassidelt küsimusi, millele mitte keegi vastata ei oska. Isegi küsimusi, millel polegi vastust!

Muidugi, Valja polnud nutnud mitte kassipoegade, vaid enda pärast. Ja ega väike must kassipoegki Valja pärast tema sülle hüpanud. Selliste võtetega katsuvad kassid inimesele lihtsalt märku anda, et neistki, va tühistest karvakeradest, võib vahel kasu olla. Vähemalt natuke seltsi, vähemalt natuke nalja!

•

Aga mõne aja pärast siis selgus, miks Valja nutnud oli. Juhtus see, et lauda juurde sõitis auto, mitu lehma aeti autokasti ja auto sõitis ära. Kuhu, pole teada. Tagasi nad igatahes ei tulnud. Tõsi, see polnud esimene kord, kui lehmad või vasikad sõitma viidi ja tagasi polnud neist ükski veel tulnud, aga seekord järgnes ühele autole teine ja nii edasi. Lehmi jäi aina vähemaks. Läksid ka Täpi ja Musti, Valja lemmikud. Ühel päeval oli laut tühi. Ainult lehmade lõhn, vaikselt rippuvad ketid. Isegi heinad veeti lakast ära, nii et kassipojad pidid kiirkorras räästaalustesse varjuma. Sealt vaatasid nende väikesed ümmargused silmad seda hävitustööd pealt.

Järgmisel päeval Valjat enam ei tulnud. Ei tulnud üldse kedagi, isegi mitte traktorit, mis lehmadele vahel silo tõi, aga millega kassid niikuinii kunagi ei suhelnud. Nemad olid olemas ainult Valja jaoks. Kuhu ta nüüd siis jäi? Alumiiniumkauss vedeles piimaköögi ukse ees, tasapisi hakkas piimalõhngi sealt ära kaduma, nii hoolega olid väikesed karedad keeled selle servad veel ja veel kord üle poleerinud. Oli juba novembrikuu. Pääsukesi polnud enam ammu. Õhtu tuli vara.

Kassidele iseenesest õhtu meeldib. Õieti miski pole toredam kui õhtu! Siis alles põnevaks läheb. Hämaras on iga krabin ja krõbin poole huvitavam kui valges. Emakass lipsab vaikselt peidukohast välja, vaatab paremale, vasakule, kaob. Õhtu, see on jaht, hiilimine, kõhedus, hüpped, saak!

Õhtu on tore aeg, aga kui teistsugune oli korraga see õhtu! Keegi ei keeranud suurt laudalülitit, mis tuled põlema paneb. Paaris kohas oli elektrilamp otse aknalaua kohal ja selle paistel oli ennast ju nii mõnus soojendada. Keegi ei vajutanud ka teist nuppu, mis lüpsimasina iga õhtu käima pani. Selle põrinat kartis küll isegi vanakass, poegadest rääkimata, aga nad teadsid, et olgu see põrin kui kole tahes, ennustab ta alati midagi head: sooja piima alumiiniumkausis.

Emakass hakkas aimama, et juhtunud on see, mida ikka ja jälle ette tuleb: inimene on kadunud. Kuhu nad kaovad ja miks, seda ei tea. Aga ikka ja jälle nad kaovad. Viivad kaasa oma lehmad ja lambad, ahjust oma mõnusa sooja tule. Kohas, kus eile oli veel kõik, pole täna enam midagi. Kassid ei tea, mis on sõda, mis katk, mis küüditamine, mis parem elu linnas. Need on inimeste asjad. Need on see, et õigupoolest ei saa inimese peale kunagi päris kindel olla.

Aga see, et lehmad ja nende järel ka lahke Valja kadusid Emakassi laudast, polnud muidugi ei sõda ega katk. Lehmad ei läinud kindlasti ka linna paremat elu otsima ja me teame, et seda ei teinud ka Valja.

Seekord oli mängus midagi muud, üks jõud, mis on kassidele igavesti võõras ja tundmatu. Raha. Kiisude kasukal taskuid ju pole. Ja kuidas sa siis seletadki ühele täie aruga kassile, mis on raha? Et sa püüad kaks hiirt, aga ei söö neid ära ega vii poegadele, vaid paned panka. Kui siis sinu nimel on seal juba, ütleme, kümme hiirt, võid sa minna ja osta poest ühe Kiisueine.

Kiisueine? Mis on Kiisueine, seda teab tänapäeval ka kõige kaugemas maakolkas elav kass. See on see, mis on väikestes läikivates pakikestes, selline kallerdanud, lõhnab nagu – mmmm! – maks, lõhe, heeringas, tuunikala, lihtsalt kala, liha, kalkun, peekon, lind, kana, küülik, lammas, kits, hanemaksapasteet, ulukiraguu…

„Ei tea, mida nad tegelikult sinna sisse panevad, et te seda nii kangesti tahate?” küsib oma kassidelt mõnikord kirjanik. Aga tal on üldse halb komme kiuslikke küsimusi esitada. Või poriseda stiilis:

„Terve tööstuse olete lasknud käima panna, va kavalsabad! Reklaamibürood, raadio, televisiooni…”

Ühesõnaga, Kiisueine lõhna peale tõusevad kassi kõrvad kikki küll ja saba lööb püsti nagu sau, aga samal hetkel on jutt kümnest hiirest pangas tal täiesti meelest läinud. Pühitud! Raha on asi, mida kassid ei võta omaks ka sada korda tuhande aastaga. Ja küllap selleks ajaks on inimesedki rahast tüdinud. Nii et kassid võiksid parastada: näete nüüd. Aga nad ei parasta iial. Neis on loomupärast suuremeelsust: milleks vana asja meeles pidada?

Loomulikult ei teadnud rahast midagi ka lehmad, kes Emakassi laudast olid viidud teadmata suunas. Ometi oli kõige selle taga raha. Sest laut oli küll vana kolhoosilaut, aga kolhoosi, nagu öeldud, enam polnud. Kolhoosist oli alles vaid sõna, nimi: olid veel kolhoosilaudad ja kolhoosi kuivati, kolhoosi kortermaja, kus kunagi elasid lüpsjad ja vasikatalitajad ja nende traktoristidest mehed ja lapsed, kes käisid koolis, ja kogu see rahvas. Maal on ju nii, et nimi, ei tähenda tihti enam midagi. Enamasti viitab see millelegi, mis kord oli, aga mida enam pole. Nimedest ei maksa end maal kunagi eksitada lasta, aga kassid hoolivad nimedest muidugi väga vähesel määral. Nende seas käibib igimuistne tarkus:

„Kutsugu nad meid kuidas tahavad, peaasi, et kausis piima on!”

Või noh, tänapäevases variandis võib „piima” asemel muidugi olla „Kiisueinet”.

Aga see, et „kolhoosi” oli veel vaid nimi, mille taga tegelikult enam midagi polnud, tähendas muuseas seda, et iga asi maksis nüüd raha ja kellel oli kõige rohkem raha, võis kõige rohkemate asjade kohta öelda, et see on tema oma. Jälle miski, millest ükski kass aru ei saaks. Aga inimene, näete, kujutab ette, et saab. Ta seisab maa peal, vaatab enda ümber ja mõtleb: see kõik on minu oma. Muld, rohi, kuused, kased, lepad, pajud, kivid ja sammal. Tahan, pean endale, tahan, müün maha, ostan midagi muud toredat, näiteks auto, sõidan, kuhu tahan. Raha teine nimi ongi: tahan.

Puudes ja rohus elab muidugi hulk linde, liblikaid, ussikesi, hiiri, metsas isegi jäneseid, kitsi, põtru, suuri loomi! Keegi neist ei tea, et nad on inimese omad. Tulevad ja lähevad, sünnivad ja surevad. Isegi kassid ei tea, et nad on inimese omad. Kui neile see küsimus kord ette pandaks, siis äärmisel juhul võiksid nad arvata, et inimene on nende oma. Peremees on ju nende peremees, kes kütab neile ahju, toob poest vahel isegi Kiisueinet, teeb voodi ära? Lõpuks, oma või mitte, ükskõik. Aga mitte inimestele. Sest kellel on kõige rohkem raha, see võib öelda kõige rohkematele asjadele: sa oled minu oma. Kõige rohkem raha on pangal. Siiski ei kuulunud Emakassi laut koos lehmadega esialgu mitte pangale, vaid härra N.-ile.

Härra N. oli tore härra, kellele meeldis maa, meeldisid loomad, meeldis õhtuti istuda oma naisega oma maja verandal ja vaadata, kuidas päike nende maa taha loojub. Härra N. armastas vaikust ja rahu. Sellest saaks aru iga kass. Kahjuks polnud härra N.-il aga nii palju raha, et seda kõike endale ühekorraga lubada. Härra N. polnud ka enam väga noor. Ta mõtles: kui ma nüüd käingi päevast päeva tööl selles asutuses, kus minust ju lugu peetakse, ja kui ma panengi iga kuu natuke raha kõrvale, et kord osta endale põld, laut koos lehmadega, maja, mets –, siis selleks ajaks, kui mul pangas küllalt raha on, olen ma juba vana. Võib-olla suren varsti ära ja ei saagi kunagi istuda oma naisega oma maja verandal, vaadata, kuidas päike meie metsa taha loojub.

Pealegi, rahaga on veel selline kummaline asi, et ta on, on, ja siis ühel päeval teda korraga enam pole. Panga uksel ripub silt: raha pole. Inimesed peavad tühjade kätega koju tagasi minema, otsast peale hakkama. Vahel panevad nad siis suure vihaga pangale tule otsa. Vahel saadakse kätte isegi pangadirektor, nõutakse temalt oma raha. Aga mida pole, seda pole. Pangadirektor laiutab käsi, nutab, kisub oma taskud pahupidi: ainult paar vaskmünti veereb tänavale.

Kõiki neid ohte silmas pidades otsustaski härra N., et ta ei hakka ootama, vaid teeb kohe oma unistuse teoks. Ta läks panka. Et härra N. oli siiski lugupeetud härra, andiski pank talle raha. Selles mõttes on pangad tõesti vahvad! Härra N. kirjutas ainult paarile paberile oma nime ja saigi suure hulga raha, mille eest ta läks ja ostis ilusa tüki põldu, metsa, karjamaad, kolhoosilauda lehmadele ja kahe verandaga maja endale ja proua N.-le. Neil oli muide kass ka, kuulus kõuts Kriimu, kellest meil veel edaspidi juttu tuleb. Kriimugi sai verandadega majja ja oli seal varsti peremees valmis.

Tõsi, paberitel, kuhu härra N. oma nime alla kirjutas, seisis peenes kirjas veel igasugu asju. Härra N. luges loomulikult enne kõik läbi, sest ta oli ju eluaeg asutuses töötanud ja teadis, et alati tuleb enne, kui sa kuhugi alla kirjutad, kõik hoolega läbi lugeda, ka see, mis on kõige peenemas kirjas. Aga see, mis seal kirjas oli, käis ju asjade kohta, mis võivad juhtuda, aga mis loomulikult ei juhtu, kui inimene ise kergemeelne pole. Tegelikult – ja see on üks kõige paremini hoitud pangasaladusi üldse – ka inimene on natuke kiisu. Kui on hästi, siis on hästi. Eks pärast paista, mis saab.

Ja kõik oligi hästi. Härra N. ostis pangast saadud rahaga ka mitu toredat musta-valgekirjut lehma ja pani nad lauta elama. Valjat ta loomulikult ei ostnud, sest just hiljaaegu, alles paarsada aastat tagasi, oli riik inimeste ostmise ja müümise sellel maal kõvasti ära keelanud. Valjale maksis härra N. pangast saadud rahaga iga kuu palka, et ta tema lehmi toidaks ja lüpsaks. Valja tegi seda nurisemata ja tegi rohkemgi, sest Emakassi ja tema poegade toitmist härra N. temalt ju ei nõudnud. Ka härra N. ise ei istunud, käed rüpes. Rahast jäi veel nii palju üle, et ta sai osta endale traktori, mitte küll päris uue, aga täitsa ilusa, punase, mõnusalt müdiseva häälega. Sellega sõitis härra N. juba varahommikul oma põllule, kündis ja külvas, niitis ja riisus kokku. Proua N. kleepis senikaua nende armsa kodu seintele uut linnumustrilist tapeeti.

Ega see põllutöö olnudki nii kerge. Ja ega seda härra N. arvanudki. Härra N. oli tegelikult maal kasvanud, ta tundis asja. Näiteks juhtus, et niitis härra N. suure heinamaa pealt rohu maha, kõigi oma lehmade talvise heina, mis lõhnas siis seal päikese käes kuivades ja eriti veel õhtul, kui heinamaalt tõusis udu ja härra N. ka proua N.-i sinna jalutama tõi. Lõhn oli tõesti hea, heinamaa teises servas rääksus rukkirääk, imelik lind, keda iial ei näe. Proua N. haigutas ja varsti nad läksid koju magama, sest mõlemad olid oma päevatööst väsinud. Ainult nende kass Kriimu istus veel läänepoolsel verandal ja vaatas, kuidas päike härra ja proua N.-i metsa taha vajub. Veranda kivipõrand oli alles päevast soe. Kriimu hindas seda kõrgelt, aga millegipärast oli ta seal õhtust õhtusse üksi. Härra N.-il ja proua N.-il lihtsalt polnud kunagi aega!