Читать книгу Lemmikloomadetektiiv - Tom Watkins - Страница 5

Tere! Minu nimi on Tom Watkins ja ma olen loomadetektiiv.

Ma teenin elatist kadunud lemmikloomade otsimisega, olgu tegu kassi või viirpapagoi, koera või kas või kilpkonnaga. Ükski loom pole otsimiseks ja päästmiseks liiga väike ega liiga suur. Ma teen oma tööd sellepärast, et ma armastan loomi ja tahan inimesi aidata.

Lemmikloomad ei ole lihtsalt loomad: paljude perede jaoks on nad laste eest, ning me annaksime endast ju kõik, et laps turvaliselt koju jõuaks.

Ma pole siiski kogu elu loomadetektiiv olnud. Varem olin politseinik. Nüüd rakendan ma oma politseijõududes omandatud oskusi kadunud ja varastatud loomade leidmiseks. Ma juhin Euroopa suurimat ja edukaimat loomadetektiiviagentuuri. Mul on viisteist töötajat, masinapark loomade otsimiseks – mulle meeldib neid riistapuid kutsuda loomamobiilideks – ja ööpäev läbi töötav telefonivalve. Iga päev lisandub mu internetiandmebaasi kuni sada kadunud looma juhtumit ning kõik need loomad vajavad minu abi. Tänu oma uurijaoskustele olen ma tuhandeid loomi omanikega taas kokku viinud. Aastate jooksul on omanikud mu veebisaidil registreerinud enam kui sada viiskümmend tuhat kadunud või leitud looma.

Otsingutel kasutan ma igasugust varustust – termokaameratest (et märgata kuuridesse või garaažidesse peitunud kasse) raadiosaatjate ja diktofonideni, millega salvestada omaniku häält. Minu meetodid on sama värvikad ja tavatud – ma olen näiteks lasknud üle Surrey lennata lennukil, mille küljes oli õhus liuglev loosung kadunud terjeri leidmiseks. Olen ka filminud telesaate „Crimewatch” stiilis lavastuse koeravargusest, et keelitada tunnistajaid infoga lagedale tulema.

Aga alguses oli kõik hoopis teisiti. Algul ei olnud mul isegi mitte suurendusklaasi. Mul oli ainult üks koerakonservipurk ja Wolverhamptoni kaart.

Oli 1999. aasta aprill ning ma olin sattunud üsna suurde masendusse. Olin lahkunud politsei ridadest ilma vähimagi teadmiseta, mida oma eluga edaspidi peale hakata. Ühel õhtul jõin diivanil istudes teed ja keerasin raadio kohalikule kanalile, see oli Beacon FM. Sellest ajast, kui ma ükskord nende auhinnamängu võitsin, on minust saanud selle jaama püsikuulaja.

Pärast üht reklaamipausi hakkas rääkima naisterahvas, kes tundus olevat väga mures, ja ma muutusin tähelepanelikuks. Ta helistas raadiosse, et teatada Afganistani hurdast, kes Wolverhamptoni tänavatel ringi luusis. Naine ütles, et koer oli märg, tokerdunud karvaga ja näljas.

Oma piiratud teadmistegagi teadsin, et Afganistani hurt ei ole sedasorti koer, kes ilma omanikuta tänavatel hulguks. See on suur tõukoer, keda võiks pigem kohata parimatel koertenäitustel. Kas ta oli kaelarihmast välja pugenud? Või oli ta ehk ära varastatud ja siis vangist plehku pannud? Ma võisin ju politseist lahkunud olla, aga oma sisimas olin ma ikka veel võmm.

Rüüpasin teed edasi. Umbes veerand tundi hiljem tuli raadiost järjekordne teadaanne. Koera oli märgatud! Penn Fieldsi piirkonna asemel oli ta nüüd Pertonis – ta oli taas mitu kilomeetrit edasi liikunud.

Teateid tuli palju ja kiiresti. Olin kui raadio külge kleebitud. Kartsin kodust välja minna, sest ei tahtnud ühestki detailist ilma jääda.

Sel ööl lamasin unetult voodis ja vahtisin lakke. Mu mõistus tegi ületunde ja ma muretsesin selle pärast, kus koer nüüd juba olla võiks. Oli kevad, nii et väljas oli pärast päikeseloojangut veel päris külm. Lootsin, et vaeseke leiab ööseks ulualuse. Ja ma ei suutnud ka uudishimu alla suruda. Miks ei olnud omanik endast teada andnud? Kuna tegemist oli tõukoeraga, oli raske uskuda, et tal omanikku polnudki. Mõtlesin paikadele, kus teda oli nähtud. Panin öökapilambi põlema, viskasin teki pealt ja hüppasin voodist välja.

Avasin riidekapi, mis oli küll pungil täis, kuid riidepuudel rippuvate särkide all oli seal ka suur pappkast. Tõmbasin selle kapist välja. See oli raskem, kui ma mäletasin.

Ma polnud kasti juba kolm aastat – West Midlandsi politseist lahkumisest saadik – puudutanudki. Koorisin kleeplindi lahti ja hakkasin oma töölaualt kokku korjatud träni sees sorima, kuni mu sõrmed leidsid, mida otsisin – raamatu „A-st Y-ni”, mis oli iga patrullpolitseiniku põhitöövahend.

Lappasin raamatut, kuni jõudsin Wolverhamptoni linna lehekülgedeni. Kui minu uurijaoskused taas pead tõstsid, tundsin endas adrenaliinisööstu.

„Teda nähti siin,” pomisesin endamisi, näpuga mööda lehekülge joont vedades. „Ja siin ... ja siin.” Jätkasin nende kohtade markeerimist, kus koera oli nähtud.

Hoidsin kaarti pisut eemal ja uurisin oma tõendusmaterjali. Kas paigad olid linnas suvaliselt laiali või võis looma teekonnast välja lugeda mingi mustri?

Hüüatasin: „Ta läheb lääne poole! Niisiis võiks ta praegu olla pigem siinpool linna kui sealpool ...” Torkasin sõrme kaardil paika, kust koera kõige tõenäolisemalt leida võiks.

Järgmisel hommikul ärgates lülitasin raadio sisse. Ma ei suutnud uudiseid ära oodata. Inimesed teatasid ikka veel Afganistani hurda märkamisest, kuid keegi ei suutnud teda kinni püüda. Ja siis hakati edastama pakkumisi. Wolverhamptoni äriomanikud helistasid raadiosse ja lubasid auhindu sellele, kes hulkuva koera kinni püüab.

Peatänaval asuva Luigi pitsarestorani omanik pakkus tasuks abi eest pastarooga või pitsat. Järgmine heasüdamik sponsor oli lilleäri omanik Joan. Tema pakkus koera päästjale ilusat lillebuketti.

Annetused olid südantsoojendavad, aga märkamisteateid kuulata oli juba ebameeldiv. Ma ei talunud hästi mõtet potentsiaalselt haavatud koerast, kes üksi ja hirmununa linnatänavail hulkus. Tundsin, et pean midagi tegema. Mind ei huvitanud tasuta toit ega lillekimp. Ma tahtsin ainult kannatavat looma aidata. Nii ma võtsingi telefoni, valisin saate otseliini numbri ning leiutasin oma ärile hetkega ka nime.

„Mu nimi on Tom Watkins. Olen endine politseinik. Praegu juhin ma ettevõtet Animal Search UK, mis on üleriigiline lemmikloomade detektiiviagentuur ja asub Black Country regioonis. Ma leian selle koera üles.” Black Country on kohanimi, mis märgib West Midlandsis asuvat piirkonda, kus ma elasin. Tööstusrevolutsiooni ajal oli seal palju söekaevandusi, rauavalukodasid ja terasetehaseid, mis põhjustasid suurt õhusaastet.

Saatejuhi hääl tõusis üllatusest terve oktaavi kõrgemaks. „Animal Search UK? Ma pole sellest varem kuulnudki!”

„See on suhteliselt uus organisatsioon, aga Suurbritannia suurim.”

Tehnilisest küljest oli see tõsi – see oli Suurbritannia suurim, sest keegi polnud varem midagi sellist teinud. Ma olin Briti esimene loomadetektiiv.

Saatejuht neelas sööda alla. „Suurepärane, Tom. Rääkige, kuidas te koera üles leida kavatsete.”

Ma polnud nii kaugele jõudnud mõelda! Pidin käigu pealt midagi leiutama. „Saadan ühe meie patrullautodest välja.” Patrullautodest? Üllatasin sellega iseennastki.

„Väga tore! Hoidke meid uudistega kursis,” siristas saatejuht.

Katkestasin kõne ja tundsin, kuidas mu närvid tõmblesid. Nüüd lootsid tuhanded inimesed, et ma päästan koera. Rääkimata sellest, et minust oli just saanud Ace Ventura laadne loomadetektiiv, kuigi päriselus.

Kogu mu maise vara moodustasid Fiat Panda ja mootorratas, aga otsinguteks ei kõlvanud kumbki. Kui ma koera leiangi, kuidas ma ta ohutusse paika transpordin? Olin täiesti veendunud, et kuidagi saan ma sellega hakkama. Mitte mingil tingimusel ei võinud ma tal enam tänavatel hulkuda lasta.

Niipea kui olin telefonikõne lõpetanud, seadsin sammud kaubikuid rentivasse firmasse. Aga kuna ma vaevlesin tõsises rahapuuduses, pidin taas kord käigu pealt midagi välja mõtlema. Ütlesin vastuvõtulauas istuvale mehele, et olen loomi otsivast organisatsioonist, ning rääkisin välja soodushinna – tema laenab mulle üheks päevaks kaubiku ja mina mainin tema firmat raadios. Ma ei suutnud ise ka uskuda, mis mu suust välja kargas, aga kuidagi läks nii, et nutikas mõte meediat kaasata kukkus mul ilmselt loomulikult välja.

Veidral kombel jäi ta nõusse, nii et võtsin kaubiku ja sõitsin vana sõpra vaatama. Alan töötas ühes Dudley bensiinijamas. Olime sõbraks saanud, kui ma öösiti kell kaks – pärast hilist töövahetust – paaki täitmas käisin. Meil tekkisid neil öistel tundidel päris mõnusad mõttevahetused.

Sõitsin garaaži sisse hetkel, kui Alan oli oma öövahetust lõpetamas. Kerisin akna alla ja hüüdsin: „Hüppa peale! Me läheme koera otsima!”

Alan, kellel polnud minu küllatulekust aimugi, vangutas pead nagu kontrollides, kas ta äkki kujutas äsja kuuldut endale ette. „Misasja sa räägid?” küsis ta päevavalguse kätte astunult oma väsinud silmi hõõrudes.

„Tule lihtsalt autosse. Tee peal räägin.”

Alan oli üheksateiskümneaastane, pisut pontsakas, minust lühem, mustade juuste ja alati naeruse näoga. Ta oli sõbralik semu ja hea naljamees.

Olime just ära sõitmas, kui mulle kargas pähe, milliseid elementaarseid koerapüügivahendeid meil vaja minna võiks. Sõitsin kiiresti tagasi bensiinijaama ning ilmusin sealt välja hunniku koeratoidupurkidega. Ühes kaenlas oli mul veepudel ja teises plastist kauss.

Alani nägu väljendas järjest suuremat hämmingut. Viskasin kogu krempli kaubiku pakiruumi ja hüppasin rooli taha. „Meil on koerapüüdmiseks peibutist vaja,” ütlesin selgituseks.

„Kas sa palun võiksid selgitada, mis toimub?” anus Alan.

Panin suuna sisse, keerasin tänavale ja viisin ta kurssi operatsiooniga „Koera päästmine”. Selgitasin talle viimase paari päeva jooksul raadio kaudu lahtirullunud lugu. „See koer on ilmselgelt omadega väheke pigis. Me peame ta kinni püüdma ja koju tagasi viima, et omanik saaks temaga loomaarsti juurde minna. Pärast nii mitut päeva väljas on ta kindlasti janus, sellepärast võtsin ka veepudeli kaasa.”

Alanil oli hulgaliselt küsimusi. Kuidas me koera üles leiame? Ja kui me ta üles leiamegi, siis kuidas me ta kinni püüame?

Mul ei olnud kõiki vastuseid varmalt valmis, aga mul oli tunne, et kõik need politseiaastad tulevad nüüd kasuks. Kogemused olid mulle õpetanud, et olukorra tundma õppimine on väga oluline. Praeguses olukorras oli vaja arvestada Wolverhamptoniga ja suure koeraga, kes on suuteline kiiresti edasi liikuma. Ma ei tundnud seda piirkonda üldse, niisiis sõitsime pinna sondeerimiseks pisut ringi. Startisime tänavalt, kus koera oli hiljuti nähtud – see asus kesklinnale suhteliselt lähedal elamupiirkonnas.

Poole tunniga tabasime kullasoont.

Äkitselt ilmus kuskilt suur pikakarvaline koer ja läks täpselt meie ees üle tee. Tempo oli tal korralik.

Peatusin pidurite kriginal: „See on tema!”

Mu süda peksis. Selleks ajaks, kui olime auto parkinud, välja hüpanud ja koeratoidu kätte saanud, oli koer läinud.

Alan ütles kaugusse vaadates: „Ma arvasin, et ta on meil käes!”

Nii minagi. Raske oli uskuda, et meil oli olnud õnne kohe koera peale sattuda. Aga ma oleksin pidanud teadma ka seda, et päris käkitegu see ettevõtmine olla ei saanud.

„Nii, nüüd proovime seda otsingut jätkata organiseeritud ...”

„Seal!” karjus Alan. Ta oli märganud koera kahe maja vahelisel siseteel.

„Nüüd kähku!” hüüdsin ma tema järel lipates. Kogu organiseeritus ja politseiformaalsused lendasid kus see ja teine.

Kui me jooksikule lähedale jõudsime, andsin Alanile märku, et ta peab aeglasemalt liikuma. Ma ei tahtnud koera hirmutada. Nägin nüüd, et koer on isane ja et ta on hirmul. Raadioteated osutusid tõeks – ta oli kõhn, läbivettinud ja kartlik. Pikk karv oli pori ja veega pulstunud. Koera silmad olid pärani ja ta värises.

„Kõik on korras, poisu, me tahame ainult aidata,” ütlesin ma vaikselt edasi liikudes.

„Alan, koeratoit.” Viipasin oma kompanjonile, et „koerapeibutis” välja panna.

„Just nii, boss,” ütles Alan, tühjendas purgi kõnniteele ning ajas toidu pisut laiali, et see poleks eemaletõukavalt hunnikus koos.

Hoidsime end tagasi lootuses, et koer tuleb toidu poole ja me saame ta siis kinni nabida. Olime mõlemad hüppevalmis.

Koer oli selgelt näljane, kuid kui ta toidu juurde jalutas ja seda nuusutas, tõstis ta nina põlglikult kõrgemale ja astus edasi. Kui ta poleks nii pulstunud olnud, oleks ta elegantne karv kahinal pikkade jalgade ümber keerelnud.

Me mõlemad karjatasime: „Kiiresti!”

Alan kraapis neljakäpukil olles koeratoidu kõnniteelt kokku ja toppis selle tagasi purki. Kõnniteel jalutav paar heitis meile üllatunud pilgu.

„Ärevuseks pole põhjust, me üritame ainult koera kinni püüda!” lõõtsutasin ma tänavat pidi minema joostes.

Probleem oli muidugi selles, et Afganistani hurda pikkadele jalgadele meist kummastki võistlejat polnud. Tema oli jänes ja meie kilpkonnad.

Alan pidi järgmise paari tunni jooksul veel vähemalt kuus korda kõnniteelt koeratoitu tagasi purki kraapima. Ainult mõned tükid olidki veel järel ja meil ei olnud ka varu – ülejäänud purgid olid kaubikus.

„Kus kaubik on?” Vaatasin ümberringi ja kratsisin kukalt. Sain järsku aru, et mul polnud halli aimugi, kus me olime. Olime kaubiku parkimiskohast juba mitu kilomeetrit edasi liikunud, aga enne, kui ma muretsema jõudsin hakata, läksime jälle liikvele. Seekord pöörasime vasakule, peateele. Autod tuhisesid mööda ja ma olin koera pärast väga mures, kui ta edasi jooksis. Ta tundus oma jalgadel tudisevat, nagu hakkaks iga hetk kõnniteelt maha kukkuma.

Karjusin üle liikluslärmi: „Me peame distantsi hoidma!”

Ma ei tahtnud koera hirmutada – oli päris suur oht, et ta võib mööduva auto ette astuda. Vaeseke tuterdas kõnniteel küljelt küljele nagu purjus juht. Äkitselt pani ta käpa sõiduteele.

Ma karjatasin: „Eiiiiii!” Aga ma olin koera peatamiseks liiga kaugel. Lähenev auto andis signaali: „PIIIIIIIIIP!”

Õnneks pidas koer paremaks kõnnitee turvalisse rüppe tagasi tulla. Siis ärkas ta uuesti elule ja liikus kiiresti vasakule kõrvalteele.

„Läheb aga jälle lahti!” porises Alan, kui me taas tagaajamisele asusime.

Tupikteele pöörates olin ma juba täiesti hingetu. Küljes pistis ja ma vajusin kössi. Niisuguse trenniga polnud ma harjunud!

Olime koera jälitades jõudnud 1950. aastatest pärit, kuid nüüdseks maha jäetud punase telliskivimajani. Aknad olid laudadega kinni löödud. Rohi oli pikaks kasvanud ning toidukarpe, õllepurke ja muud prügi täis loobitud. Uks oli sisse löödud. Kahtlustasin, et seda olid teinud teismelised skvotterid.

Kui olin pisut hinge tõmmanud, lähenesin ettevaatlikult majale. „Ole mu selja taga,” viipasin Alanile, et teda tagasi hoida.

Hetkeks oli mul tunne, nagu oleksin tagasi politseis. Haarasin instinktiivselt oma raadiosaatja järele, mis oleks mu vöö küljes olnud.

Pistsin nina eesuksest sisse ning mulle paiskus näkku tugev uriini- ja liisunud alkoholi hais. Kuna sees oli pime, oli raske midagi näha, kui välja arvata mõned valguslaigud, mis tekkisid kinnilöödud akende ees olevate laudade vahelt sisse pääsevast päikesest. Need laigud nägid betoonpõrandal välja nagu punktvalgustus. Soovisin, et mul oleks taskulamp kaasas – konstaablina oleks see mu põhivarustusse kuulunud.

Mu silm hakkas seletama seinale joonistatud grafitit ja näha oli ka ilmselt lõkke jäänuseid. Keset tuba seisis kehvas seisus diivan. Selle kate oli ribadeks rebitud ning katkised vedrud turritasid välja.

Pöördusin, et Alanit hüüda, aga ta oli mulle järgnenud ja minust vaid paari sammu kaugusel. Ta oli õhinat täis. Minu jaoks oli see harjumuspärane olukord, tema jaoks aga ilmselgelt uus ja põnev.

Kuulsin, kuidas midagi mu jalge all praksatas, ning sellele järgnes toa tagaosast sahisev hääl. Kas seal liikus mingi vari? Kui see oli meie Afganistani hurt, ei kavatsenud ma teda seekord põgenema lasta.

„Blokeeri uks nende laudadega ära,” ütlesin ma Alanile.

Nihkusin pimeduses vähehaaval edasi.

Alan sosistas ukse juurest: „Kas sa näed teda?”

Kuulsin koera enne, kui teda nägin. Ta lõõtsutas kõvasti, kahtlemata vedelikupuudusest. Asetasin kausi põrandale ja täitsin selle ääreni veega. Natuke läks üle ääre ja loksus betoonpõrandale.

Astusin paar sammu tagasi ja hoidsin hinge kinni.

„Noh, poisu,” julgustasin ma koera.

Koer tatsas aeglaselt, kuid kindlalt veekausi poole. Ta astus valguslaiku ja ta silmad läikisid valguses eredalt vastu.

Hurda energiavarud olid drastiliselt vähenenud. Ta kummardus kausi kohale ning ta rangluud turritasid karvast välja nagu teravad odaotsad. Ta silmad olid rasked ja kurvad ning tundus, nagu ta hoiaks neid jõuga lahti.

„Just nõnda, poisu!”

Mu süda rõõmustas, kui koer suutis hääleka lurinaga natuke vett lakkuda, enne kui ta end toanurka tagasi lohistas.

Alan päris: „Mis me nüüd teeme?”

Hea küsimus. Meil oli väike probleem. Ei olnud vähimatki võimalust, et me oleks saanud nii nõrga looma kaubikuni talutada. Eriti arvestades seda, et me isegi ei teadnud, kus see kaubik on! Me ei saanud omanikuga ühendust võtta, sest koeral ei olnud kaelarihmal andmesilti. Võtsin mobiiltelefoni välja ja helistasin raadiojaama, lootuses, et koeraomanik on kaheteistkümnendal tunnil endast märku andnud. Seda õnne ei olnud.

„Kuidas sul seal läheb, Tom?” tundis saatejuht huvi.

Ma olin otse-eetris!

„Koer on väljaspool ohtu ja ta pole haavatud,” edastasin kuulajatele uudiseid.

Aga esimene õhin, millega ma olin raadiosse helistanud, oli läinud. Olin heitunud. Tegelikult tahtsin ma öelda, et ma ei suutnud lihtsalt uskuda, et keegi ei olnud koera omaks tunnistanud. Vaatasin ta pruunidesse silmadesse – ei olnud võimalik, et mitte keegi kuskil teda meeleheitlikult taga poleks igatsenud. Ta võis ju olla vettinud, aga kui ta ära pesta, sööta ja joota, näeks ta lausa kuninglik välja. Muidugi jäi võimalus, et omanik ei olnud lihtsalt seda raadiojaama kuulanud.

Mul ei tulnud pähe midagi paremat kui oma politseikogemustele toetumine. Samalaadses olukorras oleksin helistanud koerapatrullile, kes oleks üritanud omanikku leida või koera uude kodusse ümber paigutanud. Vähemalt oleks koerapatrullil olnud varustus, millega koeralt omaniku tuvastamiseks mikrokiipi otsida.

Kell pidi küll juba olema kaks pärast lõunat, kui kaubik mahajäetud maja ette veeres. „Tervist,” ütlesin majast väljudes ja koerapatrulli töötaja kätt surudes. Alan valvas hurta ja blokeeris väljapääsu.

Libiseva metallpoldi hääl, mis puuriust avades tekkis, ajas mulle judinad peale. Sellist lõppu ma küll loole ei soovinud. Patrulltöötaja võttis oma metallvarda, mille ühes otsas oli koera püüdmiseks aas. See nägi välja nagu mingi keskaegne piinariist, ehkki tegelikult ei teinud see loomale mingit valu – pigem kaitses see patrulltöötajat hammustuste eest, sest hirmule aetud loomad võivad käituda ettearvamatult.

Juhatasin patrulltöötaja majja ja lasin tal oma tööd teha. Koer oli nüüdseks juba nii nõrk, et ei võidelnudki vastu. Ta seisis liikumatult, elegantne lõvilakaga pea alla vajunud, nagu oleks kogu eluvaim temast välja roogitud.

Kui koera meist mööda kaubikusse talutati, nägin ma teda esimest korda korralikult. Vaene loom värises, saba jalge vahel. See oli südantlõhestav vaatepilt.

„Mis tast nüüd saab?” küsisin ma murelikult.

„Kõigepealt laseme loomaarstil talle pilgu peale visata, siis vaatame, kas ta on kiibistatud, seejärel otsustame, kuidas edasi.”

„Hüva, semu, tänan, et välja tulite.” Ohkasin kurvalt, kuna ma midagi rohkemat teha ei suutnud.

Patrulltöötaja tõstis koera ettevaatlikult kaubiku tagaossa. Ta vaatas, et puur oleks paigas, ja sulges ukse. Nägin väikesi abituid silmi aknast minu poole vaatavat. Tahtsin midagi teha, aga mu käed jäid selleks lühikeseks.

Sel hetkel sai mulle selgeks, mida ma oma eluga peale tahan hakata. Ma tahan loomaomanikke nende kadumaläinud lemmikutega taas kokku viia. Ma tahan elu sisustada tööga, mis ühendaks mu loomaarmastuse ja uurijaoskused. Ma tahan hakata loomadetektiiviks ja saada sel alal maailma parimaks.

Aga mul oli veel palju õppida ...