Читать книгу Kevad ja suvi ja - Tõnu Õnnepalu - Страница 3

Kirdetuul, külm. Et mitte midagi teha,

sõitsin autoga ringi. Käisin Kurgjal.

Ilus vesi üle tammi, vool ja vastuvool,

vee kuju. Kujud. Kujutused.

Jakobson jõudis endale muuseumi ehitada,

siis suri ära.

Õhtul tuli Jaan, pudel Rosé d’Anjoud kotis.

Jõime selle ära.

Konnad krooksusid raudteetammi ääres kraavis,

kui teda Esna poole tagasi saatsin.

Vihma sadas, kuu oli peidus.

Ei valge ega pime, kokku kallatud,

nagu valge ja punane rosé’s.

Unes üks naine, kellele ma millegipärast

tahtsin meeldida (aga teda eriti ei huvitanud)

pakkus mulle porgandikoori.

Olid ilusti spiraalis lõigatud,

Porgandid olid veel ostetud ökopoest „Maa”.

Olin tema juurde tulekuks sumanud läbi rinnuni

hangede,

see kõik oli Kanadas. Mõtlesin, kas solvuda.

Otsustasin, et ei hakka. Kiitsin, et koored ongi

tervislikud. Aga maitsesid ikkagi kibedad.

Nagu sapp või okse.