Читать книгу Kevad ja suvi ja - Tõnu Õnnepalu - Страница 6

Ikka külm ja väga hele.

Sinine. Sinine. Sinine.

Kaks läikivat kuldnokka mullal.

Olen loonud küllalt miraaže,

et muutuda miraažiks.

Olen küllalt kujutlenud,

et kujutluseks saada.

Täiskuu uhkeldab üksinda taevas.

Keegi sureb ja keegi sünnib, nagu alati.

Täiskuu uhkeldab üksi kevadises taevas.

Suremine ja sündimine ei loe

talle ja tema ei loe

neid.

Taluvaremel päikese käes

on alati nii rahulik ja nii palju aega.

Siin ei käida enam ammu. Siin pole kedagi.

Laed on sisse langenud, sein veel püsib,

põtrade ja kitsede näritud õunapuu

on kasvanud tihedaks tuustakaks. Aga elab.

Ta on visa. Inimene on ka visa,

kuigi kõik on visam kui tema,

isegi tema ehitatu ja istutatu

ja isegi see, mis on talle mõistatus.

Mulle.

Voolavat veepeegeldust vaatama jäädes,

kaskede ja taevaga, kevadel,

mitte midagi tundes,

mitte midagi.

Unustatud jõekäärudes päikese käes

on selline rahu, et selline rahu võiks olla hinges,

kui ta on unustatud.

Selline rahu.